Obsah (9)

§ 657§ 436§ 351§ 652§ 229§ 230§ 232§ 654§ 171

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 20. oktoober 2020. a, Tallinn Kohtuasja number 2-

) § 162 lg 1 alusel jäid menetluskulud hageja kanda. Kostja on 23. mai 2019. a menetlusdokumendis avaldanud, et ei esita menetluskulude hüvitamise nõuet. Apellatsioonkaebus 24. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega hagi rahuldada ja jätta menetluskulud kostja kanda või alternatiivselt saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. 25. Kaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tõendeid, jätnud kohaldamata vääralt materiaalõiguse ja rikkunud menetlusõigust. 26. Kohus on märkinud, et hagimaterjalidest nähtub, et kostjaga on suhelnud EE, kelle allkirjas on märgitud esindatava ettevõttena Cemvin s.r.o. Kohus on aga tähelepanuta jätnud olulise asjaolu, et EE esindas ka Topwet s.r.o-d, mis on näha ka e-kirjavahetusest. Hageja sõnul esindas EE kontserni PF Group a.s, mille alla kuulusid ka Topwet s.r.o ja Cemvin s.r.o. 27. Hagile lisatud dokumentidest nähtub selgelt, et plaatide tarnijaks oli Topwet s.r.o ning tarnest tulenevad nõuded on loovutatud hagejale. Kuigi hagile lisatud CMR saatelehtedest nähtub, et plaatide saatjaks oli tehas Cemvin, ei muuda see võlasuhte olemust, kuna:

1. a)rahaline kohustus tuli täita hagejale, millest kostja oli teadlik;
2. b)kostja on arvete aluseks olevad plaadid kätte saanud ning
3. c)kostja ei ole tõendanud lepingu rikkumist, kuid on sellele tuginenud;
4. d)kostja on ise kinnitanud, et tarnija oli Topwet s.r.o. Nii kohus kui ka kostja on kinnitanud, et viimasel võib olla mingi maksekohustus plaatide osas. 28. Ekslik on kohtu käsitlus asjaolust, et osad plaadid tarniti valele isikule (Stonerex OÜ). Hageja jääb selles osas oma varasemate seisukohtade juurde, leides, et kostja sai kogu kauba kätte. Kostja ei ole ka esitanud vastuväidet, et ta ei ole kaupa kätte saanud, vaid vastupidi, kinnitas 15. mai 2019. a istungil, et peab kauba eest tasuma. Lisaks on kostja ise kinnitanud 27. aprilli 2017. a e-kirjas, et tasub esimese arve. 29. Maakohus on tõendeid vääralt hinnates leidnud, et poolte vahel puudub võlasuhe. Kostja on ise kinnitanud, et Topwet s.r.o tarnis talle ehitusplaadid. Kohus oleks seega pidanud hindama sisuliselt kostja vastuväiteid väidetavate kvaliteediprobleemide osas. Hageja on esitanud asja 6 2-18-14354 lahendamiseks kõik olulised tõendid, mis kinnitavad hageja nõuet kostja vastu. Kostja vastuväited, eelkõige, et Topwet s.r.o ja kostja vahel ei olnud sõlmitud kirjalikku müügilepingut ning hilisemad vastuväited osas, et kostja on teadmatuses, kellega tal on võlasuhe, on pahausksed ning eksitavad. Seda enam, et kostja vastuväited hagile puudutasid ennekõike väidetavaid puudusi tarnitud kaubal. 30. Kohtu seisukoht, et hageja pole tõendanud müügilepingu olemasolu Topwet s.r.o ja kostja vahel on üllatuslik olukorras, kus kostja on kinnitanud, et Topwet s.r.o oli plaatide tarnija (müüja). Maakohus ei juhtinud poolte tähelepanu asjaolule, et Topwet s.r.o ja kostja vahel ei ole müügilepingust tulenevat võlasuhet. Seega jättis kohus menetlusõigust rikkudes pooltega arutamata õigussuhte võimaliku kvalifikatsiooni. Vastustaja seisukoht 31. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 32. Kolleegium leiab, et apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus jätab apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse resolutsiooni muutmata, kuid täiendab maakohtu otsuse põhjendusi (

§ 657lg 1 p 21).

