← Eesti

2-18-135226/21

Obsah (8)§ 436§ 438§ 232§ 442§ 162§ 177§ 138§ 174

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Toomas Talviste Otsuse avalikult teatavaks- 3. veebruar 2020, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei kaudu tegemise aeg j

§ 436lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele.

Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada.

§ 436lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.

27. Vastavalt

§ 438

lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele.

§ 232

lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte.

  1. Käesolevas asjas puudub menetlusosaliste vahel vaidlus selles, et M. K. juhitud sõiduk Xxxx xx, reg nr xxxxxx, tekitas xx xx xxxx kell 09.50 xxx toimunud liiklusõnnetuses varalist kahju sõidukile Mercedes- Benz ML 55, reg nr 860BTB. Xxxx xx sõitis otsa eespool peatunud Mercedes-Benzile, see asjaolu nähtub ka mõlema sõiduki juhtide allkirjastatud teatest liiklusõnnetusest (teate osa „liiklusõnnetuse asjaolud“). Kahju suurust pidas kostja M. T. oma vastuses ebapiisavalt tõendatuks, kuid pärast hageja poolt 10.09.2019 esitatud tõendusmaterjali – fotod kahjustatud sõidukist ja tööde detailsed kirjeldused – ei ole kostja nõude suuruse osas vastuväiteid esitanud (kuigi kohus seda 20.11.2019 kirjaga nõudis ja seisukohta eeldas). Kohus on esitatud tõendeid analüüsides seisukohal, et nende põhjal on piisavalt jälgitavad tehtud tööd (keretööd, värvitööd, lukksepatööd, lisatööd) ja kasutatud/vahetatud detailid, nende seostatus sõidukil tekkinud vigastustega selle tagumises parempoolses osas (stange ja väljalaskesüsteem), samuti tehtud tööde kalkulatsioon ja esitatud arve summas 2358.14 EUR. Hageja on nimetatud summast kahju hüvitamise otsusega nr E42176417L/02 hüvitanud kahju saajale väiksema summa – 2161.63 EUR (dtl 52-54), millist summat käesolevas menetluses ka nõuab.
  2. Hageja on õigesti viidanud LKindlS § 36 lg 2 ja § 55 sätetele, mis annavad hagejale hüvitatud kahju ulatuses tagasinõudeõiguse isiku vastu, kes vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest olukorras, kus kahju tekkimise ajal kehtiv kindlustus sõidukil puudus ja selline olukord ei olnud kestnud üle 12 kuu. Käesoleval juhul ei ole kostja ega kolmas isik tõendanud kohtule, et sõiduk Xxxx xx oleks liiklusõnnetuse hetkel olnud kindlustatud – kolmanda isiku vastav väide on jäänud paljasõnaliseks, liiklusõnnetuse teates märgitud poliisi nr L006220176 ei ole esitatud.
  3. Seadusandja jaoks ei oma õiguslikus mõttes tähtsust, kes oli kahju põhjustanud sõiduki omanik müügi- või asjaõiguslepingu alusel või kes sõidukit vahetult juhtis. Sõiduki omandiõiguse osas n-ö väljaspool liiklusregistrit on esitatud tõendid vastuolulised - kostja esitatud 09.09.2017 müügileping (millega kostja võõrandas sõiduki M. K.le) ja 12.09.2017 M. K. tehtud 12-päevane kindlustus Xxxx xx-le viitaks justkui sõiduki võimalikule võõrandamisele kolmandale isikule, kuid nt liiklusõnnetuse teates on sõiduki omanikuna märgitud ikkagi kostja M. T.. Tegelikult on LKindlS § 7 lg 1 kohaselt aga oluline, kes oli 7

