KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Ruth Virkus, Lauri Madise ja Virgo Saarmets Otsuse tegemise aeg ja koht 25. märts 2011. a, Tallinn Haldusasja number 3-09-8

) § 90 lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Sama paragrahvi lg 5 kohaselt on vangla või arestimaja kohustatud võtma kõik meetmed, et välistada eri kambritesse paigutatud vahistatute omavaheline sidepidamine. Sellest tulenevalt ei saaks kõiki ühes majas või korrusel viibivaid vahistatuid korraga spordisaali viia. Kambrite kaupa vahistatutele spordisaalis käimise võimaldamine ei ole aga piiratud ajalise ressursi tõttu võimalik.

§ 93

lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatul viibida vabas õhus vähemalt üks tund päevas. Sellel ajal saab vahistatu tegeleda nii värskes õhus jalutamisega kui kehakultuuriga vastavalt oma leidlikkusele, mida paljud kinni peetavad isikud teevadki. Spordisaali kasutamisest ja vabas õhus toimuvatest spordiüritustest saavad osa võtta vaid vangla elusektsioonides paiknevad kinnipeetavad.

§ 90lg-te 3 ja 5 ning kriminaalmenetluse seadustiku (Kr

MS) § 130 tõttu ei ole vahistatutel nimetatud tegevustest osavõtt võimalik. Tegemist on piiranguga, mis kaasneb vältimatult isiku poolt eelvangistuse kandmisega. 3) Kaebaja poolt spordisaali kasutamine oleks olnud erandina võimalik, kuid sellise erandi tegemine peab olema põhjendatud. Kaebaja viibis 27.10.-10.11.2008 ravil Tallinna Vangla haiglas. Epikriisist haigusloole nähtub, et kaebaja viibis neuroloogi vastuvõtul, kes soovitas taastusravi arsti konsultatsiooni. Kaebaja on viibinud taastusravi arsti vastuvõtul ning talle on õpetatud spetsiaalseid harjutusi. Meditsiiniosakonna andmetel ei olnud kaebajale ette nähtud harjutuste sooritamiseks spetsiaalseid abivahendeid. Samuti ei teinud arst ettekirjutust spordisaali või erivahendite kasutamiseks. Seega puudus vastustajal alus ja vajadus teha kaebajale erandit

§ 12lg 5 alusel.

Ravi- ja venitusharjutusi oli kaebajal võimalik sooritada vastavalt vajadusele ja soovile ka kambris ning jalutusboksis. 4. Tallinna Halduskohus jättis 15.09.2009 otsusega kaebuse rahuldamata. 1) Kaebajal on olemas põhjendatud huvi tuvastuskaebuse esitamiseks. Tuvastamiskaebuse esitamine enne kahjuhüvitamise taotluse esitamist on põhjendatud ainuüksi riigilõivude erineva suuruse tõttu. Võimalik kahjuhüvitamise nõue ei ole ilmselgelt eduväljavaadeteta. 2)

§ 90

lg 3 kohaselt hoitakse vahistatut ööpäev läbi lukustatud kambris, välja arvatud aeg, kui vahistatu töötab või õpib. Eraldi hoitakse vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas.

§ 93lg 5 kohaselt võimaldatakse vahistatu soovil tal vähemalt üks tund 2

§ 12lg 1 p 3 järgi hoitakse vanglas eraldi kinnipeetavaid ja vahistatuid.

