2-19-3577 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 21.10.2019. a, Võru kohtumaja Põlva maja Tsiviilasja number 2-19-3577 Tsiviilasi M.

§ 132

sätestab kõigi maksuhalduri poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtajad. Kuigi

§ 132

lg-tes 1-4 on seadusandja välja toonud erinevatel alustel tekkinud rahalised kohustused, on nende sissenõudmise aegumise regulatsioon sisult sama. Kõigi maksunõuete ja muude maksuhalduri poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste sundtäitmise aegumistähtaeg on viis aastat ning aegumistähtaeg hakkab kulgema maksu määramise või nõude esitamise aastale järgneva aasta 1. jaanuarist. Kuni 01.01.2014 kehtinud

redaktsioonis oli maksunõuete sissenõudmise aegumistähtaeg 7 aastat.

§ 132lg 5 sätestab alused aegumistähtaja katkemise suhtes.

Vastavalt

§ 132

lg 5 p-le 1 on katkemise aluseks muuhulgas kohtutäiturile avalduse esitamine maksuvõla sissenõudmiseks. Aegumise katkemise korral hakkab uus aegumistähtaeg kulgema katkemisele järgneva aasta

1. jaanuarist. Käesoleval juhul esitas Maksu- ja Tolliamet mõlema hageja suhtes avalduse maksukohustuse sissenõudmiseks 27.10.
2. a, seega hakkas uus aegumistähtaeg tänase seaduse kohaselt kulgema 01.01.
3. a ning nõude sissenõudmine aegus 01.01.
4. a. Kuni 01.01.2014.a kehtinud

redaktsiooni kohaselt oli nimetatud aegumistähtaeg 2 aasta võrra pikem, kuid on sellele vaatamata tänaseks juba enam kui kaheksa aastat tagasi möödunud. Täiendavaid aluseid hagejate suhtes esitatud nõuete aegumistähtaja katkemiseks või peatumiseks hagejatele teadolevalt ei esine, mistõttu on hagejate suhtes sundtäitmisel olevad nõuded aegunud. Hagejad on pöördunud kostja infotelefonile, et välja selgitada võimalusi aegunud maksukohustuse kustutamiseks maksuvõlgade registrist. Infotelefonilt saadud vastuse kohaselt aeguvad hagejatelt kohtuotsusega välja mõistetud maksunõuded tulenevalt TsÜS § 157 sätestatust 10 aasta jooksul arvestatuna alates 05.04.2011.a. vastava normatiivse aluse kehtestamisest. Hagejate hinnangul on vastustaja selline seisukoht ekslik. Maksukohustuste ja muude maksuhalduri poolt sissenõutavate kohustuste sundtäitmise aegumisele ei kohaldu TsÜS-i regulatsioon. TsÜS kehtib tsiviilõiguslikes suhetes, eraisikult maksukohustuse sissenõudmisel on aga vältimatult tegemist avalik-õigusliku suhtega. Olukorras, kus jõustunud kohtuotsusega tunnustatakse maksunõude või maksuvõla olemasolu ja selle suurust, on tegemist haldusõigusliku kohustuse tuvastamisega ning kui sellisest õigussuhtest tuleneva nõude kehtivuse osas eksisteerib eriregulatsioon, tuleb lähtuda eriseaduses sätestatud 2

sätestas nõude tekkimise ajal ja sätestab ka praegu erinormina aegumise regulatsiooni erinevalt TsÜS-i regulatsioonist, kuulub nii maksunõude kui kõigi teiste maksuhalduri poolt sissenõutavate rahaliste kohustuste kui avalik-õiguslike nõuete aegumise suhtes kohaldamisele

-i kui eriseaduse regulatsioon. Eelnevas punktis sätestatut toetab Riigikohtu praktika. Asjas nr 2-17-12525 Riigikohtu erikogu poolt 10.10.2018. a tehtud määruses selgitab kõrgeim kohus, et

§ 132kehtestab Ts

ÜS-i aegumise regulatsiooni suhtes erialuse, mistõttu ei kehti nõuete osas, mille sissenõudmist reguleerib

§ 132, samaaegselt Ts

ÜS-i regulatsioon. TsÜS § 157 lg 1 kehtestab aegumistähtaja samaväärselt nii kohtuotsuse kui kõigi muudele täitedokumentidega tunnustatud nõuetele. Vastavalt TMS §-s 2 sätestatud kataloogile on täitedokumendiks muuhulgas ka maksuhalduri haldusakt maksukohustuse või muu rahalise kohustuse sundtäitmise kohta, ometi on Riigikohus oma 10.10.2018.a. määruses asunud selgele seisukohale, et maksukohustuse sissenõudmisel ei saa lähtuda mitte TsÜS-i aegumise regulatsioonist vaid tuleb kohaldada

§ 132kui erialuse regulatsiooni.

