TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-277 Otsuse kuupäev 30. oktoober 2020 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi Peep Palumaa kaebus Sihtasutus Eesti Tead

) § 51 lg 1 kriteeriumitele.

§ 54

kohaselt on haldusakt õiguspärane, kui ta on antud pädeva haldusorgani poolt andmise hetkel kehtiva õiguse alusel ja sellega kooskõlas, proportsionaalne, kaalutlusvigadeta ning vastab vorminõuetele. Haldusakt peab olema selge ja üheselt mõistetav ning kirjalik haldusakt peab olema kirjalikult põhjendatud (

§ 55lg 1 ja § 56 lg 1 ls 1).

Haldusakti põhjenduses tuleb märkida haldusakti andmise faktiline ja õiguslik alus (

§ 56lg 2).

Kaalutlusõiguse alusel antud haldusakti põhjenduses tuleb märkida kaalutlused, millest haldusorgan on haldusakti andmisel lähtunud (

§ 56lg 3).

Haldusakti põhjendus esitatakse haldusaktis või menetlusosalisele kättesaadavas dokumendis, millele tuleb haldusaktis selgelt viidata (

§ 56lg 1 ls 2).

ETAg hindamisnõukogu lõpphinnangus kajastatud hinne ning põhjendused moodustavad antud juhul haldusakti põhjenduse, sest vaidlustatud otsuses on kajastatud üksnes otsustus kaebaja taotluse mitterahuldamise kohta ning viide hindamisnõukogu lõpphinnangule ja teistele asjakohastele materjalidele. Kohus nõustub vastustajaga, et ETAg lõpphinnangu hinnet ja selle tekstilist osa tuleb käsitleda vaidlustatud käskkirja põhjendustena, millele on vaidlustatud haldusaktis nõuetekohaselt viidatud. Lisaks tuleb arvestada ka hindamisnõukogu koosolekute protokollides kaebaja vastuväidetele esitatud põhjendusi. Hindamisnõukogu esialgsele lõpphinnangule esitatud kaebaja vastuväited ja vastustaja seisukoht nendele on kajastatud hindamisnõukogu