(9)Tsiviilasi nr 2-18-135226 kahju põhjustamise hetkel sõiduki liiklusregistrisse kantud omanik, ja selleks oli (tegemist ei ole vaidluse all oleva küsimusega) M. T.. Kostja on õigesti esile toonud, et kui Vabariigi Valitsuse
  1. juuni 2011 määruse nr 75 „Liiklusregistri pidamise põhimäärus“ § 9 kohaselt ei ole registriandmetel õiguslikku tähendust, sätestab nimetatud norm siiski lisaklausli „kui seadusest ei tulene teisiti.“ Just LKindlS § 7 lg 1 on juhtum, mil seaduses on sätestatud teisiti ja liiklusregistri andmed omaniku osas omandavad õigusliku tähenduse just kahju hüvitamise vaatevinklist. Seega on kostja tekitatud kahju eest vastutav, välja arvatud juhul, kui kohus peaks alljärgnevalt tuvastama, et nimetatud säte on põhiseadusega vastuolus.
  2. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu nr 423 SE seletuskirjas on § 7 lg 1 kehtestamise juures märgitud: „Tulenevalt kehtiva liikluskindlustuse seaduse § 5 lõikest 1 on kohustatud isikuks sõiduki omanik või kaasomandis oleva sõiduki puhul üks kaasomanikest, liiklusregistri andmed selle juures tähtsust ei oma. Kehtivas seaduses määratletud termin „sõiduki omanik“ on oluliselt laiem ning juhul, kui sõiduk on müüdud kirjaliku müügilepingu alusel ja liiklusregistri andmed on jäänud korrastamata (uus omanik liiklusregistrisse kandmata), siis sageli ei ole võimalik üleüldse tuvastada, kes on tegelik sõiduki omanik ja liikluskindlustuse seaduses sätestatud kindlustuskohustusega isikuks. Eelnõu määratlus on seetõttu oluliselt täpsem ning sätestab üheselt, et liikluskindlustuse süsteem lähtub kindlustuskohustusega isiku määratlemisel liiklusregistri andmetest. Eelnõu regulatsioon välistab vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks.“ Kohtu hinnangul on selline regulatsiooni muutmine igati sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu õigusselguse aspektist ning paneb sõidukiomanikule endale kohustuse hoolitseda kas siis müüja või ostjana selle eest, et registris kajastuksid õiged andmed sõidukiomaniku kohta. Kostja jätab oma põhiseadusvastasuse tuvastamise taotluse juures asjatult tähelepanuta LS § 77 lg 8 p 1, mis tegelikult kaitseb sõiduki müünud isiku õigusi puhuks, mil sõiduki omandaja ei täida LS § 77 lõikest 3 tulenevat kohustust 5 tööpäeva jooksul uue omaniku andmete kandmiseks registrisse vastava taotluse esitamiseks. Nimelt annab LS § 77 lg 8 p 1 sõiduki võõrandajale õiguse registrisse teatada mootorsõiduki või selle haagise võõrandamisest, kui omandaja ei ole ettenähtud aja jooksul esitanud taotlust registriandmete muutmiseks. Sellisel juhul sõiduk kustutatakse ajutiselt registrist ning selle eelmine omanik ei vastuta sõidukiga tekitatud kahju eest. Nimetatud säte kehtis ka 2017.aastal. Vastav taotluse vorm on kättesaadav ka Maanteeameti kodulehel - vt https://www.mnt.ee/et/soiduk/registreerimine/registriandmete-muutmine/voorandamisestteatamine ja nimetatud veebilehel on järgmine selgitus: Sõiduki võõrandamisel võib sõiduki registrijärgne omanik esitada Maanteeametile vastavasisulise taotluse, millega ta teatab sõiduki võõrandamisest. Taotlusele tuleb lisada omandi üleandmist tõendav dokument (nt müügileping). See aitab vältida erinevaid probleeme ja vaidlusi näiteks juhul, kui sõiduki uus omanik ei ole täitnud seadusest tulenevat kohustust sõiduk 5 tööpäeva jooksul enda nimele vormistada. Mitmete seadusest tulenevate nõuete (nt hoiatustrahvid, viivistasud jms) puhul on aga vastutavaks isikuks just sõiduki registrijärgne omanik. Kui sõiduki uus omanik ei ole ettenähtud aja jooksul taotlenud omaniku kande muutmist liiklusregistris, kustutab Maanteeamet sõiduki ajutiselt (kuni kande taotluse esitamiseni) registrist. Ajutiselt registrist kustutatud sõiduki liikluses kasutamine ei ole lubatud! Sõiduki registrijärgse omaniku taotluse alusel teeb Maanteeamet registrisse vastava kande, kuhu märgib ka uue omaniku andmed. Tegemist ei ole omanikuvahetuse kandega, vaid registrisse tehakse üksnes märge selle kohta, et sõiduki eelmine omanik on registripidajat teavitanud omandi üleminekust! 8
(9)Tsiviilasi nr 2-18-135226 Võõrandamisest teatamisel ei ole vaja esitada sõiduki registreerimistunnistust. Seega saab võõrandaja omanikuvahetusest teavitada liiklusregistrit pidavat Maanteeametit ka koheselt pärast müügilepingu allkirjastamist (eriti tulnuks seda kaaluda, kui ei olnud võimalik müügilepingut ja uut omanikku vormistada Maanteeameti teeninduses, kostja on viidanud enda kaitseväeteenistuskohustusele), vabanedes sellega võimalusest, et omanikuvahetuse registreerimata jätnud ostja tekitab sõidukiga selle tema valduses olles kahju ning vastutama jääb seaduse kohaselt müüja. Kohus leiab, et olukorras, kus sõiduki müünud omanik (antud juhul kostja) seda võimalust ise ei kasuta (sõltumata sellest, milline kokkulepe tal ostjaga omanikuvahetuse registreerimise osas on), ei saa öelda, et seadusandja kehtestanuks LKindlS § 7 lg 1 sätetega midagi põhiseadusevastast. Sõiduki müüja on ostja kuritarvituste/tegevusetuse vastu läbi LS § 77 lg 8 p 1 kaitstud ning LKindlS § 7 lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks puudub alus. Taotluse rahuldamata jätmise märgib kohus ka otsuse resolutsioonis vastavalt

§ 442lg 5.

Loomulikult jääb kostjale võimalus esitada omakorda nõue kahju hüvitamiseks ostja vastu ning lõpptulemusena tema omandipõhiõigus kannatada ei saa. Seega tuleb hagi rahuldada. 32.

§ 162

lg 1 kohaselt jäävad menetluskulud kostja kanda.

§ 177

lg 1 p 1 kohaselt kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses.

§ 138

lõike 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud. Vastavalt

§ 174

lg 1 menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Hageja ainsaks menetluskuluks on tasutud riigilõiv 250 eurot, milline on kahtlemata vajalik ja põhjendatud (riigilõivu tasumiseta ei saanuks kohus asja menetleda). 33. Seega tuleb hageja vajalike ja põhjendatud menetluskulude suuruseks määrata 250 eurot, milline mõista välja kostjalt hageja kasuks. Vastavalt

§ 177

lõikele 4 märgib kohus menetluskulude kindlaksmääramist taotlenud isiku avalduse alusel menetluskulude kindlaksmääramise lahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Hageja on sellise taotluse juba hagis esitanud. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.