Hagejate hinnangul ei oma sealjuures tähtsust küsimus sellest, missugust liiki täitedokumendiga (kohtuotsus, maksuotsus, vm) on kohustus tunnustatud, vaid tähendust omab siin kohustuse faktiline sisu. Hagejate seisukohta toetab ka kehtiv

regulatsioon.

§ 132

lg 4 sätestab, et samas paragrahvis sätestatud sundtäitmise aegumise regulatsioonile alluvad kõik maksuhalduri poolt sissenõutavad rahalised kohustused, kui eriseadusega ei ole sätestatud teistsugust aegumistähtaega. Käesoleval juhul ei saa olla vaidlust selles, et kõigis vaidlusalustes täitemenetlustes on sissenõudjaks Maksu- ja Tolliamet, kes tegutseb

§ 5lg 1 kohaselt riiklike maksude maksuhaldurina.

Samuti ei saa vaidlust olla selles, et täitemenetluste esemeks on maksunõuded, kuivõrd see nähtub sõnaselgelt nõude aluseks olevast kohtuotsusest. Hagejatele teadaolevalt ei ole olemas erinorme, mis reguleeriksid maksuhalduri poolt sissenõutavate kohustuste aegumist kriminaalmenetluses või täitemenetluses. TsÜS-is sätestatud nõuete aegumise üldregulatsioon ei saa olla käsitletav aegumise erinormina

-i kui eriseaduse suhtes. Eeltoodut arvestades taotlevad hagejad seonduvalt nõude aegumisega tunnistada lubamatuks 24.09.

1. a Võru Maakohtu otsuse alusel läbiviidavad täitemenetlused (kohtutäitur Aive Kolsar menetluses olevad täiteasjad nr 170/2003/5483 ja 170/2003/5484). 1.
2. 27.09.
3. a esitasid hagejad kirjaliku arvamuse kostja vastuse kohta. Hageja kostja vastuväidetega ei nõustunud ja jäi hagis esitatud nõude juurde. Hagejad põhjendasid täiendavalt, et nende hinnangul ei oma asja lahendamise seisukohalt tähendust see, et vaidlusaluse nõude puhul on kohtuotsusega neil välja mõistetud summaga. Sõltumata täitedokumendina käsitletava kohtuotsusega välja mõistetud kohustuse õiguslikust kvalifikatsioonist, kohaldub käesoleval juhul nõude aegumisele erinormina

§-s 132 sätestatud aegumistähtaegu seetõttu, et vastavalt

§ 128

lg 4 p-s 3 sätestatule nõuab maksuhaldur käesoleval juhul sisse kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenevaid kohustusi. Sealjuures ei tee

§ 128

lg 4 p 3 vahet sellel, missuguse õigusliku kvalifikatsiooni alusel on kohustatud isikule kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendiga rahaline kohustus määratud. Hagejate hinnangul ei saa käesoleval juhul olla vaidlust selles, et sundtäitmise esemeks on kriminaalmenetluses jõustunud kohtulahendist tulenev kohustus. Samuti ei saa vaidlust olla selles, et täitemenetluses osaleb sissenõudjana Maksu- ja Tolliamet, kes osaleb käesolevas menetluses seetõttu ka kostjana. Eelnevast tulenevalt on igasuguse kahtluseta tegemist nõudega, mida kirjeldab täpselt

§ 128lg 4 p 3 ning mille 3

13. peatükk, s.h.

§ 132, mis omakorda sätestab nõude aegumistähtajad.

Hagejad leiavad, et arvestades

§ 128

lg 4 p 3 regulatsiooni, oleks ilmselgelt ekslik ja vastuolus senise riigikohtu praktikaga (näit. Riigikohtu erikogu lahend asjas nr 2-17-12525 p 17.2.) seisukoht, mille kohaselt ei ole

§ 132kriminaalasjas jõustunud kohtulahendiga väljamõistetud maksuvõla sissenõudmisel käsitletav erinormina Ts

ÜS § 159 lg 1 suhtes. 1.

