KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2020. a Tartu kohtumajas kirjalikus menetluses Väärteoasja number 4-20-3252 Kohtunik Peet Teidearu Väärte

§ 15lõikes 1 punktis 1 nimetatud nõuet.

2. PPA Lõuna Prefektuuri 15.07.2020.a otsusega väärteoasjas nr 2780,20,005747 karistati Martin Sarapuud

§ 227lg 2 järgi juhtimisõiguse äravõtmisega 2 kuuks.

Karistust kergendavaks asjaoluks luges kohtuväline menetleja puhtsüdamliku kahetsuse (KarS § 57 lg 1 p 3).

1. Martin Sarapuu esitas 29.07.2020.a Lõuna Prefektuuri otsuse peale kaebuse Tartu Maakohtule (tl 2-5). Martin Sarapuu ei eita talle süüks arvatava väärteo toimepanemist, kuid leiab, et karistus ei ole kaebaja poolt toime pandud rikkumisega proportsionaalne ning otsustus ei ole kooskõlas KarS §-ga
2. Kaebaja hinnangul on kohtuvälise menetleja motiveeritud osa stamppõhjendused, ei lähtu väärteo asjale individuaalselt. Kuigi raskendavaid asjaolusid ei leitud, siis otsuse tekstist on võimalik järeldada, et tegelikkuses on võimalikult karmi karistusliigi määramisel tuginetud asjaolule, et isikut on varem analoogse väärteo eest karistatud. Kui karistuse preventiivset eesmärki on võimalik saavutada mitmete erinevate karistuste liikidega, siis tuleb valida süüdlast kõige vähem koormavam karistus, s.o rahatrahv.
3. Kaebaja on mõistnud oma teo raskust ja sellest tekkida võivaid tagajärgi ning kahetseb oma tegu. Kaebaja on põhjendanud oma tegu asjaoluga, et sooritas möödasõitu aeglaselt liikuvast sõidukist, kuid möödasõidetav sõiduk ei hoidnud eesliikuva sõidukiga piisavat pikivahet, ei lasknud kaebajal manöövrit lõpetada ning reastuda õigesse ritta. Seetõttu otsustas kaebaja mööduda ka järgmisest sõidukist ning kiirus kasvas märkamatult üle piirkiiruse. Kaebaja tunnistab, et ei pidurdanud koheselt pärast möödasõitu, vaid lasi kiirusel stabiilselt langeda ja kahetseb seda. Seega toimus piirkiiruse ületamine ajutiselt ning ei olnud ajendatud soovist rikkuda seadusega kehtestatud piiranguid ehk tegemist oli juhusüüteoga. Kaebajale on juhtimisõiguse olemasolu vajalik igapäevase töö tegemiseks, ehitusobjektid asuvad üle Eesti. Lisaks peab kaebaja käima 2 korda nädalas Tartus oma vanemaid hooldamas. Kaebaja palub otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega määrata karistuseks rahatrahv kohtu äranägemisel. Kui kohus leiab, et juhtimisõiguse äravõtmine on preventiivne karistus, palub kaebaja vähendada juhtimisõiguse äravõtmise perioodi kohtu äranägemisel mõistliku ajani.