Vastavalt

§ 12

lg-le 5 võib eelnimetatud eraldihoidmise põhimõttest teha erandeid, kui see on vajalik seoses õppimise, töötamise või muu tegevusega. Vastustaja selgituste kohaselt said vangla spordisaali kasutada kinnipeetavad, kuid mitte vahistatud ja seda tulenevalt eraldihoidmise printsiibist. Põhimõtteliselt oleks saanud ka vahistatud spordisaali kasutada kambrite kaupa, kuna seadus seda otseselt ei keela, kuid selleks puudus ajaline ressurss. Halduskohus ei tuvastanud haldusasjas nr 3-08-551, et kaebaja seljavalu raviks oli vältimatult vajalik spordisaali kasutamine. Tallinna Vangla spetsialist-perearst dr Annist soovitas kaebajal tegeleda ravivõimlemisega, millega saaks tegeleda ka vangla eelvangistushoones (kambris ja jalutusboksis). Kohus leidis nimetatud asjas, et vanglal puudus vajadus teha kaebajale erandit

§ 12

lg 5 alusel ja vangla on keeldunud õiguspäraselt kaebajale loa andmisest spordisaali kasutada. 3) Kaebaja viibis ajavahemikul 27.10.-10.11.2008 Tallinna Vangla haiglas, kus talle tehti vajalikud analüüsid ja uuringud. Taastusravi arst õpetas kaebajale iseseisvaks harjutamiseks lõdvestus-, venitus- ja lihasjõudu treenivaid harjutusi. Samuti instrueeriti teda ergonoomiliste asendite ja tegevuste kohaldamiseks. Eriarstid ei tuvastanud, et kaebajale oleks olnud vaja luua eritingimused (spordisaali kasutamine) või võimaldada erivahendeid ravikehakultuuriga tegelemiseks. Kaebajal oli võimalik iseseisvalt läbi viia ravikehakultuuri harjutusi kambris ja jalutusboksis. 4) Kuivõrd käesolevas haldusasjas ja haldusasjas nr 3-08-551 kogutud tõendid näitavad, et kaebaja pidi olema oma tervise säilimiseks võimeline tegema talle raviarstide poolt ette näidatud harjutusi iseseisvalt ja kehtinud kinnipidamise tingimustes, ei saa asjas tähtsust omada Viru Vanglas 10.06.2009 teostatud röntgenuuringute tulemused, kuna kaebaja Tallinna Vanglas oleku ajal selline informatsioon vastustajale teada olla ei saanud. Seetõttu tuleb nimetatud uuringute tulemused jätta haldusasja juurde võtmata. 5) VSkE § 6 lg 6 kohaselt on kinnipeetavale toas või kambris ette nähtud vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja viibis Tallinna Vanglas koos viie kaasvahistatuga kambris, mille suurus oli 15 m

1. Seega oli ühe vahistatu kohta põrandapinda 2,5 m
2. Järelikult ei hoitud kaebajat Tallinna Vanglas kitsamates tingimustes, kui õigusaktid ette näevad. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD APELLATSIOONIMENETLUSES
3. T.T palub apellatsioonkaebuses halduskohtu otsuse tühistada ja kaebuse rahuldada. 1) Väide, et kaebajale ei ole vaja luua eritingimusi, ei vasta asjas kogutud tõenditele. Kaebajale on tervisekahjustused tekkinud pikaajalisest väga kitsastes tingimustes valdavalt sundasendis viibimisest ning kehalise koormuse täielikust puudumisest. Kaebajal on Tallinna Vangla haiglas diagnoositud osteokondroos nimme- ja kaelaosas. Kaebajal puudus võimalus tegeleda ravikehakultuuriga kambris, mille suurus oli 15 m2 ja kus asusid WC, narid, laud ja pingid, mistõttu jäi vaba põrandapinda kokku umbes 6,5 m2 kuue vahistatu peale. Jalutusboksis ei ole ravikehakultuuriga tegelemine võimalik, kuna selle suurus on 2,7 x 4,7 m ning kaebaja viibis seal koos teiste vahistatutega. Samuti puudus jalutusboksis spordiinventar. Kuna betoonist jalutusboksi põrand on külm ja kõva, ei ole sellel võimalik seljavaevuste leevendamiseks raviharjutusi teha. Talvel on jalutusboksi põrand kaetud lumega ning vihmasaju korral on see märg ja põrandal on vihmaloigud. Jalutusboksis puuduvad pingid, üleval on trellid, mille küljes rippumine on keelatud. 2) Kuna kaebajal puudus võimalus arsti soovituste kohaselt vajalikke harjutusi teha, siis halvenes tema tervislik seisund iga Tallinna Vanglas veedetud päevaga. Et kaebaja tervist Tallinna Vanglas pärast haiglas viibimist ei kontrollitud ja seda tehti koheselt pärast kaebaja üleviimist Viru Vanglasse, siis on igati põhjendatud kaebaja taotlus, et kohus võtaks asja materjalide juurde Viru Vanglas koostatud arstitõendi. Kaebaja tervislik seisund, mida kajastavad Viru Vanglas 3