1. 09.10.
2. a esitasid hagejad täiendava arvamuse kostja vastusele. Hagejad märgivad täiendavalt, et kostja viide seadusemuudatuse seletuskirjale, milles on sedastatud vajadus ühtlustada haldusõiguslikul alusel (maksuotsus) ja kohtumenetluses välja mõistetud maksukohustuste sissenõudmise regulatsiooni viitab üheselt seadusandja tahtele lähtuda kõigi selliste nõuete aegumisel samadest alustest. See kinnitab hagejate hinnangul veenvalt, et käesolevas asjas tuleb aegumisele kohaldada

sätteid ning hagi rahuldada. Hagejate hinnangul on kostja väide, mille kohaselt ei kohaldu seadusemuudatus varasematele nõuetele seetõttu, et seaduses puuduvad vastavad üleminekusätted, täiesti ebapädev. Iga elementaarsete õigusteadmistega isik mõistab, et muudetud normatiivsed kriteeriumid kohalduvad ka varasemate tehingute ja kohustuste osas. Sellise asjaolu välistaks vastavad rakendussätted, mida kõnealuses seaduses aga ei esine. Seega kohaldub alates 01.01.

1. a aegumise regulatsioon, mis puudutab kriminaalasjas tehtud kohtuotsuste alusel sissenõudmisele kuuluvaid summasid, paratamatult ka varem kriminaalasjades tehtud kohtulahenditele.
2. Kostja vastus ja vastuväited 2.
3. Kostja Eesti Vabariik Maksu- ja Tolliameti kaudu esitas 27.03.
4. a kohtule kirjaliku vastuse, milles hagi ei tunnista ja vaidleb sellele vastu. Kostja leiab, et hagis viidatud nõue ei ole aegunud ja hagi tuleb jätta rahuldamata. Kostja leiab, et hagejad väidavad ekslikult, nagu oleks neilt nõutava võla puhul tegemist maksuvõlaga. Tegelikult ei ole täitedokumendiks oleva kohtuotsusega nõutav nõue maksunõue, vaid tsiviilõiguslik kahjunõue. Seetõttu on hagejate viited

-i §-le 132 ja Riigikohtu lahendile asjas nr 2-17-12525 asjakohatud. Kohtuotsusest nähtuvalt on kohus lahendanud Eesti Vabariigi tsiviilhagi. Kohtuotsusega mõisteti välja maksukuriteo tagajärjel tekkinud kahju, mitte aga avalik-õiguslik maksunõue nagu väidavad hagejad. Asjaolu, et kahju suuruse arvutamisel võetakse arvesse kuriteo tulemusel väärtusetuks muutunud maksunõude suurust, ei muuda kahjunõuet avalikõiguslikuks nõudeks. Kostja märgib, et hagi esitamisega tsiviil- või kriminaalasjas ei olegi võimalik maksunõuet esitada (maksuõiguslik nõue ei saa olla tsiviilhagi esemeks, vt nt Riigikohtu otsus asjas nr 3-1-1-60-07). Kuna tegemist on kohtuotsusega välja mõistetud kahjuhüvitisega, on ka selle sissenõudmine toimunud eraõiguse sätete järgi, mitte

-i 13.peatükis sätestatud korra alusel. Jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumisele kohaldub TsÜS § 157 lg 1. Selle sätte kuni 05.04.2011 kehtinud redaktsiooni järgi oli aegumistähtajaks 30 aastat kohtuotsuse jõustumisest, 04.05.2011 jõustunud redaktsioon sätestab aegumistähtajaks 10 aastat. VÕSRS § 9 lg 4 järgi kohaldatakse TsÜS § 157 lg-s 1 aegumise kohta sätestatut ka enne 05.04.2011 (algses redaktsioonis enne 01.03.2011) tekkinud aegumata nõuetele ning kui varem kehtinud 30-aastane tähtaeg lõpeks varem kui uus 10-aastane tähtaeg, kohaldatakse seaduse eelmist redaktsiooni. Riigikohus pidas võimalikuks VÕSRS § 9 lg 4 esimese ja teise lause koostoimes järeldada, et enne 01.03.2011 tekkinud aegumata nõuetele hakkas 01.03.2011 kulgema 10 4

