2-19-20450 KOHTUMÄÄRUS Kohtu nimetus Harju Maakohus Kohtunik Viktor Brügel Kohtujurist Maarja Kadakas Määruse tegemise aeg ja koht 26. veebruar 2020, Tallinna kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-20450 H

§ 457

lg 1 kohaselt on jõustunud kohtuotsus kohustuslik menetlusosalistele üksnes osas, milles otsuse resolutsiooniga lahendatakse hagi või vastuhagiga esitatud nõue, kui seadusest ei tulene teisiti (RKTKo 3-2-1-102-

1. p. 13).
2. Lisaks on võlgnik esitanud vastuväite, milles leiab, et käendusleping on tühine, kuivõrd käenduslepingutes kokku lepitud käendaja vastutuse maksimumsummad 954 434 eurot ja 551 630 eurot on heade kommete vastaselt ülemäära suur, mis muudab käenduslepingud tühiseks. Võlgnik toob välja, et käenduslepingud võivad olla tühised muuhulgas ka põhjusel, et tegemist on heade kommete ja avaliku korraga vastuolus oleva tehinguga, mis on tehtud käendaja suhtes äärmiselt ebasoodsatel tingimustel ja mille vastastikuste kohustuste väärtus on käendaja suhtes heade kommete vastaselt ebamõistlikult tasakaalust väljas ning mille tegemisel on õigusvastaselt ja heade kommete vastaselt ära kasutatud käendaja kogenematust ja sundolukorda. Tsiviilasjas nr 2-18-10357 oli Harju Maakohtu menetluses samuti Hüpoteeklaen AS avaldus R N’i pankroti väljakuulutamiseks. Nimetatud asjas leidis maakohus ajutise halduri nimetamata jätmisel, et käenduslepingu kehtivusele hinnangu andmine ei ole pankrotimenetluse põhimõtetega kooskõlas. Samas asjas leidis ka ringkonnakohus, et küsimus, kas käenduslepingud on heade kommetega vastuolu tõttu tühised, eeldab tõendite hindamist, asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest (Tallinna Ringkonnakohtu 26.04.2019 määrus tsiviilasjas 2-18-10357, p. 22). Kohtu hinnangul ei saa ka käesolevas asjas asuda teistusugsele seisukohale.
3. Kohus leiab, et võttes arvesse võlgniku vastuväideteid kogumis, tuleb vaidlus nõude olemasolu ja õigusliku aluse üle lahendada väljaspool pankrotimenetlust. Riigikohus on asunud seisukohale, et kui võlgnik on nõudele vastu vaielnud, esitanud oma põhjendused ja tõendid ning nõude olemasolu kindlakstegemine eeldab asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotimenetluse raamest, ei saa pankrotiavalduse aluseks olevat nõuet lugeda selgeks ja seda tuleb tõendada hagimenetluses (RKTKm 3-2-1-17-02, p 10). PankrS § 10 lg 1 kohaselt peab võlausaldaja pankrotiavalduses põhistama võlgniku maksejõuetuse, samuti tõendama nõude olemasolu. PankrS § 15 lg 3 p 1 mõtte kohaselt ei saa kohus ajutist haldurit määrata juhul, kui võlgnik vaidleb nõudele vastu ja toob esile asjaolud, mis muudavad pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kohtu jaoks kaheldavaks ning tingivad vajaduse nõude olemasolu kindlakstegemiseks asjaolude eelnevat tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist mahus, mis väljub pankrotiavalduse menetlemise raamidest. Kohus on seisukohal, et antud juhul on võlgniku vastuväited piisavad selleks, et kahelda võlausaldaja nõude selguses. Kohus leiab, et pankrotiavalduse menetlemise eesmärgiks ei ole ajutise halduri nimetamise otsustamisel hagimenetlusega sarnaste vaidluste lahendamine võlausaldaja ja võlgniku vahel. Tallinna Ringkonnakohus on tsiviilasjas nr 2-17-11742 11.12.2017 määruse punktis 9 asunud seisukohale, et juhul kui kohus tuvastab ühe aluse PankrS § 15 lg-st 3, puudub kohtul vajadus hinnata ülejäänud ajutise halduri nimetamise eelduste täidetust, mh kas võlgniku maksejõuetus on põhistatud.
4. Eeltoodust tulenevalt leiab kohus, et käesoleval juhul eeldab pankrotiavalduse aluseks oleva nõude kindlakstegemine asjaolude tuvastamist ja õiguslike hinnangute andmist sellises mahus, mis väljuvad pankrotimenetluse raamest ning seega peab kohus põhjendatuks jätta asjas ajutine haldur PankrS § 15 lg 3 p 1 alusel nimetamata. PankrS § 15 lg 7 sätestab, et kui kohus ajutist haldurit ei nimeta, siis pankrotiavalduse alusel edasist menetlust ei toimu ja menetlus lõpeb. Kohus lõpetab PankrS § 15 lg 7 alusel pankrotiavalduse menetluse. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 5