ja VSkE kohaselt vahistatule keelatud. Isiku vahi all hoidmine ei saa toimuda viisil, mis kahjustab isiku tervist. Isiku õigus tervise kaitsele ei hõlma üksnes vangla kohustust tagada kvaliteetne arstiabi, vaid esmajärjekorras vältida isiku tervise halvenemist vanglas viibimise tõttu. Vastustaja ei ole sellist kohustust täitnud, mida näitab kaebaja tervise märgatav halvenemine Tallinna Vanglas viibitud aja jooksul. Kuna vastustajale oli vangla haiglas tehtud uuringu tulemused teada ja ravikehakultuuri vajadust kinnitasid kaebaja poolt esitatud tõendid, siis pidi vastustaja aru saama, et ravikehakultuuriga ei ole võimalik kambris ja jalutusboksis tegeleda ning nimetatud tegevusetus toob kaasa kahjuliku tagajärje kaebaja tervisele. 4) Kohus jättis tähelepanuta, et kaebaja nõustus asja arutama kirjalikus menetluses ainult tingimusel, et kohus küsib spetsialisti arvamust kaebaja tervisekahjustuste põhjuste kohta. Seetõttu ei olnud kohtul võimalik lahendada asja kirjalikus menetluses, vaid tulenevalt halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 201 lg 3 pidanuks asja õigeks lahendamiseks määrama kohtuistungi, kus oleks olnud võimalik kontrollida kaebaja väiteid ja kontrollida kogutud tõendeid. 5) Kaebaja palub võtta haldusasja materjalide juurde tõendina Viru Vanglas 10.06.2009 tehtud röntgenuuringute tulemused ning määrata ekspertiis kaebaja tervisliku seisundi halvenemise ja selle põhjuste väljaselgitamiseks. 6. Tallinna Vangla palub jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata. 1) Vanglasse sattumisel on vanglal kohustus kaitsta kinnipeetavate tervist ja võimaldada ravi, kuid see ei tähenda alati seda, et vanglal tuleb ületada reaalseid võimalusi. Põhiseaduse § 28 lg 1 sätestab igaühe subjektiivse õiguse saada teatud tingimustel abi tervise kaitseks. Põhiseadus ei garanteeri igaühe õigust tervisele iseenesest, kuna selline juriidiline kaitse on võimatu. Vastustaja küsis seoses kaebaja taotluste ja kaebustega spordisaali kasutamiseks arvamust erinevatelt meditsiinitöötajatelt, sh eriarstidelt, kes kõik leidsid, et puudub vajadus ja põhjus võimaldada kaebajal võimlemiseks kasutada spordisaali või erivahendeid. Kaebaja tervisliku seisundi kohta andsid hinnangu professionaalid ning puudub alus kahelda nende antud arvamustes ja hinnangutes. Seega on kaebaja väide vastustaja kohustuste mittetäitmise kohta seoses tema tervisega alusetu. 2) Halduskohus jättis õigesti rahuldamata kaebaja taotluse nõuda täiendava tõendina asja materjalide juurde Viru Vanglas tehtud röntgenuuringute tulemused. Need tõendid on käesoleva haldusasja läbivaatamisel asjassepuutumatud. Kirjalikus menetluses avalduste ja seisukohtade esitamiseks määratud tähtajaks esitas kaebaja seisukoha vastustaja vastuse suhtes, jäädes kaebuses toodud seisukohtade juurde, ning menetluskulude väljamõistmise taotluse koos kuludokumentidega. 4

