RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbi

§ 12

lg 41 alusel menetlusosaliste ja teiste istungisaalis viibijate kohustamine asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolude saladuses hoidmiseks Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määrus A-M. N-i esindaja vandeadvokaat Oliver Nääs, määruskaebus Prokuratuur, esindajad Riigiprokuratuuri riigiprokurör Denis Tšasovskih ja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Kristo Adosson
3. november 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
4. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
5. juuni
6. a määrus täies ulatuses ja Harju Maakohtu
7. juuni
8. a määrus osas, millega kohustati menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma isikuliste tõendiallikate ütluste sisu saladuses ning neid hoiatati selle kohustuse rikkumise eest.
9. Määruskaebus rahuldada.
10. Mõista Eesti Vabariigilt A-M. N-i kasuks välja 1342 eurot 20 senti valitud esindajale makstud tasu katteks (sh 805 eurot 32 senti ringkonnakohtu menetluses makstud tasu eest ja 536 eurot 88 senti Riigikohtu menetluses makstud tasu eest). ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Harju Maakohtu
12. juuni
13. a määrusega kohustati Allan Kiili, Ain Kaljuranna, Toivo Prommi ja veel üheksa isiku süüdistust puudutavas kriminaalasjas menetlusosalisi ja teisi istungisaalis viibijaid hoidma õigusemõistmise huvide kaitseks saladuses isikuliste tõendiallikate ütluste sisu kuni kohtuliku uurimise lõpuni. Maakohus tegi määruse kriminaalmenetluse seadustiku (

) § 12 lg 41 alusel, lahendades T. Prommi kaitsja esitatud taotlust (vt lähemalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 20.detsembri 2019. a määrus nr 1-17-9149/400, p 2). Ühtlasi hoiatas kohus, et saladuse hoidmise kohustuse rikkumine on karistatav karistusseadustiku (KarS) § 3315 lg 1 järgi. Teiste isikute hulgas hoiatas kohus istungil viibinud Eesti Päevalehe ajakirjanikku A-M. N-i. Lisaks selgitas maakohus 1-17-9149 määruses

§ 13

sisu, mille kohaselt on istungisaalis viibijatel lubatud teha kirjalikke märkmeid ning keelatud talletada kohtuistungit elektrooniliste vahendite abil.

1. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse A-M. N-i esindaja vandeadvokaat Oliver Nääs, kes taotles saladuses hoidmise kohustuse tühistamist. Vaidlustatud määrusega piirati kaebaja sõna- ja ajakirjandusvabadust, mida tagab põhiseaduse (PS) §
2. Kohtumäärus on põhjendamatu ja kohtu seatud kohustus ebaproportsionaalne.
3. Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuli
5. a määrusega jäeti kaebus kui ilmselt põhjendamatu

§ 326lg 3 alusel läbi vaatamata.

A-M. N-i esindaja esitas määruse peale kaebuse. Riigikohus rahuldas

1. detsembril 2019 kaebuse ja saatis asja ringkonnakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
2. Tallinna Ringkonnakohus tegi
3. jaanuaril 2020 määruse, millega jättis A-M. N-i esindaja kaebuse uuesti läbi vaatamata – sel korral kaebeõiguse puudumise põhjendusel. A-M. N-i esindaja vaidlustas ka selle lahendi. Riigikohtu
4. mai
5. a määrusega nr 1-17-9149/520 tema kaebus rahuldati, ringkonnakohtu määrus tühistati ja Harju Maakohtu
6. juuni
7. a määruse peale esitatud kaebus saadeti ringkonnakohtule sisuliseks arutamiseks samas kohtukoosseisus.
8. Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuni
10. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja menetlusvälise isiku esindaja kaebus rahuldamata. Ringkonnakohus leidis lahendis järgmist. 5.
11. Maakohtu määruses on piirangu kohaldamist piisavalt põhjendatud. Kaebuses ei tooda esile ühtegi kaalukat asjaolu, mida määruses poleks arvesse võetud. Kohus kaalus ühelt poolt õigusemõistmise huve ja teiselt poolt suurt avalikku huvi ning sõna- ja ajakirjandusvabadust. Määruse resolutsioonis määratles kohus, milles seatav piirang seisneb, kes on selle adressaadid ja kui kaua on selle kohaldamine vajalik. 5.
12. Väide, et maakohus ei hinnanud piirangu vajalikkust, ei pea paika. Kohus leidis, et piirangu kohaldamine on vajalik, et tagada isikuliste tõendiallikate puutumatus. Määruskaebuses välja pakutud erinevad kriminaalmenetluslikud alternatiivid lähtuvad nendest võimalustest, mis olid kättesaadavad enne

§ 12

lg 41 kehtestamist.

