Obsah (8)

§ 121§ 120§ 136§ 141§ 3312§ 64§ 68§ 76

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 24. september 2020, Tartu (kirjalikus menetluses) Kriminaalasja number 1-18-7935 Kohtukoosseis Aarne Sarjas, Ingeri Tamm, Tiit Lõhmu

§ 121

lg 2 p-de 2 ja 3 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta ja 3 kuud vangistust,

§ 120

lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 3 kuud vangistust,

§ 136

lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 1 aasta vangistust,

§ 141

lg 1 järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 2 aastat vangistust, ja

§ 3312

järgi, mille eest mõisteti talle karistuseks 6 kuud vangistust.

§ 64lg 1 alusel mõisteti A.

Ševtšenkole liitkaristuseks 2 aastat ja 11 kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvati eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lõplikuks kandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti A. Ševtšenkole 2 aastat 10 kuud ja 27 päeva vangistust. Kinnipeetava karistusaeg algas

1. juunil 2018 ja lõppeb
2. mail
4. Tartu Vangla esitas
5. mail 2020 Tartu Maakohtule materjalid kinnipeetava A. Ševtšenko vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise otsustamiseks.
6. Tartu Maakohtu
7. augusti 2020 määrusega jäeti A. Ševtšenko vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata.
8. A. Ševtšenkot on kriminaalkorras karistatud seitsmel korral, millest kuus on arhiveeritud. Enda sõnul kannab ta teist vanglakaristust. A. Ševtšenko on toime pannud mitu vägivaldset ja seksuaalse enesemääramise vastast kuritegu nüüdseks juba endise elukaaslase suhtes. A. Ševtšenko puhul ei ole tegemist noorukiga, kelle puhul saaks viidata east tulenevale elukogenematusele, suutmatusele oma käitumise tagajärgi mõista ja toime tulla erinevate, ka ebameeldivate emotsioonidega. Maakohtu hinnangul on A. Ševtšenko poolt toime pandud kuriteod tingitud kehvast probleemide lahendamise oskusest ja impulsiivsest käitumisest. Tal on tehtut raske tunnistada, mistõttu ta pisendab enda rolli ja vastutust. Maakohtus arvates ei ole vangistus A. Ševtšenkot muutnud. Ühtlasi räägivad ka A. Ševtšenko vabanemisjärgsed elutingimused tema ennetähtaegse vabastamise kahjuks. Vabanemise korral asuks ta elama enda ema ja viimase elukaaslase juurde. Samas sattus ta umbes aastaselt lastekodusse ja leidis ema üles alles 24 aastaselt. Vangistuse ajal võttis ta oma emaga ühendust, et endale elukoht leida. Seega on A. Ševtšenko suhe emaga pinnapealne ja neil puudub varasema kooselu kogemus. Arvestades A. Ševtšenko soove ja vajadust enda tahtmist n-ö peale suruda, võivad tekkida konfliktid, mis võivad võtta koguni vägivaldse mõõtme. Ka puudub tal vabanemise korral töökoht. Ühtlasi on elektroonilise järelevalve tingimustes töökoha leidmine ka raskendatud, mistõttu võivad tekkida probleemid majandusliku toimetuleku osas, kuna ka tema vabanemisfondis on üksnes 19 eurot. Kuna A. Ševtšenko jaoks on kõige olulisem raha, püsib ka siinkohal selgelt maandamata uute kuritegude risk. ESITATUD MÄÄRUSKAEBUS
9. Maakohtu määruse peale esitas kaebuse süüdimõistetu A. Ševtšenko kaitsja vandeadvokaat M. Normann, kes taotleb maakohtu määruse tühistamist ja süüdimõistetu vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamist. Kaitsja seisukohalt on maakohus alusetult leidnud, et A. Ševtšenko puhul on täitmata ennetähtaegse vabastamise materiaalsed eeldused. Kaitsja jaoks arusaamatutel põhjustel on maakohus A. Ševtšenkot iseloomustavaid positiivseid asjaolusid tõlgendanud viimase suhtes negatiivses tähenduses.
