Obsah (4)
§ 93§ 15§ 90§ 31KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Lauri Madise, Virgo Saarmets ja Ruth Virkus Otsuse tegemise aeg ja koht 8. veebruar 2010. a, Tallinn Haldusasja number 3-08
) § 100 lg 1 alusel
§ 93
lg 3 rikkumise eest distsiplinaarkaristuseks isiklike vahendite arvel lisatoitlustamise õiguse keelamine 20-ks päevaks. Käskkirja kohaselt seisnes distsipliinirikkumine selles, et kaebaja omas kambris MP3-mängijat. Käskkirjas märgiti, et
§ 93
lg 3 kohaselt on vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul vahistatule kambris lubatud vaba aja veetmise esemetest isiklik raadio või televiisor. MP3-mängija seega vahistatule vaba aja veetmiseks lubatud ei ole.
- Justiitsministeeriumi
- septembri
- a vaideotsusega jäeti T.Te vaie rahuldamata.
- T.T esitas Tallinna Halduskohtule kaebuse, milles taotles Tallinna Vangla
- juuli
- a käskkirja nr 633-d tühistamist ja vastustaja kohustamist tagastama kaebajale kambrisse
- juulil
- a toimunud läbiotsimisel äravõetud MP3-mängija. Kaebuse põhjendused: Kaebaja ei vaidlusta, et ta omas kambris raadio/MP3-mängijat. Vaidlus on selles, kuidas tõlgendada
§ 93lg 3 kolmandat lauset koostoimes teiste asjassepuutuvate seadusesätetega.
Pole oluline, kas Tallinna Vangla poolt kohustusliku kohtueelse menetluse käigus esitatud väide, et nimetatud eset saab pidada keelatud esemeks justiitsministri
- novembri
- a määruse „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSKE) § 641 p 10 mõistes, on tõene või väär, sest nimetatud punkti rikkumise eest ei ole kaebajale karistust määratud. Vastavalt
§ 93
lg-s 3 sätestatud erisusele on vahistatul (erinevalt süüdimõistetust) vajalik luba vaid raadio või teleri omamiseks. Seega vahistatul (erinevalt süüdimõistetust) MP3-mängija jaoks eraldi luba vaja ei ole.
§ 93
lg 3 tõlgendamine selliselt, et vahistatule on vaba aja veetmise vahenditest lubatud vaid raadio ja televiisor, ja sedagi direktori või tema määratud isiku loa alusel, on väär. Õiguskantsler on korduvalt juhtinud tähelepanu asjaolule, et regulatsioon, millega keelatakse kõik ülejäänud esemed, välja arvatud need, mis on üles loetletud kui lubatud, ei ole kooskõlas põhiseadusega. Seega on
§ 93
lg 3 informatiivne ning seda ei saa tõlgendada selliselt, et vahistatule on kõik muu keelatud. Pealegi pole selline tõlgendamine mõistlik. MP3-mängija kui andmekandja keelamine on arusaamatu, sest andmekandjate üldine keelamine viib selleni, et sisuliselt saab keelata iga eseme, sest kõik need kannavad endas mingit informatsiooni. 5. Vastustaja palus jätta kaebus rahuldamata ja esitas vastuväited: MP3-mängijat saab pidada keelatud esemeks
§ 15lg 2 p 3 ja VSKE § 641 p 10 mõttes.
Nende punktide kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis võivad ohustada vangla julgeolekut ning kinnipeetavale on keelatud mobiiltelefonid ja muud elektroonilised sidepidamisvahendid, sealhulgas raadiosaatjad, pihu- ja personaalarvutid, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta. MP3-mängija saab salvestada nt pilte, muusikat jms, samuti saab seda kasutada teatud juhtudel mälupulgana. Seega saab MP3-mängijat käsitleda infokandjana, mille kaudu on võimalik infot edastada ja vastu võtta.
