← Eesti

2-16-7394/59

Obsah (9)§ 457§ 163§ 657§ 651§ 654§ 171§ 162§ 174§ 177

Tsiviilasi nr 2-16-7394 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 30. juuni 2020. a, Tallin

§ 457lg-st 1 tulenevalt siduv.

Seega välistab ringkonnakohtu otsus hageja õiguse põhjendada

  1. mai 2012 laenulepingu kehtetust asjaoludega, mis on ilmnenud enne tsiviilasjas nr 2-13-9733 otsuse jõustumist. Kohus asus seisukohale, et hageja põhjendused laenulepingu kehtetuse osas (lepingu heade kommetega vastuolu, lepingu tühistamine) on asjaolud, mis olid ilmnenud enne Tallinna Ringkonnakohtu
  2. detsembri 2015 tsiviilasjas nr 2-13-9733 jõustumist. Siiski pidas maakohus vajalikuks hageja väiteid sisuliselt analüüsida, sest kohtud ei ole varem lahendanud sisuliselt poolte vaidlust tagatiskokkuleppe ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepete kehtivuse ning viivise vähendamise üle.
  3. Kohus leidis, et hageja ei ole tõendanud TsÜS § 86 lg 2 järgset tühisuse esmast eeldust, milleks on hageja sundolukord
  4. mai 2012 laenulepingu sõlmimisel. Samuti leidis maakohus, et laenulepingus kokkulepitud intressimäära ei saa pidada selliseks, mis annaks järeldada, et laenu ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust heade kommete vastaselt väljas oleks. Kohus märkis, et isegi kui oleks võimalik lugeda laenu ja selle eest makstava tasu vahekord tasakaalust heade kommete vastaselt väljas olevaks, ei ole 3