10. Maakohtu hinnangul on A. Ševtšenko ja tema ema omavahelised suhted pinnapealsed ja võivad kaasa tuua vägivaldse konflikti. Samas on jätnud maakohus välja selgitamata ema ja poja suhte sügavuse. Seda ei ole teinud ka kontaktisik. Olukorras, kus isik on olnud aastakümneid tagasi lastekodus, ei välista võimalust, et ema ja poeg on leppinud. 2
11. Kummaline on ka maakohtu etteheide, et A. Ševtšenkol puudub vabanemise korral töökoht ja majanduslik toetus. Esiteks on kinnipidamiskohas raske pidada läbirääkimisi töökoha leidmiseks. Teiseks ei anna tööandja poolt esitatud kirjalik kinnitus tööle saamise kohta mingisugust reaalset garantiid. Kolmandaks on maakohus ise leidnud, et A. Ševtšenko on varasemalt pidanud tööl käimist ja sissetuleku teenimist oluliseks. Ka konfliktid endise abikaasaga tekkisid seoses A. Ševtšenko sagedase viibimisega Soome Vabariigis. Kui isik soovib tööd teha, siis ta leiab selleks ka võimaluse. Arusaamatu on ka maakohtu seisukoht nagu oleks elektroonilise järelevalve tingimustes töökoha leidmine raskendatud, mis omakorda tekitab probleeme majandusliku toimetuleku osas. Elektroonilise järelevalve ei takista töö leidmist ega tegemist, kui toodu kooskõlastatakse kriminaalhooldusametnikuga. Asjaolu, et A. Ševtšenko vabanemisfondis on 19 eurot, ei ole käsitletav etteheitena, sest viimane ei saa kinnipidamiskohas tööle asuda. Kui vangistuses ei ole tagatud rahaliste vahendite kogumine vabanemisfondi, on tegemist etteheitega süsteemile, mitte kinnipeetavale. A. Ševtšenko sooviks kinnipidamiskohas tööd teha, kuid talle ei ole seda võimaldatud. Samuti ei ole tal võlgnevusi ning ta on osalenud vangla tööhõives. Samuti ei nähtu asja materjalidest A. Ševtšenko „ebatervet“ huvi raha vastu ning ta ei kanna ka karistust varavarase süüteo toimepanemise eest.
12. Kaitsja ei saa aru, millel tugineb maakohtu hinnang, et A. Ševtšenko puhul on retsidiivsusoht jätkuvalt kõrge. Isikut, kes vabanes varasemast vangistusest
13. aastal, ei saa nimetada retsidiivseks isikuks. Samuti on maakohus jätnud tähelepanuta A. Ševtšenko soovi kasvatada oma 12 aastast tütart, kes käesolevalt viibib asendusperes. Ka kontaktisiku koostatud iseloomustusest nähtub, et A. Ševtšenko eesmärgiks on tööle asumine, elukoha leidmine ja vanema tütre hooldusõigus saamine. Miks eeltoodu maakohtu tähelepanu ei vääri, jääb kaitsjale arusaamatuks. Maakohtu põhjendused ei ole veenvad, on vastuolulised ja tunduvad otsitud, sisustamaks A. Ševtšenko vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamata jätmist.
14. Viimaks märgib kaitsja sedagi, et kinnipidamisasutuse poolt koostatud iseloomustav materjal on äärmiselt kriitiline. Erialaste oskuste puudumine ei loo kõrvalseisjatele kinnipeetavatest õiget psühholoogilist pilti. A. Ševtsenko puhul on kontaktisik lugenud ohtlikkuse riskiks sattumist lastekodusse. Kaitsja kahtleb, kas isiku viibimine lastekodus on ohtlikkuse kriteerium, hindamaks 38 aastase isiku hilisemat võimalikku käitumist karistusest ennetähtaegsel vabanemisel. Kaitsja jaoks on ka arusaamatu, millise metodoloogia järgi tuvastatakse vangla poolt uute kuritegude toimepanemise tõenäosust.
15. Tartu Ringkonnakohtu
16. septembri 2020 määrusega anti menetlusosalistele aega kuni
17. septembrini 2020 esitada määruskaebuse kohta kirjalike seisukohti ja taotluseid. Advokaat M. Normann esitas
18. septembril 2020 tõendi selle kohta, et A. Ševtšenkol on olemas uus elukoht MTÜ Uue Põlvkonna rehabilitatsioonikeskuses. RINGKONNAKOHTU JÄRELDUSED
19. Ka ringkonnakohus ei vabasta A. Ševtšenkot vangistusest tingimisi enne tähtaega. Vastusena määruskaebusele märgib kriminaalkolleegium üksnes järgmist. 12.