§ 287

lg-tes 2 ja 6 sätestatud kohustus tagada, et kohtus üle kuulamata tunnistaja ei saaks teada teiste ülekuulatavate ütlustest, muutuks sisutühjaks, kui kohtus üle kuulatud isikute ütlused avalikustataks. Oht isikuliste tõendiallikate mõjutamiseks on saladuse hoidmise kohustuse kohaldamata jätmisel reaalne. Istungil üle kuulatud tunnistajate ütluste üksikasjalik refereerimine ja tsiteerimine ajakirjanduses ning seejuures võimalik detailides eksimine ohustab tunnistajate ütluste objektiivsust. Maakohus ei pidanud tuvastama täiendavaid erandlikke asjaolusid, nagu leitakse kaebuses. 5.

1. Lisaks avalikule huvile tuleb arvestada ka menetlusosaliste huve. Kohtuistungi avalikkuse piiramist taotlesid kahe süüdistatava kaitsjad ning taotlust toetas prokuratuur. Keegi menetlusosalistest maakohtu määrust ei vaidlustanud, mis võimaldab järeldada, et kohtu seatud saladuse hoidmise kohustus on kooskõlas nii menetlusosaliste huvidega kui ka isikuliste tõendiallikate puutumatuse tagamise eesmärgiga. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
2. A-M. N-i esindaja taotleb Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a ja Harju Maakohtu
5. juuni
6. a määruse tühistamist osas, millega istungisaalis viibijaid kohustati kuni kohtuliku uurimise lõpuni hoidma isikuliste tõendiallikate ütluste sisu õigusemõistmise huvide kaitseks 2

§ 12lg 1 p 4 toimealasse.

Sellisel argumendil ei saa saladuse hoidmise kohustust kohaldada. 6.2. Saladuses hoidmise kohustuse rakendamine ei olnud vajalik, sest sama eesmärgi saavutamiseks on olemas vähem riivavad meetmed: ristküsitluse instituut, mille raames saab tunnistaja mälu värskendada;

§-s 2763 sätestatud kohtumenetluse poole võimalus suhelda tunnistajaga ja

§-s 13 sätestatud kohtuistungi talletamise piirang. 6.

1. Ringkonnakohus ei vastanud kaebuse argumentidele piirangu mõõdukuse kohta. Asjaolu, et tegemist on saladuses hoidmise kohustuse kohaldamise ja mitte istungi kinniseks kuulutamisega, ei tähenda, et puudub riive ajakirjaniku põhiõigusele. Kohtul tuli kaaluda, kas tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärk kaalub üles avalikkuse huvi kohtumenetluse vastu ning ajakirjaniku sõna- ja ajakirjandusvabaduse.
2. Prokuratuur leiab vastuses määruskaebusele, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud. Kohus on piirangu kohaldamisel kaalunud nii õigusemõistmise huvide kaitse vajadust kui ka sellega kaasnevat sõna- ja ajakirjandusvabaduse riivet. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
3. Kolleegium selgitab esmalt

§ 12

lg 41 kohaldamise põhimõtteid (I), hindab seejärel konkreetses asjas piirangu rakendamise õiguspärasust (II) ning võtab kokku määruskaebemenetluse tulemuse ja lahendab menetluskulude hüvitamise taotluse (III). I 9.

§ 12

näeb selle esimeses lõikes nimetatud õiguste ja huvide kaitseks ette kolm kohtuistungi avalikkuse piiramise võimalust. Kohus võib omal algatusel või kohtumenetluse poole taotlusel kuulutada kohtuistungi täielikult kinniseks, osaliselt kinniseks või kohustada kõiki istungisaalis viibijaid asja menetlemisel teatavaks saanud asjaolu saladuses hoidma. Viimane ehk sama paragrahvi lõikes 41 sätestatu on loetletud abinõudest leebeim ja tuleb kohaldamisele siis, kui istungi kasvõi osaliselt kinniseks kuulutamine oleks ebaproportsionaalne. 10. Saladuses hoidmise kohustust on põhimõtteliselt võimalik kehtestada nii etteulatuvalt, nt enne tunnistaja ülekuulamist, kui on alust arvata, et ülekuulamise käigus avaldatakse mõni kaitsmist vajav asjaolu, kui ka tagantjärele, kui selline asjaolu ilmneb ülekuulamise käigus. Juhul, kui see kohustus on kehtestatud enne tunnistaja ülekuulamist, peab kohus viivitamata ülekuulamise järel hindama, kas ütluste andmise käigus avaldati mõni kaitsmist vajav asjaolu ja kas ennetavalt kohaldatud piirang on jätkuvalt põhjendatud. Vajadus piirangu jätkuva kohaldamise järele võib menetluse käigus ära langeda ka hiljem (näiteks taotleb kannatanu tema kaitseks seatud andmete avaldamise keelu tühistamist). Eelkõige võib menetluse käigus ülemääraseks osutuda just õigusemõistmise huvides (

§ 12lg 1 p 4) kohtuistungi avalikkuse piiramine.

