Obsah (5)

§ 646§ 657§ 651§ 656§ 173

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 27.10.2020, Tallinn Kohtuasja

) § 174 lõiget 1 ja § 436 lõiget 1 ning ületas diskretsioonipiire, jättes menetluskulud osaliselt hageja kanda. Hagiavalduse koostamise ajakulu on põhjendatud. Kohtusse pöördumine oli vältimatu tulenevalt kostja tegevusetusest. 3 2-20-112190 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 11. Ringkonnakohus leiab, et apellatsioonkaebus tuleb võtta menetlusse ja maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada

§ 646

ja § 656 lõike 2 alusel apellatsioonkaebuse põhjal ning saata asi

§ 657lõike 2 kohaselt tühistatud osas uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Apellatsioonkaebus tuleb rahuldada osaliselt. 12. Ringkonnakohus kontrollib apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud (

§ 651lg 1).

Hageja vaidlustab tagaseljaotsuse osaliselt, leides, et maakohus on põhjendamatult jätnud välja mõistmata hagi esitamiseni sissenõutavaks muutunud viivised lepingujärgse viivisemääraga ning on ebaõigesti kohaldanud VÕS § 113 lõike 1 teises lauses sätestatud seadusjärgset viivisemäära. Samuti vaidlustab hageja menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise.

1. Viivisenõude lahendamisel tuleb kõigepealt tuvastada selle õiguslik alus. Kui pooled on kokku leppinud seaduses sätestatust erinevalt, tuleb esmalt hinnata lepingus kokku lepitut. Kostja on laenuandjaga sõlminud tarbijakrediidilepingu, mille järgi on intressimäär 44,93% aastas. Laenulepingu üldtingimuste punkti 7.1 kohaselt arvestatakse viivist VÕS § 113 lõike 1 kolmandas lauses nimetatud intressimäärast lähtuvalt ja/või kui muutuvad muud viivisemäära reguleerivad seaduse sätted, siis on laenuandjal õigus nõuda laenusaajalt viivist seaduses lubatud maksimaalses määras.
2. Tarbijakrediidilepingute puhul on VÕS-is ette nähtud tarbija kaitseks erinorm viivisemäära osas. VÕS § 415 lõike 1 esimese lause kohaselt ei või tarbijalt võlgnetavate maksete tasumisega viivitamisel nõuda VÕS § 113 lõikes 1 sätestatud viivise määrast kõrgemat viivist. Sellest tulenevalt on lubatud viivise nõudmine määras, mis on sätestatud VÕS § 113 lõikes
3. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et VÕS § 415 lõike 1 esimese lause viide VÕS § 113 lõikele 1 hõlmab ka VÕS § 113 lõike 1 kolmandat lauset (vt ka Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-120-08 (punkt 12) ja 3-2-1-170-13 (punkt 16), mis sätestab, et kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivisemääraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Seega võib tarbijakrediidilepingu puhul nõuda viivist, mis vastab lepingus kokku lepitud intressimäärale.
4. Praegusel juhul ületab tarbijakrediidilepingus kokku lepitud intressimäär seadusjärgset viivisemäära, milleks on laenulepingu lõppemisest kuni praeguse ajani olnud stabiilselt 8%. Maakohus ei ole tuvastanud, et intressimäär oleks tühine või et krediidileping oleks tervikuna tühine. Riigikohus on (tarbija)krediidilepingu tühisuse aluseks pidanud eelduslikult olukorda, kus krediidi kulukuse määr ületab krediidi andmise ajal Eesti Panga viimati avaldatud keskmist krediidiasutuste poolt eraisikutele antud tarbimislaenude kulukuse määra enam kui kuus korda (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-186-13, punkt 22). Arvestades, et nimetatud määr oli lepingu sõlmimise ajal 20,01% (https://statistika.eestipank.ee/#/et/p/979/r/2273) ning kostja sõlmitud lepingu järgi oli krediidi kulukuse määr 56,41% aastas, ei ole alust pidada krediidilepingut tühiseks tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 86 lõike 1 alusel. Seega on tegemist kehtiva kokkuleppega ja õigusliku alusega, millele hageja saab tugineda. VÕS § 415 lõike 1 esimene lause koosmõjus VÕS § 113 lõike 1 kolmanda lausega tagab, et ka lepingu rikkumisel lepingu ülesütlemise korral on krediidiandjale tagatud samas määras viivis, kui oleks lepingu kehtivuse ajal intressimäär. Vastupidisel juhul on võlgnikule soodsam rikkuda lepingut, et saada lepingu ülesütlemise korral soodsam viivise määr. Praegusel juhul ei kohaldu lahendis nr 3-2-1-25-16 märgitud seisukohad, kuivõrd viidatud asjas ei olnud tegemist krediidilepinguga ning puudus kokkulepe intressimäära kohta. Maakohus on jätnud tähelepanuta tarbijakrediidilepingutele kehtestatud erisused viivisemäära osas ning on ebaõigesti leidnud, et intressimääras viivise 4 2-20-112190 nõudmine on võlgnikku ebamõistlikult kahjustav ja tühine. Ringkonnakohus märgib, et VÕS § 113 lõike 8 ja § 162 alusel on kohtul õigus viivist vähendada üksnes võlgniku nõudel (vt nt Riigikohtu lahendeid asjades nr 3-2-1-52-11 (punkt 19) ja 3-2-1-42-11 (punkt 17)). Kostja ei ole viivise vähendamist taotlenud.
5. Eeltoodu põhjal tuleb maakohtu otsus tühistada apellatsioonkaebuses esitatud väidete alusel osas, milles maakohus jättis sissenõutavaks muutunud viivise 117.28 eurot ületavas summas välja mõistmata ning sellest tulenevalt ka menetluskulude jaotuse ja rahalise kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus ei saa tühistatud osas ise uut lahendit teha, kuivõrd vaidlustatud lahend on tagaseljaotsus ja