§ 76

lg 4 annab süüdimõistetu vangistusest tingimisi ennetähtaegse vabastamise eelduste hindamisel kohtule ulatusliku otsustusruumi. Kõrgema astme kohus on õigustatud edasikaebemenetluses kohtu kaalutlusõigusesse sekkuma, kui

§ 76

lg 4 kohaldamisel tehtud kaalutlusvea tagajärjeks on selge materiaal- või menetlusõiguse rikkumine, mille tõttu võis isik jääda ebaõigesti karistuse kandmiselt tingimisi enne tähtaega vabastamata. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. aprilli
2. a määrus asjas nr 3-1-1-12-17, p 16) Maakohus ei ole A. Ševtšenkot tingimisi enne tähtaega vanglast vabastamata jättes teinud kaalutlusviga, mis võiks ringkonnakohtule anda aluse vaidlustatud määruse tühistamiseks. 3
3. Maakohus, hinnates, kas süüdimõistetust lähtuv retsidiivsusrisk on tema ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks piisavalt maandatud, käsitles asjakohast teavet kogumis ega jätnud olulisi andmeid arvesse võtmata. Ei saa eitada, et A. Ševtšenko iseloomustamiseks on võimalik välja tuua ka palju positiivset: on kinnipidamiskohas läbinud sotsiaalprogrammi „Uus suund“, osaleb vangla tööhõives, tal puuduvad distsiplinaarkaristused ja võlgnevused, vabanemise korral on tal olemas kindel elukoht ja ta soovib igal juhul tööle asuda ning kasvatada enda tütart.
4. Aga nagu öeldud, süüdimõistetu ennetähtaegselt vanglast vabastamist kaaludes tuleb hinnata tema uue kuriteo toimepanemise riski. Mida raskemaid kuritegusid on isikult tema varasema käitumise põhjal karta, seda väiksem peab tema ennetähtaegseks vabastamiseks olema nende kordumise tõenäosus. Tulevaste kuritegude laadi saab eeskätt prognoosida juba toime pandud kuritegude põhjal (vt nt Tartu Ringkonnakohtu
5. aprilli 2019 määrus asjas nr 1-16-9898, p 47 ja
6. jaanuari 2020 määrus asjas nr 1-15-8438, p 12). Siinkohal ei nõustu ringkonnakohus määruskaebuses tooduga nagu oleks maakohus ebaõigesti A. Ševtšenko retsidiivsusriski kõrgeks hinnanud.
7. Kuigi A. Ševtšenko omab karistusregistri andmetel ühte kehtivat kriminaalkaristust, on tema poolt toime pandud teod rasked. Nimelt kannab A. Ševtšenko karistust
8. a oktoobrist kuni
9. a juunini erinevate, endise elukaaslase suhtes toime pandud, raskete kuritegude eest nagu kehaline väärkohtlemine, ähvardamine, seadusliku aluseta vabaduse võtmine, vägistamine ja lähenemiskeelu korduv rikkumine. Seda arvesse võttes oleks tema vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamine võimalik üksnes juhul, kui oleks kindel alus arvata, et A. Ševtšenko hoidub edaspidiselt kuritegude toimepanemisest, s.o tema vabastamine ei kujutaks ühiskonnale ohtu. Maakohus sellist positiivset prognoosi ei teinud. Seda ei tee ka ringkonnakohus. Teisisõnu ei ole kriminaalkolleegium veendunud, et A. Ševtšenko ennetähtaegne vabastamine ja tema allutamine kriminaalhooldusametniku järelevalve