(9)Tsiviilasi nr 2-16-7394 vahekord tasakaalust väljas erakordselt suures ulatuses, et see võiks õigustada TsÜS § 86 lg 1 kohaldamist. TsÜS § 86 lg 2 ei kuulu käesoleval juhul kohaldamisele, sest hageja ei ole tõendanud lepingu sõlmimist sundolukorras. Lisaks ei ole hageja tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt teadis kostja hageja sundolukorrast lepingu sõlmimise ajal. Kohus on eeltoodu põhjal seisukohal, et poolte vahel sõlmitud
  1. mai 2012 laenuleping ei ole tühine ning hageja ei saa lepingu tühisusega põhjendada sundtäitmise lubamatust.
  2. Maakohus leidis, et tõendamist ei leidnud hageja TsÜS § 131 lg 1 alusel tehingu tühistamise eeldused. Eelnevalt on kohus tuvastanud, et lepingutingimused ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Muid väiteid, mis annaksid alust lugeda laenulepingud hageja huvisid kahjustavaks, hageja esile ei ole toonud. Kohtu hinnangul ei ole hageja välja toonud ega tõendanud ka faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks omistada kostjale teadmist YYi väidetavate juhatuse liikme kohustuste rikkumise kohta. Hageja ei ole
  3. novembri 2012 lepingu tühistamise avalduses (tsiviilasja nr 2-13-9733 raames) käsitlenud muid lepinguid peale
  4. novembri 2012 sõlmitud lepingu (hüpoteegi seadmise leping). Kohus on seisukohal, et dokument sisaldab TsÜS § 68 lg 2 mõistes otsest tahteavaldust, sest sellest nähtub sõnaselgelt tahe tuua kaasa õigusliku tagajärjena
  5. novembri 2012 lepingu tühistamine. Hageja ei ole välja toonud ega tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt oleks kostja pidanud hageja tahteavaldusest saama aru, et tahteavaldus hõlmab lisaks selles märgitud lepingule ka muude lepingute tühistamist. Kohus on eeltoodut arvestades seisukohal, et
  6. mai 2012 laenulepingu tühistamise eeldused puuduvad. Hageja ei ole teinud kostjale tahteavaldust laenulepingu tühistamiseks, mistõttu ei ole laenulepingu tehingu tühistamise tõttu kehtetu.
  7. Kohus leidis, et ka
  8. novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingus sisalduv kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe ja tagatiskokkulepe ei ole tühised, sest hageja ei ole välja toonud ega tõendanud faktilisi asjaolusid, mille põhjal saaks omistada kostjale teadmist YYi väidatavate esindajakohustuste rikkumise kohta. Üksnes kostja kui ettevõtja kogemusega sellist teadmist põhjendada ei saa. Kohus nõustus, et tagatiskokkuleppe on käsitletav globaalse tagatiskokkuleppena, kuid käesoleval juhul on selgelt määratletav kokkuleppe sõlmimise ajal olemasolevate nõuete ring. Kostja nõuded hageja vastu tulenevad
  9. mai 2012 laenulepingust ning olid seega olemas enne tagatiskokkuleppe sõlmimist. Kohus on seisukohal, et tagatiskokkulepe ei ole eeltoodut arvestades tühine osas, milles ühishüpoteegiga on tagatud kõik kostja nõuded hageja vastu, mis tulenevad
  10. mai 2012 laenulepingust.
  11. Kohus pidas aga osaliselt põhjendatuks hageja viivise vähendamise taotlust. Poolte vahel kokku lepitud intressimääraks on 20% aastas. VÕS § 113 lg 1 lause 3 järgi on laenulepingule kohalduv seadusest tulenev viivisemäär seega samuti 20% aastas. Kokkulepitud viivisemäär on 0,25% päevas võlgnetavalt summalt, millele vastab viivisemäär 91,25% aastas. Kokkuleppeline viivisemäär 91,25% aastas on oluliselt suurem poolte vahel kokku lepitud intressimäärast kui VÕS § 113 lg 1 lauses 2 märgitud viivisemäärast. Kostja ei ole tõendanud kostjale kahju tekkimist ega majanduslikku seisundit, mis põhjendaks kostja vajadust saada viivist suuremas ulatuses kui seaduses sätestatud. Eeltoodut arvestades vähendas kohus kostja viivisenõuet hageja vastu lähtudes VÕS § 113 lg 1 lauses 3 sätestatud viivisemäärast, jättes kohaldamata kokkuleppelise viivisemäära. Seadusjärgset viivisemäära arvestades on kostja viivisenõude suuruseks 23 929.87 eurot (95 562,39 x 20% : 365 x 457 = 23 929,87). Seega saab lugeda kostja viivisenõude põhjendatud suuruseks ajavahemiku
  12. jaanuar 2015 kuni
  13. aprill 2016 eest 23 929.87 eurot. Hageja apellatsioonkaebus
  14. Hageja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse hagi rahuldamata jäetud osas. 4
(9)Tsiviilasi nr 2-16-7394 Hageja leiab, et maakohus on hageja väiteid sundolukorra esinemise kohta ekslikult põhjendamatuteks ja tõendamist vajavateks lugenud, sest mida rohkem on tehingu vastastikuste soorituste väärtus ühe poole kasuks tasakaalust väljas, seda enam on tõenäoline, et kannatanud pool tegi tehingu sundolukorras. Hageja on toonud esile ja tõendanud, et
  1. mai 12 nõude loovutamise leping, millega omandas kostja hageja vastu nõude ja luges sellega enda nõude AS-i XXXXX vastu rahuldatuks, on sõlmitud samal päeval, kui kostja kutsuti tagasi AS-i XXXXX juhatusest. Seega on ilmne, et nõude omandamisega hageja vastu soovis kostja omandada paremini tagatud nõude, kui oli tema esialgne nõue AS-i XXXXX vastu. Ka suurem intressimäär ning lühem tagasimakse tähtaeg kahjustab laenusaajat pannes laenusaaja äärmiselt ebasoodsatesse tingimustesse. Maakohus on ebaõigesti leidnud, et tsiviilasjas nr 2-13-9733 tehtud lepingu tühistamise avaldust ei saa mõista kui ka
  2. mai 2012 nõude loovutuse- ja laenulepingu tühistamise avaldusena. Maakohus on ebaõigesti jaotanud tõendamiskoormise kui leidis, et
  3. novembri 2012 hüpoteegilepingu sundtäitmise- ja tagatiskokkuleppe sõlmimisel esindajakohustuste rikkumist pidi hageja tõendama. Kuna selline tehing väljub igapäevase majandustegevuse raamest, peab seadusjärgne esindaja tegutsema kõrgendatud hoolsusega, kaaludes ja hinnates igakülgselt esindaja huve. Hageja ei nõustu, et tagatiskokkulepe ei ole tühine. Selles ei ole ära näidatud
  4. mai 2012 sõlmitud lepingut. Hageja hinnangul sõlmiti ja allkirjastati
  5. mai 2012 leping
  6. novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingust hiljem, kui kostjale ja YYile sai teatavaks, et viimane kutsutakse hageja juhatusest tagasi, et tagada kostja nõuet. Seega tagab globaalne kokkulepe just tulevikus tekkivaid kohustusi. Hageja taotleb viiviste vähendamist nullini, sest kostja teenis
  7. mai 2012 lepinguga 4% aastas täiendavat intressi. Kostja apellatsioonkaebus
  8. Kostja esitas maakohtu otsusele apellatsioonkaebuse menetluskulude jaotuse osas. Kuna kohus rahuldas hagi vaid 33,43% ulatuses ja jättis hagi 66,57% ulatuses rahuldamata, siis on põhjendatud jaotada menetluskulud

