Obsah (5)

§ 187§ 188§ 189§ 191§ 195

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus, Tallinna kohtumaja Kohtunik Merit Helm Otsuse tegemise aeg ja koht 17. august 2018.a, Tallinn Tsiviilasja number 2-16-17207 Tsiviilasi Eesti Vaba

§ 187lg-s 2 sätestatud eeldus peab olema ka sisuliselt täidetud.

Kohtutäitur ei ole teinud kõike endast olenevat, et nõuet täita. Täitedokumendiks on antud juhul hageja 15.06.2015 maksuotsus nr xxx. Maksuotsusega on kohustatud viite füüsilist isikut, sh kostjat I tasuma solidaarselt maksukohustus summas 139 466,11 eurot. Seega on hagejal õigus ja võimalus pöörata oma nõue viie isiku vastu solidaarselt. Hageja peaks kohtu ette tooma asjaolud, et nõude täitmine on ei ole olnud võimalik kõigi solidaarvõlgnike osas - tuleb arvestada kõikide sissenõudja nõude suhtes kohustatud isikute suhtes läbiviidavaid täitemenetlusi ja nende varalisi võimalusi nõude rahuldamiseks. Hageja seda teinud ei ole. Kostjate hinnangul on tõenäoline, et täitemenetluses rahuldatakse kõigi solidaarvõlgnike suhtes täitemenetlust jätkates kogu nõue.

1. Korteri müügilepingu puhul puudub alus tehingu tagasivõitmiseks, kuivõrd see ei ole võõrandatud tasuta, vaid turuväärtuses. Müügilepingu p 2.1 kohaselt: “Müüja müüb lepingu eseme Ostjale hinnaga 60 000 eurot, millise summa kohustub Ostja tasuma Müüja soovil A Ra kontole hiljemalt 01.09.2016.” Asjaolu, et kostja I soovis müügihinna tasumist mitte enda kontole, vaid kostja III kontole, ei muuda müügilepingut tasuta lepinguks, nagu hageja on hagiavalduse p-s 6.1.
2. väitnud. Lepingus ei ole tingimust, mille kohaselt oleks kostja II lepingu eseme omandanud tasuta. Müügihinnaks olevat rahasummat kasutati muuks 3 otstarbeks kui hageja maksunõude rahuldamine, mis Riigikohtu käsitluses ei ole võlausaldaja huvide kahjustamine. Hageja ei ole väitnud, et kostja I oleks võõrandanud korteriomandi alla turuhinna. Nõude loovutamise leping ei ole müügilepingu osa, vaid on käsitletav iseseisva lepinguna. Kuna korteri müügileping ei kahjusta ega saa kahjustada hageja huve

§ 188

tähenduses, siis ei ole vajalik hinnata kostja I ja II teadlikkust ja nende tegevuse eesmärgipärasust hageja huvide kahjustamiseks.

1. Nõude loovutamise kokkuleppe puhul puudub alus tehingu tagasivõitmiseks. Hageja käsitlus nõude loovutamise kinke-iseloomust on ekslik. Kostjad selgitavad, et kostja III on kostja I ja 2 ühine alaealine laps (xxx.a). Kostja III põlvnemise osas pooltel vaidlus puudub (hagiavalduse lk 6, p 6.1.2). Kostjad elavad eraldi, mille üle puudub samuti pooltel vaidlus (hagiavalduse andmed menetlusosaliste kohta). Kostja I ei olnud enne 01.09.2015, s.o vaidlusaluste lepingute sõlmimist, kostja III kasvatamises rahaliselt osalenud, millest tulenevalt oli kostjal 1 kostja III suhtes ülalpidamise võlgnevus. Kostjal 1 on PKS §§-dest 96 ja 97 tulenev kohustus üleval pidada kostjat
2. Kostja I sõlmis kostjaga 3 (kostja II nõusolekul) korteri müügilepingust tuleneva müügihinna tasumise nõude loovutamise lepingu selleks, et täita oma kohustus kostja III ülalpidamiseks. Seadus ei keela tasuda vanemate kokkuleppel lapse ülalpidamiseks elatist muul viisil peale raha, eriti, kui antud juhul on nõudel rahaline vääring ja on hõlpsasti realiseeritav. Antud juhul leppisidki kostja I ja II kokku, et kostja I võõrandab kostjale II oma korteriomandi raha eest, kuid kostja II kohustus tasuma müügihinna kostjale III ja kostjal III on õigus nõuda müügihinna tasumist endale. Kostja I ja II leppisid kokku, et kokkuleppe täitmise järgselt ei esita kostja II kostja III nimel kostja I vastu kostja III ülalpidamiseks elatise nõuet. Tegemist ei ole ebamõistliku kokkuleppega, arvestades, et kostja I ei ole kostja III ülalpidamisse kunagi varem panustanud ja 60 000 eurot vastab sisuliselt kostja III õigustatud ootusele saada oma alaealisuse ajal kostjalt I ülalpidamist. Võttes arvesse eeltoodut on kostjad seisukohal, et nõude loovutamine ei olnud kinke iseloomuga, nõude loovutamisega täitis kostja I kokkuleppel kostjaga II oma seadusest tulenevat ülalpidamiskohustust kostja III ees. Seega puudub alus tehingu tagasivõitmiseks