§ 128lg 1), siis tuleb pankrotimenetluses tunnustatud nõuetele kohaldada Ts

ÜS-i aegumissätteid. 18.04.2016 asjas nr 3-3-1-4-16 tehtud otsuses täpsustas halduskolleegium, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik täita alternatiivselt nii TsÜS 157 lg 3 kui ka

§ 132

alusel ehk siis alternatiivselt kas kohtumääruse või maksuhalduri haldusakti kui täitedokumendi alusel. Esimesel juhul (st siis, kui täitedokumendiks on kohtulahend) toimub täitmine TsÜS-i §-s 157 toodud tähtaegu arvestades, teisel juhul (st siis, kui täitedokumendiks on maksuhalduri haldusakt) toimub täitmine

§-s 132 toodud aegumistähtaegu arvestades. Hagejate poolt viidatud asjas nr 217-12525 pidas Riigikohus vajalikuks rõhutada, et lahendis maksuvõla sundtäitmise aegumise arvestamise kohta antud seisukoha muutus ei mõjuta asjades nr 3-3-1-4-16 ja 3-2-1-71-06 väljendatud arvamust, et pärast pankrotimenetluse lõppu on pankrotimenetluses tunnustatud maksunõuet võimalik alternatiivselt täita nii TsÜS § 157 lg 3 kui ka

§ 132alusel.

Praegusel juhul ei ole täitedokumendiks maksuhalduri haldusakt, mille puhul toimuks sundtäitmine

-i

1. peatükis sätestatud korras, vaid tsiviilõiguslikku nõuet tunnustav kohtuotsus, millele kohaldub TsÜS § 157 lg
2. Seda, et eraõigusliku nõude sundtäitmise aegumisele ei ole võimalik kohaldada

-i sätteid, näitab kasvõi seegi, et hagejad ei ole suutnud korrektselt määratleda aegumistähtaja algust. Juhul, kui tegu oleks

-i alusel sissenõutava nõudega, tuleks selle aegumistähtaja algus kindlaks määrata nõude tekkimise ajal kehtinud

-i järgi. Võru Maakohtu 24.09.2003 otsuse tegemise ja jõustumise ajal kehtinud

-ist aga ei tulenenud kohtuotsuste täitmisele mingit erikorda. Tollal kehtinud

§ 128

lg-test 1 ja 4 ning

§ 130

lg-st 1 nähtuvalt oli

-i 13. peatükis sätestatud korras võimalik sisse nõuda vaid maksuvõlga ja

-ist tulenevaid rahalisi kohustusi ning sundtäitmine oli võimalik üksnes maksuhalduri haldusakti alusel (v.a pankrotimenetluse korral). Kohtuotsusega välja mõistetud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise kohustus ei ole maksuvõlg ega

-ist tulenev rahaline kohustus, mistõttu ei saanud sellele kohalduda sellal kehtinud

§ 132lg-s 1 toodud aegumise regulatsioon. Kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaja alguse määratles Ts

ÜS § 157 lg 2. Seaduses ei ole alust, mille järgi oleks TsÜS-ist tulenev aegumistähtaeg saanud mingil hetkel teiseneda

-i alusel arvutatavaks aegumistähtajaks. Hagejate viide 01.01.2014 jõustunud

§ 132lg-le 4 ei ole asjassepuutuv. Nagu ka hagejad ise märgivad, siis Ts

ÜS-is aegumise kohta sätestatu ei kohaldu juhul, kui nõude sissenõudmist reguleerib

. Antud juhul kõnealuse täitedokumendiga välja mõistetud õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamise nõude sundtäitmisele

-ist eriregulatsiooni ei tulene, mistõttu tuleb kohtuotsust täita üldises korras. Kostja märgib, et 5

§ 128

lg 4 p-is 3 kirjeldatud kohtulahendiga, mille sundtäitmisele kohaldub

§ 132

. Kostja märgib, et

§ 128lg 4 täienes p-i 3 näol alles 01.01.2017.