§ 90
lg 1 kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisel
1.,
- ja
- peatüki sätteid sama seaduse
- 2
(8)3-08-2046 peatükis sätestatud erisustega. Kuna
5. peatükk keelatud ainete ja esemete loetelu ei sätesta, tuleb järeldada, et vahistatu suhtes kehtib ka kinnipeetavatele keelatud asjade loetelu. Eeltoodust tulenevalt saab MP3-mängijat lugeda vangla julgeolekut ohustavaks esemeks.
§ 93
lg 3 kohaselt on vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul vahistatul kambris lubatud isiklik raadio või televiisor. On ilmselge, et vangla direktor või tema määratud isik ei anna nõusolekut MP3-mängijat kasutada, ning asjakohatu ja väär on kaebaja väide, et eraldi MP3-mängija jaoks ei ole luba vajalik, vaid luba on vaja ainult raadio või teleri kasutamiseks.
§ 93
lg-t 3 ei saa tõlgendada nii, et ainult raadio või teleri kasutamiseks on vajalik vangla direktori või tema määratud isiku nõusolek.
- Tallinna Halduskohtu
- märtsi
- a otsusega jäeti T.T kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused: 1) asjas ei ole vaidlust selle üle, et läbiotsimise käigus leiti ja võeti ära vahistatu T.Tele kuuluv MP3-mängija Creative. Vaidlus on selles, kas kaebajal oli õigus omada kambris MP3mängijat. Kaebaja leiab, et MP3-mängija omamine kambris pole vahistatule keelatud. Vastustaja leiab, et MP3-mängija ei ole vahistatule lubatud, kuna seda võib kasutada mälupulgana, mis võib ohustada vangla julgeolekut; 2) eelvangistuse üldtingimusi sätestava
§ 90
lg 1 kohaselt kohaldatakse eelvangistuse kandmisele
1.,
- ja
- peatüki sätteid
- peatükis („Eelvangistuse täideviimine“) sätestatud erisustega. Seega on
- peatükis sisalduv § 93 („Eelvangistuse kandmine“ erinormiks selle seaduse
- peatükis sisalduva § 15 („Kinnipeetava isiklikud asjad“) suhtes, mille lg 2 kohaselt on kinnipeetavale keelatud ained ja esemed, mis ohustavad inimese julgeolekut, sobivad eriti vara kahjustamiseks või võivad ohustada vangla julgeolekut; lg 3 annab justiitsministrile volituse kehtestada kinnipeetavale keelatud asjade loetelu, enda juures ja laos olevate asjade kogukaalu, samuti hoiule võetavate asjade hoidmise korra; lg 4 kohaselt võib vangla keelata täiendavalt aineid ja esemeid, mis kinnipeetavale keelatud asjade loetelus ei ole, kuid vastavad lg-s 2 sätestatud tingimustele.
§ 93
lg 3 kohaselt on vahistatule kambris lubatud raadio või televiisor vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul. Muude esemete kambris lubamise kohta pole selles paragrahvis ega terves 5. peatükis midagi öeldud. Sellest ei saa teha veel järeldust, nagu oleksid kõik muud esemed kambris keelatud.
§ 90
lg 1 kaudu kohaldub
§ 15
; 3)
§ 15
lg 3 alusel VSKE §-s 641 kehtestatud kinnipeetavale keelatud ainete ja esemete loetelus MP3-mängijat ei sisaldu. Vastustaja väide, et MP3-mängijat saab käsitleda mälupulgana (st infokandjana) ei oma käesolevas vaidluses tähtsust, sest VSKE §-s 641 ei sisaldu kinnipeetavale keeldu omada mälupulka. Kohus peab üldteadaolevaks, et mälupulka ei ole võimalik kasutada sidepidamisvahendina. Sidepidamisvahend eeldab võimet infot kas edastada ja vastu võtta (kahepoolne sidepidamisvahend) või vähemalt ühte neist funktsioonidest (ühepoolne sidepidamisvahend). Kõnealusel esemel selline võime puudub. Veelgi enam – VSKE § 641 p-s 10 on justiitsminister kehtestanud keelu omada sidepidamisvahendeid, mille kaudu on võimalik nii infot edastada kui ka vastu võtta (keelatud on ainult mõlemapoolsed sidepidamisvahendid). Vastustaja pole väitnud ja asjas pole tuvastatud, et ta oleks MP3-mängija kaebajale keelanud
§ 15lg 4 alusel.