1. jaanuari
2. a vastuses (I kd, tl 143) ja
3. detsembri
4. a hindamisnõukogu koosoleku protokollis (II kd, tl 63). Kohus möönab, et hindamisprotsessi õiguspärasuse hindamisel on olulised ka retsensentide arvamused ja ETAg ekspertkomisjoni hinnangud, kuid need ei ole vaidlustatud haldusakti põhjenduseks. Seda seetõttu, et lõpphinnangu andis ETAg hindamisnõukogu, kes võis aluseks võtta retsensentide ja ekspertkomisjoni hinnangud, kuid ei olnud nendega seotud. Seega ei saa neid arvamusi käsitleda vaidlustatud haldusakti põhjendustena. Retsensentide hinnangud ei oma haldusakti õiguspärasuse hindamisel seetõttu määravat tähtsust, sest need on üksnes hindamismenetluse ühe etapi tulemused.
5. ETAg juhatuse
6. jaanuari
7. a käskkiri nr 1.1-4/20/7 on hindamisotsus, mille kohtulik kontroll on piiratud. Kohus ei saa kontrollida hindamisotsuste sisulist põhjendatust ega otstarbekust, vaid võib võtta seisukoha üksnes menetluskorra ja kaalumisreeglite järgimise ning põhjendamiskohustuse täitmise kohta. Kohtul on võimalik hindamise sisuline õigusvastasus kindlaks teha vaid juhul, kui punktid on kehtivate hindamiskriteeriumidega ja juhtumi asjaoludega ilmselges vastuolus ehk esineb tõsine vastuolu, mis on selge ilma põhjendustetagi (vt nt Riigikohtu halduskolleegiumi (RKHK)
8. oktoobri
9. a otsust asjas nr 3-18-121, p 12;
10. aprilli
11. a otsus asjas nr 3-3-1-77-12, p 18;
12. jaanuari
13. a otsus asjas nr 3-3-171-13, p-d 17 ja
14. Sarnasest kontrolliulatusest lähtutakse ka nt haridusasutuse määratud õppetulemuste hindamisel). Sellest tulenevalt ei saa kohus asuda kohtuasja lahendades ETAg asemel rühmagrandi toetuse taotlust sisuliselt hindama, s.t kohus ei saa anda hinnangut kaebaja taotlusele antud hinnangute kujunemise ning taotluse kohta koostatud retsensioonide sisulisele põhjendatusele. Kohus ei saa ka hinnata, kas kaebaja projektis välja toodud teaduslikud lähenemisviisid ja kasutatav metoodika on teiste taotluste või seniste teadussaavutustega võrreldes uuenduslikumad ja efektiivsemad.
15. Määravat tähtsust ei ole asjaolul, et retsensentide hinded erinesid ning üks retsensent hindas taotlust teistest hindajatest märgatavalt kõrgemalt. Hindamisotsus on hinnanguline, personaalne ja üksikjuhtumile suunatud otsustus ning laia hindamisruumi tõttu võivadki hindajate, sh retsensentide hinded erineda. Iga hindaja hinne väljendab tema arvamust taotluse olulisuse ja 9 3-20-277 põhjendatuse kohta ning ei saa eeldada, et madalam hinne peegeldab taotluse taset vähem adekvaatselt kui kõrgem hinne. Kui järgitud on hindamisjuhendit ning menetlusreegleid ning ei esine ilmselget vastuolu hindamiskriteeriumite ja juhtumi asjaoludega, siis on hindamisprotsess läbi viidud menetlusreeglite kohaselt. Samuti vähendab lõpphinnangu juhuslikkust ning üksiku hindaja subjektiivse vaatenurga esile pääsemist selles asjas ETAg kolmeastmeline hindamismenetlus, millele järgnes veel esialgsele lõpphinnangule korraldatud taotleja ärakuulamismenetlus (Kord p 12.11.) ning seejärel lõpphinnangu kinnitamine.
16. Asja lahendamisel ei oma olulist tähtust ka kaebaja väide, et ajakirjanduses avaldatud seisukohtadest nähtuvalt tegi ETAg hindamisnõukogu taotlejate ärakuulamismenetluse raames olulisi positiivseid korrektiive mh ETAg hindamiskomisjoni liikme ja loodusteaduste ekspertkomisjoni juhi teadusgrupis esitatud taotlustega seoses. Käesoleva vaidluse esemeks on kaebaja taotluse kohta tehtud hindamisotsuse õiguspärasus, mitte teiste samas taotlusvoorus hinnatud taotlused. Isegi kui teiste taotluste hindamine ei ole toimunud korrektselt, ei mõjuta see otseselt kaebaja taotluse hindamisprotsessi. Mõnede teiste taotluste ebakohase hindamise üldsõnaline kahtlus ja sellest tingitud väidetav hindamisnõukogu erapooletus ei tähenda, et vastustaja oleks hindamisprotsessis hinnanud kaebaja taotlust seetõttu automaatselt ebakohaselt. Kaebaja saab kaitsta enda subjektiivseid õigusi ning teiste taotluste hindamisprotsess ei ole seetõttu antud juhul asjassepuutuv.