a. Muudatuse tingis avalik-õigusliku nõudeavalduse instituudi sisseviimine kriminaalmenetlusse ning vajadus ühtlustada kohtuotsusega väljamõistetud maksunõude sissenõudmine haldusaktiga tuvastatud maksunõude sissenõudmisega. Puudub igasugune alus arvata, et viidatud muudatuse tegemisel oli seadusandja tahteks kohtuotsusega väljamõistetud (sh eraõiguslike) nõuete aegumistähtaja muutmine. Hagejad ei ole viidanud ühelegi õiguslikule alusele, mis võimaldaks sellisele järeldusele jõuda. Valdkonna senise õigusliku regulatsiooni sedavõrd olulise ja põhimõttelise muutmise korral tulnuks ette näha ka üleminekusätted seniselt õiguslikult regulatsioonilt uuele üleminekuks. Selliseid, olukorras kahtlemata vältimatuid, üleminekusätteid aga ei ole, mis kinnitab, et seadusandjal ei olnud

§ 128

lg 4 p-i 3 kehtestamisel kavatsust muuta kohtuotsusega tunnustatud nõuete aegumise regulatsiooni. Kostja rõhutab, et täitemenetlus Võru Maakohtu 24.09.2003. a otsusega väljamõistetud nõude täitmiseks ei ole toimunud

-iga reguleeritud korras, vaid kohtuotsuste täitmiseks ettenähtud tavakorras. Täitedokumendiks on antud juhul kriminaalasjas tehtud kohtuotsus ning jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumist reguleerib TsÜS § 157 (

tsiviilhagiga esitatud nõuete aegumistähtaega ei reguleeri). Kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumistähtaeg ei sõltu sellest, millist liiki nõudega on tegu või kelle kasuks on nõue välja mõistetud. Vastasel korral võiks nt ühe täitedokumendiga tunnustatud erinevate võlausaldajate tsiviilhagidega esitatud samaliigilistele nõuetele rakenduda kordades erineva pikkusega aegumistähtaeg: Maksu- ja Tolliameti nõude puhul oleks selleks

-is sätestatud viieaastane aegumistähtaeg ning muu sissenõudja nõude puhul TsÜS § 157 lg-st 1 tulenev 10aastane või alates 01.07.2019 jõustunud kohtuotsuste korral TsÜS § 157 lg-st 11 tulenev 20aastane aegumistähtaeg. Selline kannatanute ebavõrdne kohtlemine ei oleks millegagi põhjendatav. KOHTU SEISUKOHT 6

) sätteid või tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) sätteid. Hageja leiab, et tegemist on maksunõudega, mille aegumisele kohalduvad

-i sätted, mille kohaselt on nõue aegunud. Kostja leiab, et tegemist ei ole maksunõudega ning nõude aegumisele tuleb kohaldada TsÜS-i sätteid jõustunud kohtuotsusega tunnustatud nõude kohta, mille kohaselt ei ole nõue käesolevaks ajaks aegunud. 3.3. Täitemenetluse seadustiku (TMS) § 221 lg 1 kohaselt võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagejad taotlevad sundtäitmise lubamatuks tunnistamist põhjusel, et nõue on aegunud. Arvestades vaidlusaluseid asjaolusid, tuleb kohtul asja lahendamisel kindlaks teha, kas täiteasjas nr 170/2003/5483 ja nr 170/2003/5484 täitmisel olev nõue on aegunud või mitte. Selleks tuleb kohtul esmalt kindlaks teha, millise nõudega on tegemist ja millist seadust nõude aegumisele tuleb kohaldada. Kohus ei nõustu hagejatega, et asja lahendamisel ei oma tähtsust sundtäitmisel oleva nõude materiaalõiguslik alus. Kohus leiab, et see on kohaldatava õiguse määramise seisukohalt oluline. Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 159 näeb ette kohtuotsusega tunnustatud nõude aegumise.

§-s 132 on sätestatud eriregulatsioon maksuvõla sundtäitmise aegumise kohta. Ehk selleks, et hagejate suhtes sundtäitmisel olevale nõudele kohaldada

§ 132regulatsiooni, peab olema tuvastatud, et tegemist on maksunõudega.

Vaidlust ei ole selle üle, et täiteasjades on täitedokumendiks Võru Maakohtu 24.09.2003. a otsus kriminaalasjas nr 1-249/2003, millega rahuldati kostja tsiviilhagi ja mõisteti hagejatelt solidaarselt kostja kasuks välja 10 123 763 krooni (käesoleval ajal täitmata nõude jääk 646 340,52 eurot). 7

-i sätted. 3.4. Maksu mõiste annab

§ 2

, mis näeb ette, et maks on seadusega või seaduse alusel valla- või linnavolikogu määrusega riigi või kohaliku omavalitsuse avalik-õiguslike ülesannete täitmiseks või selleks vajaliku tulu saamiseks maksumaksjale pandud ühekordne või perioodiline rahaline kohustus, mis kuulub täitmisele seaduse või määrusega ettenähtud korras, suuruses ja tähtaegadel ning millel puudub otsene vastutasu maksumaksja jaoks.

