Obsah (8)

§ 84§ 80§ 96§ 97§ 100§ 101§ 99§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Viru Maakohus Kohtunik Kaire Pullerits Otsuse tegemise aeg ja koht 28. mai 2020.a, Jõhvi kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-13192 Tsiviilasi O. O. hagi I. O. vast

) § 82 kohaselt vanemate ja laste vastastikused õigused ja kohustused tulenevad laste põlvnemisest, mis on kindlaks tehtud seaduses sätestatud korras.

§ 84lg 1 p 2 ja 3 kohaselt on lapse isaks mees, kes on lapse eostanud.

Loetakse, et lapse on eostanud mees, kes on isaduse omaks võtnud või kelle isaduse on tuvastanud kohus. Viru Maakohtu 19.02.2020 hagi õigeksvõtul põhineva otsusega (jõustunud 19.02.2020) ja Eesti Kohtuekspertiisi Instituudi 07.01.2020 DNA uuringuakti nr xxxx alusel on tuvastatud ja tõendatud, et O. O. põlvneb I. O.st. Seega tuleb I. O. lugeda O. O. isaks alates tema sünnist ja hageja elatise nõue kostja vastu on sellest tulenevalt põhjendatud. 15.

-s on sätestatud põlvnemisest tulenev ülalpidamiskohustus.

§ 80lg 1 sätestab, et kui üks isik põlvneb teisest, on nad otsejoones sugulased.

Otsejoones sugulased on ülenejad ja alanejad. Ülenejad sugulased on vanemad ja nende eellased, alanejad sugulased on lapsed ja nende järglased.

§ 96

kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased. Kostja on hageja vanem ehk üleneja sugulane ja kostjal lasub

§ 96

ja § 97 p 1 järgi ülalpidamiskohustus hageja suhtes ning hageja on õigustatud kostjalt ülalpidamist saama. 5 16.

§ 97p 1 sätestab, et alaealine laps on õigustatud saama ülalpidamist.

Elatise väljamõistmiseks saab alaealise lapse vanem tema seadusliku esindajana esitada kohustatud isiku vastu kohtule hagi ülalpidamist saama õigustatud alaealise lapse nimel. Vanemal on kohustus oma alaealist last ülal pidada ning kohustus hoolitseda selle eest, et laps saab kasvamiseks ja arenguks vajaliku ülalpidamise. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist. Seega seaduse järgi on vanem kohustatud nii ise last ülal pidama, kui nõudma elatise väljamõistmist teiselt vanemalt, kes lapse ülalpidamiskohustust rikub. Elatist saab üks vanem teiselt nõuda alaealise lapse nimel kuni lapse täisealiseks saamiseni. Ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (

§ 100lg 1).

Igakuine elatis lapsele ei tohi olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud töötasu alammäärast (

§ 101lg 1).

Vabariigi Valitsuse 13.12.2018 määruse nr 117 § 1 kohaselt töötasu alammääraks on alates