§ 477

lg 1 sätestab, et hagita asja vaatab kohus läbi hagimenetluse sätete kohaselt, arvestades hagita menetluse kohta sätestatud erisusi. 13. PankrS § 15 lg 6 sätestab, et kui kohus ei nimeta võlausaldaja pankrotiavalduse alusel ajutist haldurit, kannab avalduse läbivaatamisega seotud menetluskulud pankrotiavalduse esitaja.

§ 138

lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud.

§ 138lg 2 järgi on kohtukuluks muu hulgas riigilõiv.

Vastavalt

§ 139

lg-le 1 on riigilõiv menetlustoimingu tegemise eest seaduse kohaselt Eesti Vabariigile tasutav rahasumma. Kohtuvälised kulud on

§ 144p 1 kohaselt menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.

14.

§ 175

lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramisel tuleb maakohtul kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust esindamisele kulunud aja ja ühe tööühiku suhtes (vt Riigikohtu lahend nr 32-1-4-15, p 14).

1. Võlgnik on esitanud kohtule oma menetluskulude nimekirja, mille kohaselt on võlgniku menetluskuludeks lepingulise esindaja kulu 2604 eurot (sealhulgas käibemaks). Võlgniku esindajal on käesolevas menetluses esindamisele kulunud kokku 15,5 tundi arvestusega 140 eurot tunnis (käibemaksuta). Võlausaldaja ei ole kohtule võlgniku menetluskulude nimekirja osas vastuväidet esitanud.
2. Kohtu hinnangul on võlgniku lepingulise esindaja kulu põhjendatud ja vajalik järgmises ulatuses: • asja materjalidega tutvumine ja suhtlus kliendiga – 1 tund ja 20 minutit; • pankrotiavaldusele vastuse koostamine – 8 tundi; • ettevalmistus istungiks ja sellel osalemine – 1 tund ja 20 minutit. Seega on kohtu hinnangul võlgniku lepingulise esindaja kulu põhjendatud 10 tunni ja 40 minuti (st 10,67 tunni) ulatuses.
3. Riigikohus märkinud, et lepingulise esindaja tunnitasu põhjendatust ja vajalikkust tuleb hinnata igas kohtuasjas eraldi (RKTKm 11.02.2015, 3-2-1-115-14, p 14). Kohtu hinnangul on võlgniku lepingulise esindaja tunnitasu 140 eurot (käibemaksuta) põhjendatud.
4. Menetluskulude koos käibemaksuga väljamõistmise eelduseks on poole kinnitus, et ta ei saa kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kui pool ei kinnita, et ta ei saa käibemaksu tagasi arvestada, mõistab kohus menetluskulud tema kasuks välja ilma käibemaksuta (Riigikohtu
5. juuni
6. aasta määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-65-13, p 16). Võlgnik on kinnitanud, et ei ole käibemaksukohustuslane, mistõttu mõistab kohus tema kasuks menetluskulud välja koos käibemaksuga.
7. Eeltoodust tulenevalt määrab kohus võlgniku menetluskulude rahaliseks suuruseks 1792,56 eurot, mis kuulub võlausaldajalt võlgniku kasuks väljamõistmisele. 6

§ 177

lg 4 kohaselt märgib kohus menetlusosalise taotluse alusel menetluskulude kindlaksmääramise kohtulahendis, et hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt tuleb tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Võlgnik on vastavasisulise taotluse esitanud. 21.

§ 178

lg 1 järgi menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati. Hüvitatavate menetluskulude suurust saab vaidlustada selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega m7enetluskulude rahaline suurus kindlaks määrati. /allkirjastatud digitaalselt/ Viktor Brügel kohtunik 7