Seetõttu pole ka vastustaja viide võimalikule ohule vangla julgeolekule asjakohane. See oleks asjakohane, kui vastustaja oleks MP3-mängija kaebajale keelanud
§ 15
lg 4 alusel üksikaktiga, milles oleks tuginetud sama paragrahvi lg-s 2 sätestatud tingimusele, mille esinemisel võib kinnipeetavale aineid või esemeid keelata. Üheks selliseks tingimuseks on ainest või esemest lähtuv võimalik oht vangla julgeolekule (§ 15 lg 2 p 3). Eeltoodud seisukoht on kooskõlas kohtupraktikaga (Riigikohtu lahend nr 3-3-1-102-08). Seega ei ole digitaalseid audiofaile 3
(8)3-08-2046 MP3-vormingus salvestamise ja taasesitamise seadme (MP3-mängija) omamine kambris kaebajale keelatud; 4) eeltoodu ei tähenda, et kaebaja karistamiseks alus puudub. Pole vaidlust, et kaebajalt ära võetud MP3-mängijale (Creative Zen Nano Plus) oli tootja poolt lisatud raadiovastuvõtuseade. Sellised andmed nähtuvad ka toote edasimüüja koduleheküljel avaldatud kasutusjuhendist. Kaebaja on seletuskirjas tunnistanud, et ta kasutas temalt äravõetud eset muuhulgas ka raadio kuulamiseks. Samas pole asjas tuvastatud, et kaebaja poolt MP3-mängijale lisatud raadiovastuvõtuseadme kasutamine toimuks vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul. Kohtule esitatud kinnipeetavale kambrisse lubatud asjade loetelus kõnealust MP3mängijat ei ole. Nimetatud loetelust nähtuvalt on kaebajal alates 8. juulist 2008. a kambris raadio Roadstar. Kuna MP3-mängijat ja sellele lisatud raadiovastuvõtuseadet ei ole tavakasutajal võimalik teineteisest neid funktsioone kahjustamata ühel esemel eraldada, siis tulnuks kaebajal vangla direktorilt või tema määratud isiku nõusolekut taotleda kogu esemele, vaatamata sellele, et MP3-mängija omamine kambris seda ei vaja. Seega rikkus kaebaja
§ 93
lg-st 3 vahistatule tulenevat keeldu omada kambris raadiot vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekuta. Kaebaja pole leidnud ja ka kohtul pole alust arvata, et kaebajale määratud karistus oleks ebaproportsionaalne. Eeltoodud põhjustel on käskkiri õiguspärane ja selle tühistamiseks puudub alus; 5) ka läbiotsimisel äravõetud MP3-mängija kaebajale kambrisse tagastamiseks kohustamiseks pole alust. Kuna kaebajal puudub MP3-mängijale lisatud raadiovastuvõtuseadme kasutamiseks vangla direktori või tema määratud isiku nõusolek ja need funktsioonid ei ole kõnealusel seadmel tavatingimustes eraldatavad, oli eseme kaebajalt äravõtmine õiguspärane ning kaebajal puudub õigus nõuda selle kambrisse tagastamist; 6) kaebuse rahuldamata jätmise tõttu jääb kaebaja menetluskulu (riigilõiv) tema enda kanda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS 7. T.T apellatsioonkaebuses paluti tühistada halduskohtu otsus osas, millega jäeti rahuldamata tema kaebus käskkirja nr 633-d tühistamiseks. Kohustamistaotluse rahuldamata jätmise osas kaebaja kohtuotsust ei vaidlusta. Apellatsioonkaebuses palutakse jätta menetluskulud vastustaja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjendused: 1) kaebaja ei ole rikkunud
§ 93lg 3 sätteid.