1. Apellatsioonimenetluses vaidlevad pooled selle üle, kas hageja (faktoor) saab faktooringu kliendiga (Topwet s.r.o) sõlmitud faktooringulepingu alusel nõuda kostjalt nõude täitmist, s.o kostjale müüdud kauba eest raha maksmist. Mh on vaidlus selles, kas kostja on faktooringuvõlgnik VÕS § 256 mõttes.
2. Faktooringuleping on VÕS § 256 järgi leping, millega üks isik (faktooringu klient) kohustub loovutama teisele isikule (faktoor) rahalise nõude kolmanda isiku (faktooringuvõlgnik) vastu, mis tuleneb lepingust, mille alusel faktooringu klient müüb faktooringuvõlgnikule oma majandus- või kutsetegevuses eseme või osutab teenuse, faktoor aga kohustub: 1) tasuma nõude eest ja kandma nõude täitmata jätmise riisikot või 2) andma faktooringu kliendile nõude täitmise arvel krediiti, nõuet faktooringu kliendi jaoks valitsema ja teostama sellest tulenevaid õigusi, muu hulgas korraldama nõudest tulenevat raamatupidamist, ja nõude sisse nõudma. Esimesel juhul on tegemist ehtsa faktooringuga, mille puhul faktooringu klient loovutab oma nõuded faktoorile ja faktoor kohustub nende eest maksma (müügilepingu tunnustega leping), sh kannab faktoor ka nõude võlgniku poolt täitmata jätmise riisikot. Teisel juhul on aga tegemist ebaehtsa faktooringuga, kus faktoor üksnes krediteerib nõuet ning faktooringu klient loovutab nõude faktoorile üksnes krediidi tagamise eesmärgil. Praegusel juhul on hageja (faktoor) esitanud nõude kolmanda isiku (kostja) vastu, mistõttu ei ole asja lahendamise aspektist oluline eristada, kas tegemist on ehtsa või ebaehtsa faktooringuga. 7 2-18-14354
3. Selleks, et faktoor saaks nõuda faktooringu võlgnikult nõude täitmist, peab esmalt olema faktooringu kliendil nõue tekkinud ja ta peab olema selle faktoorile loovutanud, s.o andnud nõude käsutustehinguga faktoorile üle (VÕS § 164 jj, VÕS § 619 jj).
4. Maakohus on vaidlustatud otsuses jõudnud järeldusele, et faktooringu klient on praegusel juhul Topwet s.r.o. Maakohtu järeldustest nähtub, et hageja pole tõendanud faktooringu kliendi ja kostja vahel lepingulise suhte olemasolu, mis sisuliselt tähendab, et kostja ei ole VÕS § 256 mõttes käsitatav faktooringuvõlgnikuna. Hageja hinnangul on maakohus teinud üllatusliku otsuse, jättes hagejale selgitamata tõendamiskoormise jaotuse. Kolleegium nõustub hageja etteheitega.
5. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et kostja on kohtumenetluse kestel oma seisukohti muutnud.
6. veebruari 2019 vastuses hagile möönab kostja, et tal võib olla hageja ees rahaline kohustus, kuid väidab, et hageja poolt tarnitud kaubal esinesid puudused (tl 52 ja pöördel).
7. mai 2019 kohtuistungil muutis kostja oma seisukohta väites, et kostjal puudub lepinguline suhe Topwet s.r.o-ga. Sellises olukorras oleks maakohus pidanud juhtima hageja tähelepanu asjaolule, et kostja on esitanud menetluses uusi vastuväiteid ja andma hagejale tähtaja nendele vastamiseks. Tsiviilasja materjalidest, sh
8. mai 2019 kohtuistungi protokollist ei nähtu, et maakohus oleks seda teinud.

§ 436

lg 3 sätestab, et kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Kohus peab arutama menetlusosalistega vaidlusaluseid asjaolusid nii faktilisest kui õiguslikust küljest (

§ 351lg 1, § 400 lg 5, § 436 lg 4).

Asja lahendamisel tuleb välja selgitada tähtsust omavad asjaolud ning selgitada pooltele neile antavat õiguslikku hinnangut. Oluliste asjaolude väljaselgitamise kohustus tähendab, et kohus peab andma menetlusosalistele võimaluse esitada oma seisukohad iga asjaolu kohta, mida kohus peab otsuse tegemisel oluliseks. Maakohtu menetlus neile tingimustele ei vasta. Tsiviilasja materjalidest nähtub, et

1. mai 2019 kohtuistungil lõppes kohtuasja sisuline arutamine. Maakohus andis istungi lõpus pooltele tähtaja kohtuvaidluste teeside ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks kuni
2. maini 2019 (tl 8 pöördel). Seejärel tegi maakohus
3. septembril 2019 otsuse.
4. Kuigi tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega, on kolleegium seisukohal, et praegusel juhul ei anna see kokkuvõttes alust maakohtu otsuse tühistamiseks, sest ringkonnakohus saab apellatsioonimenetluses maakohtu eksimuse kõrvaldada. Selleks võtab ringkonnakohus

§ 652lg 3 p 2 alusel vastu tõendid, mille hageja esitas ringkonnakohtule 7.