1. jaanuarist 2019.a 540 eurot kuus, millest pool moodustab 270 eurot. Vabariigi Valitsuse (VV) 13.12.2018 määruse nr 117 § 1 kohaselt töötasu alammääraks on alates
2. jaanuarist 2019 540 eurot kuus, millest pool moodustab 270 eurot ning VV 19.12.2019 määruse nr 115 § 1 kohaselt töötasu alammääraks on alates
3. jaanuarist 2020 584 eurot kuus, millest pool moodustab 292 eurot. Lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada (RKTKo 3-2-1-165-13, p 15).
4. Poolte vahel puudub vaidlus selles, et hageja elab M. Z. juures ja on tema ülalpidamisel ning kostja ei ole kohtumenetluse ajal hagejale elatist maksnud. Rahvastikuregistri andmete põhjal on hageja seaduslikul esindajal lisaks hagejale ülalpidamisel veel kolm alaealist last V. Z., V. Z. ja V. Z. (dtl 65). Seega on hageja seaduslikul esindajal 4 alaealise lapse ülalpidamiskohustus.
5. 16.09.2019 täpsustatud hagiavalduses palus hageja kostjalt hageja kasuks alates hagiavalduse esitamisest välja mõista igakuine elatis 270 eurot (s.o pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära) kuni hageja täisealiseks saamiseni so xx.xx.
6. Välja mõistetava elatise palus hageja kanda M. Z. pangaarvele (dtl 26). 13.05.2020 seisukohast (dtl 236 ja 237) nähtuvalt on hageja täpsustavalt palunud kostjalt hageja ülalpidamiseks alates hagiavalduse esitamisest välja mõista igakuine elatis 270 eurot kuni 31.12.2019 ja alates 01.01.2020 igakuine elatis 292 eurot, kuid mitte alla seadusega ettenähtud miinimumi kuni lapse täisealiseks saamiseni so xx.xx.
7. Elatise palus hageja kanda hageja seadusliku esindaja M. Z. arveldusarvele jooksva kuu esimeseks kuupäevaks. Hageja on kohtule esitanud nõude seadusega ettenähtud elatise alammääras. Elatisenõude rahuldamise eelduseks on kohustatud isiku poolt ülalpidamiskohustuse täitmata jätmine, st rikutud on lapse õigust saada ülalpidamist. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-35-17 punktis 19 osundanud, et „Vanem rikub ülalpidamiskohustust, kui ta ei maksa elatist või teeb seda ebaregulaarselt või ebapiisavas suuruses (vt ka nt Riigikohtu 16.01.
8. a lahend nr 3-2-1-160-12, p 16)“. Vaidlust ei ole selles, et hagejat peab üleval üksnes hageja seaduslik esindaja ja kostja ei ole kohtumenetluse ajal hagejale ülalpidamist andnud. Kohus asub seisukohale, et kostja on rikkunud ülalpidamiskohustust hageja ees ja hageja on õigustatult kohtule esitanud hagi elatise nõudes.
9. Kohtule esitatud vastustes kostja hagi ei tunnistanud. Kostja teatas, et jättis abielu lahutamisel hageja seaduslikule esindajale kõik ühiselt omandatud vara, sõiduki ja lapse ülalpidamiseks 40 000 krooni ulatuses rahalisi vahendeid. Kostjal puudub püsiv töökoht, sissetulek on ebastabiilne 300-400 eurot kuus seoses eesti keele vähese tundmise ja põhihariduse tõttu. Kostja nõustus tasuma hagejale elatist 100-140 eurot kuus. Kostjal on ülalpidamisel lisaks hagejale veel kaks alaealist last, kes jääksid võrreldes hagejaga ebavõrdesse olukorda. Kostja laste ema J. K. sissetulek on ebastabiilne ja ta ei oma kinnisvara. Hageja kulutuste loetelus toodud kulutuste summad ja kogused on põhjendamatult suured. Kostja laste vajadused on ühes kuus 709,63 eurot ja ühe vanema osalus on kulude kandmisel 354,81 eurot kuus. Kostja raskest majanduslikust seisundist tulenevalt palus kostja vähendada elatist alla 6 seadusega ettenähtud miinimumi (dtl 163-166). 20.

§ 99

lg 1 ja 2 järgi määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes, arvestades seejuures õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Vastavalt sama paragrahvi 2. lõikele ei vabane vanemad lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt.

§ 102

lg 2 kolmanda ja neljanda lause järgi võib kohus mõjuval põhjusel vähendada elatist alla

§ 101lg-s 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel

§ 101

lg-s 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps.

§ 102

lg 2 neljandas lauses on sätestatud näidisloetelu ning kohus saab iga üksikjuhtumi asjaolusid arvestades hinnata, kas asjas esineb mõjuv põhjus miinimumelatisest väiksema elatise väljamõistmiseks või mitte (vt RKTKo nr 32-1-17-16, p 11; RKTKo nr 3-2-1-124-15, p 15; RKTKo nr 3-2-1-160-12, p 17). Muuhulgas ei ole

§ 102

lg 2 teises lauses sätestatut arvestades välistatud vähendada elatist alla miinimummäära, arvestades kohustatud vanema varalist seisundit ja seda, millised on lapse tegelikud vajadused, kui asjas esile toodud asjaolud seda tingivad.