§ 163lg 1 järgi proportsionaalselt hagi rahuldatud ulatusega.

Vastused apellatsioonkaebustele

  1. Menetlusosalised paluvad jätta vastaspoole apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu seisukoht
  2. Kolleegium leiab, et hageja apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsust tühistada, mistõttu jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse

§ 657

lg 1 p 2¹ järgi rahuldamata ja maakohtu otsuse hagi osalise rahuldamise osas muutmata. 15. Kostja apellatsioonkaebus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel rahuldada ja maakohtu otsus menetluskulude jaotuse osas ja kindlaksmääramise osas tühistada. Ringkonnakohus saab teha asjas uue otsuse, millega jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt. 16. Esmalt selgitab ringkonnakohus apellatsioonkaebuste läbivaatamise ulatust (

§ 651lg 1).

Hageja vaidlustas maakohtu otsuse osas, milles maakohus jättis rahuldamata hagi täiteasjas nr 022/2016/1871 sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks põhivõla 95 562 euro 39 sendi, intressi 50 268 euro 44 sendi ja viivise 23 929 euro 87 sendi osas. Kostja vaidlustas maakohtu otsuse menetluskulu jaotuse osas. Pooled ei vaidlusta seega maakohtu otsust osas, millega maakohus tunnistas täiteasjas nr 022/2016/1871 sundtäitmise lubamatuks viivise 85 250 euro 13 sendi sissenõudmiseks. Lisaks ei ole maakohtu otsust vaidlustatud osas, milles maakohus jättis hagiavalduse läbi vaatamata hageja alternatiivses 5

(9)Tsiviilasi nr 2-16-7394 nõudes viivise vähendamiseks. Maakohtu otsus on vaidlustamata osas jõustunud. Ringkonnakohus kontrollib tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 651 lg 1 alusel apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud.

  1. Kolleegiumi hinnangul järeldas maakohus asjas esitatud asjaolusid ja tõendeid arvestades õigesti, et hageja viivise vähendamise taotlus on osaliselt põhjendatud, mistõttu on vaidlusaluses täiteasjas sundtäitmine summas 85 250 eurot 13 senti lubamatu, kuid ülejäänud osas ei ole tuvastatud, et kostja nõuaks täiteasjas nr 022/2016/1871 sundtäitmist alusetult. Õige ei ole hageja väide, et maakohtu otsus on põhjendamata. Maakohus on hageja esitatud väiteid piisavalt analüüsinud, sh vastanud valdavas osas ka hageja apellatsioonkaebuses tõstatatud küsimustele, mistõttu vastab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse väidetele lühidalt üksnes järgmist.
  2. Vastavalt TMS § 221 lg-le 1 võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sama paragrahvi lg 11 sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis käesoleva seadustiku § 2 lõike 1 punktides 18–191 nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele.
  3. Pooled vaidlevad apellatsioonimenetluses jätkuvalt selle üle, kas kostjal on õigus realiseerida hageja kinnisasi poolte vahel
  4. mail 2012 sõlmitud laenulepingust tuleneva nõude täitmiseks, eelkõige kas võlaõiguslikud tagatiskokkulepe ja laenuleping on kehtivad ning, kas maakohus jagas laenulepingu tühisuse aluseks olevate heade kommete vastasust tingivate ning TsÜS § 131 järgi tehingu tühistamise eelduseks olevate asjaolude tõendamiskoormise poolte vahel õigesti.
  5. Maakohus on vaidlustamata asjaoluna tuvastanud, et täiteasjas nr 022/2016/1871) algatati kostja täitmisavalduse ja
  6. novembril 2012 poolte vahel sõlmitud notariaalselt tõestatud ühishüpoteegi seadmise ja asjaõiguslepingu (notariaalakt nr 5464) alusel täitemenetlus.
  7. Kolleegiumi arvates on maakohus õigesti leidnud, et hüpoteegi seadmise kokkuleppe aluseks olev tagatiskokkulepe ja kohesele sundtäitmisele allumise kokkulepe kehtivad, ning sundtäitmisele esitatud nõue tuleneb poolte vahel
  8. mail 2012 sõlmitud laenulepingust, mis on samuti kehtiv. Kolleegium nõustub vastavate maakohtu põhjendustega neid kordamata (

