Obsah (12)

§ 230§ 231§ 438§ 436§ 328§ 232§ 221§ 363§ 162§ 174§ 177§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Kohtunik Liili Lauri Otsuse avaldamise aeg ja koht 28. mai 2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number Tsiviilasi 2-19-8158 Tsiviilasja h

) § 5 lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lg 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lg 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lg 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. 15.

§ 438

lg 1 esimese lause kohaselt otsust tehes hindab kohus tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 230

lg 2 kohaselt esitavad tõendeid menetlusosalised, § 199 lg 1 p 3 võimaldab poolel esitada taotlusi,

§ 436lg 2 alusel rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Menetlusosaline määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Menetlusosalise avaldused asja puudutavate faktiliste asjaolude kohta peavad

§ 328lg 1 kohaselt olema tõesed.

Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks

§ 232lg 2 kohaselt ette kindlaksmääratud jõudu.

1. Poolte vahel puudub vaidlus järgnevate asjaolude üle:
2. Tallinna Ringkonnakohtu 14.02.2019 kohtuotsusega tsiviilasjas nr 2-16-17592 mõisteti hagejalt kostja kasuks välja võlgnevus summas 2 060,13 eurot (tl 5-8);
3. Kohtutäitur Elin Vilippus algatas kostja avalduse alusel hageja suhtes täitemenetluse, täiteasi nr 022/2019/3193 (tl 9).
4. Pooled vaidlevad selle üle, kas hagejal on õigus tasaarvestatud nõudele tuginedes täiteasjas nr 022/2019/3193 sundtäitmine lubamatuks tunnistada.
5. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 alusel esitatakse sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine ja seda iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (vt Riigikohtu
6. mai
7. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12, p 16).
8. TMS § 221 lg 2 sätestab, et käesoleva paragrahvi lõikes 1 nimetatud vastuväited on kohtulahendi puhul lubatud üksnes siis, kui alus, millel need põhinevad, on tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist. Nimetatud sätte eesmärgiks on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. Seetõttu on TMS § 221 lg 1 alusel esitatud hagis võimalik arvesse võtta vaid neid faktilisi (elu)sündmusi, mis on tekkinud pärast täitedokumendiks oleva kohtulahendi jõustumist (vt Riigikohtu
9. aprilli
10. a otsust tsiviilasjas nr 3-2-1-11-15, p 10). Tasaarvestuse vastuväite korral peab tasaarvestuse õiguse tekkimine VÕS § 197 lg 1 mõttes olema seega tekkinud pärast kohtulahendi jõustumist.
11. Kohtu hinnangul on asja sisulise arutamise käigus leidnud tõendamist, et hageja poolt esitatud tasaarvestus on vastuolus TMS § 221 lg-s 2 sätestatuga. Hageja oleks saanud ja pidanud esitama hinna alandamise avalduse koos tasaarvestuse avaldusega tsiviilasja nr 2-16-17592 menetluses. Hageja väitel tekkisid käesolevas asjas nõude aluseks olevad asjaolud pärast tsiviilasjas nr 2-16-17592 tehtud kohtulahendi jõustumist. Hageja on välja toonud, et hinna alandamise ja tasaarvestuse aluseks on asjaolu, et vaidlusalune köögimööbel on kostja poolt paigaldatud puudustega, millest ta sai teada alles 23.01.
12. Need väited ei ole aga kooskõlas asjas esitatud tõenditega ja täitemenetlusdokumendiga. Kohus on viidatud tsiviilasja 14.02.2019 kohtuotsuses hageja samasisulisi vastuväiteid juba hinnanud ning nende põhjal vähendanud hagejalt kostja kasuks väljamõistetavat summat. Kohus selgitab, et asjaolu, et hageja tegi hinna alandamise avalduse ja tasaarvestuse avalduse pärast viidatud kohtulahendi jõustumist, ei saa olla

§ 221

lg 2 eelduseks, kuivõrd see oleks vastuolus viidatud sätte eesmärgiga, milleks on takistada olukorda, mil jõustunud kohtulahendiga lahendatud vaidlus avataks uuesti täitemenetluse käigus. VÕS § 197 lg 1 kohaselt, kui kaks isikut (tasaarvestuse pooled) on kohustatud maksma teineteisele rahasumma või täitma muu samaliigilise kohustuse, võib kumbki pool (tasaarvestav pool) oma nõude teise poole nõudega tasaarvestada, kui tasaarvestaval poolel on õigus oma kohustus täita ja teiselt poolelt nõuda tema kohustuse täitmist. Tasaarvestav pool ei saa VÕS § 200 lg 4 kohaselt tasaarvestada nõuet, millele teine pool saab esitada vastuväiteid. Kohtu hinnangul on tõendatud, et töö üleandmise-vastuvõtmise akt koostati 23.01.2019 ning asja läbivaatamisel tsiviilasjas 2-16-17592 oli hagejal võimalus hinna alandamise avalduses viidatud puudused esile tuua. Hagi faktilised asjaolud ja nõuded toob esile hageja

