Obsah (16)

§ 5§ 230§ 231§ 459§ 497§ 657§ 651§ 442§ 652§ 376§ 654§ 653§ 235§ 439§ 171§ 137

KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Imbi Sidok-Toomsalu, Ele Liiv ja Peeter Pällin Otsuse tegemise aeg ja koht 03.11.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-19-320

§ 5

lõike 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Nimetatud sätte lõike 2 kohaselt on pooltel võrdne õigus ja võimalus oma nõuet põhjendada ja vastaspoole esitatu ümber lükata või sellele vastu vaielda. Pool määrab ise, mis asjaolud ta oma nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega neid asjaolusid tõendab.

§ 230

lõike 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited.

§ 231

lõike 2 järgi poolte faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks ning lõike 4 järgi omaksvõttu eeldatakse, kui vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest.

1. PKS §-dest 96 ja 97 tuleneb, et alaealine laps on õigustatud saama vanematelt ülalpidamist, mida PKS § 100 lõigete 1 ja 4 kohaselt antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis) iga kalendrikuu eest ette. PKS § 101 lõikest 1 tulenevalt ei või igakuine elatis ühele lapsele olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse (VV) kehtestatud kuupalga alammäära. Alates 01.01.2019 on kuupalga alammääraks 540 eurot, millest ½ on 270 eurot (VV 21.12.2017 määrus nr 189).
2. Tsiviilasja materjalide kohaselt on kostjad hageja lapsed (t lk 20). Tsiviilasjas nr 2-15-13891 on Tallinna Ringkonnakohus 05.05.2016 määrusega kinnitanud poolte kompromissi, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjatele elatist alates 01.05.2016 kuni 31.12.2016 160 eurot kummalegi lapsele kuus, alates 01.01.2017 kuni 31.12.2017 180 eurot kummalegi lapsele kuus ja alates 01.01.2018 kuni laste täisealiseks saamiseni kummalegi lapsele seaduses ettenähtud miinimumelatise.
3. Käesolevas tsiviilasjas esitatud hagiavalduse kohaselt palub hageja elatist vähendada kummagi kostja osas 145 euroni kuus, kuid mitte vähem kui 54% seaduses sätestatud elatise miinimummäärast. Kohus selgitab, et hagejal on õigus nõuda väljamõistetud elatise suuruse muutmist

§ 459

lõike 1 ning § 497 alusel.

§ 459

lõige 1 sätestab, et pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, on poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist, kui oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus (punkt 1) ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada (punkt 2).

§ 497

sätestab, et kui elatisnõude aluseks olevad asjaolud muutuvad, võib kumbki pool nõuda elatise suuruse muutmist hagimenetluses.

