Obsah (6)

§ 657§ 277§ 273§ 171§ 175§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-16-13596 Otsuse tegemise aeg ja koht 25. august 2020, Tallinn Kohtukoosseis Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-T

§ 657lg 1 p 1).

Apellatsioonkaebuses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ning ei pea vajalikuks maakohtu põhjendusi korrata.

1. Tsiviilasja materjalist nähtuvalt sõlmiti YYi ja osaühingu Xxxxxxx vahel 20.06.2000 laenuleping ja hüpoteegi seadmise leping, mille punktis 1.2 kinnitas laenusaaja, et laenusumma on temale üle antud enne lepingu sõlmimist. Ühtlasi lepiti lepingus kokku xxxxxxxxxxx asuvale kinnistule hüpoteegi seadmises summas 800 000 krooni koos kõrvalnõuetega 50 000 krooni. Hageja väidab, et YY ei ole laenulepingu alusel osaühingult Xxxxxxx raha saanud. TsK § 272 lg 2 kohaselt loeti laenuleping sõlmituks raha või asjade üleandmise momendist. TsK § 276 lg 1 sätestas, et laenajal on õigus laenulepingut vaidlustada selle rahatuse pärast, kui ta tõendab, et ta raha või asju laenutajalt tegelikult üldse ei saanud või sai väiksemas koguses, kui lepingus tähendatud.
2. Maakohus luges usutavaks, et YY ei saanud 20.06.2000 laenulepingu alusel osaühingu Xxxxxxx käest raha. Kostja leiab, et maakohus oleks pidanud jätma YYi poolt 20.06.2000 väljastatud võlatunnistuse koopia arvestamata. Lisaks on kostja seisukohal, et maakohus ei oleks tohtinud tõendite hindamisel eelistada 20.06.2000 võlatunnistuse koopiat 20.06.2000 notariaalsele laenulepingule. Kostja on dokumendi ehtsuse vaidlustamisel tuginenud asjaolule, et dokumendil puuduvad kostja poolt tehtud märkused ja viited, et dokumendi originaal võiks asuda kostja käes. Hageja on selgitanud, et võlatunnistuse originaal ei ole hageja käes.

§ 277

lg 1 sätestab, et menetlusosaline võib esitatud dokumendi ehtsuse vaidlustada ja taotleda, et kohus dokumenti tõendina ei arvestaks, kui ta põhistab dokumendi võltsituse. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole kostja põhjendused sellised, mis andnuks maakohtule aluse jätta võlatunnistus tõendina arvesse võtmata. Kostja on viidanud, et dokumendil puuduvad kostja poolt tehtud märkused. Ringkonnakohtu arvates ei ole kostja pidanud siin silmas kostjat, vaid WWt, kuna võlga tunnistati WW ees. Kolleegium märgib, et sageli on võlatunnistus allkirjastatud üksnes kohustatud isiku poolt, mistõttu võlausaldaja allkirja puudumine iseenesest ei viita dokumendi võltsitusele. Lisaks on kostja esindaja 15.05.2019 istungil möönnud, et ta ei vaidle, et dokument võib olla YYi poolt koostatud.

§ 273

lg 5 sätestab, et kui algdokumenti ei esitata, otsustab kohus, millise tõendamisjõuga on dokumendi ärakiri. Antud juhul ei ole maakohus oma seisukoha kujundamisel tuginenud ainult 20.06.2000 võlatunnistuse koopiale. Samuti ei ole maakohus analüüsinud üksnes 20.02.2000 võlatunnistuse koopiat ja 20.06.2000 notariaalset laenulepingut. Maakohus on oma järelduse 5 2-16-13596 tegemisel hinnanud esiletoodud tehinguid (sealhulgas kinnistu võõrandamise tehinguid) ja tõendeid kogumis. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus rikkunud menetlusnorme, kui luges usutavaks, et YY ei saanud 20.06.2000 laenulepingu alusel osaühingu Xxxxxxx käest raha, vaid et rahalised suhted olid YYi ja WW vahel. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega ja ei korda neid. Maakohtu järelduse muutmiseks ei anna alust ka kostja väide, et WW viivitas osaühingu Xxxxxxx esindajana võla sissenõudmisega seetõttu, et nad olid YYiga kauaaegsed sõbrad. Nimetatud väide ei anna põhjust esilootud tehinguid ja tõendeid kogumis teistmoodi hinnata.

