Obsah (6)

§ 4§ 17§ 16§ 25§ 2§ 3

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-19-151 Otsuse kuupäev 20. juuni 2019 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebus Sotsiaalkindlustusameti 18. jaanua

§ 4lg 2 alusel ei saa määrata perehüvitisi seoses A.

kasvatamisega. Piiriületuse andmetest nähtub, et A. on alates

1. septembrist 2018 viibinud Eestis kahel korral kokku 33 päeva (osaliselt koolivaheaegadel 18.
2. – 07.11.
3. ja 20.12.
4. – 10.01.19.). Sama info on ka kaebaja teise lapse B. kohta. Sellest järeldub, et alates septembrist 2018 on kaebaja kaks vanemat poega viibinud enamuse ajast väljaspool Eesti Vabariiki. Kaebaja ja ka laste isa ei tööta Eestis alates
5. novembrist
6. Vastustajal puudub jätkuvalt alus määrata kaebajale peretoetusi seoses kahe vanema lapse kasvatamisega.

§ 4lg 3 alused pole samuti täidetud.

Vastustajal puudus otsuse tegemisel info väljastatud viisade ning teise elukoha aadressi kohta Eestis. Samuti sai vastustaja teada noorima lapse, C., sünnist ning Eestist viibimisest alles kohtumenetluses esitatud dokumentidest, misjärel määras perehüvitise seoses lapse C. kasvatamisega alates lapse sünnist, so

1. oktoobrist
2. Kuna kaebaja ei ole esitanud vastustajale kõiki vajalikke ja tõeseid andmeid oma tegeliku elukoha kohta, siis põhjustas kaebaja ise olukorra, et talle ei määratud koheselt perehüvitisi seoses noorima lapse sünniga. Sellega seoses palub vastustaja jätta ka
3. jaanuari
4. a otsuse nr 7.PT-2/18/29433-19 resolutsiooni punkti 1 vaidlustamisega seotud menetluskulud kaebaja kanda. KOHTU SEISUKOHT
5. Tartu Halduskohus lõpetas
6. aprilli
7. a määrusega menetluse Sotsiaalkindlustusameti
8. jaanuari
9. a otsuse nr 7.PT-2/18/29433-19 resolutsiooni punkti 1 tühistamise nõudes kuna vastustaja tunnistas hilisema otsusega varasema otsuse sisuliselt kehtetuks. Seega on vaidluse all üksnes sama otsuse resolutsiooni punkti 2, millega lõpetati alates
10. veebruarist 2019 kaebajale A. ja B. kasvatamiseks peretoetuste maksmine Eestis, õiguspärasus. Esmalt hindab kohus nimetatud otsuse resolutsiooni punkti 2 õiguspärasust ja lahendab seejärel menetluskulude küsimuse. 10.

§ 17

näeb ette, et lapsetoetuse saamise õigus on igal lapsel sündimisest kuni 16aastaseks saamiseni.

§ 4

lg 1 kohaselt määratakse perehüvitisi Eestis elavatele isikutele.

§ 16lg 1 p 1 järgi on vaidlusalune lapsetoetus üks perehüvitiste liikidest.

Eeltoodud normidest nähtuvalt on lapsetoetuse saamise õigus lapsel, kuid lapsetoetuse maksmise lõpetamise otsus võib rikkuda ka lapsetoetust taotleva isiku õigusi, sest lapsel ei ole võimalik 3 3-19-151 ise peretoetusi taotleda (

§ 25lg 1).

Peretoetus makstakse seda taotlenud isikule, kelleks on üldjuhul lapsevanem ja selle toetuse maksmisest lõpetamine võib rikkuda lapsetoetust taotlenud isiku õigusi seeläbi, et isik ei saa enam käsutada talle määratud lapsetoetust (vt Riigikohtu halduskolleegiumi

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-15-2595, p-d 15-16).
3. Peretoetused on rahalised hüvitised, mida makstakse lastega perede heaolu tagamiseks, sh laste kasvatamise ja õppimisega seotud kulutuste osaliseks kompenseerimiseks (

§ 2ja § 3 lg 1 ning § 15).