1. Elatise suuruse muutmisel peab kumbki pool üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad. Kohus selgitas nimetatut ka 19.02.2019 kirjas (I kd lk 49) ning 22.05.2019 eelistungil (protokoll I kd lk 102-105). Elatise suuruse muutmise üle otsustades peab kohus võtma üldjuhul aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta. Olukorras, kus kohtulahendiga ei ole tuvastatud elatise väljamõistmise aluseks olevaid asjaolusid, tuleb ka elatise suuruse muutmise hagi 5 lahendamiseks tuvastada, kas ja millises ulatuses on isik kohustatud teisele isikule ülalpidamist andma (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-124-15, punkt 11).
2. Esmalt tuvastab kohus asjaolud, millised olid aluseks tsiviilasjas nr 2-15-13891 05.05.2016 kohtulahendi tegemisel. Tallinna Ringkonnakohtu määruses ei ole välja toodud konkreetseid asjaolusid, mis olid aluseks lahendi tegemisel (sh hageja nõue, kostja vastuväited). Kohus selgitab, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitamise määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal kindlaks teha hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud. Kompromissi muutmiseks tuleb tuvastada, kas mõni väidetud ja eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud (Riigikohtu lahendid nr 3-2-1-67-17, 3-2-1-9-17).
3. Tsiviilasjas nr 2-15-13891 esitatud materjalide pinnalt selgub, et igakuisteks kulutusteks ühe lapse kohta hindas ema 310 eurot (dokumendid nähtavad kohtute infosüsteemist, lisaks t I kd lk 121-124, 178-179). 04.05.2016 Tallinna Ringkonnakohtus toimunud kohtuistungil on ema selgitanud, et 310 eurot kuus elatist soovis ta siis, kui oli kodune ja emapalk oli kõrgem, kuid alla miinimumi on käesoleval ajal (s.o aastal 2016) raske toime tulla. Hageja on leidnud viidatud tsiviilasjas, et tema varaline seisund ei võimalda maksta elatist seaduses sätestatud alammääras, sest selle tõttu osutuvad vähemkindlustatuks hageja teised lapsed HH ja MM. Pooled on jõudnud kokkuleppele, mille kohaselt kohustus hageja tasuma kostjatele elatist algselt 160 eurot kummalegi lapsele kuus, alates 01.01.2017 180 eurot kuus ning alates 01.01.2018 kuni laste täisealiseks saamiseni kummalegi lapsele seaduses ettenähtud miinimumelatise. Seega võib eeldada, et kompromissi sõlmimisel on aluseks võetud asjaolud, et laste igakuised kulud moodustavad
4. a vähemalt miinimumi, mida hageja on suuteline alates 01.01.2018 tasuma. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ettenähtud elatisega on kostjate vajadused kaetud ning hageja saab tagada kõigile lastele (kostjatele, R-le, M-le) võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama oma lapsi võrdväärselt ülal.
5. Tulenevalt eelnevast loeb kohus tuvastatuks, et
6. a vastasid kostjate igakuised kulud seaduses ettenähtud miinimumsuurusele. Kohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole leidnud tõendamist, et kostjate igakuised kulud oleksid käesoleval ajal vähenenud, s.o et kulud oleksid miinimumist väiksemad. Ema esitas 06.03.2019 loetelud kostjate igakuiste kulude kohta, mille kohaselt on mõlema kostja igakuiseks kuluks 564.50 eurot, s.h eluasemekulud 108 eurot, kommunaalkulud 76 eurot, kulud lasteaiale 113 eurot, transpordikulud 133 eurot, söögikulud 96.50 eurot, ujula 8 eurot ning riided ja jalanõud 30 eurot. Kostjad on esitanud kulutuste suuruse ning kandmise kohta tõendeid (nt lasteaia kulud I kd lk 33; transport samas lk 35; elekter samas lk 36; ravimid samas lk 37; teleteenused, sidekulud samas lk 38-42; kindlustus samas lk 40, 44). Kuna kostjad ei soovi miinimumelatisest suuremat elatist, ei pidanud nad nimetatud kulutusi täiendavalt tõendama. Ema on üksnes selgitanud, et tema arvutused ei sisalda ettenägematutest vajadustest tulenevaid kulutusi (nt rohud haiguste puhul) ning sünnipäevadega ja jõuludega seotud kulutusi.
7. Hageja on esitanud vastuväited kulude suurusele ning viidanud ka RAKE poolt aastatel 2010-2012 läbiviidud uuringule. Hageja poolt viidatud Tartu Ülikooli 6 sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
8. a uuringus „Lapse ülalpidamiskulude arvutamise metoodika uuendamine ja analüüs“ väljatoodud lapse keskmised ülalpidamiskulud on uuringust möödunud viie aasta jooksul seoses üldise elukalliduse tõusu ja tarbijahinnaindeksi muutmisega kohtu hinnangul kindlasti suurenenud ning nendest ei saa laste vajaduste määratlemisel käesoleval ajal enam lähtuda. Elatise väljamõistmisel tuleb lähtuda laste põhjendatud vajadusest saada enda arenguks piisavad vahendid. Seega ei pea kohus vajalikuks eraldi anda hinnangut hageja poolt esitatud tarbijahinnaindeksi muutuse statistikale (t I kd lk 19).
9. 22.05.2019 kohtuistungil vaatas kohus pooltega kostjate igakuised kulud üle ja ema on kulude kohta selgitused esitanud. Hageja on esitanud vastuväited eluaseme-, kommunaal- ning transpordikuludele. Kohus leiab, et antud kulud on eluliselt usutavad ja vajalikud. Ema on kinnitanud, et on terve pere kulutused (s.h nt eluasemekulud) jaganud pere liikmete arvuga. Samuti märgib kohus, et kostjate poolt märgitud kulutusi saab lugeda elatise sisse kuuluvaks. Kohus selgitab, et vanemad peavad vastavalt oma varalisele seisundile osalema ka laste eluasemevajaduse rahuldamisel. Asjaolu, et üks vanem annab enda kasutuses oleva eluaseme lapse kasutusse, ei tähenda, et see vanem peabki üksi lapse eluasemevajaduse rahuldama ja teine vanem vabaneb selles osas ülalpidamiskohustusest. Lapse vajadust kasutada eluruumi saab ülalpidamise määramisel arvestada ka siis, kui laps elab ühele vanemale kuuluvas eluruumis, sõltumata sellest, kas eluruumi soetamiseks on võetud krediiti. On selge, et kui vanemal napib vahendeid endale eluruumi hankimiseks või selle kasutamiseks, nt kui ta ei suuda tasuda laenumakseid või eluruumi jooksvaid ülalpidamiskulusid, mõjutab see ka temaga koos elava iseseisva sissetulekuta lapse elukvaliteeti. Kohtu hinnangul on kulutused eluasemele (s.h kommunaalkulud, elektrikulud, kindlustus) vajalikud ja põhjendatud. Kindlustuse kohta märgib kohus, et see võib olla ka üheks eelduseks eluasemelaenu saamiseks ning kindlustusjuhtumi korral on võimalik tagada lastele elamiskõlbulik eluase. Seega saab lugeda ka kindlustusmakseid elatise üheks osaks. Samuti eeldab kohus, et ka transpordikulutusi tehakse kostjate huvides. Kohtu hinnangul on kooskõlas laste vajaduste ja huvidega, et lapsed sõidaks tehniliselt korras ja kindlustatud sõidukis.
10. Kohus märgib, et isegi juhul, kui kostjate väljatoodud igakuiseid kulutusi vähendada ca 25-50 euro ulatuses, oleks endiselt põhjendatud elatise nõue miinimumi ulatuses. Kohus arvestab siinjuures, et kostjad ei ole selgituste kohaselt nimekirjas kõiki kulutusi arvestanud, sh nt kulud ravimitele, sünnipäevadele. Nimetatud kulude kandmine on aga eluliselt usutav ning nõuab emalt vajadusel täiendavaid väljaminekuid. Seega asub kohus seisukohale, et käesoleval juhul ei ole kostjate igakuised kulud ülepaisutatud ega vähenenud võrreldes
11. aastaga. Pigem on seoses laste kasvamisega ning elukalliduse tõusuga igakuised kulud suurenenud. Kuna kohus leiab, et kostjate igakuised kulutused ei ole vähenenud, ei ole alust ka elatise vähendamiseks asjaolu tõttu, et laste igakuised kulud on muutunud.
12. Hageja on elatise vähendamise aluseks oleva asjaoluna välja toonud, et ta ei ole võimeline oma varandusliku seisundi tõttu maksma kostjatele edaspidi elatist miinimummääras, sest see paneb tema teised lapsed kostjatega võrreldes ebavõrdsesse olukorda. Hageja on välja toonud, et 25.01.2018 sündis tal uus laps Q ning
13. a lapsendas ta W. 7
14. Kohus selgitab, et elatise väljamõistmiseks alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud alammäära tuleb tuvastada, et selleks on PKS § 102 lõike 2 kolmanda lause järgi mõjuv põhjus. Mõjuvaks põhjuseks võib PKS § 102 lõike 2 neljanda lause järgi olla olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega on teiste laste olemasolu seaduse kohaselt mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamisel juhul, kui teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmisel varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed.
15. Rahvastikuregistri väljavõttest nähtuvalt on hagejal lisaks kostjatele lapsed M, Q ja W (t I kd lk 20). Samuti on hagejal poeg HH, mida tõendab isaduse tunnistamise tõend (t I kd lk 8-9). Kompromissi kinnitamise hetkel oli hagejal lisaks kostjatele veel 2 ülalpeetavat, s.o M ning R. Seega on hageja ülalpeetavate ring võrreldes kompromissi kinnitamise ajaga laienenud. Käesolevas tsiviilasjas on hageja tuginenud just Q ning W ülalpidamiskohustuse täitmisele lisaks kostjatele.
16. Esmalt peab kohus vajalikuks märkida, et tsiviilasja materjalidest nähtuvalt ei ole hageja muutunud töövõimetuks ning tema sissetulekud ning majanduslik olukord võrreldes
17. aastaga ei ole kohtu hinnangul oluliselt muutunud (v.a täiendavad kulutused seoses Q ja W-ga). Tsiviilasja nr 2-15-13891 materjalidest nähtub, et hageja oli ka siis XXX ning tema ainsaks sissetulekuks oli igakuine töötasu ca 1228 eurot kuus. Hagejale kuulus ½ osa TTT külas asuvast hoonestatud kinnistust ning sõiduauto Mazda
18. Rohkem vara hagejal ei olnud. Hagejal olid järgmised igakuised kohustused ja kulud: kütusekulu 100 eurot, kulud riietele, eluasemelaen ja kindlustuskohustus 385.84 eurot, õppelaen 80 eurot, kindlustus 30 eurot, kommunaalkulud (elekter 25 eurot, prügivedu 3.45 eurot, sideteenused 20 eurot, vesi 7 eurot), pensionifond 19 eurot, söögikulud kuni 275 eurot, poja M-ga seotud kulutused ca 66 eurot (s.o sõit Saksamaale, lasteaiakulud). Hageja on avaldanud, et pärast loetletud kohustuste täitmist jäi talle kätte 241.71 eurot.
19. Käesolevas tsiviilasjas on hageja avaldanud, et tema igakuine sissetulek ei ole oluliselt muutunud (t I kd lk 117 pöördel). XXX (XXX) poolt esitatud tõendist nähtub, et hageja kuupalk alates 01.01.2019 on 1557 eurot (kd I lk 64). Esitatud palgateatistest ja pangakonto väljavõttest nähtuvalt saab hageja kätte igakuiselt üle 1200 euro (t I kd lk 65, 144-148). Lisaks on hageja ise nii kohtuistungil kui menetlusdokumentides kinnitanud, et sõidab taksot 1-2 korda kuus ja saab selle eest 60 eurot kord. Nimetatud andmed pangakonto väljavõttes ei kajastu, seega järeldab kohus, et nimetatud summad saab hageja sularahas. Vastavalt
20. a tuludeklaratsioonile oli taksoteenusega teenitud tulu 57.74 eurot aastas (t I kd lk 65 pöördel). Samuti on hageja registreerinud end FIE-na ning on juhatuse liige Q OÜ-s. Kohtule esitatud tõenditest ei nähtu, et nimetatud osaühingust laekuks hagejale käesoleval ajal mingit tulu. Q OÜ konto väljavõtte kohaselt on osaühingu lõppsaldo 27.05.2019 seisuga negatiivne (t I kd lk 67, 185). Kostjate poolt viidatud M OÜ ei ole seotud hagejaga, vaid tema abikaasaga, kes on nimetatud osaühingu osanikuks. M OÜ konto väljavõttest ega majandusaasta aruandest ei nähtu seost hagejaga ega väljamakseid hagejale (t I kd lk 68 pöördel-70, 125-128). Hagejale kuulub endiselt ½ mõttelist osa TTT külas asuvast kinnistust ning ühisomandis abikaasaga on sõiduauto Hyundai Sante Fe (hageja sellekohased kinnitused t I kd lk 117 pöördel). Hageja igakuised kohustused moodustavad ca 916 eurot, millele lisandub tasutav elatis (t I kd lk 120). Kulutuste kandmine ja nende olemasolu on kohtu hinnangul tõendatud pangakonto väljavõtetega (nii kostja kui EE konto väljavõtted, t I kd lk 13-18, 71-94, 129-177). 8
21. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et hageja majanduslik olukord iseenesest ei ole muutunud võrreldes
22. aastaga. Samas tuleb arvestada, et hageja kulutused on suurenenud seoses ülalpeetavate ringi laienemisega. Kuigi teiste laste saamine, s.h lapsendamine, peale kompromissi sõlmimist on olnud kostja vaba valik, tuleb kohtul arvestada alaealiste Q ja W huvide ning vajadustega ja neile tehtavate kulutustega, kuna seaduse kohaselt ei tohi nende varaline kindlustatus muutuda halvemaks võrreldes kostjatega.
23. Hageja on 17.06.2019 esitanud tabeli Q ning W keskmiste kulude kohta (t I kd lk 120), mille kohaselt on mõlema keskmised igakuised kulutused ca 400 eurot. Kulutused koosnevad mh kuludest eluasemele, sidevahenditele, transpordile, söögile, lasteaiale/koolile, riietele, jalanõudele, meelelahutusele. Kuigi hageja ei ole esitanud tõendeid kulude olemasolu kohta, võib esitatud panga väljavõtetest järeldada, et nimetatud kulusid kantakse. Kohtu hinnangul on seega kulud teistele lastele usutavad ja tõendatud ning tegemist ei ole ebamõistlike ega ülepaisutatud kuludega. Samuti ei ole kostjad esitanud vastuväiteid kulude suurusele ega kandmisele. Arvestades, et vanemad peavad lapsi ülal pidama võrdselt, loeb kohus, et hageja osa nii Q kui W ülalpidamiseks on 200 eurot.
24. Kohus märgib, et vanem peab tagama kõigile oma lastele võrdsed võimalused toimetulekuks ja arenguks ning pidama lapsi võrdväärselt ülal. Seega tuleb lahus elavatele lastele elatist välja mõistes/elatise suurust muutes arvestada kohustatud vanemaga kooselavate laste vajadustega ning tuvastada, kas vanem suudab miinimummääras elatist makstes rahuldada samaväärselt oma teiste laste vajadusi. Arvestades hageja igakuise sissetulekuga, tema kohustustega ning tema teiste laste vajadustega, leiab kohus, et elatise suuruse muutmata jätmisel osutuksid teised lapsed vähem kindlustatuks kui elatist saavad lapsed. Seega on kohtu hinnangul käesoleval juhul alus elatise muutmiseks ning hagejalt väljamõistmiseks alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Kohtu hinnangul on eeltoodust tulenevalt põhjendatud elatise vähendamine 200 euroni kummagi kostja suhtes. Nimetatu tagab hageja lastele võrdsed võimalused toimetulekuks. Kohus arvestab nimetatud summa kujunemisel poolte väljatoodud asjaolude ja tõenditega, s.h eelkõige Q ja W igakuiste kuludega ning hageja võimalustega kõiki oma lapsi võrdväärselt ülal pidada.
25. Hageja on esitanud vastuväite, et kostjate ema on paremini majanduslikult kindlustatud. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-165-13 (punktis 16) kinnitanud, et PKS § 105 lõike 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist, vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb aga kumbki vanem ülalpidamises vastavalt vanemate sissetuleku ja varalise seisundi proportsioonile.
26. Kohus selgitab, et vanemate varalisi võimalusi hinnates tuleb tuvastada eelkõige vanemate sissetulek, millest nad saavad katta lapse ülalpidamiskulusid, ning sissetuleku ebapiisavuse korral arvestada ka vanema muud vara, mille arvel saab lapsele ülalpidamist anda. Seejuures tuleb vanemate varaline seisund tuvastada võimalikult täpselt (Riigikohtu lahend nr 3-2-1-118-12). Tuginedes poolte esitatud andmetele ja tõenditele ning kohtu poolt kogutud tõenditele, leiab kohus, et kostjate 9 vanemate sissetulekud ja varaline seis ei ole käesoleval juhul niivõrd erinev, et see annaks aluse täiendavalt kõrvale kalduda elatise tasumise proportsioonist. Kuigi kostjate ema palganumber on hageja omast mõnevõrra suurem, arvestab kohus ka kostjate ema selgitusi, et ta teeb lisatööd (sh töötab öösel). Ka hagejal on see võimalus olemas. Samuti saab hageja kohtu hinnangul lisa teenida osutades taksoteenust või arendades tegevust OÜ-s Q. Muu varaline seis ja kohustused on kohtu hinnangul väljatoodud asjaolude kohaselt kostjate vanematel enam-vähem võrdsed (s.o kinnisvara olemasolu, laenukohustused, teiste laste olemasolu). Ka esitatud pangakontode väljavõtetest ei nähtu selliseid igakuiseid tulusid ega kulusid, mida pooled ei oleks kohtule esitanud või millega kohtul tuleks eraldi elatise nõude lahendamisel arvestada. Kohus selgitab, et on siinkohal arvestanud ka järgmiste kostjate ema puudutavate tõenditega: andmed kinnistu kohta (t I kd lk 95, 184), andmed töötasu kohta (samas lk 111-112), andmed pensioni kohta (samas lk 113), töögraafik (samas lk 45, 114-116), konto väljavõte (t II kd lk 9-16, 21-33, 36), maksekohustused (t I kd lk 34-38, 40-44). Samuti on kohus arvestanud hageja poolt välja toodud pere igakuiste kulude tabeliga (t I kd lk 61 pöördel).
27. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-17 punktis 20.3 märkinud, et lapse vajaduste kaetuse hindamisel saab kogumis muude asjaoludega arvestada ka selleks mõeldud riiklike vm lapsetoetustega. Perehüvitiste seaduse (PHS) §-de 15 ja 16 kohaselt on peretoetuste, mille liigiks on mh lapsetoetus, eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine (erinevalt nt sama seadusega reguleeritud vanemahüvitisest, mille eesmärgiks on säilitada varasem sissetulek isikule, kelle tulu väheneb seoses laste kasvatamisega (PHS § 32 lõige 1). Samuti on Riigikohus leidnud, et kohus saab asjaolu, et osa lapse vajadustest võib olla kaetud peretoetustega, arvesse võtta juhul, kui menetlusosaline sellele tugineb (nt lahendid nr 3-2-1-37-11 (punkt 16), 3-2-1-174-16 (punkt 11)).
28. Hageja on viidanud, et kostjate emale laekub lastetoetus. Kohus selgitab, et iseenesest ei ole välistatud nimetatud asjaolu arvesse võtmine elatise vähendamisel. Siiski on kohtul võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes hageja taotlusel ja juhul, kui hageja esiletoodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad. PKS-i sätetest ei tulene, nagu võiks kohus PKS § 101 lõikes 1 sätestatud miinimummääras väljamõistetavat elatist üksnes seetõttu vähendada, et elatist saama õigustatud lapsel on riiklike peretoetuste seaduse (RPTS) § 5 alusel õigus saada lapsetoetust. Kui seadusandja eesmärgiks oleks olnud alati vähendada PKS § 101 lõikes 1 sätestatud elatise miinimummäära poole lapsetoetuse võrra, oleks see selliselt ka sätestatud, sest lapsetoetust makstakse kõigile teatud vanuses lastele olenemata nende tegelikust vajadusest. Lastetoetuse laekumine kostjate emale ei ole käesoleval juhul kohtu hinnangul selliseks asjaoluks, mis oleks muutunud võrreldes
29. aastaga. Seega ei pea kohus vajalikuks elatist selle arvel täiendavalt vähendada.
30. Samuti juhib kohus tähelepanu asjaolule, et kohtuotsuse täitmisel tuleb arvestada summadega, mida hageja on menetluse käigus kostjatele tasunud. Seega juhul, kui hageja poolt on kohtumenetluse kestel kostjatele makstud elatist, siis nimetatud summad tuleb väljamõistetud elatisega tasaarvestada.
31. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda. 10 Kostjate apellatsioonkaebus
32. Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja mõista hagejalt välja elatis vastavalt PKS §-s 101 ettenähtud ulatuses ja viisil, kohustada hagejat tegema tasaarvestus
33. a tema poolt alla miinimumelatise makstu osas ja jätta kohtukulud poolte endi kanda.
34. Kostjate ema ei ole kunagi väitnud, et elatise edasine maksmine PKS § 101 lõike 1 sätestatud ulatuses oleks ebaõiglane. Selliselt on aga kirjas vaidlustatud otsuse lk-l
36. Otsuse punktis 8 toob kohus õigesti välja mõlema kostja igakuised kulud kokku 564.50 eurot. Kuid kohus ei too välja ega arvesta, et: kostjate ema on ainuke palgateenija 5 liikmelises peres ja üksikema 4 lapsele; isa ei tegele laste vahetu ülalpidamisega mingilgi määral, ei suhtle nendega, ei käi neid vaatamas, ei ole 4,5 a jooksul kordagi huvi tundnud nende vastu. Samuti ei ole isa kandnud ootamatuid väljaminekuid seoses lastega. Juba eeltoodust tulenevalt on kostjad oluliselt ebavõrdselt koheldud ja ebavõrdses seisundis võrreldes teiste lastega.
37. Otsuse punktis 9 toob kohus välja, et elatise mõistmiseks alla PKS § 101 lõikes 1 sätestatule võib olla olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Punktis 10 toob kohus välja hageja kulutused ja sissetulekud ning nendib õigesti, et lapsendamine ja lapse saamine on olnud hageja vaba valik. Kuid kohus ei analüüsi, et perekond X-l on 2 palgasaajat ja et kulutused jagavad nad omavahel. Kohus määras ebaõiglaselt 200 eurot kostjate ülalpidamiseks, lähtudes Q ja W ülalpidamiskuludest.
38. Kohus ei arvestanud, et kohtumenetlus kestis 11 kuud, hageja abikaasa käib tööl ja saab 100% palka ja lisaks lastetoetusi vähemalt 500 euro ulatuses. Kohus ei arvestanud üldteada fakti, et 1 kuu pärast tõuseb elatusmiinimumi tõusuga ka lasteaia kohatasu vähemalt 10%, mis tõstab automaatselt kostjate lasteaia igakuised arved u 118-120 euroni kuus, kahele lapsele arvestades u 240 eurot kuus. See on nii olnud igal aastal ja see oli välja toodud kostja vastuses hagiavaldusele. Kohus nendib mitmes kohas hinnatõusu fakti, kuid resolutsioonis ignoreerib seda. Tallinna linna lasteaia kohatasu on seotud palga alammääraga, moodustades 12,2% sellest. Seega on see muutuv suurus sisuliselt nagu lastele makstav elatis. Eeltoodust lähtudes ei ole kohus põhistanud, millest tuleneb arvutus või järeldus, et kostjate kulutused eluasemele, toidule, transpordile, lasteaiale/koolile, riietele, elektrile, sidekuludele, huviringidele ja muule normaalseks eluks vajalikule moodustavad nii aastal 2020 kui aastal 2032 kahe peale 400 eurot, kui ainuüksi lasteaia maks moodustab
39. a u 240 eurot.
40. Kohus on teadlik, et hageja maksab alates 01.01.2019 lastele elatist omal algatusel 200 eurot lapse kohta. Samuti teab kohus, et kostjate emal ei jää raha üle. Kõik lisasissetulekud on läinud mööbli soetamisele kostjate tuppa ja nende ülalpidamisele, kui ema käib lisatööl ja XXX. Kohus ei küsinud, kuidas on 140 euro võrra elatise vähenemine mõjutanud laste ülalpidamist. Kostjad nõudsid vastuses hagiavaldusele hageja reaalsete sissetulekute kindlaks tegemiseks tunnistajate kutsumist. Kohus ei pidanud seda vajalikuks, vaid nentis hageja öeldut, et taksoteenuste osutamisega teenib isik 60 eurot korra eest. Tegelikult ütles hageja kohtuistungil 22.05.2019, et saab keskmiselt 60 eurot, millest võib järeldada, et korra eest saadavad summad võivad olla suuremad. Kohus lähtus vaid hageja esitatud konto väljavõtetest ja palgatõenditest, jättes 05.09.2019 määrusega hageja sissetulekute andmete 11 väljanõudmise taotluse rahuldamata. Sisuliselt ei ole kohus teinud kindlaks hageja reaalseid sissetulekuid ega veendunud, kas isikul on teistes finantsasutustes hoiuseid.
41. Kohus ei üritanud vältida olukorda, et kostjad peavad korduvalt kohtu poole pöörduma, kuna vähendas elatist 25% ulatuses. Kohus ei arvestanud kohtumenetluse jooksul kostjate esitatud kompromissiettepanekut, milles toodi välja võimalik minimaalne lahendus - elatist saavate laste huvides määrata elatise suurus nii, et miinimumelatise suuruse muutudes ei osutuks kohtulahendiga väljamõistetud elatis oluliselt väiksemaks. Hageja vastuapellatsioonkaebus
42. Hageja palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uus otsus, millega mõista hagejalt kostjate ülalpidamiseks välja alates 08.01.2019 elatise 160 eurot kummalegi lapsele kuus kuni laste täisealiseks saamiseni. Maksmine toimub hiljemalt jooksva kuu
43. kuupäevaks. Menetluskulud palub hageja jätta menetlusosaliste endi kanda.
44. Antud tsiviilasjas on hageja esitanud elatise vähendamise nõude, mille kohaselt palus vähendada elatist kummalegi lapsele kuni 160 euroni kuus. Maakohus tuvastas osa asjaolusid ebaõigesti, millega rikkus oluliselt menetlusõiguse normi ja jõudis ebaõigetele järeldustele, et: 1) tuleb eeldada, et
45. a kompromissis kokkulepitud elatisega on laste vajadused kaetud; 2) kostjate vajadused vastavad käesoleva aja miinimummäärale, arvestades elukallidust; 3) hageja sissetulekud ei ole oluliselt vähenenud, hagejal on võimalik teha lisatöö; 4) riiklike toetusi elatise vähendamisel ei tule arvestada; 5) poolte sissetulekud ei ole niivõrd erinevad, et see annaks aluse täiendavalt kõrvale kalduda elatise tasumise proportsioonist.
46. See, et varasemalt sõlmitud kompromissist tuli teha järeldus, et eelmises asjas esitatud hagejate vajadused vastasid seaduses sätestatud miinimummäärale, ei ole õige. Kaevatava otsuse punktis 8 leidis maakohus, et ka käesoleval ajal vastavad kostjate vajadused kehtivale miinimummäärale, arvestades elukallidust. Hageja kohtuga ei nõustu, kuna elukalliduse näitajaks ei ole niivõrd töötasu alammäära muutumine, vaid tarbijahinnaindeks, millest lähtus hageja ja mille rakendamisega maakohus ei nõustunud.
47. Hageja on kostjate kulude suurused vaidlustanud 06.03.2019 ja 17.06.2019 menetlusdokumentides. 06.03.2019 tehtud arvestuse kohaselt (võttes arvesse tarbijahinnaindeksi tõusu
48. a kuni 3,5) oli ühe lapse
49. a (enne hagi esitamist) keskmiseks ülalpidamiskuluks ca 290 eurot kuus, st ühe vanema kohustus ca 145 eurot kuus. Otsuse kohaselt asus kohus hindama kostjate tegelikke kulutusi, kuigi samas leidis, et kuni miinimummäärani laste vajaduste tõendamine ei ole vajalik.
50. Hageja hindas kostjate vajadusi nende poolt esitatud väidete ja tõendite järgi ning on leidnud, et ühe kostja kulutusteks on 315.20 eurot kuus, st ühe vanema eeldatav kohustuslik osa on 157.60 eurot, mis on ligilähedane RAKE uuringu põhimõtete järgi leitavale ja hageja poolt taotletavale suurusele. Hageja on arvesse võtnud ka kostjate ema eluasemekulud. Samas ei nõustu hageja, et liisinguauto maksete jaotamist kostjate põhjendatud kuludena õigustab asjaolu, et siis saavad lapsed sõita tehniliselt korras ja kindlustatud autos. Hageja ei saa temaga koos elavatele lastele lubada uut autot, sest seda ei võimalda tema varaline seisund. Kui kostjate ema varaline seisund võimaldab pidada liisinguautot, tähendab see, et kostjate ema varaline seisund on hageja omast 12 parem. Hagejale jäi arusaamatuks, kuidas kaskokindlustuse maksed, mis on liisinguauto puhul kohustuslikud, aitavad laste turvalisusele kaasa ja on laste kuludeks.
51. Hageja ei nõustu, et kostjatel on veel arvestatavaid eluliselt usutavaid kulutusi, mille kohta tõendeid ei ole esitatud. Kui kostjad ei ole muid kulutusi tõendanud, tähendab, et neid kulutusi ei ole nendega koos elav vanem kandnud. Otsusest ei selgu, miks jõudis kohus järeldusele, et kostjate elatiseks peaks olema kummalegi lapsele 200 eurot kuus. Selliseks järelduseks ei anna alust ka hagejaga koos elavate laste vajadused (17.06.2019 menetlusdokumendi lisa), milleks on ca 195-200 eurot kuus lapse kohta (hageja enda kohta ca 370 eurot kuus).
52. Hageja ei nõustu, et tal on sissetulekute suurendamiseks võimalik teha lisatööd sarnaselt kostjate emale. Otsusest ei selgu, mille alusel on maakohus sellise järelduseni jõudnud. Hageja teeb lisatööd, mille väike tasu kajastub palgalehtedel (60-65 eurot kuus). Kostjate ema konto väljavõttelt nähtuvad lisatasud tehtud töö eest. Hageja aga selgitas, et Pärnus lisaülesannete täitmine XXXs reeglina kompenseeritakse vaba ajaga (Tallinnas on lihtsalt rohkem raha lisatöö tasustamiseks). Mujal lisatööd teha põhiülesannete kõrval ei ole viimasel ajal võimalik olnud, kuna seda ei luba põhitöö, sest ei ole kindlat töögraafikut ja tööl tuleb olla ka õhtuti/öösiti ja nädalavahetustel. Seetõttu ei olnud võimalik ka taksoteenusega lisaraha teenida. Võimalused vahetada ametikoht parema vastu Pärnu XXX praktiliselt puudub. Maakohus ei ole hageja väidetele hinnangut andnud ega põhjendanud, miks ta leiab, et hageja väited ei ole usutavad. Asja materjalidest nähtub, et kostjate vanemad on XXX erinevates linnades ja ainuüksi seetõttu ei saa teha järeldusi võimaluste sarnasusest. Samuti on erinevad vanemate ametikohad ja nendega seotud lisateenimise võimalused.
53. Kostjate ema väidab, et teeb lisatööd patrullis ja ütleb, et ka hageja võiks seda teha. Väide on ebaõige, sest arvestades hageja ametikohta, ei soovitata seda teha. Hageja on XXX ja oma nägu XXX igale poole näidata ei ole mõistlik. Maakohtul puudus alus järeldada, et hageja lihtsalt ei taha lisatööd teha.
54. Hageja ei nõustu maakohtuga ka selles, et elatise määramisel ei tulnud võtta arvesse riiklike toetusi (kummalegi lapsele vähemalt 100 eurot kuus). Riigikohtu lahendi nr 2-16-11905 kohaselt võib riiklike peretoetuste maksmine olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega, nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad. Antud vaidluses on hageja varaline seisund halvem ja ka kostjate vajadused ei ületa seaduses kehtestatud miinimummäära. Seega tuli kohtu poolt tuvastatud elatist vähendada ca 50 euro võrra veelgi.
55. Maakohus leidis ebaõigesti, et kostjate vanemate vara ja kohustused on enam-vähem võrdsed. Samuti on väär, et nende sissetulekud ei ole niivõrd erinevad, et see annaks aluse täiendavalt kõrvale kalduda elatise võrdsest proportsioonist. Maakohus on jätnud tähelepanuta kõik hageja väited ja arvestused, mille kohaselt kostjate ema sissetulekud kogumis on hageja omadest oluliselt suuremad (peaaegu kaks korda suuremad) ja sellega tuli ülalpidamiskohustuse jaotamisel arvestada. Kostjate ema sissetulekud on oluliselt suuremad ka lisatasu arvestamata (palk, preemiad, pension, üüritulu). Maakohus on ebaõigesti hinnanud tõendeid. Kostjate ema pangakontodelt Swedbankis nähtub järgmist: töötasu kokku 11 254.89 eurot, keskmiselt 1875 eurot kuus; lisatasud (komandeeringud, preemiad tööl) kokku 4708 eurot, keskmiselt 785 eurot kuus; elatis 13 kokku 4762 eurot, keskmiselt kuus 793 eurot; pension kokku 1800 eurot, 300 eurot kuus; peretoetused kokku 3865 eurot, kuus 645 eurot; muud sissetulekud 2463 eurot, 410 eurot kuus (kokku 6 kuu jooksul 28852 eurot ja kuus 4808 eurot. Mõlema konto sissetulekud 6 kuu jooksul olid üle kahe korra rohkem kui hagejal. Ka kostjate ülalpidamiskohustus tuleb jaotada vanemate vahel võrdeliselt nende sissetulekutega. Kostjate ema ei ole vaatamata kohtunõudele esitanud oma pangakonto väljavõtet, et saaks üheselt tuvastada tema sissetulekute maht. Esitatud tõenditest nähtub, et kostjate emale kuulub korter Pärnus, mida ta üürib välja, kuid üüritulu küsimust maakohus ei ole uurinud ja selle sissetulekuga ei arvestanud. Kuna kostjate emale kuulub korter, mis ei ole kostjate eluasemeks, peaks ema oma varalise seisundi parandamiseks korteri müüma. Praegusel ajal selle piirkonna korteri m2 hind on ca 1600 eurot ehk selle korteri hind võiks olla vähemalt 72 000 eurot. Seega on kostjate ema varaline seisund igati hageja omast parem.
56. Samuti ei ole maakohus arvestanud, et kostjate emal puudub kohustus ülal pidada oma esimest last NN, kes on täiskasvanud. Samuti tõstatas hageja maakohtu menetluse ajal küsimuse, miks ühe kostjate ema lapse II isa maksab lapsele elatiseks vaid 170 eurot olukorras, kus ülalpidamiskohustus on seaduse järgi pool töötasu alammäärast. Ometigi on II peale läinud kulutused (trennid, spordilaagrid või väljasõidud välismaale, toidukulud, ülekanded („taskuraha“) märkimisväärsed ja 170 eurot ületavad. Vastustajate seisukohad
57. Pooled vaidlevad vastastikku kaebustele vastu ja paluvad jätta need rahuldamata. Tsiviilkolleegiumi seisukoht
58. Kolleegium, tutvunud tsiviilasja materjalidega ja uurinud ning hinnanud apellatsioonimenetluses täiendavalt kogutud tõendeid kogumis maakohtus kogututega, leiab, et kaebuste väited ei anna alust maakohtu otsuse resolutsiooni muutmiseks, kuid osaliselt tuleb muuta otsuse põhjendusi (