Kohus nõustus kaebajaga, et MP3-mängija ei olnud vahistatule keelatud esemeks – see ei vastanud VSKE § 641 tingimustele ega olnud keelatud ka
§ 15lg 2 alusel üksikaktiga.
Samas kohus leidis, et kaebaja kasutas seadme raadiovastuvõtu funktsiooni, omamata selleks luba. Seda, et kaebajal oleks olnud vaja luba konkreetse seadme kasutamiseks, ei olnud võimalik välja lugeda ühestki õigusaktist. Kaebaja taotles direktorilt luba raadiole ning
- jaanuaril
- a luba ka anti, millest kaebajat teavitas toonane kontaktisik Z. Dimitrieva. Asjas puuduvad tõendid, et luba oleks antud just raadiole Roadstar. Asjas on tõendid, et kaebajal oli kambris raadio Roadstar alates
- juulist
- a, seega hiljem kui kõnealune intsident aset leidis, mistõttu on raadioga Roadstar seonduv kõrvaline ja asja lahendamisel ebaoluline. Et kaebaja pidanuks luba nõutama kogu esemele, ehkki MP3-mängija luba ei vaja, on üllatav. Tegu on koosseisueksimusega. Kaebaja tegutses heauskselt, taotles vajamineva loa, kuid kohtu arvates vajas luba kogu seade. Sellises olukorras on karistamine ebaõiglane, sest sellist tõlgendust ei osanud kaebaja ette näha; 2) vangla direktor karistas kaebajat nimelt MP3 funktsiooni omamise eest, mida vangla arvates poleks kaebajale lubada saanudki. Sellest, et seade omas ka raadiofunktsiooni, vangla probleemi ei teinud. Karistuse määramine on kaalutlusotsus. On võimalik, et eseme, mida 4
(8)3-08-2046 kaebaja poleks vangla arvates mingil juhul omada tohtinud, omamise eest määratav karistus erineb karistusest, mis määratakse isikule, kes kasutab põhimõtteliselt lubatud seadet vajaliku loata, või isikule, kellele tema enda arvates on luba antud. Kuna käskkirja põhjendused osutusid vääraks, tuleb käskkiri tühistada, sest uute asjaolude valguses võib kaalutlusotsus ja seega ka karistus olla erinev. Kaalutlusotsuse tegemise õigus on vangla direktoril. Et kohtu arvates ei ole kaebajale määratud karistus ebaproportsionaalne ka uute asjaolude valguses, ei oma tähtsust. Kohus saab kaalutlusotsust vaid kontrollida, mitte otsustada sisuliselt esmakordselt, et karistus on sobiv ka uute asjaolude valguses. 8. Vastustaja kirjalikus vastuses paluti jätta apellatsioonkaebus rahuldamata. Vastuväited: 1) esimese astme kohus on teinud argumenteeritud ja põhjaliku lahendi, millega vastustaja igati nõustub; 2) kaebaja väited seaduse heausksest tõlgendamisest on asjakohatud, sest seadust tuleb tõlgendada tulenevalt sätte eesmärgist.
§ 93
lg 3 on üheselt mõistetav ning sellest nähtub, et vahistatul on vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul kambris lubatud isiklik raadio või televiisor. MP3-mängija omab ka lisafunktsiooni (raadiofunktsioon), milleks
§ 93lg-st 3 tulenevalt on igal juhul vajalik luba.