§ 654lg 6). 22. Apellatsioonkaebuses esitatud etteheite kohaselt pani maakohus hagejale Ts

ÜS § 86 lg 2 sätestatud subjektiivsete asjaolude tõendamisel ületamatu tõendamiskoormise. Heade kommete või avaliku korraga vastuolus olev tehing on TsÜS § 86 lg 1 järgi tühine. Maakohus on kolleegiumi arvates põhjendatult leidnud, et laenuleping ei ole tühine TsÜS § 86 alusel. Tehing on vastuolus heade kommetega, kui see eksib ausalt ja õiglaselt mõtlevate inimeste õiglustunde ja väärtushinnangute ning õiguse üldpõhimõtete vastu tehingu tegemise ajal. Tehingu heade kommete vastasus võib tuleneda kas tehingu eesmärgi heade kommete vastasusest või ühe poole ebamoraalsest käitumisest tehingu tegemise eesmärgil (vt RKTKo 25.09.2013, 3-2-1-83-13 p 13; RKTKo 21.11.2008, 3-2-1111-08, p 23). Riigikohus on selgitanud, et lisaks eelnevale on tehing TsÜS § 86 lg 2 järgi heade kommetega vastuolus mh ka siis, kui pool teab või peab teadma tehingu tegemise ajal, et teine pool teeb tehingu tulenevalt oma erakorralisest vajadusest, sõltuvussuhtest, kogenematusest või muust sellisest asjaolust (s.o sundolukorras), ja kui tehing on tehtud teise poole jaoks äärmiselt ebasoodsatel tingimustel või pooltele tulenevate vastastikuste kohustuste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Riigikohus on selgitanud, et tehingu tühisuse tuvastamiseks vastastikuste soorituste väärtuste ebakõla korral tuleb esmalt kindlaks teha, kas tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtus on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning alles seejärel kontrollida, kas isik tegi 6