Perehüvitisi määratakse ja makstakse SHS § 3 lõikes 1 nimetatud isikule. SHS § 3 lg 1 näeb ette, sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused on Eestis elaval Eesti kodanikul, pikaajalise elaniku elamisloa või alalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel ning tähtajalise elamisloa või tähtajalise elamisõiguse alusel Eestis elaval välismaalasel. Seaduses sätestatud juhul on sotsiaalseadustikus sätestatud õigused ja kohustused ka muul isikul.

täpsustab, et Eesti alalisel elanikul, kelle elukoht on mitmes riigis, on õigus perehüvitistele, kui ta on resident tulumaksuseaduse (TuMS) § 6 lõike 1 tähenduses. Perest eemal viibival teises riigis õppival lapsel on samuti õigus perehüvitisele (

§ 4lg 2).

Vaidlust ei ole selles, et kaebaja ei saa perehüvitisi Venemaa Föderatsioonist. 12. Kohtupraktikas on asututud seisukohale, et SÜS § 3 lg-st 1,

–st § 4 ja § 33 lg-st 1 ning kogumispensionide seaduse § 10 lg-st 1 tulenevalt on perehüvitiste ja kohustusliku pensionifondi täiendavate sissemaksete tegemise eelduseks toetuste taotleja Eestis elamine ja lapse kasvatamine Eestis ning perehüvitiste saamiseks ei piisa seega üksnes residendi staatusest TuMS § 6 lg 1 tähenduses (vt Tartu Ringkonnakohtu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-18-265, p 10). Seega on vastustaja õigesti kontrollinud, kas kaebaja ja tema lapsed elavad alaliselt Eestis ning kas laste kasvatamine toimub Eestis. Teisalt tuleb arvestada, et taotlejal võib olla mitu elukohta ning üks elukohtadest võib asuda ka välisriigis.

§ 3

lg 1 mõttes on oluline aga, et enamjaolt elatakse Eestis, st et taotleja ja tema laste alaline elamiskoht peab olema Eestis. Erandina on võimalik perehüvitist määrata ka lapsele, kes õpib välismaal, kuid seejuures on oluline, et laps viibiks perest eemal.

1. Kohus ei nõustu vastustajaga, et kaebaja alaline elukoht ei ole Eestis. Vastustaja on õigesti märkinud, et kaebaja rahvastikuregistrisse kantud elukohas ei elanud ning samuti ei ole kaebaja haldusmenetluses teavitanud vastustajat Tartu linnas asuvast teisest elukohast. Kohus möönab, et kaebaja on ka ise raskendanud enda elukoha kindlaks tegemist sellega, et vaatamata vastustaja järelepärimisele märkis kaebaja elukohaks Tartumaa, L. Vald, L. küla, M. x/x-x (tl 37). Ka rahvastikuregistrisse on märgitud Tartu linnas asuva elukoha aadress alles pärast vaidlustatud otsuse tegemist. Samas nähtub rahvastikuregistrist, et Tartus asuva elukoha andmed olid registrisse kantud ajavahemikul 12.01.1987 - 22.08.
2. Samuti nähtub piiriületusandmetest (tl 42 ja pöördel ning tl 54), et kaebaja Venemaal viibimine on olnud lühiajaline ning isik on Eestis viibinud vähemalt 183 päeva ehk tegemist on Eesti residendiga. Ka kaebaja laste perearstikülastuste andmed viitavad kaudselt, et kaebajal on side Eestiga ning ta elab vähemalt osa aega Eestis. Samuti nähtub viidatud piiriületuse andmetest ja taotlusest, et alates
3. septembrist 2018 on kaebaja viibinud Eestis ning seda ka pärast noorima lapse sündi (
4. oktoober 2018). Samuti oli vastustajale teada, et kaebaja viibib lapsehoolduspuhkusel ega tööta. Vastustajal puudusid ka andmed, et kaebaja oleks pärast noorima lapse sündi Eestist lahkunud ning viibinud peamiselt Venemaal, samuti suhtles kaebaja haldusmenetluses tihedalt vastustajaga. Lisaks tuleb arvestada, et rahvastikuregistrisse kantud andmetel on õiguslik tähendus vaid seaduses sätestatud juhtudel ning

ei näe rahvastikuregistri andmetele peretoetuste määramisel õiguslikku tähendust ette. Piiriületuse andmed

