Kostja on seisukohal, et VÕS §-st 101 tuleneb õiguskaitsevahendi kasutamise võimalus, mitte kohustus, samuti tuleneb nimetatud paragrahvi lõikest 2, et võlausaldaja võib kohustuse rikkumise korral kasutada eraldi või koos kõiki seadusest või lepingust tulenevaid õiguskaitsevahendeid, sh VÕS § 101 lg 1 punktist 2 ja VÕS § 111 lõikest 1 tulenevat kohustuse täitmisest keeldumist vastastikuse lepingu korral. Ülaltoodut arvestades on kostja seisukohal, et hageja tööst eemalviibimine on tõendatud tema töölviibimise aja fikseerimisega ning et eemal viibitud tööaja eest puudub kostjal kohustus hagejale töötasu maksta. Hageja töötas novembris 2018 kokku 63,5 tundi (vt töövaidlusasjas vastaspoole esitatud vastuse lisa 1: tööajatabel novembri 2018 kohta), mistõttu on tal õigus saada töötasu 381 eurot (bruto), millest netosumma on 373,92 eurot. Kuivõrd avaldaja kinnitab, et ta on saanud 350 eurot kätte, siis on vastaspool seisukohal, et ta peab avaldajale täiendavalt tasuma 23,92 eurot, mitte 350 eurot. Menetluse käik 4.Kohus määrusega 20.04.2020 andis pooltele tähtaja täienduste, tõendite ja taotluste esitamiseks, määras vastamise tähtaja ja eelmenetluse lõpptähtaja. 5.Hageja esitas täiendavad selgitused, mille kohaselt töölepingu sõlmimisel leppisid pooled kokku, et hageja ise märgib üles töötatud tunnid ning esitab need kuu lõpus tööandjale. Seega kostja usaldas hagejat, võttes tööajaarvestuse aluseks hageja esitatud töötunnid. Kui oktoobris pisteliselt töötaja tööl viibimist kontrollides selgus, et hageja on usaldust kuritarvitanud, hakkas kostja hageja tööl viibimist 3
lõikes 5 sätestatud alammäära mitte
alusel, vaid kokkuleppe alusel, mille sisuks oli, et kostja maksab töötajale 6 eurot töötunni eest, mis on oluliselt üle toona kehtinud tunnitasu alammäära (2,97 eurot). Nagu eelpool kirjeldatud, oli töötajal õigus ise valida töötegemise aeg, kostja tagas töö tegemise võimaluse objektil kl 8 – 20. Seega oli hageja novembri 2018 töötasu mittevastavus töötasu alammäärale tingitud mitte kostjast, vaid hagejast, kes mitte ainult ei jätnud kasutamata kostja pakutud võimalust teha tööd kuni ületundideni välja, vaid töötas omal vabal tahtel 0,36 koormusega (kokku selles kuus on 176 töötundi).
§-st 35 tuleneb, et tööandja ei pea töötajale maksma töötasu, kui töötaja ei tee tööd oma süül, st tööandjast mitte tingitud põhjustel. Kostja on seisukohal, et kui hageja soovib tugineda asjaolule, et töö mittetegemine oli tingitud kostjast, siis peab ta selle põhistama või tõendama, kuna kostjal ei ole võimalik negatiivset asjaolu tõendada. Ka ei viibinud hageja tööl ajavahemikul 19.-26.11.2018, mille kohta hageja esitas puhkuseavalduse viimasel tööpäeval enne puhkusele jäämist, mistõttu on see töölt puudumine käsitatav töölepingu rikkumisena, kuid kostja eesmärk ei olnud kohaldada sellise rikkumise puhuks ettenähtud õiguskaitsevahendeid ning luges selle palgata puhkuseks. 22.05.2020 kohus määras kohtuotsuse teatavakstegemise aja. Kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused ja seadused, mida kohus kohaldas 6.Kohus tutvunud asjas kogutud kõigi kirjalike materjalidega ja tõenditega ning tõendeid kogumis leidis, et hagi on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele. hinnates 7.