4. Kohtuväline menetleja esitas omapoolse kirjaliku seisukoha 09.10.2020.a, milles märkis, et otsuse tühistamiseks puudub alus. Kohtuväline menetleja ei tuvastanud väärteomenetlusega seotud rikkumisi, mis tooksid kaasa otsuse tühistamise. Menetlusalusel isikul on kolm kehtivat samalaadset väärteokaristust ning teda on käesoleval aastal tabatud erinevate liiklusseaduse nõuete rikkumiselt vähemalt neli korda, on juhtimisõiguse äravõtmine enam kui optimaalne karistuslike eesmärkide saavutamiseks. Isiku süü on vähemalt keskmine, kuna kiirust ületati riigi põhimaanteel väga elava liiklusega ajal ning kohas. Lisaks oli menetlusaluse isiku juhitud sõidukis ka kaasreisija. Arvestades isiku süüd, kahetsust ning seda, et menetlusalune isik käib tööl ja vajab juhtimisõigust, on kahe kuu pikkune juhtimisõiguse äravõtmine proportsionaalne meede. Menetlusalune isik pidi möönma, et muuhulgas varasemalt palju kordi kiiruse ületamise eest karistatuna võidakse lõpuks temalt juhtimisõigus ära võtta. Martin Sarapuu puhul on tegemist juba isegi lausa süsteemse käitumismustriga, mis viitab selgelt harjumussüüteole. Videosalvestiselt ei nähtu, et menetlusalune isik teostas mõõtmise hetkel ühtegi möödasõitu. Kiiruse aeglustumine nö vabalt pidurdamata piirkiiruseni ei ole ilmselt päris tõene. Videosalvestise järgi väheneb kiirus liigagi aeglaselt (420 meetrit mõõtjast 116 km/h, 276 meetrit mõõtjast 115 km/h, 200 meetrit mõõtjast 112 km/h. Ilmselt hakkas kiirust aeglustama alles siis, kui nägi kiirust mõõtvat liiklusjärelevalve teostajat. Töökoha kaotamise võimalus ei välista juhtimisõiguse äravõtmist. Juhtimisõigust ei tohi KarS § 50 lg 2 alusel ära võtta isikutelt, kes kasutavad mootorsõidukit oma liikumispuude tõttu. Juhtimisõiguse äravõtmine on aktuaalne ja ei mõjuta ebaratsionaalselt menetlusaluse isiku elukorraldust. Kohtuväline menetleja palub jätta otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata.
5. Kohtumenetluse pooled nõustusid asja lahendamisega kirjalikus menetluses (vt tl 5, 16). Kohtu seisukoht
6. VTMS § 120 lg 1 kohaselt võib maakohtunik kohtuistungit korraldamata lahendada kaebuse kirjalikus menetluses ja teha lahendi VTMS § 132 sätteid järgides, kui kohus on saatnud kaebuse koopia kohtumenetluse teisele poolele ning selgitanud tema seisukoha kaebuse suhtes ning kohtumenetluse pooled on kaebuses või selle vastuses teatanud, et nad ei soovi kohtuistungist osa võtta.
7. Kohus leiab, et Martin Sarapuu esitatud kaebust on võimalik lahendada kirjalikus menetluses. Kohus on kohtuvälisele menetlejale saatnud kaebuse koopia, selgitanud välja kohtuvälise menetleja seisukoha kaebuse suhtes ning mõlemad kohtumenetluse pooled on kohtule oma kirjalikus seisukohas märkinud, et nad on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses.
8. VTMS § 123 lg 2 kohaselt vaatab maakohus väärteoasja läbi täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke sajaolusid.
9. Seega kohus, uurinud kirjalikus menetluses asjas esitatud tõendeid ja hinnanud neid kogumis, leiab alljärgnevat. 11.