-s ja VSkE-s puudub õigusnorm, millest tuleneks kaebaja subjektiivne õigus nõuda spordisaali kasutamist. Kuigi

ja VSkE iseenesest ei keela vanglal võimaldada vahistatutel spordisaali kasutada, ei ole vanglal kohustust seda teha. Seega peab vangla ise otsustama, kas sellise võimaluse andmine on võimalik ja põhjendatud.

1. Tallinna Halduskohtu 03.06.2008 otsusest nr 3-08-551 nähtub, et otsuse tegemise ajal oli Tallinna Vanglas 681 vahistatut ja kinni peetavaid isikuid kokku üle
2. Seega oli vahistatute arv märkimisväärne ning kõigile neile spordisaali kasutamise või spordiüritustel osalemise võimaluse tagamine olukorras, kus vahistatuid ja kinnipeetavaid tuleb hoida eraldi (

§ 12

lg 1 p 3), samuti tuleb hoida eraldi vahistatuid, keda süüdistatakse ühes ja samas kriminaalasjas (

§ 90lg 3), oli raskesti teostatav ning nõudis paratamatult aja- ja inimressurssi.

1. Kuigi vastustajal olnuks võimalik teha kaebajale erand, peab selline erand olema objektiivselt põhjendatud. Üksnes asjaolu, et kaebaja oli alakoormatud ja tema liikumisvabadused oli piiratud, ei anna alust erandi tegemiseks, sest tegemist on paratamatult vahistusega kaasnevate tingimustega ning kõik vahistatud viibisid samades tingimustes. Erandi tegemist ei õigustanud ka kaebajal terviseprobleemide olemasolu, sest dr Muhhini viidatud vastusest kohtunõudele nähtub, et kaebajale õpetati haiglas ravil viibides sooritamiseks erinevaid harjutusi, mida kaebajal oli võimalik läbi viia kambris ja jalutusboksis. Kaebajale eritingimuste loomine (spordisaali kasutamine) ja erivahendite kasutada andmine ei olnud vajalik. Järelikult on vangla toiming kooskõlas kaebajat ravinud arsti seisukohaga ega ole meelevaldne. Ringkonnakohus ei ole oma 21.10.2008 otsuses nr 3-08-551 öelnud, et vanglal tuleb tingimata kaebajale võimaldada spordisaali kasutada, vaid vangla peab looma kaebajale tingimused ravikehakultuuri järjepidevaks harrastamiseks. Käesoleval juhul ei olnud kaebajal takistusi ravikehakultuuriga tegelemiseks ilma spordisaali kasutamata või spordiüritustel osalemata.
2. Kaebaja selgituste kohaselt oli tema kambri suuruseks 15 m2, kuid vaba põrandapinda vaid 6,5 m
3. Ringkonnakohus leiab, et 6,5 m2 suurune põrandapind ei ole iseenesest ebapiisav selleks, et vajadusel võimlemisharjutusi teha. On ilmne, et sellistes tingimustes puudub vahistatutel võimalus korraga seda pinda kasutada, kuid neil oli võimalik omavahel kokku leppida, kes ja millal soovib harjutusi teha. Sama kehtib ka jalutusboksi kohta. Vastustaja selgitusest nähtuvalt kasutasid paljud kinni peetavad isikud võimalust tegeleda jalutusboksis viibimise ajal kehakultuuriga. See, et jalutusboksis võimlemine võib ilmastikutingimustest tulenevalt olla teinekord välistatud, ei tähenda, et harjutusi ei oleks saanud teha kambris viibides. Kuna arstid ei näinud 5