17. Kaebaja peab oluliseks retsensentide ja ekspertkomisjoni eksperdi isikustamist ehk nende nimede tuvastamist kohtumenetluses. Kohtu hinnangul ei mõjuta retsensentide ja ekspertkomisjoni eksperdi nimede välja toomata jätmine hindamise õiguspärasust, sest kohus kontrollib hindamisotsuse puhul hindamiskriteeriumite ja menetlusreeglite järgimist lõpphinnangus. Hindamise õiguspärasuse kontekstis on oluline hindamisnõukogu lõpphinnang ja selle kujundamisel menetlusreeglite järgimine, mitte konkreetsete retsensentide ja eksperdi arvamus. Seega ei oma retsensentide ja eksperdi isik määravat tähendust ning nende nimede avalikustamine ei ole seetõttu oluline. Vastustaja ei pidanudki retsensentide ja ekspertkomisjoni eksperdi nimesid seetõttu avalikustama. Kaebuses esile toodud väidetavad vead hindamismenetluses ei kinnita ka seda, et retsensentide ja kaebuse täienduses viidatud ekspertkomisjoni eksperdi haridus ja kompetents poleks olnud hindamisprotsessis osalemiseks piisav. Asjaolu, et kaebaja hinnangul ei ole osad retsensendid, ekspert ja hindamisnõukogu liikmed piisaval määral juhindunud hindamisjuhendist, ei muuda hindajaid automaatselt ebapädevateks.
18. Kohus nõustub vastustajaga ka selles, et taotluste võrdväärse hindamise tagamiseks ei pidanud vastustaja võtma arvesse kaebaja poolt taotluse esitamise järgselt teadusajakirjades avaldatud täiendavaid publikatsioone, millega kaebaja üritas tõendada projektis kajastatud teadusmetoodikate asjakohasust ja uuenduslikku iseloomu. Vastupidisel juhul lähtuksid retsensendid, ekspertkomisjon ja hindamisnõukogu hindamisel erinevatest andmetest, samuti saaksid põhjendamatu eelise need rühmagrandi taotlejad, kes taotluste läbiviimise ajal avaldavad täiendavaid publikatsioone. Vastustaja on õigesti hinnanud projekti selle esitamise aja seisuga.
19. Hindamisjuhendi p 6.
20. kohaselt hinnati kriteerium 1 raames uurimisprojekti põhjendust (sh idee originaalsus ja olulisus, selle potentsiaalne panus uurimisvaldkonna arengusse, eesmärkide selgus ja ambitsioonikus, eeldatavate tulemuste potentsiaalne rakendatavus arvestades uurimisvaldkonna eripära). Kriteerium 2 all hinnati uurimisprojekti teostatavust (sh meetodid, ressursid, taristu), kriteerium 3 puhul anti hinnang aga uurimisprojekti juhi ja uurimisrühma liikmete erialasele pädevusele ja kogemusele viimase 10 aasta jooksul. Kriteerium 4 raames 10 3-20-277 hinnati projekti potentsiaalset mõju, sh inter- ja multidistsiplinaarsust, koostööd, noorte teadlaste juhendamist, ühiskondlikke väljakutseid. Hindamisjuhendi p 6.2.1 kohaselt hinnati käesolevas asjas vaidluse all olevate kriteeriumite 1-4 osas taotlust skaalal 1-5 poole punkti täpsusega, milles hinded 1, 2, 3, 4, 5 väljendasid vastavalt hinnangut mitterahuldav, rahuldav, hea, väga hea, suurepärane.
21. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et sisuliselt on vastustaja otsuse tegemisel tuginenud peaasjalikult retsensentide hinnete aritmeetilisele keskmisele, mis on marginaalsete muudatustega (kaebaja jaoks vähesel määral positiivses suunas) võetud üle ka ekspertkomisjoni hindesse ning hiljem hindamisnõukogu lõpphinnangusse. Kriteerium 1 puhul on lõpphinnangu hinne 4, samas kui retsensentide aritmeetiline keskmine oli 3,67 (hinded 5, 3, 3). Samuti ei kattu kriteerium 4 osas lõpphinnangu hinne 4,5 retsensentide hinnete aritmeetilise keskmisega, mis oli 4 punkti (5, 4, 3). Nimetatud hinnete erinevus on märkimisväärne ning ei sea selles osas hindamisnõukogu lõpphinnangu õiguspärasust kahtluse alla. Asjaolu, et kaebaja hinnangul on ainuõige lähtuda üksnes retsensent 1 hinnetest ja hinnangutest ei ühti hindamisjuhendiga. Hindamisnõukogul ei ole kohustust lähtuda konkreetse retsensendi hinnangust ja hindest, vaid hindamisnõukogu hindab ise esitatud taotlusi (hindamisjuhendi punkt 5.1., Kord punkt 12.7.). Samuti ei ühtiks üksnes ühe retsensendi hinnangust lähtumine ja kahe teise madalamaid hindeid sisaldanud retsensiooni täies osas kõrvale jätmine taotluse laiapinnalise hindamise põhimõttega. Põhjendamatu on kaebaja lähenemine, et ainuüksi retsensent 1 hinnangud olid õiguspärased, sest ta hindas taotlust maksimaalse skooriga ning teised kaks retsensenti olid täiesti asjatundmatud ning nende hinnanguid ei tohiks üldse hindamisnõukogu lõpphinnangu kujundamisel üldse arvestada.