§ 32

järgi on maksuvõlg sama seaduse tähenduses: 1) tähtpäevaks tasumata maksusumma; 2) tollivõlast tulenev tähtpäevaks tasumata maksusumma; 3) maksukohustuslase taotluse alusel alusetult tagastatud või tasaarvestatud summa; 4) käesoleva paragrahvi punktides 1–3 nimetatud summalt arvestatud tasumata intress. Võru Maakohtu 24.09.2003. a otsusest kriminaalasjas nr 1-249/2003 (tl 5-7) nähtub, et hagejad M. U. ja O. K. koos A. K. on selles asjas süüdi tunnistatud maksukuritegudes, mille tõttu jäi nende juhitud äriühingult xxxxxxxxxxxxxxxxxx laekumata riigile makse kokku summas 10 123 763 krooni, sh käibemaks summas 1 530 368 krooni ja tulumaks 8 593 395 krooni. Kohus rahuldas kohtuotsusega kannatanu Eestis Vabariigi tsiviilhagi ja mõistis süüdistatavatelt solidaarselt riigi kasuks välja 10 123 763 krooni. Kohus leiab, et olenemata sellest, et kohtuotsusega tsiviilhagi rahuldamise tulemusena hagejatelt välja mõistetud rahasumma ühtib maksude summaga, mis äriühingul riigile tasumata jäi, ei saa seda nõuet käsitleda

§§-de 2 ja 32 mõistes maksuna või maksuvõlana. Tegemist on kriminaalasjas kohtuotsusega tunnustatud kahjunõudega tsiviilhagi lahendades. Kehtiva kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 381 lg 1 kohaselt on kannatanul õigus esitada kahtlustatava, süüdistatava või tsiviilkostja vastu tsiviilhagi, mille kohus vaatab läbi kriminaalmenetluses. Kannatanu võib tsiviilhagis esitada nõude, kui: 1) nõude eesmärk on kriminaalmenetluse esemeks oleva teoga rikutud kannatanu hüveolukorra taastamine või heastamine, kui selle nõude aluseks olevad faktilised asjaolud kattuvad olulises osas menetletava kuriteo tehioludega ja kui sellist nõuet oleks võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses; 2) tegemist on kahjuhüvitisnõudega avaliku võimu kandja vastu, mida oleks võimalik esitada halduskohtumenetluses. Kohtuotsuse tegemise ajal

1. aastal kehtinud kriminaalmenetluse koodeks (KrMK) § 41 lg 1 nägi ette, et kuriteo läbi varalist kahju kandnud isikul on õigus kriminaalasja menetluse kestel esitada süüdistatava või tema tegude eest varalist vastutust kandvate isikute vastu tsiviilhagi, mis vaadatakse kohtus läbi koos kriminaalasjaga käesolevas koodeksis ettenähtud korras. Riigikohtu kriminaalkolleegium on 17.08.
2. a otsuses nr 3-1-1-57-11 leidnud, et tsiviilhagis ei ole võimalik esitada maksunõuet (sh vastutusnõuet). Kolleegium on selgitanud, et see ei tähenda aga seda, et tsiviilhagis ei saaks riik nõuda hüvitist sellise kahju eest, mis seisneb (kolmanda isiku vastu suunatud) riigi maksunõude reaalväärtuse vähenemises või maksunõudelt teenimata finantstulus. Viimati nimetatud juhul ei nõuta süüdistatavalt (võõra) maksuvõla tasumist, vaid hüvitist selle eest, et tema õigusvastase teo (deklareerimiskohustuse rikkumise) tõttu on riigi maksunõude väärtus langenud. Selline nõue ei ole käsitatav maksunõudena, vaid deliktiõigusliku kahju hüvitamise nõudena, mille materiaalõiguslik alus tuleneb tsiviilõigusest. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) muutmise ja sellega seonduvalt teiste seaduste muutmise seadus, millega laiendati kannatanute õigusi kriminaalmenetluses, jõustus
3. 8