(9)Tsiviilasi nr 2-16-7394 tehingu sundolukorras ning kas tehingu teine pool teadis või pidi teadma lepingupartneri sundolukorrast. (RKTKo
  1. september 2013, nr 3-2-1-83-13 p 13). Seega pidi hageja kui tehingu tühisusele tuginev pool tõendama, et tehingust tulenevate vastastikuste soorituste väärtused on heade kommete vastaselt tasakaalust väljas, ning tooma välja asjaolud, mis kinnitavad tema sundolukorda. Maakohus on laenulepingu sisu ja lepingu sõlmimise asjaolusid hinnates põhjendatult leidnud, et laenulepingust tulenevad kohustused ei ole heade kommete vastaselt tasakaalust väljas. Seejuures on maakohus laenulepingust tuleneva laenu ja selle eest makstava tasu (intressi) vahekorra hindamisel õigesti lähtunud krediidiasutuste poolt samal ajal kohaldatud intressimäärast mitte aga võrrelnud vaidlusalust intressimäära varasemalt hageja ja XXXXX AS vahelise laenulepingu tingimusega intressimäära kohta, nagu leiab hageja.
  2. Kolleegium märgib, et kuna ei ole tuvastatud TsÜS § 86 lg 2 p-is 2 nimetatud objektiivseid ebasoodsaid tingimusi ühe poole jaoks, puudub tulenevalt Riigikohtu poolt kujundatud praktikast ja õiguskirjanduses väljendatud seisukohtadest (Varul, P jt Tsiviilseadustiku üldosas seadus. Kommenteeritud väljaanne, lk 275-278) iseenesest vajadus kontrollida TsÜS § 86 lg 2 preambulas nimetatud kannatanud poolest tulenevaid subjektiivseid asjaolusid (rasked asjaolud). Seega ei oma ka määravat tähtsust maakohtu hinnang, et hageja ei ole tõendanud asjaolusid, millest nähtuvalt teadis kostja hageja sundolukorrast lepingu sõlmimise ajal. Ringkonnakohus märgib siiski, et kostja pidi esmalt kohtule arusaadavalt selgitama ja põhistama, millistele asjaoludele tuginedes ta väidab, et sõlmis laenulepingu sundolukorras ja seejärel tulnuks kostjal tõendada, et ta rasketest asjaoludest ei teadnud ega pidanudki teadma. Seega sai hageja teha kohtule eluliselt arusaadavaks, mis asjaolud kinnitavad lepingu sõlmimist sundolukorras. Seda ei ole aga hageja teinud, vaid märkinud ainult üldsõnaliselt, et laenulepingu hageja esindajana allkirjastanud YY on kostja lähikondne ja tema mõju all, lähikondsust konkreetselt sisustamata ja tõendamata. Samuti ei täpsustanud hageja, kuidas ainuüksi neist asjaoludest järeldada, et hageja sõlmis laenulepingu sõltuvussuhtest tingituna. Maakohus on hagejale seda
  3. aprilli 2019 määruses ka piisavalt selgitanud (tl 22-25, I kd).
  4. Iseenesest on õige hageja arusaam, et ta võis vaidlusaluse laenulepingu tühistada ka kaudse tahteavaldusega. Samas ei saa asjaolude alusel, et hageja on esitanud kirjaliku avalduse
  5. novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks ning on tsiviilasjas nr 213-9733 esitatud hagiavalduses viidanud selle konkreetse lepingu sõlmimise kontekstis oma endise juhatuse liikme esindajakohustuse rikkumisele, tuvastada kaudse tahteavalduse olemasolu
  6. mai 2012 laenulepingu tühistamiseks. Kolleegiumi hinnangul ei saa otsene tahteavaldus konkreetselt
  7. novembri 2012 ühishüpoteegi seadmise lepingu tühistamiseks, olla kaudseks tahteavalduseks lisaks avalduses märgitud lepingule ka muude, määratlemata lepingute tühistamiseks. Maakohus on seega õigesti märkinud, et hageja ei ole esile toonud asjaolusid, millest nähtuvalt kostja teadis või pidi teadma tahet tühistada laenuleping.
  8. Maakohus ei ole eksinud ka selles, et hageja ei tõendanud nn kohese sundtäitmise ja tagatiskokkuleppe puhul nende tühistamise eeldust TsÜS § 131 lg 1 järgi. Tehingu tühistamise õiguse tekkimine osundatud sätte alusel eeldab, et tehingu teine pool teadis või pidi tehingu tegemise ajal esindaja kohustuste rikkumisest teadma. Arvestades, et vaidlusaluse laenulepingu järgi on hageja igal juhul kehtivalt nõude loovutamisega saanud hageja ja XXXXX AS (enne XXXXX OÜ)
  9. veebruaril 2012 laenulepingust tuleneva nõude 95 562 eurot 39 senti, millise suurusega nõuete puhul on tagatisvahendina hüpoteek laialdaselt kasutusel, ning hageja ei suutnud oma esindaja ja kostja kooskõlastatud tegutsemist esindatava kahjuks tõendada, ei esine praegusel juhul erandlikke asjaolusid, et jaatada kostja teadmist või teadma pidamist sisesuhtest tulenevate kohustuste rikkumise kohta. 7
(9)Tsiviilasi nr 2-16-7394
  1. Kolleegium nõustub maakohtuga, et kuigi tagatiskokkulepe on sõnastatud nn globaalse tagatiskokkuleppena, saab see olla tühine eelkõige tulevikus tekkivate nõuete osas. Praegusel juhul on tuvastatud, et kostja nõuded hageja vastu tulenevad
  2. mail 2012 sõlmitud laenulepingust ja olid olemas enne tagatiskokkuleppe sõlmimist. Seega olid tagatud nõuded konkreetselt määratletud ja tagatise andjale teada, mistõttu on selles osas kokkulepe lubatud.
  3. Hageja hinnangul on tagatiskokkulepe sõlmitud just tulevikus tekkivate kohustuste osas, sest
  4. novembril 2012 ei olnud
  5. mai 2012 dateeritud lepinguid veel sõlmitud, vaid need on koostatud ja allkirjastatud hiljem. Kuigi hageja ei ole antud väidet tõendanud, on Riigikohus oma praktikas leidnud, et ainuüksi see, et dokument on allkirjastatud hiljem, mitte lepingus märgitud ajal (intellektuaalne võltsimine), ei välista lepingust tulenevate õiguslike tagajärgede tekkimist (RKTKo
  6. aprill 2020, nr 2-17-14766 p15 ja seal viidatud praktika). Laenulepingu sõlmimise saab lugeda tõendatuks sõltumata sellest, kas
  7. mai 2012 kuupäeva kandvat dokumenti käsitada deklaratiivse võlatunnistusena, millega pooled kinnitasid varasema laenulepinguga võetud kohustusi, või tagantjärele VÕS § 396 lg 2 alusel kirjalikult vormistatud laenulepinguna.
  8. Ringkonnakohus leiab, et maakohus on põhjendatult rahuldanud hageja esitatud taotluse viivise vähendamiseks osaliselt ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust vähendada viivist 0 euroni.
  9. Ringkonnakohus leiab kokkuvõtlikult, et hagi on õigesti rahuldatud osaliselt, sest ei ole tuvastatud, et kostja nõuaks vaidlustatud täiteasjas nr 034/2010/861 sundtäitmist muus osas kui osaliselt viivise osas, alusetult.
  10. Lisaks eelnevale vaidlevad pooled apellatsioonimenetluses ka selle üle, kelle kanda tuli jätta maakohtu menetluse kulud.