§ 657lõike 1 punkt 21).

Maakohus kohaldas asja lahendades osaliselt ebaõigesti materiaalõigust ja hindas ebaõigesti tõendeid, kuid ringkonnakohus saab ise rikkumised kõrvaldada. Apellatsioon- ja vastuapellatsioonkaebus jäävad rahuldamata ning apellatsioonimenetluse kulud jäävad kummagi poole enda kanda. 55.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib ringkonnakohus apellatsiooni korras esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Apellatsioonkaebusest nähtuvalt heidavad kostjad maakohtule ette, et hageja varalise seisundi ja kostjate vajaduste ebaõiget tuvastamist. Samuti heidavad kostjad ette, et maakohus ei rahuldanud nende taotlust tunnistajate ülekuulamiseks ja hageja sissetulekute kohta andmete väljanõudmiseks ning ei täpsustanud hageja väiteid taksoteenuse osutamisega teenitava rahasumma suuruse kohta, jättes seega kindlaks tegemata hageja tegelikud sissetulekud. Vastuapellatsioonkaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsust osades, milles maakohus leidis, et 2016. a kompromissis kokkulepitud elatisega olid laste vajadused eelduslikult kaetud, et käesoleval ajal vastavad kostjate vajadused seaduses sätestatud miinimummäärale, et hagejal on võimalik teha lisatööd, et riiklikke toetusi ei tule elatise vähendamisel arvestada ning et vanemate sissetulekud ei ole nii erinevad, et see annaks aluse kõrvale kalduda ülalpidamise eelduslikust võrdsusest. 14 56.