11. Eelöeldu tähendab, et

§ 12

eeldab kohtu aktiivset rolli menetlusliku olukorra hindamisel ja sellest lähtuvalt vajalike ümberkorralduste tegemisel. Kui kohtu hinnangul on võimalik kohaldada kohtuistungi avalikkuse piiramiseks juba valitud abinõust leebemat või kaob vajadus avalikkuse piiramise järele sootuks, on kohtul PS § 24 lg-st 3 tulenevast kohtumenetluse avalikkuse põhimõttest lähtudes kohustus valida kohtuistungi avalikkuse piiramise leebem meede või piirang tühistada. 3

§ 12

lg-s 1 nimetatud õiguste või huvide kaitsmise vajaduse tõttu on vaja kehtestatud piirangut pikendada või valida selle asemel tõhusam. Lubamatu on aga avalikkuse piiramine ulatuslikumalt, kui nimetatud paragrahvi esimeses lõikes loetletud õiguste või huvide kaitseks vajalik. Viimast ei saa õigustada ka võimalikud ebamugavused istungisaalis viibijate (vajaduse korral ka korduval) hoiatamisel ja teavitamisel. 12.

§ 12

lg 41 kohaldamisel tuleb arvesse võtta iga üksikjuhtumi asjaolusid, sh avalikkuse huvi kriminaalasja vastu (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-74-16, p 16). Põhistatud määrusest peab nähtuma, millist õigust või huvi kaitstakse, millises ulatuses ja kui kauaks saladuses hoidmise kohustus kehtestatakse ning miks on kohtuistungi avalikkuse sel moel piiramine konkreetses menetluses vajalik. Saladuses hoidmise kohustusega kaasneva piirangu kasuks kõnelevad argumendid peavad olema seda kaalukamad, mida suuremas ulatuses kohtuistungi avalikkust piiratakse, sh mida pikem on nende avaldamise keeld ja mida suurem on avalik huvi selle kriminaalasja vastu (näiteks korruptsioonikuritegudes on see eelduslikult alati suurem). Kolleegium märgib, et ka kinniseks kuulutatud istungil puudutab hoiatus ja avaldamiskeeld vaid kaitsmisväärset osa istungil arutatust (

§ 12lg 4).

Seejuures tuleb

§ 12

lg 41 rakendamisel määrata selgelt – nii määruses kui ka kohtusaalis viibijaid suuliselt hoiatades –, milline osa istungil teatavaks saanud teabest on saladuses hoidmise kohustusega hõlmatud. Samal ajal võimaldab

§ 12lg 41 kohtul rakendada saladuses hoidmise kohustust paindlikult.

Näiteks ei ole sõltuvalt konkreetsetest asjaoludest välistatud, et esialgu keelatakse kohtuistungil arutatu või seal käsitletud dokumentide avaldamine lühema perioodi jooksul (nt mõni päev või nädal) ulatuslikumalt, konkretiseerides edaspidi, kas ja milliste asjaolude suhtes piirang kehtima jääb, või et lubatud on isikuliste tõendiallikate ütluste refereerimine (mille kohta ütlusi anti), keelatud aga tsiteerimine ja üksikasjaliku sisu avaldamine. 13.

§ 12

lg 1 p 4 näeb ühe kohtuistungi avalikkuse piiramise alusena ette õigusemõistmise huvid. Kolleegium möönab, et küsimus tunnistaja(te) ütluste avaldamisest ja seeläbi veel üle kuulamata tunnistajate mõjutamise ohust on iseenesest hõlmatud õigusemõistmise huvi mõistega. Lisaks vaidlusalustes määrustes viidatud

§-le 287 on

§ 266

lg-s 5 sätestatud, et isikulised tõendiallikad, keda ei ole veel kohtulikul uurimisel üle kuulatud, võivad istungisaalis viibida vaid kohtu loal ning et ülekuulatud ja ülekuulamata isikute omavahelise suhtlemise vältimiseks võib kohus anda korraldusi. Samuti on kohtuistungi talletamine muul moel, kui kirjalikke märkmeid tehes, lubatud üksnes kohtu loal (