§ 189alusel.

1. Täiendavalt leiavad kostjad, et korraga ei ole võimalik tagasi võita müügilepingut ja müügilepingu alusel tekkinud müügihinna tasumise nõude loovutamist. Juhul, kui kohus peaks tunnistama kehtetuks korteri müügilepingu, siis on kostjate arvates selle tagajärjeks tehingu tagasitäitmine, mida hageja on ka taotlenud. Juhul, kui müügileping tunnistatakse kehtetuks, siis tekib kostja I ja kostja II vahel alusetu rikastumise suhe, s.t kostja II peab tagastama korteriomandi kostjale I, kuid sellisel juhul langeb ära ostuhinna tasumise kohustus, mistõttu ei saa seda ka tagastada kostja III poolt, kuna sellisel juhul ostuhinna tasumise kohustust ei eksisteeriks enam.
2. Kostjad on seisukohal, et hüpoteegi seadmise lepingu tagasivõitmiseks puudub alus. Kostjad on seisukohal, et

§ 191

lg 1 p 2 on kohaldatav juhul, kui tagatis antakse täitemenetluse võlgniku poolt ja tagatis seatakse võlgniku varale. Antud juhul andis tagatise mitte kostja I vaid kostja II ja tagatis seati kostja II poolt omandatud varale mitte kostja I varale. Kostjad on seisukohal, et hüpoteegi seadmise lepingu tagasivõitmiseks puudub alus ka seetõttu, et kostjate arvates puudub alus müügilepingu ja nõude loovutamise lepingu tagasivõitmiseks. 13. Lisaks eeltoodule on kostjad seisukohal, et hageja ei ole tõendanud

§ 191

lg 1 p 2 kohaldamise aluseid, mg ei ole hageja tõendanud, et kostja I oli tehingu tegemise ajal maksejõuetu. Kostja I pankrotti ei ole välja kuulutatud, kuigi kostjal I on ka teisi 4 võlausaldajaid peale hageja, mida kinnitab ka hagiavalduses analüüsitud hüpoteekide olemasolu müüdud korteriomandil. PankrS § 1 lg 2 sätestab, et võlgnik on maksejõuetu, kui ta ei suuda rahuldada võlausaldaja nõudeid ja see suutmatus ei ole võlgniku majanduslikust olukorrast tulenevalt ajutine. Hageja ei ole tõendanud, et kostja I oleks olnud vaidlusaluste tehingute tegemise ajal sellisel määral maksejõuetu, et ta ei suudaks rahuldada võlausaldajate nõudeid mõistliku aja jooksul ja et selline olukord ei oleks olnud ajutine. 14. Kostjad paluvad jätta hagi rahuldamata. 15. Asjas 12.06.2018 toimunud istungil kinnitasid pooled kohtule, et neil puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude üle (tl 178, istungi protokoll): - sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (

§ 187

lg 2) - sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (

§ 187

lg 2) - võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188lg 1).

KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED

1. Kohus, tutvunud hagiavalduse, kostja vastuse, asjas esitatud tõenditega ning kuulanud pooled ära kohtuistungil, leiab, et hagi tuleb rahuldada.
2. Kohus kvalifitseerib hageja nõude

§ 187

ja § 188 lg 1 alusel ning hüpoteegi osas täiendavalt

§ 191

alusel.