§ 15

lg 1 p 1 kohaselt on asulavälisel teel suurimaks lubatud sõidukiiruseks 90 km/h.

§ 15

lg 2 p 1 järgi võib Maanteeamet suurendada asulavälisel teel suurimat lubatud sõidukiirust 120 kilomeetrini tunnis või § 15 lg 5 kohaselt võib teeomanik vähendada suurimat lubatud sõidukiirust.

§ 50

lg-st 1 tulenevalt peab juht järgima

§-s 15 sätestatud suurimat lubatud sõidukiirust. 12.

§ 227

sätestab vastutuse mootorsõidukijuhi poolt lubatud sõidukiiruse ületamise eest.

§ 227

lõike 2 alusel karistatakse mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21-30 kilomeetrit tunnis rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni 6 kuuni.

1. Käesolevas asjas ei ole vaidlust selle üle, et 19.06.2020.a kella 17:29 ajal juhtis Martin Sarapuu Tallinn-Tartu-Võru-Luhamaa maantee
2. kilomeetril suunaga Tartu mootorsõidukit BMW320D registreerimismärgiga XXX asulavälisel teel. See on üheselt tõendatud kiirusmõõteseadme kasutamise protokollis ning fikseeritud väärteoprotokolliga (tl 20). Ka menetlusalune isik ei ole temale etteheidetavale rikkumisele esitanud vastuväited, tunnistades toimepandud rikkumist (vt tl 21, menetlusaluse isiku ülekuulamise protokoll).
3. Lõuna Prefektuuri väärteoprotokollist nähtuvalt oli lubatud suurim sõidukiirus sellel teelõigul 90 km/h, menetlusalune isik ületas lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h, kiirus mõõdetud kiirusemõõturiga Lasercam nr LE
4. Seega oli vastava teelõigu suurimaks lubatud kiiruseks

§ 15lg 1 p 1 järgne 90 km/h.

1. Kiirusmõõteseadme kasutamise protokollist nähtub, et kiirusmõõturi maksimaalne lugem oli 116 km/h (tl 22). Kuna kiiruse mõõtmise laiendmääramatus paigalseisva kiirusmõõturiga mõõtmisel on 101-135 km/h +/- 4 km/h (vt Vabariigi Valitsuse 16.06.2011.a määruse nr 78 lisa 1 „Nõuded kiirusmõõturi ja kiirusmõõtesüsteemi mõõteprotseduurile ning mõõtetulemuste töötlemisele), siis tuleb lõplikuks mõõtmistulemuseks ning ka menetlusaluse isiku poolt juhitava sõiduki lõplikuks kiiruseks lugeda 112 km/h.
2. Nähtuvalt väärteoasja materjalidest on kiirusmõõturit Lasercam nr LE0166 taadeldud 03.06.2019 ja kordustaatlus toimus 30.06.2020 ning vastas esitatud nõuetele (tl 27-28). Lisaks nähtub, et mõõtmise on läbi viinud politseiametnik, kes on läbinud „Pädeva mõõtja koolituse“ (tl 25). Seega on mootorsõiduki kiiruse mõõtmine toimunud vastavalt nõuetele ning pädeva mõõtja poolt.
3. Eeltoodust tulenevalt on tuvastatud, et Martin Sarapuu juhtis 19.06.2020.a mootorsõidukit

§ 15

lg 1 p 1 rikkudes lubatud sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h ning järelikult on tema käitumises

§ 227lõikes 2 toodud kvalifitseeritava väärteo objektiivse külje tunnused. 18. Kar

S § 12 lõike 3 kohaselt on süüteokoosseisu subjektiivseteks tunnusteks tahtlus või ettevaatamatus, seejuures jaguneb tahtlus KarS § 16 lõikest 1 tulenevalt kavatsetuks, otseseks ja kaudseks tahtluseks. KarS § 16 lõike 3 kohaselt paneb isik teo toime otsese tahtlusega, kui ta teab, et teostab süüteokoosseisule vastava asjaolu, ja tahab või vähemalt möönab seda.