1. Kohtul on võimalik vähendada alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla seaduses sätestatud miinimumsuuruse üksnes kostja taotlusel ja juhul, kui kostja esile toodud ning tõendatud asjaolud seda võimaldavad (RKTKo 3-2-1-119-15 p 11 ja 13; lahend nr 3-2-1-174-16). Seda juhul, kui viidatud asjaolud on lapse õigustatud huve arvestades piisavalt kaalukad (vt RKTKo nr 3-2-1-35-17, p 28.2). Mõjuva põhjuse hindamisel tuleb arvestada esmajoones sellega, et ebaproportsionaalselt ei saaks kahjustada elatise maksmise eesmärk, st ka miinimumelatisest väiksema elatise maksmisel saaksid lapse igapäevased vajadused rahuldatud ja tema arenguks piisavad vahendid tagatud (RKTKo nr 3-21-35-17, p 28.1). Eelnevast järeldub, et kohustatud vanema varaline seisund võib anda alust mõista temalt välja miinimumelatisest väiksem elatis, kuid sealjuures tuleb arvestada lapse huve ning seda, kas elatise vähendamine on vanema ja lapse huve kaaludes proportsionaalne. Arvestada tuleb sellega, millised on lapse vajadused ning kohustatud vanema sissetulek ja varaline seisund. Ainuüksi ühe vanema parem majanduslik seisund ei anna alust vähendada väljamõistetavat elatist alla miinimummäära.
2. Riigikohus on seisukohal, et teiste laste olemasolu annab aluse elatise vähendamiseks alla

§ 101

lg-s 1 sätestatud alammäära üksnes juhul, kui elatise väljamõistmine alammääras tooks kaasa laste ebavõrdse olukorra (vt Riigikohtu 13.04.2016.a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16 p 11). Järeldus selle kohta, kas vanema teised lapsed osutuksid elatise väljamõistmise tagajärjel vähem kindlustatuks kui elatist hagev laps, saab põhineda faktilistel asjaoludel ja tõenditel, mis võimaldavad laste olukorda võrrelda. Selleks tuleb vanemal, kes laste ebavõrdsele olukorrale tugineb, esile tuua ja tõendada ning kohtul tuvastada, millised on kohustatud vanema iga lapse vajadused ja võimalused neid vajadusi rahuldada, sh milliste vahendite arvel neid vajadusi rahuldatakse. Kuna laste ülalpidamise kohustus on mõlemal vanemal, siis tuleb laste vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada ka nende emade panust laste ülalpidamisse (vt Riigikohtu 13.04.2016.a lahend tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16 p 12). 23. Esitades vastuväite elatise vähendamiseks pidi kostja tõendama, et käesoleval ajal esinevad kostjal 7

§ 102lg 2 2.