22. Korra punkt 12.
23. kohaselt on taotlejal õigus esitada kirjalikud vastuväited esialgse rahastamise ettepanekule, mis hõlmab ka esialgset lõpphinnangut, ning ärakuulamise käigus hindab menetlusreeglite järgimist ja kontrollib võimalikke faktivigu, retsensendi või hindamisnõukogu teaduslikku hinnangut üle ei hinnata. Pärast ärakuulamismenetluse läbiviimist teeb hindamisnõukogu lõpliku ettepaneku taotluse rahuldamise kohta, mis tugineb lõpphinnangul ja ärakuulamise tulemustel (Kord p 13.1). Kohus nõustub kaebajaga selles, et esialgsele lõpphinnangule esitatud vastuväidete osas ei nähtu hindamisnõukogu koosoleku protokollist (II kd, tl 63), kaebajale
24. jaanuaril 2020 saadetud vastusest (I kd, tl 143) ega lõpphinnangu tekstist (I kd, tl-d 84-89), millises osas täpselt kaebaja kriitikaga nõustuti ja kuidas see mõjutas lõpphinde kujunemist. Hindamisnõukogu vastusest ja koosoleku protokollist nähtub üksnes see, et lõpphinnangu sõnastuse muutmiseks esineb vajadus, kuid hinnete muutmiseks alust ei ole. Lõpphinnangust ei nähtu, millises osas vastustaja kaebaja vastuväidetega arvestas ja miks lõpphinde koostamisel ekspertkomisjoni koondhinde korrigeerimiseks siiski vajadus puudus. Hindamisnõukogu on piirdunud üksnes üldsõnalise viitega, et ilmselget viga ei ole tehtud, mis ei ole põhjendamisnõude täitmiseks piisav. Ka kohtumenetluses esitatud vastustaja seisukohtades ei selgu, kuidas osade kaebaja vastuväidetes esitatud kriitikaga ja millises ulatuses on lõpphinnangus täpsemalt arvestatud. Lõpphinnangu tekst koosmõjus kaebajale esitatud vastusega ei veena kohut, et hindamisnõukogu on kaebaja vastuväiteid sisuliselt analüüsinud, vastustaja selgituste ja kohtule esitatud materjali alusel ei ole võimalik veenduda, et hindamisnõukogu on asjakohaselt kaebaja vastuväiteid arvestanud ka hinnete määramisel kriteeriumite 1-4 lõikes.
25. Vastustaja on kohtumenetluses kaebaja kriitikaga osaliselt nõustunud, kuid rõhutanud, et ei ole selles osas ka lõpphinnangus tuginenud. Lõpphinnangu tekst kinnitab, et vähemalt tekstilises osas ei ole vastustaja retsensentide asjakohasele kriitikale suures osas tuginenud. Samas ei ole kohus eelnevast tulenevalt veendunud, et hinded vastavad samuti 11 3-20-277 hindamiskriteeriumitele, sest hindamisnõukogu esialgse lõpphinnangu hindeid ei muutnud. Hindamisnõukogu esialgses ja lõplikus lõpphinnangus on kaebaja koondhindeks 23,1 (ekspertkomisjoni koondhindega kattuv). Miks esitatud vastuväidetes esile toodud väidetavad faktivead, millest osadega vastustaja enda hinnangul arvestas, hinnete korrigeerimist ei tinginud, ei ole kohtule esitatud materjali alusel mõistetav. Seega ei ole kohus veendunud, et vastustaja on järginud hindamisjuhendi punkti 12.11, mis sätestab hindamisnõukogule kohustuse kontrollida ka faktivigade esinemist. Üldsõnaline põhjendus kaebaja ärakuulamismenetluses esitatud vastuväidetega tutvumise kohta ja sellest tulenevalt lõpphinnangu teksti korrigeerimine, kuid samas hinnete korrigeerimata jätmine ja samuti üldsõnalise põhjenduse esitamine, et hinnete muutmiseks puudus vajadus, ei võimalda kohtul veenduda, et vastustaja on hindamisjuhendi p 12.
26. kontrolli ka sisuliselt läbi viinud ja seda lõpphinnangus hinnete määramisel piisavalt arvestanud. Kohtu hinnangul ei ole vastustaja hindamisjuhendi punktis 12.11 sätestatud kohustust nõuetekohaselt täitnud, sest kaebajale saadetud vastuses, hindamisnõukogu
