Obsah (7)

§ 667§ 4§ 430§ 9§ 173§ 696§ 433

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 13. november 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-18552 Tsiviilasi XX hagi YY vast

) § 428 lg 1 p 4 ja § 430 lg-te 1–3 alusel kinnitas uuesti

1. mai 2020 kompromissi ning lõpetas tsiviilasja menetluse. Menetluskulud jättis maakohus vastavalt poolte kokkuleppele nende endi kanda. Kostja maakohtu uues menetluses kohtule avaldusi ei teinud, mh ei teatanud, et loobub kompromissi kinnitamise avaldusest. Maakohus selgitas pooltele kompromissi kinnitamise ja menetluse lõpetamise õiguslikke tagajärgi. Mõlemad pooled kinnitasid, et saavad neist selgitustest aru. Puuduvad alused kompromissi kinnitamata jätmiseks. Kompromiss ei ole vastuolus heade kommetega või muul põhjusel õiguslikult kehtetu. MÄÄRUSKAEBUS JA SELLE MENETLUS MAAKOHTUS
2. Kostja esitas
3. oktoobril 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse tühistada. Ühtlasi palub kostja tühistada ka kompromissi ja menetluse lõpetada. Teise võimalusena palub kostja muuta kompromissi tingimusi. Määruskaebus kordab suures osas eelmise kaebuse väiteid, mh heidab kostja maakohtule ette asjaolude ekslikku tuvastamist, tõendite hindamata jätmist ning seaduse ja heade kommetega vastuolus oleva kompromissi kinnitamist. Menetlus tuleks lõpetada, sest hagi on alusetu. Kaebuses sisaldub kompromissi tühistamise avaldus eksimuse tõttu.
4. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis hagejale tähtaja sellele vastamiseks. Hageja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
5. novembril
6. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus tühistab vaidlustatud määruse

§ 667

lg 2 alusel menetlusnormi olulise rikkumise tõttu ja olenemata kaebuse põhjendustest. Ringkonnakohus saab ise teha otsustuse 21. mai 2020 kompromissi kinnitamata jätmise kohta. Tsiviilasi tuleb saata menetluse jätkamiseks maakohtule. Määruskaebus rahuldatakse osaliselt. 2

§ 4

lg 3 ja § 206 lg 2 järgi õigus lõpetada hagimenetlus kohtuliku kompromissi sõlmimisega. Kui see on kohtu hinnangul mõistlik, peab kohus

§ 4

lg 4 järgi tsiviilasja lahendades tegema kõik endast sõltuva, et asi või selle osa lahendataks kompromissiga või muul viisil poolte kokkuleppel. Ringkonnakohus möönab, et maakohus järgis neid reegleid, kuid sellegi poolest ei tohi kohus kinnitada kompromissi olukorras, kus pole selge, et see vastab kõigi osapoolte tahtele. 11.

1. Kohtumenetluses vaieldava kohustuse kohta sõlmitud kokkulepe on võlaõigusseaduse (VÕS) § 578 mõttes käsitatav kompromissilepinguna, mis oma protsessuaalse iseloomu tõttu allub ühtlasi ka tsiviilkohtumenetluse regulatsioonile ning erineb tavapärasest kompromissilepingust selle poolest, et on ühtlasi täitedokument (vt Riigikohtu
2. oktoobri 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06, p 14). VÕS § 9 lg 1 sätestab, et leping sõlmitakse pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. 11.
3. Kohtule kinnitamiseks esitatud kokkulepe muutub pooltele siduvaks alates ajast, mil jõustub kompromissi kinnitav kohtumäärus (vt Riigikohtu
4. märtsi 2006 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-1-06, p 14). Kuni kohus ei ole teinud kompromissi kinnitavat kohtumäärust, võivad pooled kompromissi kinnitamise avaldusest loobuda. Selline poole õigus tuleneb

§-s 4 sätestatud poole õigusest käsutada menetlusõigusi, sh määrata

§ 4lg 2 järgi menetluse käik (Riigikohtu 21.

märtsi 2012 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-3-12, p 14 kolmas lõik). Seega eristuvad tavaline võlaõiguslik kompromiss ja kohtus kinnitatav kompromiss selle poolest, et kohtumääruse kui täitedokumendina omandab kompromiss tähenduse alates poolte tahteavaldusi sisalduvat kompromissi kinnitava lahendi jõustumisest. Sellest tuleneb ka eripära, et kohus saab kompromissi kinnitada üksnes juhul, kui kohtuni pole enne kinnitamist jõudnud poole tahteavaldus, et ta ei soovi enam olla kompromissiga seotud. 11.

1. Käesolevas asjas avaldas kostja tahet olla kompromissiga seotud
2. mail 2020, aga on alates
3. juuni 2020 määruskaebusest järjekindlalt soovinud kompromissi kinnitamata jätmist. Erinevalt maakohtust saab ringkonnakohus kostja esindaja protokollitud avaldustest
4. oktoobri 2020 istungil aru, et kostja ei soovi
5. mai 2020 kompromissi dokumendis märgitud tingimustel endale kohustusi võtta. Sama nähtub väga selgelt ka
6. juuni 2020 määruskaebusest. Seega oli kostja sisuliselt loobunud kompromissi kinnitamise avaldusest. Kahtluse korral saanuks maakohus seda kostjalt või tema esindajalt otse küsida, mida aga protokolli ja istungi helisalvestuse järgi ei tehtud. 11.
7. Ringkonnakohtu hinnangul kasutas kostja

§ 4

lg 2 järgset õigust käsutada oma menetlusõigusi ja loobus kompromissi kinnitamise taotlusest. Sellises olukorras tuleb kompromiss jätta kinnitamata, sest puudub poolte ühine tahe.

§ 430

lg 3 ei ole selles tähenduses ammendav, st menetluse selguse huvides saab kohus jätta kinnitamata kompromissi, mis küll ei vasta selle sätte tingimustele, aga ei vasta ka enam poolte ühisele tahtele. 11.5.

§ 9

lg 3 piirangu tõttu ei saa ringkonnakohus asja sisuliselt läbi vaadata ega vastata kaebuse väidetele. Samuti ei saa ringkonnakohus tühistada kompromissi või muuta selle tingimusi. Menetluse lõpetamise alust ei esine. Seetõttu rahuldatakse kaebus osaliselt. 12. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemusest (

§ 173lg 3).

13.

§ 696

lg 1 esimene lause võimaldab esitada ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse Riigikohtule üksnes juhul, kui see on seaduse järgi lubatud. Käesoleva määruse peale saab kaevata

§ 433lg 2 alusel. (allkirjastatud digitaalselt) 3