§ 442

lõike 5 alusel lahendab kolleegium seni lahendamata menetlusosaliste menetluslikud taotlused. 07.10.2020 korraldusliku määrusega andis kolleegium pooltele õiguse esitada teatud vaidlusküsimuste osas täiendavaid väiteid ja tõendeid.

§ 652

lõike 3 punkti 2, § 238 lõike 1 ja § 230 lõike 4 alusel võtab ringkonnakohus täiendavate tõenditena kaebuste lahendamisel arvesse kostjate poolt 12.10.2020 ja 16.10.2020 esitatud tõendid nende ema sissetuleku selgitamiseks juulis/augustis 2019 ja nende venna V XXX õppimise kohta (päevases osakonnas alates 15.08.2019). 57. Esmalt tuleb maakohtu otsuse põhjendustes muuta punkti 5, milles kohus ekslikult nimetas hageja nõudeks elatise vähendamist 145 euroni kuus, kuid mitte rohkem, kui 54% seaduses sätestatud elatise miinimummäärast. Maakohus jättis tähelepanuta 04.10.2019 menetlusdokumendi, kus hageja selgitas, et jääb nõude juurde vähendada elatist kuni 160 euroni kuus (t II kd lk 41). Sellises sõnastuses on esitatud nõue ka hageja vastuapellatsioonkaebuses. 16.10.2020 menetlusdokumendis selgitas hageja, et tegemist oli nõude täpsustamisega

§ 376lõike 4 punkti 2 mõttes, mida ei loeta nõude muutmiseks.

Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et tegemist ei olnud nõude muutmisega, millele kohalduksid

§ 376lõiked 1-3.

Ka nõustub ringkonnakohus hagejaga, et maakohtu rikkumine nõude täpsustuse tähelepanuta jätmisel ei olnud käesolevas asjas selline, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise. Küll aga tuleb vaidlustatud lahendi punkti 5 esimest lauset lugeda selliselt, et lahendatavaks hageja nõudeks on elatise vähendamine 160 euroni kuus kummalegi kostjale.

1. Hagiavaldusest nähtuvalt esitas hageja nõude elatise vähendamiseks väites, et võrreldes 05.05.2016 kohtulahendi tegemise seisuga on muutunud järgmised elulised asjaolud: 1) hagejal on 2 täiendavat ülalpeetavat (XX.XX.XXXX sündis Q, septembris 2018 lapsendas W) ja teised ülalpeetavad on kostjatele seaduses ettenähtud miinimumelatise maksmise korral ebavõrdses olukorras, kuna hageja varaline olukord ei ole võrreldes
2. aastaga muutunud; 2) kostjate eeldatavad igapäevased vajadused on väiksemad kui seaduses kehtestatud elatise kahekordne miinimum; 3) kostjate kulud saavad osaliselt kaetud peretoetustega.
3. Esmalt märgib ringkonnakohus, et maakohus määras asjas tähtsust omavad faktilised asjaolud ja nende tõendamiskoormuse kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Riigikohus muutis lahendis nr 3-2-1-67-17 (punktis 11) eelnevat praktikast ja leidis, et kui elatise väljamõistmise kompromissi kinnitavas määruses ei ole märgitud elatise väljamõistmise aluseks olnud asjaolusid või ei ole asjaolusid märgitud piisavalt, tuleb toimiku põhjal teha kindlaks hagi aluseks olnud asjaolud ja vastuväidetes välja toodud asjaolud ning lugeda need eelduslikult kompromissi kinnitamisel aluseks võetuks. Samuti tuleb eeldada, et kompromissis ette nähtud elatisega on lapse vajadused kaetud ning kompromissi muutmiseks tuleb tuvastada, kas mõni väidetud või eelduslikult aluseks võetud asjaolu on muutunud. Seega tuvastas maakohus kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga eelduslikult asjaolud, mis olid seotud eelneva kohtumenetlusega, mh, et kostjate vajadused olid alates 01.01.2018 kaetud seaduses ettenähtud miinimumelatisega. Kuna kostjad on käesolevas menetluses samal seisukohal, siis eelduse ümberlükkamise kohustus on hagejal. Asjaolu, et elatise suuruse üle toimub vaidlus kohustatud isiku poolt algatatud vähendamise menetluses, ei saa muuta n-ö tavapärases elatise vaidluses kehtivat tõendamiskoormust, kus miinimumsummas elatist nõudev õigustatud alaealine ei pea oma vajadusi ja nende rahuldamiseks kuluvat mõistliku rahasumma suurust tõendama. 15
4. Arvestades hagi aluseid tuli elatist maksma kohustatud isikul (hagejal) käesolevas asjas tõendada, et kostjate vajaduste rahuldamiseks vajalik rahasumma jääb alla kahekordse seaduses sätestatud elatise miinimummäära ja et teise vanema varaline olukord on oluliselt paranenud võrreldes eelmise kohtumenetluse ajaga. Asjaolu, et hagejal on 2 täiendavat ülalpeetavat, üle vaidlust ei ole. Asjaolu, et osaliselt on laste vajadused kaetud riigi poolt PHS-i alusel makstavate peretoetustega (käesolevas asjas lapsetoetus ja lasterikka pere toetusega), on üldiselt teadaolev

§ 231lõike 1 mõttes ning seda asjaolu tõendada vaja ei ole.

Kuna kostjad väitsid, et hageja varaline olukord on tegelikult paranenud, tuli neil nimetatud asjaolu tõendada.

1. Maakohtul tuli tuvastada: 1) kostjate vajadused ja nende rahuldamiseks vajalikud põhjendatud kulud ja kas need on muutunud võrreldes varasema kohtulahendi aluseks olnud asjaoludega; 2) kostjate mõlema vanema varaline seisund ja võimekus enda ülalpeetavaid vastavalt nende vajadustele võrdväärselt ülal pidada ning kas selles osas on asjaolud muutunud võrreldes varasema kohtulahendi aluseks olnud asjaoludega.
2. Ringkonnakohus nõustub hagejaga, et maakohus rikkus kostjate vajaduste ja nende rahuldamiseks kuluva põhjendatud rahasumma tuvastamisel menetlusõiguse norme, kui jättis vastamata hageja vastuväidetele igakuiste kulude arvestamise kohta.

§ 442

lõike 8 kohaselt tuleb kohtul otsuses põhjendada, miks ta ei nõustu hageja või kostja faktiliste väidetega. Kolleegium saab rikkumise ise kõrvaldada, täiendades vaidlustatud lahendi põhjendusi järgmiselt. 63. Kostjate väidete kohaselt on nende igakuised vajadused kaetud seaduses sätestatud kahekordse elatise miinimumsuurusega. Samuti tõid nad esile enda igakuiste vajaduste/kuludena (arvestatuna ühe lapse kohta): 108 eurot kulud eluasemele (ema eluasemelaen ja sellega seotud elukindlustus, varakindlustus); 76 eurot kulud elektrile, tv-le, prügile, lastehoiule, sidele; 113 eurot kulud lasteaiale; 113 eurot kulud transpordile (ema auto liisingumaksed, hooldus, kindlustused, kütus); 96.50 eurot kulud söögile; 8 eurot kulud ujulale; 30 eurot kulud riietele, jalanõudele, mänguasjadele (t I kd lk 51-54). Lisaks tõid kostjad samas välja, et emal on kulud nende sünnipäevale (ruumi rent 106 eurot) ja ema ostab kingitusi nii sünnipäevaks kui jõuludeks (kulub 111 eurot) (t I kd lk 51 pöördel). Samuti, et rohtudele kulub kuus 17 eurot (t I kd lk 53 pöördel). Hageja esitas maakohtus järgmised vastuväited: enamik esiletoodud kuludest tuleb jaotada võrdselt 5 elaniku vahel; kulud eluasemele ei saa ületada kuus 101.60+3.20+11+0.60 eurot (508/5, 16/5, 55/5, 3/5; varakindlustus ei seostu kostjatega); elektrile saab kuluda 32 eurot (160/5), sidele 8.20 (41/5), internetile/tv-le 5.20 (26/5), transpordile 23.40 (117/5; liisingumaksed, hooldus ja kindlustus ei seostu kostjatega), lasteaiale 94+7.50 eurot (188/2, 15/2), arstimitele 8.50 (17/2), lapsehoidjale 20 eurot (40/2). Hageja arvestuse kohaselt on seega ühe kostja tegelik kulud 315.20 eurot kuus, millele lisandub kulu söögile (t I kd lk 160). Maakohus tuvastas, et kummagi kostja vajaduste rahuldamiseks kulub igakuiselt 564.50 eurot, mis koosneb kuludest eluasemele 108 eurot, kommunaalteenustele 76 eurot, lasteaiale 113 eurot, transpordile 133 eurot, söögile 96.50 eurot, ujulale 8 eurot ning jalanõudele ja riietele 30 eurot. 64.