1. Martin Sarapuu märkis kaebuses Tartu Maakohtule, et ta ei eita kiiruse ületamist, kuid põhjendas oma tegu asjaoluga, et sooritas möödasõitu aeglaselt liikuvast sõidukist, kuid möödasõidetav auto ei hoidnud eesliikuva autoga piisavat pikivahet ning ei lasknud tagasi õigesse ritta reastuda. Seetõttu otsustas menetlusalune isik mööduda ka järgmisest sõidukist ning samaaegselt kasvas kiirus märkamatult üle lubatud piirkiiruse. Kaebaja tunnistas, et ei pidurdanud koheselt pärast möödasõitu, vaid lasi kiirusel stabiilselt langeda.
2. Kohus märgib, et kohtuvälise menetleja esitatud salvestiselt ei nähtu möödasõidu momenti, vaid nähtub asjaolu, et Martin Sarapuu juhitav mootorsõiduk sõidab autokolonni ees ning kiiruse maksimaalne lugem on 116 km/h ning kiirus langeb aegamööda. Kohtu hinnangul ei ole usutav, et mootorsõiduki kiirus kasvas märkamatult üle piirkiiruse ning menetlusalune isik ei märganud, et ületab lubatavat piirkiirust üle 20 km/h. Nimelt tunnistab menetlusalune isik ka ise, et ta lasi kiirusel stabiilselt langeda, seega oli tegemist teadliku otsustusega kiiruse valikul, kuna menetlusalune isik ei lõpetanud kiiruseületamist koheselt ning jätkas piirkiirust ületaval sõidukiirusel sõitmist ka pärast väidetavat möödasõidu tegemist. Seega tegutses Martin Sarapuu

§ 227lg-s 3 toodud väärteokoosseisu toimepanemisel vähemalt otsese tahtlusega.

21. Kohus ei tuvastanud õigusvastasust, süüvõimet ega süüd välistavaid asjaolusid, mistõttu kuulub Martin Sarapuu nende tegude eest karistamisele. 22.

§ 227

lõige 2 näeb ette sõidukiiruse ületamise eest 21-30 km/h rahatrahvi kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmist kuni 6 kuuni. Kohtuväline menetleja määras Martin Sarapuule karistuseks 2 kuuks juhtimisõiguse äravõtmise.

1. KarS § 56 lg 1 kohaselt on karistamise aluseks isiku süü. Sama lõike teisest lausest tuleneb, et karistuse mõistmisel arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, samuti võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.
2. Martin Sarapuu tegevuses ei ole KarS §-s 58 sätestatud karistust raskendavaid asjaolusid. KarS §-s 57 toodud kergendava asjaoluna saab lugeda menetlusaluse isiku puhtsüdamlikku kahetsust (KarS § 57 lg 1 p 3), millega on arvestanud ka kohtuväline menetleja. Kohtul ei ole alust kahelda selle kahetsuse puhtsüdamlikkuses, kuivõrd menetlusalune isik on seda väljendanud nii kohtuvälisele menetlejale kui ka kohtule esitatud kaebuses (vt tl 4, 21).
3. Eelnevale vaatamata nõustub kohus kohtuvälise menetlejaga selles, et Martin Sarapuu süü on keskmine ning seda eelkõige teo toimepanemise asjaoludest nähtuvalt. Esmalt suurendab Martin Sarapuu suhtumise intensiivsus toimepandud teosse, kuna Martin Sarapuu pani teo toime tahtlikult. Martin Sarapuu juhtis mootorsõidukit lubatud sõidukiirust ületades riigimaanteel väga suure liiklustihedusega teel. Kuigi videosalvestiselt ei nähtu, siis on menetlusalune isik protokollis tunnistanud, et sooritas ka möödasõitu ning ta ei saanud tagasi reastuda, mistõttu pidi möödasõidu sooritama ka järgmisest sõidukist. Kohus rõhutab, et juht peab alati hindama liiklusolukorda ning juhul, kui möödasõidu sooritamine on ohtlik, siis ei tohiks asuda möödasõitu sooritama. Lisaks tuleb süü hindamisel arvesse võtta Martin Sarapuu varasemaid käitumismustreid – karistusregistri väljavõtte kohaselt (tl 23) on Martin Sarapuul kolm kehtivat väärteokaristust, mis on toime pandud 13.03.2017 (

§ 227

lg 2 rikkumine), 16.08.2019 (

§ 227

lg 2 rikkumine) ning 16.05.2020 (

§ 227lg 2 rikkumine).