lg.1 järgi töölepingu alusel teeb füüsiline isik (töötaja) teisele isikule (tööandja) tööd, alludes tema juhtimisele ja kontrollile. Tööandja maksab töötajale töö eest tasu. Poolte vahel puudub vaidlus , et hageja K.P. töötas kostja juures Härma Ehitus OÜ-s. Poolte vahel on sõlmitud tööleping 12.03.2018, mille p. 2.1 ja 2.3.1 kohaselt K.P. asub tööle ehituse abitöölise ametikohale ja töötaja töö sisuks on plaatimis ja hüdroisolatsioonitööd ja nendega kaasnevate abitööde tegemine. Töölepingu p.4.1 järgi töötasu arvestatakse vastavalt kokku lepitud ühikhindadele ja lepingu p.4.2 kohaselt iga objekti kohta koostatakse palgakokkulepe , kus on ära märgitud ühikhinnad. Lepingu p.4.3 järgi ühikhinnad on brutos. Töötasult arvestatakse sotsiaalmaks, peetakse kinni tulumaks, töötuskindlustusmaks ja pensionikindlustus vastavalt kehtivatele seadustele. (tl.33-34). Poolte vahel ei ole vaidlust, et vaidlusalusel tööobjektil novembris 2018 oli kokku lepitud ühikhind 6 eurot tund. Hageja leiab, et kokku on lepitud netotöötasu. Kostja leiab, et kokku on lepitud brutotöötasu. Vastavalt töölepingu p.4.3 on lepitakse poolte vahel kokku ühikhinnad brutos. Seega 4
lg.2 p.4 järgi tööandja on kohustatud tagama kokkulepitud töö- ja puhkeaja ning pidama tööaja arvestust.
käitises tavalisel ajal (tööaja korraldus), kui ei ole kokku lepitud teisiti. Tööaja korraldus hõlmab eelkõige tööaja algust, lõppu ja tööpäevasiseseid vaheaegu. Tööaja arvestust on kohustatud pidama tööandja ja tööaja korralduse õigus on tööandjal, kes peab sellest töötajat informeerima. Kostja väitel oli kokku lepitud selliselt, et hageja ise märgib üles töötatud töötunnid ja esitab need kuu lõpus tööandjale. Ka hageja on hagis märkinud, et kostja vaidlustas tema poolt esitatud töötunnid. Seega poolte seisukohtadest nähtub, et pooltel oli kokkulepe, et hageja ise märgib üles oma töötunnid ja esitab need kuu lõpus tööandjale. Kumbki pool ei ole väitnud, et tööajakorraldust selles osas oleks muudetud s.t. et kostja ei ole teatanud hagejale tööaja korralduse muutmisest ja seda ei ole muudetud. Hageja ise märkis üles töötunnid novembris 2018 kokku 126, 5 tundi. Kostja väitel ta kontrollis novembris üles märgitud töötunde ja sai õigeks tundide arvuks 63,5 tundi. 9.Kostja esindaja objektijuht M.H. on saatnud hagejale järgmise sisuga sms-i „ kahjuks ei saa olla su edastatud töölehtedega 100% nõus. Sinu edastatud töötunnid ei vasta tegelikkusele. Huvi pärast kontrollisin isiklikult sinu saabumisi- lahkumisi , töid ja tegemisi eelmisel nädalal pisteliselt. Tulemus järgmine: 27.nov sinul kirjas 8.00 – 20.00 (12 h), jõudsid teisipäeval tööle enne kella 11st, kell 11 said minult juhised ja suunised mida üldse Noblesseris teha. Tööpäeva lõpetasid natuke enne 17, seega töötasid antud päeval mitte 12 h vaid 6 h (lõunapausi 30 min pole maha arvestatud). 28 nov- sinul kirjas 10.00- 20.00
lg.1 järgi tööandja võib töötasu alandada VÕS §-s 112 sätestatud tingimustel üksnes juhul, kui töötaja rikkus tööandja selget ja õigeaegset juhist töö tulemuse kohta ning juhise andmine oli töölepingus ettenähtud tööülesannete täitmise eesmärki, loodetud tulemuste saavutamise tõenäosust ning kohustuse täitmise sõltuvust tööandja ja teiste töötajate kohustusi arvestades mõistlik. VÕS § 112 kohaselt töötasu alandamine toimub avalduse tegemisega teisele lepingupoolele. Arvestades, et tööandja ei andnud töötajale selget ja õiget juhtist tööaja fikseerimise osas ; ei kontrollinud usaldusväärselt töötaja tööaega ega esitanud nõuetekohast avaldust töötasu vähendamiseks vastavalt
11. Hageja ja kostja vahel sõlmitud töölepingust ei nähtu , et kostja töötas osalise tööajaga.
lg.1 järgi eeldatakse, et töötaja töötab täistööajaga kui ei ole kokku lepitud lühemas tööajas.
lg.5 järgi Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäärast madalamat töötasu ei või töötajale maksta. Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäär 2018 aastal oli 500 eurot kuus. Töötasu ei saa alandada , kui töötasu ei ületa kuu töötasu alammäära v. selle ajaühikule vastavat osa nädala v. päeva töötasust. Töötasu ei saa ka alandada alla Vabariigi Valitsuse kehtestatud alammäära.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.