§ 363

lg 1 p 1 ja 2 kohaselt, ning hageja on ka hagiavalduses kirjeldanud, et üleantud mööbel oli puudulik. Hinna alandamise avalduses on hageja viidanud, et väljavahetamisele kuulub tööpind, erinev tagasein ja prügikast, kuid tõendamata on, et puudused said ilmsiks pärast pooltevahelist vaidlust. Hinna alandamise aluseks on hagi kohaselt viivitamine töö üleandmisel. Ka nimetatud asjaolu ei saanud hagejale teatavaks pärast pooltevahelist vaidlust. Kohus ei nõustu hagejaga selles, et nõude aluseks olevad asjaolud tekkisid pärast tsiviilasja 2-16-17592 jõustumist. Iseenesest on põhjendatud hageja seisukoht, et hinnang asja kvaliteedi osas saabki tekkida pärast asja üleandmist, kuid käesoleva asja läbivaatamisel on oluline hinnata viidatud puuduste teadasaamise võimalikku aega ning kas need puudused on tõendatud. Hageja on esitanud puuduste kinnitamiseks Igor Semjonovi 05.03.2019 arvamusele. Kostja on esile toonud, et köögimööbel paigaldati 2016, seda on ka hageja esindaja 18.02.2010 kohtuistungil kinnitanud. Seega ei ole usutav, et kirjeldatud puudused sai hageja teada just pärast täitemenetluse algatamist. Täiendavalt on kohus seisukohal, et puudused ei ole piisavalt tõendatud. Hageja on 07.11.2019 kohtuistungil väitnud, et mööbel on vaatamata puudustele kasutuses. Kohtule esitatud asjatundja arvamuses aga märgib, I. Semjonov, et ülevaatuse ajal ei ole seda kasutatud. Ülevaatuse aega ei ole esile toodud, aktist ilmneb, et selle koostamise aluseks on 02.03.2019 tellimus ja koostatud on 05.03.2019. Aktist ei ilmne, et kirjeldatud puudused said nähtavaks pärast kohtuvaidlust. Kohus selgitas 18.02.2020 kohtuistungil, et asjatundja arvamust saab hinnata kui dokumentaalset tõendit ning asjatundjat on võimalik tunnistajana üle kuulata. Hageja ei soovinud I. Semjonovi ülekuulamist, et täpsustada aktis toodud järeldusi. Kohus leiab, et kui sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise alus tekkis juba kohtumenetluse käigus, kuid seda ei olnud võimalik objektiivsel põhjusel menetlusõiguslikult tõhusalt maksma panna selliselt, et kohus oleks selle aluse kohta saanud võtta kohtulahendis seisukoha, siis on võimalik sellele alusele tugineda. Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi rahuldamine on TMS § 48 p 4 järgi kohtutäiturile täitemenetluse lõpetamise aluseks (RKTKo nr 3-21-31-10). Sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi eesmärk on täitedokumendi täidetavuse kõrvaldamine, mitte täitedokumendi enda või selle jõustumise kõrvaldamine. Seda hagi iseloomustab materiaalõiguslik vaidlus võlgniku ja sissenõudja vahel, mis puudutab täitedokumendis dokumenteeritud nõuet (Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07). Eeltoodud põhjendustel ja tuginedes Riigikohtu suunistele tuleb hagi jätta rahuldamata. Menetluskulud 21.

§ 162lg 1 kohaselt hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kuna kohus jätab hagi rahuldamata, siis jäävad menetluskulud hageja kanda. 22.

§ 174

lg 1 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid.

§ 174

lg 2 kohaselt määrab maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist.

§ 174

lg 4 esimese lause kohaselt kui maakohus kohtuotsuses või asja lõpetavas määruses menetluskulusid kindlaks ei määra, määrab tsiviilasja lahendanud maakohus menetluskulude rahalise suuruse kindlaks pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lõikes 2 sätestatud korras.

1. Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on kostja menetluskuludeks õigusabikulud summas 1 296 eurot.
2. Hageja vaidleb kostja menetluskulude nimekirjale vastu. Hageja toob välja, et kostja palub hüvitada menetluskulu, milline kulus hagiavalduse koostmaiseks 4h, kuid kostja pole hagi koostanud. Lisaks on kostja palunud hüvitada määruskaebuse koostamise kulu, kuid määruskaebus jäi rahuldamata. Täiendavalt leiab hageja, et kostja esindaja tunnitasu ega töö maht ei vasta asja keerukusele, seda eriti olukorras, kus kostja põhiväide oli see, et asi on juba kohtu poolt varasemalt lahendatud. Hageja märgib, et kuivõrd kostja on käibemaksukohustuslane, ei saa ta nõuda menetluskulude väljamõistmist käibemaksuga.
3. Kohus kontrollib kostja lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Lepinguline esindaja on osutanud kostjale õigusabi 9 tundi tunnihinnaga 120 eurot, millele lisandub käibemaks. Kohtu hinnangul ei ületa viidatud tunnitasu keskmist sarnase õigusteenuse eest makstavat tasu. Samas ei pea kohus vajalikuks viidatud tunnihinna väljamõistmist koos käibemaksuga, kuna kostja ei ole

§ 174lg 10 kohaselt kinnitanud, et ta ei ole käibemaksukohustuslane.

Arvestades käesoleva tsiviilasja materjale ja vaidluse sisu, on kohtu hinnangul kostja lepingulise esindaja ajakulu 9 tunni ulatuses ülepaisutatud ega vasta töö mahule. Kohus leiab, et põhjendatud on kostja lepingulise esindaja ajakulu 7 tunni ulatuses, s.o summas 840 eurot ilma käibemaksuta. 26. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlus on põhjendatud ning kuulub rahuldamisele osaliselt, mistõttu määrab kohus kostja menetluskulude rahaliseks suuruseks 840 eurot. 27.

§ 178

lg 1 tulenevalt saab menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendit vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Kui koos menetluskulude jaotusega määrati kindlaks hüvitatavate menetluskulude suurus, saab hüvitatavate menetluskulude suurust vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates. /allkirjastatud digitaalselt/ Liili Lauri Kohtunik