§-de 187 ja 188 järgi on täitemenetluses tehingu tagasivõitmise korras kehtetuks tunnistamiseks järgmised eeldused (vt ka Riigikohtu 26.04.2017 otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-111-16, p 17 ja 20.12.2016 otsust tsiviilasjas nr 3-2-174-16, p 15.1):  sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (

§ 187

lg 2);  sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (

§ 187

lg 2);  võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188

lg 1);  võlgnik tegi tehingu teadlikult sissenõudja huvide kahjustamiseks (

§ 187

lg 1 esimene lause, § 188 lg 1);  teine pool teadis sissenõudja huvide kahjustamisest tehingu tegemise ajal või pidi seda teadma (

§ 188

lg 1)  juhul, kui on sõlmitud kinkeleping, on see tagasivõidetav, kui see on sõlmitud kuni kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist ja pool ei tõenda, et lepinguga sissenõudja huve ei kahjustatud (

§ 189lg 1).

Kohus on hagi rahuldamise eeldusi pooltele asjas toimunud eelistungil põhjalikult selgitanud. 5

1. Alljärgnevalt analüüsib kohus kõigi ülalmärgitud eelduste kui asjaolude esinemist ja tõendeid käesolevas tsiviilasjas.
2. Asjas 12.06.2018 toimunud istungil kinnitasid pooled kohtule, et neil puudub vaidlus alljärgnevate asjaolude üle (tl 178, istungi protokoll): - sissenõudjal on võlgniku vastu sissenõutav nõue ja selle rahuldamist võlgniku vara arvel õigustav täitedokument (

§ 187

lg 2) - sissenõude pööramisega võlgniku varale ei ole kaasnenud nõude täielikku rahuldamist või on alust eeldada, et sissenõude pööramine ei vii nõude rahuldamiseni (

§ 187

lg 2) - võlgnik on tehingu teinud kolme aasta jooksul enne seda, kui sissenõudja on esitanud hagi tehingu kehtetuks tunnistamiseks (

§ 188lg 1).

20.

§ 189

lg-s 1 on sätestatud, et kohus tunnistab kehtetuks võlgniku sõlmitud kinkelepingu, välja arvatud juhul, kui leping on sõlmitud varem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Sama paragrahvi lg 2 sätestab, et kohus võib

§ 189

lg-s 1 sätestatud alustel tunnistada kehtetuks ka müügi-, vahetus- või muu lepingu, kui poolte kohustuste ebavõrdsuse tõttu on ilmne, et sõlmitud lepingul oli kas või osaliselt kinke iseloom. Eeltoodust tulenevalt analüüsib kohus alljärgnevalt, mis laadi tehinguga oli tegu (müügileping või kinke iseloomuga tehing ja kas esinevad eeldused selle tagasivõitmiseks.