§ 651

lõike 1 alusel kontrollib apellatsioonikohus maakohtu lahendit üksnes osas, mille peale on edasi kaevatud. Kaebuses vaidlustab hageja kostjate vajaduse kasutada liisinguautot ja sellega seotud kaskokindlustusmaksete arvestamist laste 16 kulude hulka. Samuti seda, et kohus arvestas kostjate kulude määramisel ema esiletoodud täiendavate kulude, mida ta ei ole menetluses esile toonud, nt kulud sünnipäevadele, ravimitele, kohta. Ringkonnakohus nõustub hagejaga osaliselt, kuid leiab, et vastuväited ei anna alust maakohtu lõppjärelduse muutmiseks. 65. Seonduvalt kostjate transpordikuluga on ringkonnakohtu seisukoht järgmine. Vaatamata 07.10.2020 kirjalikule selgitusele vanema kasutuses oleva sõiduauto kasutuseeliste arvestamise kohta selle vanemaga kooselavate laste vajaduste hulka (vt Riigikohtu lahend nr 3-2-1-69-13 laste eluasemevajaduse rahuldamisest), ei esitanud hageja tõendeid keskmise sarnase sõiduauto üüri suuruse kohta. Seega saab lähtuda laste transpordivajaduse (sõita lasteaeda ja koju tagasi (Saku vallast Tallinnasse ja tagasi) ema kasutuses oleva sõiduautoga) rahuldamisele kuluva rahasumma tuvastamisel ema poolt tasutavatest liisingumaksetest, millele lisandub põhjendatud ulatuses kulu kütusele. Hageja on seisukohal, et mitte ainult liisitud auto ei taga lastele turvalist sõitu. Iseenesest on tegemist põhjendatud väitega, sest ohutu liiklemise lasteaia ja kodu vahel tagaks eelduslikult ka muu tehniliselt korras sõiduauto. Samas tuleb PKS § 99 lõike 1 kohaselt elatise ulatuse määramisel lähtuda mh laste tavalisest elulaadist. Seega kuna seni on lapsed saanud kasutada liisitud autot, puudub alus sellise kulu tegemist lastega kooselavale vanemale ette heita. Lisaks on eluliselt teada, et kasutatud sõiduauto omandamisega ja selle igapäevase käitamisega võivad kaasneda oluliselt suuremad ettenägematud kulud, kui kaasnevad igakuiste liisingumaksete tasumisel. Asjas puudub vaidlus, et lapsed elavad koos emaga Saku vallas, kuid lasteaias käivad Tallinnas, kus asub ka ema töökoht. Kostjate ema on esile toonud, et sõiduautot kasutab ta vaid kostjate viimiseks/toomiseks lasteaeda ja trennidesse (t II kd lk 102). Samas nähtub ema selgitusest, et siiski sõidavad autoga (kuigi oluliselt vähemal määral) Anna-Mariin (kes käib koolis/trennides tavapäraselt rattaga) ja V (kes nädala sees ööbib isa juures). Kolleegiumil puudub alus ema selgitustes kahelda. Seega saab kostjate transpordivajaduse tuvastamisel lähtuda asjaolust, et ema kasutuses olevat sõiduautot kasutavad kostjad ja ema kokku 90% ning teised pere liikmed kokku 10% ulatuses. Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega kindlustusmaksete arvestamisel laste transpordivajaduse rahuldamise kulu hulka ega pea vajalikuks selles osas maakohtu otsust korrata (

§ 654lõige 6).

Seega on põhjendatud lugeda kostjate põhjendatud kuluks igakuiselt 80% 133-st = 119.70/3=39.90 eurot kummagi kostja kohta ja selle võrra tuleb maakohtu tuvastatud kulude suurust vähendada.

1. Maakohus tuvastas, et kummagi kostja vajaduste rahuldamiseks on kuus põhjendatud kulutada 564.50 eurot. Arvestades transpordikulu vähenemist, tuleb seega tuvastada, et ühe kostja tegelikuks kuluks on 524.60 eurot kuus, mis on alla seaduses sätestatud kahekordse miinimumelatise määra. Asjaolu, et hagejaga koos elavate laste vajadused saab igakuiselt kaetud veelgi odavamalt, ei saa olla aluseks kostjate kulude määramisel. PKS § 99 lõike 1 kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes. Erinevates peredes elavatel lastel võivad olla erinevad vajadused ja erinev tavaline elulaad, mistõttu on tavapäraselt erinev ka neile vajalik ülalpidamise ulatus. Samal põhjendusel ei saa kostjate vajaduste tuvastamisel võtta üksüheselt aluseks ka hageja poolt esiletoodud RAKE uuringut, milline kajastab keskmise lapse vajadusi keskmises peres. 17
2. Eeltoodust tulenevalt loeb kohus tuvastatuks, et kostjate põhjendatud kulutusteks on kuus 524.60 eurot. Kuna hageja on esitanud taotluse (nt t I kd lk 3, 118 pöördel) arvestada kostjate kulude katmisel ka igakuiselt saadavate riiklike peretoetustega, tuli maakohtul taotlusega arvestada. Selles osas muudab ringkonnakohus maakohtu põhjendusi. Kolleegium nõustub hagejaga, et maakohtu seisukoht mitte arvestada käesolevas vaidluses PHS-i alusel kostjate vajaduste rahuldamiseks riigi poolt kostjate emale ülekantavaid peretoetusi ei ole kooskõlas kehtiva kohtupraktikaga. Maakohus on iseenesest õigesti viidanud, et PKS § 101 lõige 1 ei anna alust vähendada elatist alla seaduses sätestatud miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist saama õigustatud laps saab riiklikku lapsetoetust. Samas jättis maakohus tähelepanuta, et käesolevas asjas ei taotleta elatise vähendamist alla miinimummäära mitte üksnes selle tõttu, et osa laste vajadustest on kaetud riiklike peretoetustega, vaid eelkõige selle tõttu, et hagejal on võrreldes kohtulahendi tegemise ajaga 2 täiendavat ülalpeetavat ja tema teised ülalpeetavad on võrreldes kostjate ebavõrdses olukorras, kuna tema majanduslik olukord ei võimalda kõigile lastele seaduses ettenähtud miinimummäära maksta. Seega tuleb käesolevas asjas arvestada, et igakuiselt on kostjate vajadused kaetud osaliselt peretoetustega, mille suuruseks on alates 01.01.2019 teise lapse pealt 60 eurot, kolmanda ja iga järgmise lapse pealt 100 eurot kuus (PHS § 16 lõike 1 punkt 1, § 17 lõige 3) ja lasterikka pere toetus 300 eurot kuus (PHS § 16 lõike 1 punkt 5, § 21), mis jaguneb võrdselt kõigi toetust saavate laste vahel. Seega tuleb asja lahendamisel arvesse võtta, et kuni 01.07.2019 jagunes 300 eurot 4 lapse vahel, alates nimetatud kuupäevast aga 3 lapse vahel (arvestades, et alates 01.07.2019 V PHS § 17 lõige 2 alusel enam toetust ei saa). Kostjate vajadused tuleb seega lugeda kaetuks kuni juunikuuni 2019 (kaasa arvatud) 100+75=175 euro ulatuses kummalegi kostjale ja sealt edasi ühele kostjale 60+100=160 eurot ja teisele kostjale 100+100=200 eurot (keskmiselt kummalegi kostjale 180 euro ulatuses kuus). Eeltoodust tulenevalt tuli seega perioodil jaanuarist juulini 2019 vanematel kanda kostjate kuludest igakuiselt 524.60-175=349.60 eurot (seega eelduslikult kumbki vanem 174.80 eurot) ja alates 01.07.2019 524.60-180=344.60 (kumbki eelduslikult 172.30 eurot).
3. Eeltoodust tulenevalt ei ole kindlasti alust rahuldada kostjate apellatsioonkaebust. Samas on ringkonnakohus seisukohal, et vastukaebuse väited ei anna ka alust täiendavaks elatise vähendamiseks. Ringkonnakohus põhjendab oma seisukohta järgnevaga.
4. Ringkonnakohus nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas ei ole alust tuvastada vanemate niivõrd erinevat majanduslikku olukorda, mis annaks aluse kalduda kõrvale seadusest tulenevast laste võrdse ülalpidamise kohustusest. Maakohus tuvastas, et hageja varaline olukord ei ole võrreldes
5. aastaga sisuliselt muutunud: hageja töötasu alates 01.01.2019 on 1557 eurot kuus, millest kätte saab ta üle 1200 euro; hageja sõidab kuus 1-2 korda taksot, saades selle eest iga kord 60 eurot; hagejale kuulub ½ mõttelist osa kinnistust Tammiste külas; ühisomandis abikaasaga on hagejal sõiduauto. Samuti tuvastas maakohus, et hageja igakuisteks kohustusteks on u 916 eurot, millele lisandub elatis kostjatele. Hageja ei nõustu maakohtuga, et hagejal on võimalik leida lisatööd. Kostjad vaidlustavad maakohtu poolt tuvastatud hageja sissetuleku suuruse, leides, et hageja ise väitis, et saab taksoteenuse eest keskmiselt 60 eurot, mistõttu saab järeldada, et korra eest on saadavad summad võivad olla suuremad. Samuti heidavad kostjad ette, et maakohus ei teinud kindlaks, kas hageja teenib osa sissetulekutest „mustalt“, jättes taotlused tunnistajate ülekuulamiseks ja täiendavate andmete väljanõudmiseks rahuldamata. 18
6. Kolleegium nõustub kostjatega osaliselt. Seonduvalt taksoteenuse osutamisega lisaraha teenimisega selgitas hageja eelistungil, et sõidab taksot keskmiselt 2-3 korda kuus ja teenib keskmiselt 60 eurot korra eest. Seega saab

§ 231

lõike 2 alusel lugeda hageja poolt omaksvõetuks, et keskmiselt kuus sõidab ta taksot 2,5 korda ja saab selle eest tasu keskmiselt 60x2,5=150 eurot kuus. Maakohus arvestas sissetulekuna igas kuus lisaks töötasule 60 eurot. Seega selles osas hindab kolleegium tõendit maakohtust erinevalt (

§ 653) ja muudab vaidlustatud otsuse põhjendusi.