27. detsembri
28. a koosoleku protokollis ning lõpphinnangus ei ole vastuväidete analüüsi esitatud.
29. Põhjendatud on ka kaebaja kriitika tema ärakuulamismenetluses esitatud vastuväidete arvestamise võimalikkuse kohta ekspertkomisjonis. Ekspertkomisjoni istung toimus enne esialgse lõpphinnangu koostamist ja selle taotlejale tutvustamist. Ekspertkomisjoni ekspert ning ekspertkomisjon ei saanud kuidagi teada kaebaja täpset positsiooni
30. oktoobril 2019 toimunud koosolekul ja sellega hindamisel arvestada, sest vastuväited esitas kaebaja alles pärast hindamisnõukogu esialgse lõpphinnangu koostamist.
31. Eelnevast tulenevalt on vastustaja teinud olulise menetlusvea. Arvestades, et vastustaja on ka ise möönnud, et konkurss oli pingeline ja ka väikesed muudatused hinnetes võivad mõjutada lõpptulemust ning projekti rahastamise võimalikkust, siis võis menetlusviga oluliselt mõjutada ka lõpptulemust. Kohus ei pea seetõttu vajalikuks analüüsida iga kaebaja välja toodud faktiviga eraldi, sest kohus pole veendunud, et haldusorgan on neid üldse enne lõpliku lõpphinnangu koostamist sisuliselt analüüsinud ja hinnete kujundamisel arvesse võtnud. Kohus ei saa asuda haldusorgani asemel ise haldusmenetlust läbi viima. Seetõttu tühistab kohus Sihtasutus Eesti Teadusagentuuri juhatuse
32. jaanuari
33. a käskkirja nr 1.1-4/20/7 kaebajat puudutavas osas ja kohustab vastustajat vaadata kaebaja granditaotlus uuesti läbi. Menetluskulud
34. Halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 108 lg 1 ls 1 kohaselt kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja palub vastustajalt välja mõista menetluskulu 7203 eurot, millest 15 eurot moodustab kaebuselt tasutud riigilõiv (II kd, tl-d 106-107 ja 119). Menetluskulude kandmise tõendamiseks on esitanud kaebaja 3 arvet, mille kogusumma on eelnevalt märgitust suurem (7257 eurot). Kohus lähtub menetluskulu nimekirjas märgitud summast, sest ainult kaebaja saab piiritleda, millises ulatuses ta menetluskulude väljamõistmist soovib.
35. HKMS § 109 lg 6 kohaselt mõistab kohus välja üksnes vajalikud ja põhjendatud menetluskulud. Kohtu hinnangul on kaebaja menetluskulud ülemäärased ja neid tuleb vähendada. Kohtule esitatud kaebus kattub sõnastuslikult suurel määral vaidemenetluses esitatud vaidega (vrd I kd, tl-d 1-7 ja 121-127). Kaebuse ja vaide tekst kattub suures osas sõnasõnalt, tehtud on ainult üksikuid muudatusi. Kohtu hinnangul üritab kaebaja vaidemenetluses vaide esitamisega seotud menetluskulusid seeläbi transformeerida kohtumenetluse menetluskuludeks, mis ei ole lubatud. Kohtupraktikas on korduvalt rõhutatud, et 12 3-20-277 vaidemenetluse menetluskulud ei ole kohtumenetluses välja mõistetavad. Seetõttu ei pea kohus põhjendatuks mõista kaebuse esitamisega seotud menetluskulusid välja kaebaja soovitud ulatuses. Lisaks arvestab kohus, et menetluskulude nimekirja järgi on kaebajat esindanud kaks vandeadvokaati teinud kohtumenetluses ca 40 h tööd, mis ei ole vastavuses haldusasja mahukusega. Kohtuasi on küll vaidluse eset arvestades tavapärasest mõnevõrra keerukam, kuid see ei õigusta sedavõrd suurte menetluskulude tekkimist. Kaebaja põhjendatud menetluskuludeks ei saa pidada ka nende materjalide kogumise ja esitamisega seotud kulusid, mille kohus tagastas (vt halduskohtu
36. mai ja
37. septembri
38. a määruseid). Need materjalid ei olnud asja lahendamisel olulised ja nendega seonduvad menetluskulud ei ole põhjendatud. Kohtule esitatud kaebaja täiendavates seisukohtades esineb ka varasemates menetlusdokumentides kajastatud seisukohtade üle kordamist. Eeltoodut arvestades ning asja keerukust ja mahukust aluseks võttes on põhjendatud mõista HKMS § 109 lg 6 alusel vastustajalt kaebaja kasuks välja 1/3 kaebaja menetluskuludest ehk 2400 eurot (sisaldab riigilõivu ja õigusabikulusid koos käibemaksuga). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 13