1. Kohus tuvastas asjas esitatud tõendite alusel, et kostja I ja kostja II sõlmisid 01.09.2015 lepingu, millega kostja I võõrandas xxx asuva korteriomandi kostjale II hinnaga 60 000 eurot (tl 16-26, notariaalne leping). Samas korteriomandi võõrandamise lepingus sõlmisid kostja I ja kostja III korteriomandi ostuhinna tasumise nõude loovutamise lepingu (notariaalse lepingu p 2.1 ja p 4). Lepingu p 4.2 kohaselt loovutas A R (kostja I) A Rale (kostja III) korteriomandi ostuhinna tasumise nõude kogusummas 60 000 eurot täielikult ja tasuta. Seega kostja I (võlgnik) ei saanud kinnistu eest raha, vaid tema kui müüja ja nõude loovutaja loovutas enda nõudeõiguse 60 000 euro saamiseks tasuta enda tütrele – kostjale III. Seega kostja I küll võõrandas enda kinnisasja tasulise tehinguna, kuid kinkis enda nõudeõiguse koheselt tasuta ära ja reaalselt tal korteriomandi müügiga seonduvalt mingeid nõudeid kellegi vastu ei tekkinud. Kohus leiab, et ülalmärgitud kinnisasja müügi- ja nõude loovutuse tehingu näol kogumis on tegu kinke iseloomuga tehinguga.
2. Kostjad on esitanud kohtule tõendina 27.12.2016 kostja I ja kostja II vahel sõlmitud kokkuleppe, milles kostja I ja kostja II on sõlminud deklaratiivse võlatunnistuse elatise tasumise kohta. Kokkuleppe kohaselt leppisid pooled juba 20.04.2014 suuliselt kokku, et kostja I müüb enda korteriomandi kostjale II 60 000 euro eest ning II tasub tema ja kostja I ühisele tütrele (kostjale III) korteriomandi müügihinna 60 000 eurot, mis loetake tasutuks elatise katteks (tl 105-108).
3. Kohus leiab, et esiteks on 27.12.2016 kokkulepe vastuolus poolte vahel notariaalses kinnisasja võõrandamise ja nõude loovutamise lepingus kokkulepituga. 27.12.2016 kokkuleppest nähtuvalt on pooled küll 20.04.2014 suuliselt kokku leppinud, et korteriomandi müügihinna tasumise nõude loovutab kostja I kostjale II kostja III elatise katteks (sisuliselt pidi kostja I tasaarvestama enda müügihinna nõude kostjale III tasumisele kuulunud elatise nõudega). Sellest hiljem, 01.09.2015 sõlmitud notariaalsest kinnistu võõrandamise lepingust (p 4.2) tulenevalt loovutas kostja I enda nõude kostjale II tasuta. Poolte hilisem kokkulepe muudab 6 poolte varasemat kokkulepet ja seega asub kohus seisukohale, et nõue on loovutatud tasuta, mitte kostja III elatise katteks.
4. Teiseks leiab kohus, et kuivõrd kostja III ei ole enda nõuet kostjalt II sisse nõudnud, siis ei ole ta reaalselt müügihinna tasumise nõude arvel elatist saanud. Kohus on seisukohal, et kui kostja I oleks korteriomandi müügil müügihinna arvel reaalselt raha saanud ja selle lapsele üle andnud, võiks seda lugeda elatise tasumiseks. Kohus võiks aktsepteerida elatise tasumisena ka seda, kui korteriomand oleks ostetud lapse (kostja III) nimele ja loetud sellega elatis tasutuks. Käesoleval juhul ei ole lapse varaline seisund kuidagi paranenud ja ta ei ole endiselt reaalselt elatist saanud. Eeltoodu alusel ei saa kohus asuda seisukohale, et korteriomandi müügihinna tasumise nõude loovutas kostja elatise katteks – loovutus on tehtud tasuta notariaalses müügilepingus ja nõude loovutamise lepingus puudub mistahes viide sellele, et nõue oleks loovutatud elatise katteks, samuti ei ole tõendatud, et lapsele oleks selle arvelt reaalselt elatist tasutud. Kohus leiab ülalmärgitust tulenevalt, et kostja I võõrandas kinnistu, selle eest vastusooritust saamata - vastavalt notariaalse kinnistu võõrandamise lepingu p-le 4.2 võõrandas kostja I enda nõudeõiguse ostuhinna saamiseks kostjale III tasuta.
5. TsMS § 189 lg 1 ja 2 kohaldamiseks tuleb kohtul täiendavalt tuvastada, kas leping on sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tehingu kehtetuks tunnistamise hagi esitamist. Kinnisasja võõrandamise leping ja nõude loovutamise leping sõlmiti 01.09.2015 (tl 16) ja tehingu kehtetuks tunnistamise hagi on kohtule esitatud 15.11.2016 (tl 2). Leping on sõlmitud vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi esitamist kohtusse. 26.

§ 189

lg-st 1 tuleneb eeldus, et kahe aasta jooksul enne tagasivõitmise hagi esitamist tehtud kinkelepingud ja kinkeiseloomuga lepingud on automaatselt tagasivõidetavad, st et tegemist on sissenõudja huve kahjustava tehinguga. Erandiks on

§ 189

lg 3 kohaselt vaid tavapärased kingitused ning juhtum, mil kostja tõendab, et kinkelepinguga ei ole sissenõudja huvisid kahjustatud (Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-13, p 12). Seega peavad kinke iseloomuga lepingu tagasivõitmise korral tõendama kostjad, et leping ei kahjustanud võlausaldajate huve. Käesoleval juhul on kostja I võõrandanud kinnistu selle eest mistahes rahalist hüve vastu saamata – ta sai küll müügihinna nõudeõiguse, kuid loovutas selle tasuta. Tegemist on ilmselgelt võlausaldaja huve kahjustava tehinguga, mis on tagasivõidetav. Kostjad ei ole tõendanud, et kinnistu võõrandamise tehing ja nõude tasuta loovutamine kostjale III võlausaldaja huve ei kahjustanud.
3. Kuivõrd kohus tuvastas, et kostja I ja kostja II on teinud korteriomandi võõrandamise tehingu (mis on kinke iseloomuga) ja nõude loovutamise tehingu vähem kui kaks aastat enne tagasivõitmise hagi kohtusse esitamist ja tehingud kahjustasid võlausaldaja huve, tuleb tehingud tagasi võita ja kohus tunnistab tehingud kehtetuks. Eeltoodust tulenevalt on kostjad