Arvestades, et konto väljavõttega on tõendatud, et 2019. a 4 kuu jooksul sai hageja kätte igakuiselt töötasu keskmiselt 1248.32 eurot (t I kd lk 144-148) ja kolleegium tuvastas, et lisaks teenib ta 150 eurot, tuleb tema keskmise sissetulekuna kuus tuvastada 1398.32 eurot. Muus osas on ringkonnakohus seisukohal, et puuduvad alused heita maakohtule ette hageja sissetulekute ebapiisavat tuvastamist. Kostjad ei esitanud ringkonnakohtus taotlust samade tõendite kogumiseks, millest maakohus oli 05.09.2019 keeldunud (t I kd lk 193-194). Ringkonnakohus ei tuvastanud ka tsiviilasja materjalide põhjal olulist menetlusõiguse rikkumist, mis annaks aluse koguda täiendavaid tõendeid poole taotluseta (

§ 230lõiked 4, 5).

Kostjate esindaja oli 22.05.2019 eelistungil deklareerinud, et hageja sissetulekute kohta ei ole vaja täiendavaid tõendeid (t I kd lk 103 pöördel). Hilisemad kahtlused sissetulekute varjamise kohta ei ole põhistatud

§ 235mõttes.

Kuna Harju Maakohus tuvastas eelmises kohtuasjas hageja (tolles menetluses kostja) sissetulekuks kuus 1228 eurot (t I kd lk 123), siis tuleb nõustuda maakohtuga ja hagejaga, et tema sissetulek võrreldes

1. a-ga ei ole muutunud.
2. Seoses sellega, et hageja on esile toonud, et kostjatele elatise maksmine paneb tema teised ülalpeetavad kostjatega ebavõrdsesse olukorda, kuna ta ei ole majanduslikult võimeline kõigile miinimumsuuruses elatist maksma, tuli tuvastada kohustuste ulatus pidada ülal teisi ülalpeetavaid. Maakohus tuvastas hageja esiletoodud asjaolude (sh tabel t I kd lk 120) ja konto väljavõtete alusel, et Q ja W vajaduste rahuldamiseks kulub keskmiselt 400 eurot kuus, millest 200 eurot on hageja kohustus. Selles osas ei ole maakohtu otsust vaidlustatud. Ringkonnakohus täiendab, et samadest asjaoludest ja tõenditest nähtuvalt kulub M ülalpidamiseks kuus samuti keskmiselt 400 eurot ja hageja on esile toonud, et R ülalpidamiseks kulub tal kuus keskmiselt 70 eurot (t I kd lk 2 pöördel). Ka neile asjaoludele ei ole kostjad vastu vaielnud. Samas on õige kostjate poolt juba maakohtus esiletoodu, et osaliselt on teiste laste (v.a Eestist väljas elava R) vajadused kaetud riiklike peretoetustega. Apellatsioonimenetluses täpsustatud andmetel tuleb lugeda M ja Q kuludest peretoetustega kaetuks 60+100=160 eurot ning W kuludest 100+100=200 eurot. Seega saab lugeda tuvastatuks, et vanematele jääb igakuiselt kanda vastavalt M ja Qi puhul 400-160=240 eurot ja W puhul 400-200=200 eurot, millest hagejal on seadusest tulenevalt eelduslikult kanda ½, seega kokku 120+120+100+70=410 eurot. Kui sellele lisada 2x200=400 eurot kostjatele, on hageja igakuise laste ülalpidamiskohustuse suuruseks kokku 810 eurot. Seega jääb hagejale endale kuus 1398.32-810=588.32 eurot. Hageja on enda vältimatute kuludena toonud esile 370.60 eurot (t I kd lk 120). Eeltooduga on veenvalt tõendatud, et hageja ei oleks olema võimeline tasuma kostjatele seaduses ettenähtud miinimumelatist (
3. a kokku 540 eurot kuus,
4. a kokku 584 eurot kuus), sest sellisel juhul tuleks ka teiste ülalpeetavate puhul mitte arvestada riiklikke toetusi, millest tulenevalt oleks kohustuste suuruseks nt
5. a 200+200+200+70+270+270= 1210 eurot kuus ja isale endale jääks vaid 188.32 eurot kuus. Seega oli hageja õigustatud pöörduma kohtusse kostjate kasuks väljamõistetud elatise vähendamiseks. Riigikohus on lahendis nr 3-2- 19 1-127-09 selgitanud, et väljamõistetud elatis ei või olla kohustatud vanemale ebamõistlikult koormav ega panna vanemat olukorda, kus ta ei ole võimeline säilitama enda minimaalselt vajalikku elustandardit.
6. Seoses sellega, et hageja on esile toonud, et tema varaline olukord on oluliselt halvem kui kostjate emal, tuli maakohtul tuvastada ka kostjate ema varaline seisund, et võtta seisukoht, kas on alust kalduda kõrvale vanemate eelduslikult võrdsest ulatusest alaealiste laste ülalpidamisel ja selle võrra vähendada kostjalt väljamõistetud elatist. Maakohus tuvastas, et olulist erinevust vanemate varalises olukorras ei ole. Hageja on seisukohal, et maakohus hindas selles osas tõendeid ebaõigesti, sest konto väljavõtetest nähtuvalt on keskmine sissetulek kostjate emal 4808 eurot kuus, millele lisandub Pärnus asuva korteri üüritulu.
7. Ringkonnakohus nõustub hageja osaliselt ja leiab, et osaliselt on alust maakohtus kogutud tõendite ümberhindamiseks, kuid kokkuvõttes nõustub kolleegium, et alust võrdsuse põhimõttest kõrvalekaldumiseks ei ole. Vaidlustatud otsuse põhjenduste punktist 14 nähtub, et maakohus ei tuvastanud kostjate ema varalist seisundit võimalikult täpselt, kuigi vastavale Riigikohtu seisukohale lahendis nr 3-2-1-118-12 oli kohus eelnevalt õigesti viidanud. Maakohus on küll loetlenud tõendid, mis varalist olukorda tõendavad, kuid ei ole esile toonud, mis asjaolu milline tõend tõendab ega seda, millises suuruses sissetuleku luges tõendatuks. Seega rikkus maakohus kostjate ema varalise olukorra tuvastamisel

§ 442lõikes 8 kohtuotsuse põhjendustele ettenähtud reegleid.

Ringkonnakohus saab ise rikkumise kõrvaldada.