1. ja
2. aasta kohta ei võimalda teha järeldust, et kaebaja alaline elukoht ei ole Eestis. Asjaolu, et kaebaja külastab Venemaad koos lastega ning ka laste isa elab Venemaal, kes omakorda külastab 4 3-19-151 piiriületusandmete kohaselt regulaarselt Eestit, ei saa järelda, et kaebaja alaline elukoht on Venemaal. Isikul võib olla mitu elukohta, mis võivad asuda ka erinevates riikides. Seega on kohus seisukohal, et vastustaja ei ole piisavalt tõendanud, et kaebaja alaline elukoht ei ole Eestis. Ka hilisemas menetluses on vastustaja möönnud kaebaja ja noorima lapse elamist Eestis, sest määras tagasiulatuvalt peretoetused
3. oktoobrist
5. Eelnevast hoolimata on vastustaja jõudnud õigele järeldusele, et peretoetuste maksmine tuleb kaebajale tema kahe vanema lapse (A. ja B.) kasvatamiseks alates
6. veebruarist 2019 lõpetada.

§ 3

ja § 4 lg 1 ning § 17 alusel on lapse kasvatamisega seotud peretoetuse maksmise jätkamine sõltuvuses ka laste asukohast. Ka laste kasvatamine peab toimuma peaasjalikult Eestis. Kohus on seisukohal, et vastustaja on õigesti järeldanud piiriületusandmete, kaebaja registreeritud elukoha ning laste Venemaal viibimise asjaolude alusel, et kaebaja kahe vanema lapse alaline elukoht ei ole Eestis ning selles osas puudub alus perehüvitiste maksmise jätkamiseks.

1. Kaebaja vanim laps, A., täidab koolikohustust Venemaal ja elab isa juures. Aastal 2018 viibis A. piiriületusandmete kohaselt Venemaal kokku 229 päeva (ajavahemikul 01.
2. – 18.03.18.; 09.04.
3. – 25.05.18.; 12.06.
4. – 04.07.18.; 11.08.
5. – 18.10.18.; 07.11.
6. – 20.12.18). Neist kümnel päeval viibis isik mõlemas riigis (piiriületuspäevad). Kohtule esitatud materjalid kinnitavad, et A. külastab regulaarselt küll Eestit, kuid pärast koolikohustuse jätkamist Venemaal on külastuste arv ning kestus oluliselt lühenenud. Asjaolu, et isikule on väljastatud Venemaa viisa ei kinnita koostoimes piiriületusandmetega, et isik viibiks enamuse ajast siiski Eestis. Sarnane olukord esineb ka kaebaja teise lapse B. puhul, kes peaasjalikult on viibinud Eestis samadel ajavahemikel kui A.. B. viibis piiriületusandmete kohaselt
7. aastal Venemaal järgmistel ajavahemikel: 07.
8. – 18.03.18.; 09.
9. – 25.05.18.; 12.
10. – 04.07.18.; 11.
11. – 18.10.18.; 07.
12. – 20.12.
13. Piiriületusandmetest nähtub, et lapsed reisivad koos isa või emaga, kuid elavad enam Venemaal isa juures. Pärast kooli algust sügisel 2018 on A. ja B. külastanud Eestit vaid paaril korral ja üsna lühiajaliselt. Eesti külastamise aeg viitab, et lapsed viibivad Eestis peaasjalikult üksnes koolivaheaegadel ja nende alaline elukoht asub Venemaal laste isa juures. 16.

§ 4lg 2 näeb siiski ette erisuse üldreeglist.

Nimetatud sätte järgi on perehüvitise saamise õigus ka välismaal õppimise tõttu perest eemal viibival lapsel. Vaidlust ei ole selles, et A. õpib alates