§ 195

lg 1 järgi kohustatud andma tehingute alusel saadud omandiõiguse hagejate kasuks kohtutäituri käsutusse, s.t andma nõusolekud kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks. Hageja on hagis esitanud nõude korteriomandile seatud hüpoteegi tagasivõitmiseks. 01.09.2015 sõlmitud notariaalse lepinguga seati xxx korteriomandile hüpoteek kostja III kasuks (tl 16-26, notariaalne leping). Lepingu p 5 kohaselt seadis kostja II kostja III kasuks korteriomandi kolmandale järjekohale hüpoteegi hüpoteegisummaga 70 000 eurot igakordse omaniku kohustusega alluda kohesele sundtäitmisele hüpoteegiga tagatud nõuete rahuldamiseks. 7 28.

§ 191

lg 1 p-s 3 on sätestatud, et kohus tunnistab kehtetuks tagatise andmise, kui tagatis on antud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist, kui tagatise saajaks on võlgniku lähikondne ja kui tagatise saaja või võlgnik ei tõenda, et võlgnik oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Sama paragrahvi lg-s 3 on sätestatud, et võlgniku lähikondse puhul eeldatakse, et ta võlgniku maksejõuetusest teadis.

§ 191

ja § 194 võimaldavad tagatist tagasi võita nii võlgniku kui tema õigusjärglase suhtes. 29.

§ 191

lg 1 p-s 3 sätestatud ajalise kriteeriumi osas tuvastas kohus asjas esitatud tõendite alusel, et hüpoteegi seadmine toimus 01.09.2015 (tl 16-26, notariaalne leping), vabatahtliku täitmise tähtaeg lõppes 31.01.2016 (tl 119). Seega on tehing tehtud kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist. 30. Sisulisest küljest on

§ 187

lg-st 1 tulenevalt

§ 191

lg 1 kohaldamise esmane eeldus võlausaldajate huvide kahjustamine (vrd Riigikohtu 18. novembri 2009 otsus tsiviilasjas nr 32-1-113-09, p 9 neljas lõik). Pooled ei vaidle selle üle, et täidetud on

§ 187

lg 2 järgsed eeldused, st hagejal on täitedokument ja tema nõue on muutunud sissenõutavaks ning sissenõude pööramisega kostja I varale ei ole seni kaasnenud hageja nõude täielikku rahuldamist. Tagatise andmine on olemuselt võlausaldajate huve kahjustav juhul, kui selle tulemusel väheneb selle vara hulk või väärtus, mille arvel saaks oma nõudeid rahuldada teised võlausaldajad (st peale selle, kelle kasuks tagatis anti, vrd Riigikohtu

1. detsembri 2010 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-120-10, p 12 kolmas lõik). Kõnealuse eelduse kontrollimiseks tuleb hinnata tagatise andmise tehingu asjaolusid ja sisu. Käesoleval juhul, kus kinnisasi on müüdud 60 000 euroga (pooled ei vaidle selle üle, et tegu oli korteriomandi reaalse turuväärtusega) ja sellele on seatud 70 000 euro suurune hüpoteek – see vähendab selgelt korteriomandi (võlgniku vara) väärtust.
2. Ringkonnakohus on enda praktikas (vt nt Tallinna Ringkonnakohtu
3. mätsi 2018 otsust tsiviilasjas nr 2-15-6265) tõlgendanud

§ 191

lg 1 p 3 alusel tagasivõitmise eelduseks olevat lähikondsuse kriteeriumit viisil, et see on täidetud ka juhul, kui nõue ja tagatis loovutatakse isikule, kes on võlgniku lähikondne. Nii kostja II, kes hüpoteegi seadis kui kostja III on kostja I lähikondsed – kostja III on kostja I tütar ja kostja III tütre ema.