ja

1. lauses kirjeldatud asjaolud, mis õigustavad elatise tasumist alla miinimumi. Asjas ei ole vaidlust selles, et kostjal on rahvastikuregistri andmetel veel kaks alaealist last U. O., sündinud xx.xx.2013 (6-aastane) ja A. O. sündinud xx.xx.2018 (2-aastane), mis on tõendatud sünnitõenditega (dtl 57 ja 58). Kohus osundab, et teiste alaealiste laste olemasolu mõjutab selle vanema varalist seisundit ning võib olla aluseks elatise vähendamiseks, kuid seda üksnes juhul, kui see tooks kaasa teiste laste ebavõrdse olukorra. Kuna kostja on tuginenud laste ebavõrdsele olukorrale, lasus kostjal tõendamiskoormus. Kostjal tuli tõendada iga lapse vajaduspõhiseid kulutusi. Kostja ei ole täitnud tõendamiskohustust esitamaks enda varalise seisundi kohta ülevaadet ja laste kulutuste kohta tõendeid. Kohtul ei ole võimalik kostja majanduslikku ja varalist seisu ning teiste lastega seotud kulutusi asja materjalide põhjal tuvastada. Seega tuleb asuda seisukohale, et asjas ei ole tõendatud, et kostja lapsed jääksid hageja suhtes ebavõrdsesse olukorda või et kostjal ei ole ebapiisavast sissetulekust või halvast majanduslikust olukorrast tulenevalt võimalik maksta hagejale hagis nõutavas ulatuses elatist. Kostja on küll kohtule esitanud pangakontoväljavõtte (dtl 56) perioodi 06.03.2019 kuni 09.09.2019 kohta, millest nähtub üksnes see, et kostja on igakuiselt täiteasjas nr 072/2006/1134 oleva nõude rahuldamiseks kandnud sularaha sissemaksena 50 eurot ja kohtutäitur on regulaarselt arvelduskontolt kinni pidanud 48,66 eurot. Kostja filtreeritud pangakontoväljavõte ei tõenda kostja sissetulekuid ega kulutusi. Kostja esitas 27.02.2020 vastusega oma elukaaslase J. K. pangakontoväljavõtte (dtl 167-179) perioodi 12.09.2019 kuni 12.02.2020 kohta ja laste igakuiste kulutuste loetelu (dtl 165 ja 166). Kohus leiab, et viidatud loetelus märgitud laste kulutusi ei ole pangakontoväljavõttest nähtuvalt võimalik tõendatuks lugeda, kuivõrd loetelus kirjeldatud kulutusi, kantud ei ole. Kinnitavalt võib märkida, et 12.09.2019 kuni 12.02.2020 perioodil oli arvelduskonto kreeditkäibeks 3389,22 eurot (tulu) ja deebetkäibeks 3113,89 eurot (kulud), sellest järelduvalt olid kostja pere igakuised kulutused kokku ca 518, 98 eurot (6 kuu vältel). On ilmne, et loetelus märgitud igakuine lastele minev kulu 709,63 eurot on ebatõene. Kontoväljavõtte põhjal ei saa mingilgi viisil eristada vanemate ja laste kulutusi. Kohus leiab, et kostja ei ole kohtule esitanud (sh tõeseid) andmeid ega tõendeid, mis kinnitaksid laste vajadusi ja kulutusi, sealhulgas sellises ulatuses nagu loetelus on märgitud.
2. Vastuväite kohaselt pidas kostja hageja kulutuste loetelus (dtl 119-121) toodud summasid ja koguseid põhjendamatult suurteks (dtl 164). Kostja on esitanud abstraktse vastuväite, kuid ei ole esitanud põhjendatud seisukohta, milliste kuluartiklitest tulenevate summade ja kogustega ta ei nõustu. Kohus möönab, et hageja kulutuste loetelus kajastuvad osaliselt kulud, mis võivad olla ülemäärased, kuid arvestada tuleb siiski sellega, et hageja nõuab elatist alammääras, mitte loetelu tulemis näidatud summat so 326,51 eurot (ühe vanema osalus lapse elatiskulude kandmisel). Ka ei ole kostja esitanud vastuväidet ega tõendanud, et hageja vajaduspõhised kulutused oleksid hagis nõutavast väiksemas määras. Seega on kohus seisukohal, et hageja poolt esile toodud kulutused on vajalikud ja põhjendatud.
3. Kostja on 300-400 eurose töötasu juures nõustunud hagejale tasuma elatist 100-140 eurot kuus. Osundavalt ei ole kostja väitnud, et ta märgitud töötasu ja omaksvõetud elatise suuruse juures ei suudaks oma teistele lastele ülalpidamist anda või, et sellises suuruses elatise maksmisel esineksid kostjal majanduslikud raskused või tema teised lapsed jääksid võrreldes hagejaga ebavõrdsesse olukorda. Eeltoodut arvestades on kohus seisukohal, et kostja on tegelikkuses võimeline hageja ees ülalpidamiskohustust täitma ning ta varjab oma tegelikke sissetulekuid.
4. Kohus märgib, et hageja 24.01.2020 seisukohas esitatud viide (dtl 188 ja 119) erinevatele kuulutustele ja xxx xxx koduleheküljele, kus kostja on märgitud kontaktisikuks, ei tõenda ega anna 8 võimalust järelduseks, et kostjal oleks mitu sissetulekut nagu hageja on väitnud. Samuti ei ole asjas leidnud tõendamist kostja väide, et kostja oleks hageja seaduslikule esindajale jätnud hageja ülalpidamiseks 40 000 krooni või muud vara. Eeltoodud tõendamata väited jätab kohus tähelepanuta ega võta nende osas seisukohta.
5. Asjas puuduvad tõendid ka selle kohta, et kostjal võiksid esineda tervisest tulenevalt piirangud töö otsimiseks või täiskoormusel töö tegemiseks. Seega võib järeldada, et kostja näol on tegemist tööealise ja töövõimelise isikuga, kellel on võimalik leida töökoht, tasuv ja püsiv sissetulek, tagamaks alaealisele hagejale, muuhulgas enda lastele piisavas või nõutavas määras ülalpidamine. Vanema väike või ebapiisav sissetulek või isegi selle puudumine, eesti keele vähene oskus ning põhiharidus ei ole elatise vähendamise aluseks. Kostjal, kes on 41-aastane, on võimalik keeleoskuse ja parema kvalifikatsiooni omandamiseks astuda selleks vajalikke samme, mis tagaksid kostjale tööjõuturul parema sissetuleku. Kohus märgib, et kostjal on kohustus hankida nii enda kui ka kõigi oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikke vahendeid, piisava sissetuleku puudumise korral ka muu vara arvel ja vanem on kohustatud lapse ülalpidamiseks vajalike vahendite saamiseks tegema kõik endast oleneva (RKTKo lahend nr 32-1-17- 16, p 11; lahend nr 3-2-1-21-15, p 14; 3-2-1-35-17 p 21; lahend nr 3-2-1-160-12 p 17).
6. Eeltoodud põhjendustel rahuldab kohus hageja nõude elatise väljamõistmiseks

§ 101lg-s 1 sätestatud määras.