Seega on Martin Sarapuu korduvalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest, viimati käesoleva aasta maikuus. Talle mõistetud rahatrahvid ei ole aga tema käitumist muutnud. Kohus ei nõustu Martin Sarapuu kaebuses esitatud väitega, mille kohaselt oli käesolev väärtegu juhusüütegu. Kuna Martin Sarapuud on korduvalt karistatud lubatud sõidukiiruse ületamise eest, võib väita, et tegemist on harjumuseks saanud käitumismustriga.

1. Ka üldpreventiivseid kaalutlusi hinnates tuleb Martin Sarapuu poolt toime pandud väärteo toimepanemisse suhtuda ülima tõsiduse ja rangusega. Mootorsõiduki juhtimine lubatud sõidukiirust ületades on ohtlik rikkumine, mistõttu tuleb ühiskonnale anda signaal, et antud käitumist ei saa sallida.
2. Riigikohus on varasemalt leidnud, et iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine (RKKK asjas nr 3-1-1-122-13). Käesoleval juhul ei ole tegemist esmakordse rikkumisega, varasemad rahatrahvid ei ole isikut õiguspärasele käitumisele suunanud, kuivõrd käesolevalt on tegemist järjekordse lubatud sõidukiiruse piirangu rikkumisega. Seetõttu peab kohus põhjendatuks menetleja poolt määratud karistusliiki – juhtimisõiguse äravõtmist. Rahatrahvi määramine ei omaks Martin Sarapuu suhtes eripreventiivset mõju, kuivõrd teda on juba korduvalt samalaadsete väärtegude eest karistatud. Seega on kohane määrata isikule põhikaristuseks juhtimisõiguse äravõtmine. Kaebuse esitaja on palunud kohtul alternatiivselt juhtimisõiguse äravõtmise perioodi vähendada mõistliku perioodini. Kohtuväline menetleja on määranud rahatrahvi sanktsiooni keskmisest määrast madalamas suuruses – maksimaalselt on võimalik juhtimisõigus ära võtta 6 kuuks. Kohus leiab, et 2 kuu juhtimisõiguse äravõtmine on igati põhjendatud. Menetlusaluse isiku vastuväited ei ole sellise kaaluga, mis annaksid aluse vähendada juhtimisõiguse äravõtmise perioodi. Nagu kohus kirjeldas, on Martin Sarapuu süü keskmise suurusega ning puudub alus määrata põhikaristust alammääras. Karistus ei ole liialt karm, samuti ei ole kohtule teadaolevalt takistusi juhtimisõiguse äravõtmisega seonduvalt.
3. Nagu kohtuväline menetleja selgitas, ei või juhtimisõigust ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu (KarS § 50 lg 2). Käesolevas asjas ei nähtu, et oleks alust kohaldada nimetatud erandit. On arusaadav, et juhtimisõiguse äravõtmisega kaasnevad teatud ebamugavused, sh isikutel, kes on harjunud käima igapäevaselt autoga tööl või eeldab sõlmitud töösuhe mootorsõiduki juhtimist tööülesannete täitmisel. Siiski ei ole see aluseks, miks jätta vastav karistus isiku suhtes kohaldamata. Ka seadusandja ei ole ette näinud juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamata jätmist töökohustuste täitmise puhuks. Martin Sarapuu märkis kaebuses, et peab lisaks hooldama oma vanemaid ning sõitma nende juurde mootorsõidukiga – samas ei ole Martin Sarapuu esitanud kohtule puudega seotud dokumente, millega oleks tõendatud, et Martin Sarapuu vanemad ei ole võimelised ennast ise üleval pidama. Kohus märgib, et Martin Sarapuul on võimalik liiklemisel kasutada ühistranspordi abi ning sõlmida tööandjaga teatud kokkulepped karistuse kehtivuse perioodiks.
4. Eelnevast tulenevalt jätab kohus Martin Sarapuu kaebuse rahuldamata ja kohtuvälise menetleja 15.07.2020.a otsuse muutmata. /allkirjastatud digitaalselt/ Peet Teidearu Kohtunik