veebruaril 2020 taotlusega (Topwet s.r.o tegevjuhi selgitus (tl 114-115) ja faktooringuleping (tl 116-128)). Kostja vaidles tõendite vastuvõtmisele vastu. Kolleegiumi hinnangul tuleb tõendid sõltumata kostja vastuväidetest vastu võtta, sest tõendeid ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Kolleegiumi hinnangul ei ole põhjendatud kostja vastuväited, mille kohaselt tuleks tõendite vastuvõtmisest keelduda, sest need ei ole lubatavas vormis ega asjakohased. Tõendiks tsiviilasjas on igasugune teave, mis on seaduses sätestatud protsessivormis ja mille alusel kohus seaduses sätestatud korras teeb kindlaks poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavad asjaolud või nende puudumise, samuti muud asja õigeks lahendamiseks tähtsad asjaolud (

§ 229lg 1).

Nii kinnituskiri kui ka faktooringuleping on 8 2-18-14354 asjakohased tõendid, mis on vajalikud asja õigeks lahendamiseks. Uued tõendid ei ole mahukad ja seejuures ei taotle hageja veel täiendavate tõendite kogumist. Seetõttu pole põhjendatud kostja arvamus, et tõendite vastuvõtmine põhjustaks menetluse olulise viibimise täiendavate tõendite kogumise vajaduse tõttu.

1. Järgnevalt hindab kolleegium, kas hageja nõue võib uusi tõendeid arvesse võttes, olla tõendatud. Selleks, et hagejal saaks faktooringulepingust tulenevalt olla nõue kostja vastu, peaks hageja tõendama, et kostja on faktooringuvõlgnik VÕS § 256 mõttes. Kostjat saab käsitada faktooringuvõlgnikuna, kui hageja tõendab kostja ja faktooringu kliendi vahelise kehtiva lepingulise suhte (nt müügilepingu) olemasolu. Hageja on kinnitanud, et on enda hinnangul esitanud kõik olulised tõendid, mis kinnitavad hageja nõuet kostja vastu (hageja apellatsioonkaebuse p 2.12).
2. Faktooringukoostöö lepingust (väljavõtteline tõlge tl 126-128) nähtub, et leping on sõlmitud Topwet s.r.o ja hageja vahel
3. juulil
4. Seega toetab esitatud leping hageja väiteid ja maakohtu järeldust sellest, et hageja on faktoor ja faktooringu kliendiks on Topwet s.r.o. Kuivõrd hageja nõuab kostjalt Topwet s.r.o arvete tasumist, tuleb järgnevalt kontrollida, kas kostja ja faktooringu kliendi vahel oli kehtiv leping.
5. Topwet s.r.o tegevjuhi, RR kinnituskirjast (tl 115) nähtub, et äriühingut Topwet s.r.o kasutati Cemvin s.r.o toodete eksportimiseks. Kõigi tarnete eest esitas arved Topwet s.r.o. Kaupade saatjana märgiti mõnedes dokumentides Cemface ning kaubad märgistati kui Cemvin Fibre Cement Boards (kiudtsementplaadid). See on RR kinnitusel standartne äritava.
6. Kolleegiumi hinnangul ei tõenda Topwet s.r.o tegevjuhi kinnituskiri, et kostja ostis kiudtsementplaate Topwet s.r.o käest, s.o et kostjal oli sõlmitud müügileping faktooringu kliendiga. Kinnituskiri ei selgita ka seda, millisel õiguslikul alusel oli Topwet s.r.o-l õigus Cemvin s.r.o klientidele arveid esitada. Maakohus on vaidlustatud otsuses järeldanud sellise seose puudumist ning kolleegium, arvestades asjas esitatud uusi tõendeid, nõustub maakohtu järeldusega. Kui hageja soovis väita, et Cemvin s.r.o ja Topwet s.r.o vahelises praktikas on tavaline, et Cemvin s.r.o toodete ostmisel sõlmib ostja müügilepingu tegelikult Topwet s.r.oga, pidi hageja seda tõendama (

§ 230lg 1).

Hageja seda teinud ei ole.