Kohus mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise alates 29.08.2019 kuni 31.12.2019 270 eurot kuus ning alates 01.01.2020 292 eurot kuus, kuid mitte vähem, kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära kuni O. O. täisealiseks saamiseni, so xx.xx.

2. Juhindudes TsMS § 445 lg-s 1 sätestatust määrab kohus kohtuotsuses kindlaks ka kohtuotsuse täitmise korra ja tähtaja. Kohus märgib, et kostjal tuleb igakuine elatis tasuda

§ 100

lg 4 kohaselt iga kalendrikuu eest ette, s.o hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks hageja seadusliku esindaja M. Z. arveldusarvele nr xxxxx Swedbank AS. Riigikohus on märkinud, et

§ 100

lg 4 järgi makstakse elatist iga kalendrikuu eest ette, st hiljemalt iga kuu esimeseks kuupäevaks (vt Riigikohtu otsus nr 32-1-35-17, p 13.5).

§ 100lg 2 teise lause kohaselt lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides. 30. Ts

MS § 164 lg 1 ja 3 kohaselt hagilises abieluasjas ja põlvnemisasjas kannab kumbki pool oma menetluskulud ise. Ülalpidamisasjas võib kohus menetluse tulemusest sõltumata jätta menetluskulud täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Kohus peab õiglaseks elatise nõude menetlemise kulud jätta kostja kanda. Hageja lepinguline esindaja esitas 30.04.2020 menetluskulude nimekirja (dtl 233, 234) ja palus kostjalt välja mõista menetluskulud summas 480 eurot koos käibemaksuga ning hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt viivis VÕS § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud suuruses alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni menetluskulude hüvitamise kohustuse täitmiseni. Menetluskulude avalduse kohaselt on õigusabikulud arvestatud käibemaksuga, kuivõrd hageja ei ole käibemaksukohuslane. Õigusabikulud koosnevad järgmistest toimingutest: 1) hagi aluseks olevate materjalidega tutvumine, 2) hagiavalduse koostamine ja kohtule esitamine, 3) kostja vastusega tutvumine, 4) hageja 15.10.2019 arvamuse koostamine, 5) hageja 24.01.2020 seisukohtade koostamine, 5) 12.02.2020 toimunud kohtuistungil hageja esindamine, 6) hageja 13.04.2020 seisukohtade koostamine, kokku 4 h x 100 eurot= 400 eurot + 80 eurot käibemaks= 480 eurot. Kostja ei ole hageja 30.04.2020 menetluskulude avaldusele vastuväiteid esitanud. Kohus lahendas tsiviilasjas põlvnemise tuvastamise nõude 19.02.2020 õigeksvõtul põhineva osaotsusega (dtl 149-152), milles määras menetluskulude jaotuse ja mille kohaselt jättis kohus 9 menetluskulud (so ekspertiisitasu 171 eurot) kostja kanda ning ülejäänud menetluskulud jäid poolte endi kanda. Põlvnemise tuvastamise nõude ja selle menetlemisega kaasnenud menetluskulud on kohus seega ära lahendanud. Kohus märgib, et hageja lepingulise esindaja 30.04.2020 menetluskulude avaldusest ei ole võimalik põlvnemise ja elatise nõuetega seonduvaid toiminguid eristada. Seega, mõistab kohus hageja kasuks välja hageja poolt esitatud menetluskuludest pool, so 240 eurot, kuna põlvnemise nõude õigusabikulud jättis kohus poolte endi kanda ning hageja taotlusel TsMS § 177 lg 4 alusel viivise menetluskuludelt (240 eurolt) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras alates kohtuotsuse jõustumisest kuni menetluskulude tasumiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Kaire Pullerits Kohtunik Kohtuotsus on osaliselt tühistatud Tartu Ringkonnakohtu 23.10.2020 otsusega nr 2-19-13192. 10