1. Kostjad II ja III ei ole tõendanud, et kostja I oli tagatise andmise ajal maksejõuline. Vastupidi. Kostjad on omaks võtnud väite, et kostja I ainsaks varaks oli võõrandatud ja hiljem koormatud korteriomand. Seega oli kostja I maksejõuetu.
2. Hüpoteegi seadmise korral eristatakse kolme lepingut: asjaõiguslikku kokkulepet hüpoteegi seadmiseks, tehingut, millest tuleneb võlg (nt laenuleping), ja tagatiskokkulepet, mis seob hüpoteegi tagatava nõudega (vt Riigikohtu
3. novembri 2015 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-12115, p 13 teine lõik, ja selles viidatud
4. novembri 2008 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-104-08, p 12). Lisaks väljendub tagatis ka hüpoteegis kui piiratud asjaõiguses (asjaõigusseaduse (AÕS) § 5 lg 1, § 325 lg 1).
5. Tagatise tagasivõitmisena pankroti- või täitemenetluses tuleb kaaluda hüpoteegi seadmise asjaõiguskokkuleppe, tagatiskokkuleppe ja/või hüpoteegi kehtetuks tunnistamist. Seadusest ei tulene, milline või millised neist on tagasivõitmise hagi ese, st mis tuleks hagi rahuldamise korral kehtetuks tunnistada. Hageja soovis käesolevas asjas oma alternatiivnõude sisustada viisil, et hõlmatud on kõik kõnealused tehingud ja lisaks ka hüpoteegi seadmise võlaõiguslik kokkulepe. Tallinna Ringkonnakohus on leidnud, et sellise nõude esitamine ja rahuldamine on võimalik, kui ilma hüpoteegi kui piiratud asjaõiguse tagasivõitmiseta ei oleks 8 tagasivõitmise eesmärk saavutatav (vt Tallinna Ringkonnakohtu
6. mätsi 2018 otsust tsiviilasjas nr 2-15-6265). Käesoleval juhul ei oleks ilma hüpoteegi kui piiratud asjaõiguse tagasivõitmiseta tagasivõitmise eesmärk saavutatav – kostja I vara oleks koos hüpoteegiga väärtusetu ja selle arvelt ei oleks võimalik hagejal enda nõudeid täita.
7. Eeltoodust tulenevalt kuulub hüpoteegi seadmise tehing tagasivõitmisele ja kohus tunnistab tagatise andmise (hüpoteegi seadmise) kehtetuks. andma nõusolekud kinnistusraamatusse vajalike omanikukannete tegemiseks. Menetluskulud
8. Juhindudes TsMS § 162 lg-st 1 jätab kohus menetluskulud kostjate kanda, kuivõrd kohus rahuldab hagi täies ulatuses. TsMS § 165 lg-s 1 on sätestatud, et kui otsus on tehtud kaashagejate või -kostjate kahjuks, vastutavad kaashagejad või -kostjad menetluskulude eest võrdsetes osades, kui kohus ei määra teisiti. Kui isikud osalevad menetluses oluliselt erinevas ulatuses, võib kohus kulude jaotamisel võtta aluseks osalemise ulatuse. Kohus leiab, et TsMS § 165 lg 1 esimese lause alusel tuleb jätta menetluskulud võrdsetes osades kostjate kanda – st iga kostja kanda jäävad menetluskulud suuruses 1/
9. TsMS § 178 lg-st 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotust vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.
10. TsMS § 174 lg 2 ja § 177 lg 1 p 1 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista menetlust lõpetava määruse tegemist. TsMS § 175 lg 1 sätestab, et kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.
11. TsMS § 138 lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. TsMS § 138 lg 2 sätestab, et kohtukulud on riigilõiv, kautsjon ning asja läbivaatamise kulud. Tsiviilasja toimiku materjalidest nähtuvalt ei ole hageja maakohtu menetluses esitanud kohtule avaldust menetluskulude kindlaksmääramiseks. Kuivõrd menetluskulude kandmist ei nähtu ka kohtutoimikust, määrab kohus kostjate maakohtu menetluskulud kindlaks selliselt, et neid kostjatelt hageja kasuks välja ei mõisteta. /allkirjastatud digitaalselt/ Merit Helm, kohtunik Osaliselt tühistatud Tallinna RK ja Riigikohtu lahenditega. 9