§ 13

). Seega on seadusandja näinud õigusemõistmise huvides ette reeglid, mille täitmise peab kohus tagama. 14. Riigikohus on varem osutanud, et õigusemõistmise huvides võib kohtuistungi kinniseks kuulutada vaid nendel juhtudel, kui ilmnevad erandlikud asjaolud (nt julgeoleku tagamise vajadus). Edasi on selgitatud, et seisukoht, mille järgi võiks üle kuulamata tunnistajate mõjutamise vältimiseks kohtuistungi

§ 12

lg 1 p 4 alusel osaliselt või täielikult kinniseks kuulutada, tähendaks ühtlasi, et suuremat avalikku huvi tekitavate ja isikuliste tõendite vahetut uurimist eeldavate kriminaalasjade arutamine hakkaks valdavalt toimuma kinnistel kohtuistungitel. (Viidatud määrus asjas nr 3-1-1-74-16, p 16.) 15. Erinevalt kaebajast leiab kolleegium, et määruses nr 3-1-1-74-16 väljendatuga ei ole vastuolus veel üle kuulamata tunnistajate mõjutamise vältimise eesmärgi paigutamine õigusemõistmise huvide alla. Samuti ei saa kitsalt istungi kinniseks kuulutamise aluse kohta öeldut automaatselt laiendada saladuse hoidmise kohustusele. Seda enam, et viidatud lahendi tegemise ajal

§ 12

lg 41 veel ei kehtinud, millele on ka ringkonnakohus vaidlustatud määruses põhjendatult tähelepanu juhtinud. Tõsiasi, et

§ 12

lg 1 p-s 4 on eraldi nimetatud kohtu, kohtumenetluse poole või tunnistaja julgeoleku ohustamine, ei tähenda samuti, et sellega õigusemõistmise huvid piirduvadki. Sellele viitab otsesõnu sättes kasutatud sõna „sealhulgas“. 4

§ 12

lg 41 kohaldamiseks, mis omakorda tähendab, et kui tunnistaja(

1. te)ütluste n-ö puutumatuse tagamine ei pruugi olla piisav istungi kinniseks kuulutamiseks, siis ütluste sisus kajastuva(
2. te)asjaolu(
3. de)saladuses hoidmise kohustuse rakendamiseks võib see siiski aluse anda. Märkida tuleb sedagi, et kohtuistungi avalikkuse piiramist õigustavad õigusemõistmise huvid võivad seisneda ka muus kui vajaduses tagada istungil osalejate julgeolekut või hoida ära veel ülekuulamata tunnistaja(
4. te)mõjutamise ohtu (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. juuni 2014. a otsus asjas nr 3-1-1-14-14, p 1035). II 17. Maakohus põhjendas saladuses hoidmise kohustuse kohaldamist suurema avaliku huviga vaidlusaluse kriminaalasja vastu ja vajadusega tagada, et üle kuulamata tunnistajad ei saaks teada juba üle kuulatud tunnistajate ütluste sisust. Kohus nägi ohtu õigusemõistmisele mh selles, et meedias üksikasjalikult kajastatud tunnistajate ütlused võivad mõjutada veel üle kuulamata tunnistajate ütlusi: ainuüksi teadmine, et isikute ütlusi sel viisil avaldatakse, võib tunnistajat häirida ja mõjutada antavaid ütlusi, samuti on istungil seni räägitu kajastus olnud menetlusosaliste kinnitusel ebatäpne. Ringkonnakohus nõustus maakohtu põhjendustega, pidas neid piisavaks ja leidis, et kohtuistungi avalikkuse piiramine on ka menetlusosaliste huvides. 18. Kolleegiumi hinnangul ei vasta maa- ja ringkonnakohtu põhjendused kohtuistungi avalikkuse piiramise kohta käesoleva määruse I osas kirjeldatud põhimõtetele. Üksnes toodud argumentidele tuginedes peaks saladuses hoidmise kohustust rakendama igas avalikkuse suurema tähelepanu all olevas kriminaalasjas, sest alati on olemas võimalus, et istungil tunnistaja ütlusi kuulnud isiku(
5. te)vahendusel saab ütluste sisu kättesaadavaks veel küsitlemata tunnistajatele. Kolleegium jääb kohtupraktikas väljendatud seisukoha juurde, et eeskätt ristküsitluse korda käsitlevad normid, sh kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamise võimalus, on mõeldud tasakaalustama seda võimalikku mõju, mille võib tingida kriminaalasja kohta avalikkuses levitatud teave (viidatud määrus nr 3-1-1-74-16, p 17). 19. Kohtuistungi avalikkuse põhimõttest (