1. Hageja väide, et kostja pidas läbirääkimisi Topwet s.r.o esindajaga ja seetõttu oli teadlik lepingu sõlmimisest Topwet s.r.o-ga, on tõendamata. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ega korda neid. Maakohtule esitatud kirjavahetusest nähtub, et kostja on EE’ga suhelnud, kuid EE on allkirjastanud e-kirjad valdavalt kui Cemvin s.r.o ärijuht (tl 811). Vaid ühes e-kirjas (tl 12) on viide Topwet s.r.o-le üheskoos viitega muudele äriühingutele. Millal ja kas see kiri on kostjale saadetud e-kirjast ei selgu.
2. Kolleegium ei nõustu hageja arvamusega, et hagejal on kostja vastu nõue, sest kostja oli teadlik faktooringust ja kostja kinnitusest arve alusel Topwet s.r.o-lt plaatide kättesaamise kohta. Ringkonnakohus selgitab, et ringkonnakohus ei kogu, uuri ega hinda uuesti esimese astme kohtu menetluses kogutud, uuritud ja hinnatud tõendeid, välja arvatud juhul, kui pool vaidlustab esimese astme kohtu otsuses vastava tõendi hindamise alusel tuvastatud asjaolu või 9 2-18-14354 vastava asjaolu tõendamise menetluse menetlusnormide olulise rikkumise tõttu ja ringkonnakohus peab tõendi uut uurimist ja hindamist vajalikuks (

§ 652lg 5).

Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohus on hinnanud kõiki maakohtu menetluses esitatud tõendeid, sh elektroonilist kirjavahetust, millele hageja viitab, ja tõenditest tehtud järeldusi kohaselt põhjendanud. Asjas esitatud tõendid ei võimalda kolleegiumi arvates teistsuguseid järeldusi teha. 45. Praegusel juhul ei ole asjas tõendamist leidnud, et plaadid, mille kättesaamist kostja möönis, on müünud kostjale Topwet s.r.o. Kuigi kostja vastuväited menetluses on olnud vastuolulised, on kostja jäänud kokkuvõttes vastuväidete juurde, mille kohaselt puudub kostjal Topwet s.r.oga müügileping ja kostja äripartneriks on olnud Cemvin s.r.o. Tõendeid hinnates vaatleb kohus tõendeid kogumis. Hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab. Ühelgi tõendil ei ole kohtu jaoks ette kindlaksmääratud jõudu (

§ 232lg 2).

Saatelehtedelt cz c8775309 ja cz c8775314 nähtub (ning vaidlus puudub), et kaupade saatjaks, s.o müüjaks, on märgitud Cemvin s.r.o (endise nimega Cemface s.r.o). Topwet s.r.o on esitanud kauba eest arved nr FVFZ-15/2017 ja FVFZ-10/2017. Sellises olukorras pidi hageja tõendama, millisel alusel esitab Topwet s.r.o arveid Cemvin s.r.o nimel. Hageja pole seda teinud. Ka pole hageja tõendanud, et Cemvin s.r.o nimi on saatelehtedele märgitud ekslikult. Seetõttu peab kolleegium nõustuma maakohtu järeldustega, et hageja pole oma nõude aluseks olevaid asjaolusid tõendanud. Ringkonnakohus nõustub maakohtu otsuse vastavate põhjendustega ega korda neid (

§ 654lg 6).

1. Maksekohustuse olemasolu plaatide eest, mille kostja on kätte saanud, ei anna iseenesest hagejale nõudeõigust kostja vastu. Seda põhjusel, et hageja nõue tuleneb faktooringulepingust, mille ta on sõlminud Topwet s.r.o-ga (faktooringu klient). Olukorras, kus pole tõendanud, et arvetel nr FVFZ-15/2017 ja FVFZ-10/2017 ja saatelehtedel nr cz c8775309 ja cz c8775314 kajastatud kauba müüs kostjale Topwet s.r.o, ei saa hagejal olla kostja vastu nõudeõigust VÕS § 256 lg § 101 lg 1 p 1 ja § 208 lg 1 alusel.
2. Ekslikuks ei saa pidada ka maakohtu järeldust, et
3. mail 2017 sai tellimuse nr CEM/13/17 kätte Stonerex OÜ (tl 26). Seda järeldust ei mõjuta asjaolu, et Stonerex OÜ ja kostja asukoht ja juhatuse liige ning osanikud on samad. Tegemist on erinevate ühingutega (äriseadustiku § 135 ja § 42).
4. Nõustuda ei saa hageja seisukohaga, et kostja
5. aprilli 2017 e-kiri (tl 79) tõendab kostja nõustumist arve nr FVFZ-15/2017 tasumisega. E-kirjast ei selgu, millise makse ja millise kauba eest lubab kostja teha, s.t see e-kiri ei ole üheselt seostatav arvega nr FVFZ-15/
7. Kokkuvõttes on kolleegium seisukohal, et apellatsioonimenetluses esitatud väited ei anna alust maakohtu otsuse tühistamiseks. 10 2-18-14354 Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
8. Kuna kolleegium jätab hageja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel hageja kanda.

Kostja ei esitanud menetluskulude nimekirja. Seega määrab ringkonnakohus, et kostjal hüvitamisele kuuluvad menetluskulud puuduvad. (allkirjastatud digitaalselt) 11