alla, tagaks teda ümbritsevate isikute ohutuse. A. Ševtšenko poolt toime pandud kuritegude põhjal saab väita, et viimasel on probleeme enda agressiivsushoogude ohjeldamisega ning viimane on tagajärgede suhtes äärmiselt ükskõikne, võttes tekkinud viha foonil vastu impulssiivseid otsuseid. Sellest tulenevalt ei ole võimalik välistada, et vabaduses tekkida võivates konfliktsituatsioonides või olukordades, kus ta ei ole millegagi rahul, asub ta taas tekkinud probleeme vägivalda kasutades lahendama.
10. Oluline on seegi, et A. Ševtšenko suhtes kohaldati Viru Maakohtu
11. veebruari 2018 määrusega lähenemiskeeldu, keelates tal enda elukaaslasele lähenemise. Sellest hoolimata otsis ta ka pärast kohtu poolt kohaldatud lähenemiskeeldu enda elukaaslasega kontakti ja pani tema suhtes toime erinevaid kuritegusid, sealjuures vägistamise. Sellest tulenevalt ei ole kriminaalkolleegium sugugi veendunud, et A. Ševtšenko on ka tegelikkuses suuteline täitma kohtu poolt määratud kohustusi ja alluma elektroonilise järelevalve korrale, mis muudab aga katseaja eduka läbimise kaheldavaks.
12. Mis puudutab aga kaitsja etteheteid vangla poolt koostatud uue kuriteo toimepanemise riskiprotsentidele, siis siinkohal meenutab ringkonnakohus, et toodud riskiprotsente isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel kohtu poolt arvesse ei võeta. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
13. märtsi
14. a määrus asjas nr 1-09-14104, p 27) Kuna maakohus ei ole otsustust tehes vangla poolt koostatud riskihinnangule tuginenud, jätab ringkonnakohus sellekohased määruskaebuses toodud etteheited vangla riskihinnangule tähelepanuta. Samuti ei ole kohtul võimalik ümber hinnata ka vangla iseloomustuses A. Ševtšenko kohta märgitud andmeid. Kui A. Ševtšenko ei nõustu tema kohta koostatud iseloomustusega, on viimasel võimalik selles toodut vaidlustada halduskorras. Ühtlasi hindab kohus isiku vangistusest tingimisi enne tähtaega vabastamise üle otsustamisel

§ 76lg-s 4 toodut kogumis.

Seega mitte ainult vangla iseloomustuses märgitut. 4

1. Kokkuvõtvalt saab öelda, et A. Ševtšenko retsidiivsusrisk on tema ennetähtaegselt vanglast vabastamiseks endiselt liiga kõrge, mistõttu tuleb viimasel jätkata karistuse kandmist vangistuses.
2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Tartu Maakohtu
3. augusti 2020 määruse muutmata ja määruskaebuse rahuldamata.
4. A. Ševtšenko kaitsja vandeadvokaat M. Normann taotleb määruskaebuse koostamise eest tasu 184,80 eurot (sealhulgas käibemaks 30,80 eurot). Ringkonnakohus peab tasutaotlust sellises ulatuses põhjendatuks ja rahuldab kaitsja taotluse. Kuna ringkonnakohus määruskaebust ei rahulda, jääb menetluskulu summas 184,80 eurot KrMS § 187 lg 2 esimese lause alusel A. Ševtšenko kanda. /allkiri/ /allkiri/ /allkiri/ Aarne Sarjas Ingeri Tamm Tiit Lõhmus 5