Asjaolust, et vangla direktor on andnud kaebajale loa konkreetse raadio kasutamiseks, ei saa järeldada, et kaebaja võib kambrisse tuua täiendavaid raadioid. Loa andmise eesmärk on reguleerida vastavat funktsiooni omavate seadmete levikut vanglas, mitte pelgalt raadio kuulamist. Tulenevalt Tallinna Vangla kodukorra (kuni
- maini
- a kehtinud redaktsioonis) p-st 14.5.6 peab kinnipeetav, kes soovib kasutada isiklikku raadiot, televiisorit, video- või helikassettmagnetofoni või muud olmeelektroonikat, ja vahistatu, kes soovib kasutada isiklikku raadiot või televiisorit, esitama lisas 7 toodud vormil taotluse vangistusosakonna juhataja nimele, kes otsustab olmeelektroonika lubamise. Tallinna Vangla kodukorda on kaebajale allkirja vastu tutvustatud ja seega on ta kehtivast korrast teadlik; 3) kaebaja on asunud apellatsioonkaebuses uuele seisukohale, et direktori käskkiri ei ole proportsionaalne. Sellist seisukohta ei ole kaebaja kohustuslikus kohtueelses menetluses ega halduskohtus avaldanud. Kaebaja ei saa apellatsioonimenetluses tuua välja uusi nõude aluseid. Kaebaja on kohtumenetluses olnud läbivalt seisukohal, et tema ei ole rikkumist toime pannud. Seega on karistuse proportsionaalsusega seotud väited apellatsioonimenetluses asjakohatud.
- Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks saadetud avalduses ei nõustu kaebaja vastustaja vastuses sisalduva väitega, et kaebajale oli antud luba konkreetse raadio kasutamiseks. Kaebaja osutab, et sellekohaseid tõendeid asjas pole, ja kordab, et taotles luba raadio kasutamiseks ja sai loa. Mitut raadiot ei ole tal kunagi kambris olnud. Samuti märgib kaebaja, et ta ei saanudki varem leida, et karistus on ebaproportsionaalne, sest teda ei ole varem raadio omamise eest karistatud. Raadio omamise eest karistas teda esmakordselt alles halduskohtunik ja apellatsioonimenetlus on esimene võimalus selle peale kaevata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
- Tulenevalt HKMS § 34 lg-st 2 kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu lahendi seaduslikkust ja põhjendatust apellatsioonkaebuse ja sellele esitatud vastuväidete piires. Apellatsioonkaebuses vaidlustatakse halduskohtu otsus osas, millega jäeti 5
(8)3-08-2046 rahuldamata kaebaja taotlus Tallinna Vangla direktori
- juuli
- a käskkirja nr 633-d tühistamiseks. Seega pole ringkonnakohtul vaja kontrollida halduskohtu otsust osas, millega jäeti rahuldamata kaebaja kohustamistaotlus.
- Tallinna Vangla direktori
- juuli
- a käskkirjas nr 633-d sisalduva teokirjelduse kohaselt omas vahistatu kambris MP3-mängijat. Sama teokirjeldus sisaldub distsiplinaarmenetluse protokollis. Nii vaidlustatud käskkirjas kui ka distsiplinaarmenetluse protokollis leiti, et MP3-mängija omamisega rikkus kaebaja
§ 93
lg-t 3, mille kohaselt vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul on vahistatule kambris lubatud vaba aja veetmise vahenditest isiklik raadio ja televiisor. Sellest sättest järeldati, et MP3-mängija seega vahistatu staatuses isikule vaba aja veetmiseks lubatud ei ole. Distsiplinaarmenetluse protokollist ja vaidlustatud käskkirjast nähtub selgelt, et kaebajat karistati vanglas vahistatule keelatud eseme omamise eest lähtudes arusaamast, mille kohaselt MP3-mängija on vanglas vahistatule keelatud ese. Sama arusaam nähtub ka vaide edastamise kirjast (tl 18-19) ja seda on toetanud Justiitsministeerium oma vaideotsuses (tl 20-21). Vaide edastamise kaaskirjas osutatakse