§ 657

lõike 2 kohaselt tuleb tagaseljaotsuse tühistamisel saata asi uueks läbivaatamiseks esimese astme kohtule. Ringkonnakohus peab võimalikuks tõlgendada

§ 657

lõiget 2 selliselt, et kui tagaseljaotsus on vaidlustatud üksnes osaliselt, saab selle ka tühistada üksnes osaliselt ja saata tühistatud osas maakohtule uueks läbivaatamiseks.

§ 646

alusel võib kohus otsustada asja üksnes apellatsioonkaebuse põhjal, kui kohus leiab, et asja arutamisel esimese astme kohtus rikuti menetlusõiguse normi, mis toob ilmselgelt kaasa otsuse tühistamise apellatsioonimenetluses. Kuivõrd praegusel juhul tuleb apellatsioonkaebuse põhjal maakohtu otsus vaidlustatud osas tühistada ning ringkonnakohus ei saa puudust ise kõrvaldada (

§ 656

lõige 2), puudub menetlusökonoomilistel kaalutlustel vajadus teise poole seisukohta küsida. Kuna ringkonnakohus ei saa ise uut lahendit teha, kuulub apellatsioonkaebus rahuldamisele osaliselt. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 17. Menetluskulude jaotus ja sellest tulenevalt menetluskulude kindlaksmääramine otsustatakse vastavalt asja uue läbivaatamise tulemusele (

§ 173lõige 3).

18. Apellant tasus apellatsioonkaebuselt riigilõivu 175 eurot: 125 eurot vaidlustatavalt nõudelt (viivis 541.41 eurot) ja 50 eurot menetluskulude vaidlustamisel. Ringkonnakohus märgib, et riigilõivuseaduse (RLS) § 59 lõige 16 kohaldub üksnes juhul, kui asjas tehtud sisulist lahendit apellatsioonkaebusega ei vaidlustata. Seega on apellatsioonkaebuselt tasutud riigilõivu 50 eurot ettenähtust enam. Apellandil on võimalik taotleda enamtasutud riigilõivu tagastamist, esitades ringkonnakohtule RLS § 12 lõikes 2 sätestatud nõuetele vastava taotluse. Tagastamise vorm on kättesaadav kohtute veebilehelt (https://www.kohus.ee/et/riigiloivud/riigiloivu-tagastamine). (allkirjastatud digitaalselt) /Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv, Peeter Pällin/ 5