§ 163

lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Menetluskulude jaotuse määramine on kohtu kaalutlusotsustus (vt nt RKTKo 04.12.2013, 3-2-1-136-13, p 18). Madalama astme kohtu kaalutlusotsustusse võib kõrgema astme kohus sekkuda vaid siis, kui eelmise astme kohus on ületanud diskretsioonipiire ja eelkõige juhul, kui kohus jättis tähtsust omavad asjaolud kaalumata või tegi seda ebapiisavalt. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus vastava kaalutlusotsustuse tegemisel ületanud diskretsioonipiire, sest otsustus menetluskulude jaotuse kohta on sisuliselt motiveerimata. Ringkonnakohus kõrvaldab selle minetuse ja märgib, et kuna hagi rahuldati vähem kui pooles ulatuses, tuleb jaotada menetluskulud

§ 163lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega protsendi täpsusega.

Arvestades, et hageja nõudis täiteasjas nr 022/2016/1871) sundtäitmise lubamatuks tunnistamist kokku summas 255 010 eurot 83 senti (põhivõlg 95 562.39, intress 50 268.44, viivis seisuga

  1. aprill 2016 109 180 eur), millest hagi rahuldati summas 85 250 eurot 13 senti s.o 33% ulatuses, mistõttu tuleb menetluskuludest 33% jätta kostja ning 67% hageja kanda.
  2. Ülalnimetatud põhjendustel jätab kolleegium hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, kuid rahuldab kostja apellatsioonkaebuse ja jaotab menetluskulud maakohtust erinevalt. Hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmise tõttu jäävad tema kaebuse menetlemise kulud

§ 171lg 1 järgi hageja kanda.

Kostja apellatsioonkaebus rahuldamise ja tema menetluskulude jaotuse taotluse rahuldamise tõttu jäävad ka tema apellatsioonkaebuse menetlemise kulud

§ 162lg 1 järgi hageja kanda.

32. Menetluskulude rahalise kindlaksmääramise küsimuses juhindub ringkonnakohus Riigikohtu poolt 20.04.2016 tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15 tehtud otsuse p-des 19-22

§ 174

lg-tele 3 ja 5 antud tõlgendusest ning poolte menetluskulusid rahaliselt kindlaks ei määra. Tulenevalt

§ 177lg-st 2 määrab menetluskulude rahalise suuruse 8

(9)Tsiviilasi nr 2-16-7394 kindlaks maakohus mõistliku aja jooksul kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumisest. (allkirjastatud digitaalselt) 9
(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.