§ 93
lg 3 (mille kohaselt on vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekul vahistatul kambris lubatud isiklik raadio või televiisor) erisusele
§ 31
lg 2 suhtes (mille kohaselt võib kinnipeetaval olla vangla direktori või tema määratud isiku loal isiklik raadio, televiisor, video- või helikassettmagnetofon või muu vaba aja veetmiseks vajalik ese, kui nende kasutamine ei riku vangla sisekorraeeskirja ega häiri teisi isikuid) ning lisaks leitakse, et MP3-mängijat saab pidada keelatud esemeks VSKE § 641 p 10 mõistes. Vaideotsuses on nende seisukohtadega nõustutud. Vaideotsuses leitakse, et vahistatute suhtes on vaba aja veetmise vahendite osas
§ 93
lg-s 3 sätestatud eriregulatsioon, millest tuleneb, et vahistatule on isiklikest vaba aja veetmise vahenditest lubatud vaid raadio ja televiisor ning muud vaba aja veetmise vahendid vahistatule lubatud ei ole. Sellest järeldatakse, et MP3-mängijale polekski olnud võimalik luba anda. Samuti leitakse vaideotsuses, et kuna MP3-mängija on infokandja, mille kaudu on võimalik ka infot edastada, siis võib MP3-mängijat pidada vanglas keelatud esemeks VSKE § 641 p-st 10 tulenevalt. 12. Halduskohus leidis, et MP3-mängija ei ole keelatud ese
§ 15
lg 2 alusel kehtestatud VSKE §-s 641 sisalduva keelatud esemete loetelu järgi ega ka üksikaktist tulenevalt, mida saaks
§ 15lg 4 alusel anda.
Samuti leidis halduskohus, et MP3-mängija omamiseks vahistatu vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekut ei vaja. Ringkonnakohus nõustub nende seisukohtadega. Halduskohus on piisavalt põhjendanud seisukohta, et MP3mängija ei ole keelatud ese
§ 15ja VSKE § 641 mõttes.
Nõustudes halduskohtu põhjendustega, ei pea ringkonnakohus vajalikuks neid korrata. Vaidlustatud käskkirjast ja vaideotsusest tuleneva
§ 93lg 3 tõlgenduse osas märgib ringkonnakohus järgmist.
Kuni
- veebruarini
- a kehtis
§ 15
toonasest redaktsioonist tulenevalt regulatsioon, mille kohaselt VSKE-s sätestati vanglas lubatud ja erandkorras lubatud isiklike asjade nimekiri ning kõik muu oli keelatud. Alates
- veebruarist
- a on lähtekoht vastupidine –lubatud on asjad, mis pole keelatud. Seega pole alates
- veebruarist
- a võimalik tõlgendada
§ 93
lg-t 3 selliselt, et vahistatule on muud vaba aja veetmise vahendid peale raadio ja televiisori keelatud.
§ 93
lg 3 võib küll olla erisus
§ 31
lg 2 suhtes, kuid selleks erisuseks pole mitte vahistatutele muude vaba aja veetmise vahendite kambris omamise keeld, vaid muude kui raadio ja televiisori kambris omamiseks nõusoleku vajaduse puudumine. 6
(8)3-08-2046
- Olles asunud seisukohale, et kaebajale distsiplinaarkaristuse määramise käskkirjas kirjeldatud tegu ei ole distsiplinaarsüütegu, on halduskohus siiski leidnud, et käskkirjaga kaebajale distsiplinaarkaristuse määramine oli õiguspärane, sest kaebaja on rikkunud keeldu omada kambris raadiot vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekuta. Sellise seisukohaga ei saa ringkonnakohus nõustuda.