1. aastast Venemaal ja elab isa juures. Kohus nõustub vastustajaga, et SHS § 4 lg 2 eeldused ei ole täidetud. A. õpib küll välisriigis, kuid ei viibi perest eemal SHS § 4 lg 2 mõttes, sest elab peamiselt Venemaal resideeruva isa juures ning külastab Eestit üksnes lühiajaliselt. Perehüvitist on võimalik määrata üksnes siis, kui laps viibib perest eemal. Sellega kasvavad eelduslikult ka perekonna kulud lapse kasvatamisel ja lapsetoetuse maksmine on siis põhjendatud. Perehüvitiste seaduse eelnõu seletuskiri viitab samuti sellele, et hüvitise saamise eelduseks on lapse viibimine perest eemal. Seletuskirja kohaselt on mõeldud SHS § 4 lg-s 2 olukorda, kus pere elab jätkuvalt Eestis, laps viibib aga õpingute tõttu välismaal ning perest eemal. Kuna kaebaja poeg elab ühe vanema juures Venemaal, siis SHS § 4 lg 2 alusel perehüvitist määrata ei saa.
2. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus X. kaebuse Sotsiaalkindlustusameti
3. jaanuari
4. a otsuse nr 7.PT-2/18/29433-19 resolutsiooni punkti 2 tühistamiseks rahuldamata. Sama otsuse resolutsiooni punkti 1 osas lõpetas kohus menetluse
5. aprilli
6. a määrusega. Järgnevalt lahendab kohus menetluskulude küsimuse. 5 3-19-151
7. Kuigi kaebus vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkti 2 peale jääb rahuldamata, siis tuleb kaebaja menetluskulud siiski osaliselt vastustajalt välja mõista. Vastustaja tunnistas vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkti 1 kohtumenetluse ajal kehtetuks ja rahuldas perehüvitiste avalduse selles osas tagasiulatuvalt. HKMS § 108 lg 6 kohaselt kannab vastustaja menetluskulud, kui kohus lõpetab menetluse HKMS § 152 lõike 1 punkti 4 alusel, välja arvatud juhul, kui kaebuses vaidlustatud haldusakti kehtetuks tunnistamine või kaebuses nõutud haldusakti andmine või toimingu tegemine ei olnud tingitud kaebuse esitamisest. Kohus ei nõustu vastustaja seisukohaga, et arvestades kaebaja poolt kohtumenetluses avaldatud teavet ja vastustajale teada olnud asjaolusid otsuse tegemisel, ei oleks vastustaja saanud teha algselt teistsugust otsust ning menetluse lõpetamisega seotud menetluskulud tuleks seetõttu jätta kaebaja kanda. Kohtu hinnangul põhjustas uue haldusakti andmise kaebuse esitamine halduskohtule. Vastustaja oleks saanud uue haldusakti andmise tinginud asjaolud teha kindlaks omal algatusel. Vastustaja tegi mitmel korra järelepärimisi PPA-le seoses kaebaja ja tema laste piiriületustega. Miski ei takistanud vastustajat uurima PPA-st ka neile väljastatud viisade kohta. Samuti nähtus PPA-lt saadud andmetest, et X. viibis
8. aastal Eestis rohkem aega kui Venemaal ning alates
9. septembrist 2018 kuni otsuse tegemiseni ei ole ta Venemaad külastanud. Samuti ei nähtunud PPA väljavõtetest, et kaebaja noorim laps oleks asjakohasel ajavahemikul viibinud Venemaal, seega oli noorim laps samuti Eestis. Seega tuleb SKA
10. jaanuari
11. a otsuse nr 7.PT-2/18/29433-19 resolutsiooni punkti 1 vaidlustamist puudutavad menetluskulud jätta HKMS § 108 lg 6 alusel vastustaja kanda. Kuna vaidlustatud otsuse resolutsiooni punkti 2 kohus ei tühista, siis on kaebuse lahendamise tulemusel kaebuses esitatud nõuded rahuldatud 1/3 ulatuses. Seega tuleb õigusabikuludest vastustajalt kaebaja kasuks välja mõista 80 eurot (240/3). Vastustajalt kaebajale tasutud riigilõivu summa väljamõistmiseks ei ole alust, sest esiteks oli tegemist riigilõivu seaduse § 22 lg 2 p 2 alusel riigilõivuvaba kaebusega ning teiseks on kohus kaebajale tasutud riigilõivu juba kaebuse menetlusse võtmise määrusega tagastanud (vt Tartu Halduskohtu
12. jaanuari
13. a määruse resolutsiooni p 6 ja põhjenduste punkt 7). Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (HKMS § 109 lg 1).
14. HKMS § 175 lg 3 alusel asendab kohus avaldatavas kohtulahendis omal algatusel kaebaja ja tema laste nimed tähemärkidega. (allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 6