§ 11

) tulenevalt peavad avalikkuse mistahes piirangud olema pigem erandid ja nende kohaldamine selgelt põhjendatud. Nõustumisväärne on kaebuse esitaja seisukoht, et kohtud pidanuks ära näitama, miks just selles kohtuasjas on tavapärasest suurem õigusemõistmise huvide kahjustumise oht. Kohtud on piirdunud vaid üldsõnaliste (abstraktsete) seisukohtadega ja jätnud

§ 12

lg 41 kohaldamise vajalikkuse seostamata konkreetsete asjaoludega (nt mõne tunnistaja eriline mõjutatavus, mõne asjaolu saladuses hoidmise vältimatus kriminaalasja esemeks oleva kuriteo varjatud olemuse tõttu vmt). Seetõttu ei ole kaalu ka ringkonnakohtu lisatud põhjendusel, et kohtu seatud avalikustamise piirang on mh menetlusosaliste huvides.

1. Tähelepanu väärib seegi, et ehkki maakohus ei kuulutanud istungit kinniseks, kohustas ta kohtusaalis viibijaid hoidma saladuses kõiki isikuliste tõendiallikate ütlusi kuni kohtuliku uurimise lõpuni. Määruse tegemise ajal oli plaanis tõendite uurimine lõpetada
2. aasta oktoobriks (vt Harju Maakohtu
3. veebruari
4. a kohtuliku arutamise edasilükkamise määrus, kohtute infosüsteemis dokument nr 123), tegelikult kriminaalasja kohtulik arutamine käesoleva määruse tegemise ajal alles käib. Kolleegiumi hinnangul ei saa maakohtu esitatud põhjendustel kohtuistungi avalikkuse piiramist

§ 12lg 41 alusel proportsionaalseks pidada (vt ka eespool p 11).

21. Seega on kohtud ebapiisava põhjendamisega rikkunud oluliselt menetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, mis toob kaasa määruste vastavas osas tühistamise.

Käesolev määrus ei välista samas kriminaalasjas vajadusel uue kohtuistungi avalikkuse piiramise määruse tegemist. 5

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tallinna Ringkonnakohtu

1. juuni
2. a määruse täies ulatuses ja Harju Maakohtu
3. juuni
4. a määruse osas, millega kohustati menetlusosalisi ja istungisaalis viibijaid hoidma isikuliste tõendiallikate ütluste sisu saladuses ning neid hoiatati kohustuse rikkumise eest. Määruskaebus tuleb rahuldada.
5. A-M. N-i esindaja taotles ringkonnakohtult maakohtu määruse vaidlustamisega seotud menetluskulude hüvitamist summas 1454,05 eurot. Käibemaksu hüvitamist esindaja ei taotlenud. Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt kulus kaebuse ja ringkonnakohtule esitatud täiendavate seisukohtade koostamiseks aega 16 tundi ja 15 minutit.

§ 175

lg 1 p 1 kohaselt kuulub menetluskulude hulka valitud esindajale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegium hindab esindaja tunnitasu (89,48 eurot käibemaksuta) mõistlikuks. Tehtud toimingud on olnud vajalikud, kuid menetlusdokumentide sisu ja mahtu arvestades loeb kolleegium põhjendatud ajakuluks üheksa tundi ja mõistlikuks tasuks 805,32 eurot (käibemaksuta). Kuna ringkonnakohtul tulnuks maakohtu määrus vaidlustatud osas tühistada, tuleb esindajale makstud tasu

§ 187lg 1 järgi jätta riigi kanda.

24. A-M. N-i esindaja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada kaebajale seoses Riigikohtu menetlusega valitud esindajale makstud tasu 939,54 eurot (sh käibemaks 156,59 eurot). Taotluse ja sellele lisatud arvete kohaselt kulutasid esindaja ja teda abistanud jurist määruskaebuse koostamisele kokku 8 tundi ja 45 minutit tunnitasuga 89,48 eurot. Võttes arvesse kaebuse mahtu ja seda, et suuresti korratakse selles varasemas menetluses esitatud argumente, saab taotluses märgitud ajakulu pidada põhjendatuks viie tunni osas. Seetõttu rahuldab kolleegium taotluse osaliselt ja mõistab

§ 187lg 1 alusel Eesti Vabariigilt A-M.

N-i kasuks välja 536,88 eurot (sh käibemaks) määruskaebemenetluses makstud esindajatasu katteks. (allkirjastatud digitaalselt) 6