- Vastustaja on tõepoolest asunud kohustuslikus kohtueelses menetluses ja kohtumenetluses väitma, et kaebajale kuuluvale MP3-mängijale on lisatud raadiovastuvõtuseade, mille kasutamiseks ei ole vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekut taotletud ega antud, kuid halduskohus on jätnud tähelepanuta, et sellekohast teokirjeldust kaebajale karistuse määramise käskkiri ei sisalda. Kaebajale ei ole karistust määratud selle eest, et ta kasutas raadiot vangla direktori või tema määratud isiku nõusolekuta. Distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja kontrollimisel on kohus seotud käskkirjas sisalduva teokirjeldusega. Kui käskkirjas toodud teokirjelduse põhjal pole võimalik tuvastada, et isik on toime pannud distsiplinaarsüüteo, tuleb karistuse määramise käskkiri tühistada. Kohus ei saa asuda tuvastama karistuse määramise käskkirjas kajastamata asjaolusid ja otsustada, et kaebaja on toime pannud rikkumise, mida käskkirjas ei kirjeldata, kuid karistus on ka selle eest siiski kohane. Halduskohus kontrollib distsiplinaarkaristuse määramise käskkirja õiguspärasust ja ei saa asuda ise teostama distsiplinaarvõimu. Vanglas keelatud eseme omamine on raskem distsiplinaarsüütegu, kui seda on vanglas lubatud eseme kasutamine sellekohase nõusolekuta. Olukorras, kus kohtu arvates on tuvastatud mõni muu distsiplinaarsüütegu, ei ole võimalik tagantjärele kindlaks teha, et distsiplinaarvõimu teostaja oleks selle teo eest isikut tingimata karistanud või määranud täpselt samasuguse karistuse. Erinevate tegude laad ja raskusaste on erinevad ning toovad seetõttu eelduslikult kaasa ka distsiplinaarmenetluse erineva tulemuse.
- Lisaks tuleb märkida, et kaebaja poolt raadio loata kasutamise asjaolud ei ole käesolevas asjas selged. Halduskohtu järeldus, et kaebaja pole taotlenud ega saanud nõusolekut MP3mängijale lisatud raadiovastuvõtuseadme kasutamiseks, tugineb sisuliselt vaid vastustaja sellekohasele väitele. MP3-mängija võeti kaebajalt ära
- juulil
- a. Vastustaja on kohtule esitanud vaid nimekirja kaebaja asjadest, mis olid kambris alates
- juulist
- a ja laos alates
- juulist
- a, kusjuures MP3-mängija ei sisaldu kummaski nimekirjas. Kambris olevate asjade nimekirjas sisaldub raadio Roadstar ning laos olevate asjade nimekirjas taskuraadio Denver ja televiisor. Loa taotlemise ja saamise asjaolusid kajastavaid dokumente (taotlusi ja nõusolekuid) halduskohtule ei esitatud ning ka halduskohus pole neid kogunud ega uurinud. Seetõttu ei saa kohtul olla ka kindlust, et kaebaja on taotlenud ja saanud loa nimelt raadio Roadstar kasutamiseks, nagu väidab vastustaja. Samas ei ole käesoleva kohtuvaidluse seisukohast oluline lahendada poolte erimeelsusi selles, mille kasutamiseks on kaebaja luba taotlenud ja saanud, sest nagu juba märgitud, ei pea ega saa kohus asuda tuvastama ja hindama väidetavat rikkumist, mille eest isikut ei ole karistatud.
- Eeltoodud põhjustel rahuldab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse, tühistab halduskohtu otsuse osas, millega jäeti rahuldamata T.Te kaebus vangla direktori käskkirja tühistamiseks, ja tühistab uue otsusega õigusvastase käskkirja.
- Vastavalt HKMS § 93 lg-le 4 tuleb ringkonnakohtul muuta esimese astme kohtus kantud menetluskulude jaotust ja jagada apellatsioonimenetluse kulud. Kaebaja on tasunud riigilõivu kaebuse esitamisel 80 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 250 krooni. Kuna 7
(8)3-08-2046 ringkonnakohus rahuldab kaebuse osaliselt ja apellatsioonkaebuse tervikuna, tuleb kaebaja kasuks vastustajalt HKMS § 92 lg-te 1 ja 2 alusel välja mõista 40 + 250= 290 krooni. Lauri Madise Virgo Saarmets Ruth Virkus 8
(8)