1. Samuti nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et on tõendatud, et osaühingul Xxxxxxx puudus raha YYile 2000.a 800 000 krooni laenamiseks. Osaühingu Xxxxxxx 2000.a majandusaasta aruande kohaselt oli osaühingul 2000.a majandusaasta algul raha 101 655 krooni ja 2000.a majandusaasta lõpus 89 698 krooni. 2000.a majandusaasta käive oli 563 750 krooni. Majandusaasta aruandes on 2000.a majandusaasta lõpul nõuetena märgitud nõuded summas 67 692 krooni (64 500 krooni + 3192 krooni). 2001.a majandusaasta aruandes on nõuetena märgitud üksnes ostjatelt laekumata arved 35 309 krooni. Kostja väide, et laenusaajale üleantud raha oli varem osaühingu Xxxxxxx osaniku poolt antud osaühingu Xxxxxxx kassasse, on tõendamata. Ka asjaolu, et osaühing Xxxxxxx andis 1999.a laenu YYiga seotud OÜ-le JJJJJ, ei tõenda, et osaühingul Xxxxxxx oli 2000.a raha 800 000 krooni laenamiseks. Samuti ei oma osaühingu Xxxxxxx 2000.a laenu andmise võimekuse hindamisel tähendust küsimus, kas OÜ JJJJJ kajastas 1999.a saadud laene enda raamatupidamises. Lisaks ei tõenda OÜ JJJJJ 2000.a bilanss, et OÜ JJJJJ ei kajastanud neid laene bilansis, kuna kostja ei ole tõendanud, et 2000.a alguseks olid OÜ JJJJJ poolt võetud laenud tagastamata. Kostja on seisukohal, et osaühingu Xxxxxxx poolt YYile laenu andmist tõendab see, et OÜ JJJJJ bilansis on kajastatud omanikulaen 1 115 900 krooni. Kolleegium märgib, et OÜ JJJJJ 2000.a bilansist nähtuvalt on osaühing võlgu tütar- ja emaettevõtetele kokku 1 115 900 krooni. Samas ei ole kostja tõendanud, et YY oli OÜ JJJJJ osanik. Kostja poolt esitatud äriregistri väljavõttest ei nähtu, kes oli OÜ JJJJJ osanik 2000.a. Lisaks ei saa üksnes bilansis olevast kirjest, võlakohustuste kohta tütar- ja emaettevõtete ees, teha järeldust, et tegemist oli osaniku poolt äriühingule antud laenuga. Aga ka juhul, kui tegemist oli YYi poolt OÜ-le JJJJJ antud laenuga, ei tõenda see siiski, et osaühing Xxxxxxx andis YYile laenu. Eelnevalt on kohus pidanud usutavaks, et rahalised suhted olid WW ja YYi vahel. Kuna osaühingul Xxxxxxx puudus 2000.a 800 000 krooni laenamiseks raha, siis ei ole võimalik ka selle üleandmine laenu saajale.
2. Ülaltoodule tuginedes on põhjendatud maakohtu järeldus, et YYi ja osaühingu Xxxxxxx vahel sõlmitud laenuleping on rahatu ning sellest ei tekkinud YYile laenu tagastamise kohustust. Kuna osaühingul Xxxxxxx puudub YYi vastu nõue, siis ei saanud ta seda loovutada ka kostjale. Arvestades, et kostjal puudub hüpoteegiga tagatud nõue, siis ei saa ta nõuda ka hüpoteegi realiseerimist (AÕS § 325 lg 1) ning maakohus on õigesti tunnistanud sundtäitmise lubamatuks. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. Maakohtu otsus jääb muutmata, seega puudub alus muuta menetluskulude jaotust maakohtus. Samuti ei ole alust maakohtu otsust muuta menetluskulude kindlaksmääramise 6 2-16-13596 osas. Kostja ei ole väljamõistetud menetluskulude suurusele apellatsioonkaebuses sisulisi vastuväiteid esitanud.
4. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu tuleb ka ringkonnakohtu menetluskulud jätta kostja kanda (

§ 171lg 1).

Hageja palus kostjalt välja mõista ringkonnakohtu menetluskulud 420 eurot (koos käibemaksuga) ja viivise. Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebusega tutvumiseks ja kliendiga arutamiseks 1,5 tundi, vastuse koostamiseks apellatsioonkaebusele 1,8 tundi ja menetluskulude nimekirja koostamiseks 0,2 tundi. Hageja esindaja tunnihind on 100 eurot, millele lisandub käibemaks. Hageja ei ole käibemaksukohustuslane. Kostja vaidles taotlusele osaliselt vastu. Muuhulgas ei ole kostja hinnangul põhjendatud menetluskulude nimekirja koostamise ajakulu. 22. Ringkonnakohus leiab, et arvestades tehtud menetlustoimingute sisu ja mahtu, on hageja esindaja ajakulu 3,5 tundi põhjendatud. Sealhulgas on Riigikohus 27.05.2020 otsuses tsiviilasjas nr 2-18-7550 (p 15) selgitanud, et menetluskulude nimekirja ja avalduse koostamise ning nende dokumentide esitamise kulud, on

§ 175lg 1 mõttes põhjendatud ja vajalikud kulud.

Ringkonnakohtu arvates on põhjendatud ka hageja esindaja tunnitasu suurus. Seega tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista menetluskulud kokku 420 eurot. Lisaks tuleb kostjalt välja mõista

§ 177lg 4 alusel viivis menetluskuludelt.

(allkirjastatud digitaalselt) Indrek Soots, Krista Kirspuu, Imbi Sidok-Toomsalu 7