1. Kostjate ema töötasu on tõendatud konto väljavõtetega (t I kd lk 112, II kd lk 21-33), millest nähtuvalt on ta saanud sissetulekut palgamoodulist (või muud tasu tööandjalt) perioodil 07.01.2019 kuni 31.08.2019 kokku 16 483.12 eurot, st keskmiselt 2060.39 eurot kuus. PPA 12.10.2020 selgitusega ja lisatud maksekorraldustega (t II kd lk 9295) on tõendatud kostjate vastuväide juulis 2019 saadud 3100 euro ema sissetulekuna mitte arvestamiseks. Lisaks nähtub pensioni saamine 01.03.2019 kuni 31.08.2019 kokku 1800.36, st keskmiselt 300.06 eurot kuus. Seega kokku saab tuvastada kostjate ema igakuiseks sissetulekuks 2360.45 eurot. Kolleegium ei nõustu hagejaga et, et ema sissetulekuks saaks arvestada saadud elatusrahasid ja peretoetusi. Nimetatud summad laekuvad seadustest tulenevalt lastega koos elavale vanemale, kel aga on kohustus summasid käsutada vastavalt PKS § 100 lõikele 2 ja PHS §-le 15 sihtotstarbeliselt selle lapse vajaduste katmiseks, kelle eest summa on laekunud. Ringkonnakohus nõustub hageja etteheitega, et üüriraha arvestamata jätmine kostjate ema sissetulekuna ei ole õige. Puudub vaidlus, et ema omandis on korteriomand Pärnu linnas, mille ta on andnud üürile. Eelistungil maakohtul selgitas kostjate ema, et üüri suuruseks on 240 eurot (t I kd lk 103-103 pöördel). Selles suuruses üürirahaga on hageja nõustunud (t I kd lk 42). Seejuures ei ole tähtis, et ema on andnud üüriraha käsutamisõiguse vanimale lapsele. Tegemist on korteriomaniku igakuise sissetulekuga, mida ta käsutab oma äranägemisel. Eeltoodust tulenevalt tuvastab ringkonnakohus kostjate ema igakuise sissetulekuna kokku 2600.45 eurot. Ema vältimatute kuludena (arvestamata ülalpidamiskohustusi) saab pere kulude ülevaate (t I kd lk 53 pöördel-54) alusel tuvastada keskmiselt 900 eurot (1/5 eluasemelaenust, varakindlustusest, elektrist, sidest, internetist, purgimistasust, prügiveost, rohtudest;1/3 autoga seotud kuludest; elukindlustus, autohooldus; lisaks üldiselt teadaolevad hädavajalikud kulutused söögile, riietele, jalatsitele). 20
2. Kostjate ema on esile toonud, et temal on lisaks kostjatele 2 ülalpeetavat: lapsed V ja II. Hageja on esitanud vastuväite, et V on täisealine ja teda ei ole ema kohustatud ülal pidama. Ringkonnakohus on seisukohal, et hageja väide on asjakohane alates 24.02.2021, mil V saab 21 aastaseks. PKS § 97 punkti 2 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama laps, kes täisealisena omandab põhi-, kesk- või kõrgharidust või õpib kutseõppe tasemeõppes, kuid mitte kauem kui 21-aastaseks saamiseni. 16.10.2020 esitatud tõendiga on tõendatud, et V õpib alates augustist 2019 kõrgkoolis päevases osakonnas (t II kd lk 101). Seega on tõendatud, et kuni 24.02.2021 on emal ülalpidamiskohustus ka V suhtes, mille suuruseks saab tuvastada 230 eurot kuus (t I kd lk 104). II osas saab tsiviilasja materjalide alusel lugeda ema ülalpidamiskohustuseks 170 eurot, kuna samas summas maksab kokkuleppelist elatist lapse isa (t I kd lk 104). II puhul tuleb seejuures arvestada riikliku toetusega 60+100=160 eurot, millele lisandub 19.18 eurot kuus (t II kd lk 99). Eeltoodust tulenevalt on emal kuus käsutada 2600.45-200-200-230-170=1800.45 eurot. Nimetatud summa on suurem kui hagejale käsutada jääv raha, kuid kolleegium nõustub maakohtuga ja kostjatega, et käesoleva vaidluse asjaolusid arvestades ei anna selline matemaatiline arvestus siiski alust hagejalt väljamõistetavat elatist vähendada. Nimelt ei ole poolte vahel vaidlust, et isa ei tee seonduvalt kaksikutega mistahes täiendavaid kulutusi lisaks kohtu poolt väljamõistetavale rahasummale. Tavapäraselt on lastest lahus elaval vanemal lisaks igakuiselt tasutavale elatisele kulutused, mis kaasnevad nt regulaarsete kohtumistega või ka vähem regulaarse suhtlemisega (nt kingitused, taskuraha, ühised külastused söögikohtadesse, kinodesse, teatritesse jmt). Lisaks on vanemal, kes lastega igapäevaselt koos elab, selliseid ootamatuid vältimatuid väiksemaid ja suuremaid kulutusi, mida elatise väljamõistmisel ei ole võimalik ette näha. Sellise kulu tuleb tahestahtmata lastega kooselaval vanemal kanda ja selliseks valmisolekuks peab tal olema teatud majanduslik võimekus. Eeltoodu alusel ei ole ringkonnakohtu hinnangul õiglane ega laste suhtes mõistlik vähendada hagejalt väljamõistetavat elatist seetõttu, et lastega koos elaval emal on suhteliselt parem igakuine sissetulek.
3. Vastuseks apellatsioonkaebuse eelpool vastamata väidetele märgib kolleegium järgmist. Kostjad jätavad tähelepanuta, et kuigi hageja peres on 2 sissetulekut saavat isikut (hageja ja tema abikaasa), ongi hageja peres kasvava 3 lapse kulutused jagatud kahega, st hageja lähtub eeldusest, et vanemad peavad võrdselt lapsi ülal pidama (t I kd lk 120). Asjaolu, et vanem kasvatab igapäevaselt lapsi üksi ei tähenda alati seda, et ta neid üksinda ülal peab ja et ta oleks automaatselt halvemas varalises olukorras kui vanem, kes kasvatab lapsi koos teise vanemaga. Ka ei ole vanema abikaasa kohustatud oma lapsi üksinda ülal pidama selleks, et abikaasa saaks täita oma teiste laste ülalpidamiskohustust. Kostjad ei toonud välja ega tõendanud, et M, W ja Q vanemate varaline olukord oleks nii erinev, et oleks alust tuvastada ülalpidamiskohustuse võrdsuse põhimõttest kõrvale kaldumise vajadust. Asjakohased ei ole etteheited selle kohta, et maakohus ei arvestanud, millised on kostjate kulud aastatel 2030-
4. Kuigi elatist väljamõistev kohtulahend on suunatud tulevikku, ei ole võimalik selles ette näha ega arvestada kõikvõimalikke asjaolusid, mis tulevikus toimuda võivad. Eluliste ja/või õiguslike asjaolude olulisel muutumisel on mõlemal poolel õigus kasutada

§-s 459 sätestatud võimalust nõuda maksete suuruse muutmist, kui ei saavutata kohtuvälist kokkulepet. Uute kohtuvaidluste vältimiseks tuleb kostjate vanematel käituda vastastikku heas usus (tsiviilseadustiku üldosa seadus § 138) ja teha koostööd. Maakohtul ei olnud võimalik arvestada otsuse tegemisel kostjate pakutud kompromissiga, kuna pooled selle alusel kompromisslepingut ei sõlminud. 21

1. Ringkonnakohus peab vajalikuks märkida, et tuvastamist leidis hageja sissetulek Eesti keskmise brutotöötasu ulatuses, milleks Statistikaameti andmetel oli
2. a 1407 eurot, ja suuremas ulatuses kui Pärnu linnas (samal ajal 1162.60 eurot), kus hageja töötab. Arvestades ka veebruaris 2020 valminud Justiitsministeeriumi tellimusel tehtud RAKE uuringu tulemusi (mh leidsid sotsiaalteadlased, et lapse vajaduspõhine elatis on keskmiselt väiksem kui kehtiv miinimumelatis) on ringkonnakohus seisukohal, et maakohtu tuvastatud uus elatise suurus ei saa olla kostjate suhtes ebaõiglane, arvestades, et sama suures ulatuses peab andma elatist ema ja lisaks kaetakse kulusid igakuiste riiklike toetuste arvel. Seega ei ole käesolevas asjas alust heita hagejale ette suurema sissetuleku mitte saamist, kui laste vajadused on saadava sissetuleku juures tagatud. Seadusandja ei ole pidanud vajalikuks siduda elatise muutumist n-ö automaatselt tarbijahinnaindeksiga. Ka mõjutab tarbijahinnaindeksi muutumine võrdselt kõiki hageja lapsi ja nii kostjate ema kui isa perekonna toimetulekut.
3. Kolleegium märgib, et maakohtu põhjenduste punkti 15 teine lõik sisaldab viidet alates 01.01.2017 kehtetule riiklike peretoetuste seadusele (RPTS §-le 5). Sama valdkonda reguleerib alates nimetatud kuupäevast perehüvitiste seadus (PHS), mille § 15 kohaselt on peretoetuste eesmärgiks tagada lastega peredele laste hooldamise, kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaline hüvitamine ja § 16 lõike 1 punkti 1 kohaselt on üheks riiklikuks peretoetuseks lapsetoetus.
4. Kostjad paluvad maakohtu otsuse tühistada ja mõista hagejalt välja elatis seaduses ettenähtud miinimummääras. Kolleegium selgitab, et käesolevas tsiviilasjas ei ole menetluses kostjate hagi hageja vastu elatise väljamõistmiseks, mistõttu kostjate soovitud lahendit ei saa kohus teha. Selleks puudub ka vajadus, kuna juhul, kui hagi elatise vähendamiseks oleks jäänud täielikult rahuldamata, kehtiks edasi ja kuuluks täitmisele Tallinna Ringkonnakohtu 05.05.2016 lahend nr 2-15-
5. Samuti ei ole käesoleva tsiviilasja esemeks kostjate nõue hageja vastu elatise võlgnevuse tasumiseks, mistõttu puudub kohtul võimalus teha lahendi resolutsioonis otsustus kohustada hagejat tasuma 05.05.2016 kohtulahendi alusel tekkinud elatise võlgnevus.

§ 439

kohaselt ei või kohus otsuses ületada nõude piire ega teha otsust nõude kohta, mida ei ole esitatud. Kui selgub, et hagejal on peale käesoleva kohtuasja lõppemist tekkinud elatisevõlgnevus, tuleb tal see tasuda. Kui hageja võlgnevust vabatahtlikult ei tasu, on kostjatel õigus pöörduda täitemenetluse algatamiseks kohtutäituri poole.

1. Eelpool käsitlemata kaebuste väited ei oma asja õigel lahendamisel tähendust. Mh ei oma tähtsust kostjate esiletoodud ilmne kirjaviga maakohtu otsuse
2. lehel, kus hagi ja selle põhjenduste kirjeldamisel on maakohus kirjutanud „hageja“ asemel „kostja“.
3. Kaebuste rahuldamata jäämisel jäävad apellatsioonimenetluse kulud

§ 171lõike 1 alusel menetlusosaliste endi kanda.

Kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. Kohus märgib, et kumbki pool ei esitanud apellatsioonimenetluses taotlust kulude jaotamiseks ja kindlaksmääramiseks. 82.

§ 137lõike 1 alusel määrab kohus tsiviilasja hinna kaebuste esitamisel.

Arvestades, et apellatsioonkaebuses vaidlustavad kostjad maakohtu otsust täies ulatuses (seega igakuiselt 200 euro osas (ühele lapsele)), on kaebuse hinnaks

22 § 129 lõiget 2 arvesse võttes 200x2x9=3600 eurot Arvestades, et vastukaebuses vaidlustab hageja maakohtu otsust igakuiselt 40 euro osas (ühele lapsele), on kaebuse hinnaks 40x2x9=720 eurot. (allkirjastatud digitaalselt) (Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu)