Obsah (4)

§ 55§ 7§ 3§ 36

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus, tsiviilkolleegium Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 09.09.2020, Tal

) § 36 lg 2 kohaselt peab 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist kahju põhjustaja viimase lepingu järgne kindlustusandja või kahjustatud isiku kindlustusandja kahjustatud isikule kahju hüvitama, kui kahju põhjustaja ei pidanud kinni sama seaduse § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust ja sõidukiga põhjustati kahju.

§ 55

kohaselt kindlustusandjal on õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest, kui kindlustusjuhtum toimus 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni käesoleva seaduse § 3 lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust. Alates 01.10.2014 kehtima hakanud

§ 7

lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. 5. Käesoleval juhul toimus kindlustusjuhtum 12 kalendrikuu jooksul pärast lepingu lõppemist ning ei peetud kinni

§ 3lg-s 2 sätestatud sõidukiga liikluses osalemise keelust.

Eelmainitud sõiduki omanikuks liiklusregistri kohaselt oli kostja. Hageja hüvitas sõiduki Mercedes-Benz taastusremondi maksumuse ning palub seega kostjalt välja mõista 2161,63 eurot regressi korras liiklusõnnetuses kannatanule väljamakstud kulude hüvitamiseks. 6. Vastuseks kostja vastuväidetele märkis hageja, et hageja ei jaga kostja arusaama, et

§ 7lg 1 oleks põhiseadusega vastuolus.

Hageja juhib tähelepanu asjaolule, et liiklusõnnetuse järgselt liiklusõnnetuses osalenute poolt on vaidlusaluse sõiduki omanikuks märgitud kostja. Selle teate on YY allkirjastanud. Siit tekib hagejal veendumus, et sõiduki müügileping YY-le on vormistatud pärast liikluskahju põhjustamist. Kostja vastuväited hagile

1. Kostja hagi ei tunnistanud. 2
2. Hagi on esitatud vale isiku vastu. Kostja on 09.09.2017 võõrandanud vaidlusaluse sõiduki YY-le. Sõidukiga põhjustas kahju YY, mitte kostja. YY jättis täitmata liiklusseaduse (LS) § 77 lg-s 3 sätestatud kohustuse.
3. YY oli liiklusõnnetuse põhjustamise ja ühtlasi liikluskahju tekitamise ajal kindlustuskohustusega isikuks.

§ 7lg 1 on vastuolus põhiseadusega (PS § 32).

Kui

§ 7

lg 1 on kehtetu, ei saa kohus kostjat YY poolt liiklusõnnetuse põhjustamise ja liikluskahju tekitamise eest varaliselt vastutavaks teha. Kolmanda isiku seisukoht

1. Kolmas isik YY selgitas, et kostja müüs talle vaidlusaluse sõiduki, kuid finantsilistel põhjustel ei ole kolmas isik saanud seda ümber vormistada. YY tegi enne väljasõitu kodust (avariipaigast ~1-2km) ära liikluskindlustuse, mille fikseeris ka kohalolnud politsei. Esimese astme kohtu otsus
2. Pärnu Maakohtu 03.02.2020 otsusega hagi rahuldati ja mõisteti kostjalt hageja kasuks välja 2161,63 eurot regressi korras liiklusõnnetuses kannatanule väljamakstud kulude hüvitamiseks. Maakohus jättis rahuldamata kostja 18.09.2019 taotluse

§ 7lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks.

Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ning mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulu 250 eurot ja viivise menetluskuludelt. 12. Maakohus viitas

§ 36lg-le 2 ja §-le 55.

Käesoleval juhul ei ole kostja ega kolmas isik tõendanud kohtule, et sõiduk Audi A4 oleks liiklusõnnetuse hetkel olnud kindlustatud – kolmanda isiku vastav väide on jäänud paljasõnaliseks, liiklusõnnetuse teates märgitud poliisi nr L006220176 ei ole esitatud. 13. Seadusandja jaoks ei oma õiguslikus mõttes tähtsust, kes oli kahju põhjustanud sõiduki omanik müügi- või asjaõiguslepingu alusel või kes sõidukit vahetult juhtis. Sõiduki omandiõiguse osas n-ö väljaspool liiklusregistrit on esitatud tõendid vastuolulised kostja esitatud 09.09.2017 müügileping (millega kostja võõrandas sõiduki YY-le) ja 12.09.2017 YY tehtud 12-päevane kindlustus Audi A4-le viitaks justkui sõiduki võimalikule võõrandamisele kolmandale isikule, kuid nt liiklusõnnetuse teates on sõiduki omanikuna märgitud kostja. 14.

§ 7

lg 1 kohaselt on oluline, kes oli kahju põhjustamise hetkel sõiduki liiklusregistrisse kantud omanik ja selleks oli kostja. Maakohus viitas

eelnõu seletuskirjale ning märkis, et

§ 7

lg 1 regulatsioon on igati sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu õigusselguse aspektist ning paneb sõidukiomanikule endale kohustuse hoolitseda kas siis müüja või ostjana selle eest, et registris kajastuksid õiged andmed sõiduki omaniku kohta. LS § 77 lg 8 p 1 kaitseb sõiduki müünud isiku õigusi puhuks, mil sõiduki omandaja ei täida LS § 77 lg-st 3 tulenevat kohustust 5 tööpäeva jooksul uue omaniku andmete kandmiseks registrisse vastava taotluse esitamiseks. Võõrandaja saab omanikuvahetusest teavitada Maanteeametit ka koheselt pärast müügilepingu allkirjastamist, vabanedes sellega võimalusest, et omanikuvahetuse registreerimata jätnud ostja tekitab sõidukiga selle tema valduses olles kahju ning vastutama jääb seaduse kohaselt müüja. 15. Olukorras, kus sõiduki müünud omanik seda võimalust ise ei kasuta, ei saa öelda, et seadusandja kehtestanuks

§ 7lg-ga 1 midagi põhiseadusevastast.

Sõiduki müüja on ostja kuritarvituste/tegevusetuse vastu läbi LS § 77 lg 8 p-i 1 kaitstud ning

§ 7lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamiseks puudub alus.

3 Apellatsioonkaebus 16. Kostja palub 04.03.2020 apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja teha asjas uus otsus, millega tunnistada

§ 7

lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätta see kohaldamata, jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 17.

§ 7lg 1 on vastuolus PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega.

Hageja poolt kostja vastu esitatud kahjunõudega kaasneb hagejale varalise kahju põhjustamine.

§ 7lg-s 1 sätestatud piirang ei ole materiaalselt põhiseadusega kooskõlas.

Piirang ei ole proportsionaalne (antud juhul mõõdukas).

1. Liikluskindlustuse seaduse eelnõu seletuskirjast nähtuvalt on seaduse regulatsiooni eesmärk välistada vaidlused selle üle, kes on kindlustuskohustusega isikuks. Praegusel juhul puudub vaidlus selle üle, et kindlustuskohustusega isikuks oli YY, mitte kostja. Liiklusõnnetuse teates ilmselt ekslikult sõiduki omanikuna märgitud andmed ei muuda sõiduki omandiõiguse üleminekut müügilepingu alusel.
2. Proportsionaalne ei ole kui kannatanu kaitsmine toimub eeskätt liiklusõnnetuse toimumise ajal sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud üksikisiku heaolu ning teda ajaliselt ja rahaliselt koormavate ressursside hinnaga ning seejärel on sellel isikul (mitte kindlustusandjal) õigus esitada tagasinõue liiklusõnnetuse tegeliku põhjustaja vastu. Eelduslikult on kindlustusandja võimekus ja võimalused nõude maksmapanekuks oluliselt suuremad.
3. Hagis nõutavat summat ja lisanduvaid menetluskulusid saab pidada märkimisväärselt suureks ja ühtlasi kostja omandipõhiõigust intensiivselt riivavaks.
4. Maakohtu poolt viidatud LS § 77 lg 8 p 1 ei muuda

§ 7

lg-t 1 põhiseaduspäraseks, sest jätab tähelepanuta, et praegusel juhul oli sõiduki omanik teada.

§ 7

lg 1 ei saa anda põhiseaduspärast tulemust ka selles mõttes, kui liiklusregistris sisuliselt ja tegelikult ebaõige omanikuna figureeriv isik võtab ainuüksi LS § 77 lg 8 p-s 1 sätestatud teatamistoimingu tegemata jätmisega enda kanda need kohustused, mis tekivad liikluskahju tagajärjel, mille tekitab sõiduki üle tegelikku võimu teostav isik. Sellist riskijaotust ei saa pidada proportsionaalseks ega õiglaseks.

1. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-133-13 märkinud, et sõiduki omandi üleminekuks on vaja kokkulepet selle kohta ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (RKTKm nr 3-1-1-79-13, p 12.) Seega võib selles valguses tõusetuda LKndlS § 7 lg 1 põhiseaduspärasus ka registriandmetele õigusliku (mitte informatiivse) tähenduse omistamise aspektist. Riigikohus on ka varem leidnud, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile ning tegemist on informatiivse andmekoguga (RKHKo nr 3-3-1-94-09, p 12; RKKKo nr 3-1-1-50-10, p 8.1; RKTKm nr 3-2-1-19-12, p 9). Vastustaja seisukoht
2. Hageja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses asja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus otsuse tegemisel menetlusõiguse norme ja kohaldas materiaalõiguse norme õigesti. Maakohus on oma seisukohti piisavas ulatuses põhjendanud. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja TsMS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda.
4. TsMS § 652 lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud niivõrd, 4 kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks.
5. Vaidlus puudub maakohtu poolt tuvastatud faktiliste asjaolude üle, samuti selle üle, et hagejal kui kindlustusandajal on antud juhul

§ 55

alusel õigus esitada tagasinõue isiku vastu, kes käesoleva seaduse alusel vastutab kindlustuskohustuse täitmise eest.

§ 7

lg 1 kohaselt on kindlustuskohustus sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud isikul. 27. Kostja vastuväide põhineb üksnes sellel, et kostja hinnangul on

§ 7lg 1 põhiseadusega vastuolus ja tuleb jätta kohaldamata.

28. Ringkonnakohus ei nõustu kostja vastuväidetega

§ 7lg 1 põhiseadusega vastuolu kohta.

29. Maakohus on otsuses analüüsinud ja põhjendanud, miks pole alust tunnistada

§ 7lg 1 põhiseadusega vastuolus olevaks.

Ringkonnakohus nõustub maakohtu põhjendustega. Vastuseks apellatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium järgmist. 30.

§ 7

lg 1 ei ole vastuolus PS §-s 32 sätestatud omandipõhiõigusega, kuna ei reguleeri sõiduki omandiõigust. Samuti ei oma registrikanne sõiduki omandi üleminekul õiguslikku tähendust.

§ 7

lg 1 määrab üksnes isiku, kelle vastu on kindlustusandjal

§ 55alusel tagasinõude õigus.

Selliseks isikuks on seaduse kohaselt kahju põhjustamise hetkel sõiduki liiklusregistrisse kantud omanik. 31. Kolleegium ei nõustu, et tegemist on ebaproportsionaalse olukorraga, kus kannatanu kaitsmine toimub sõiduki omanikuna liiklusregistrisse kantud üksikisiku heaolu ning teda ajaliselt ja rahaliselt koormavate ressursside hinnaga, kui see isik, mitte kindlustusandja, peab esitama tagasinõue liiklusõnnetuse tegeliku põhjustaja vastu. Kohustus, mille

§ 7

lg 1 regulatsioon paneb sõiduki võõrandajale, hoolitseda selle eest, et registris kajastuksid õiged andmed sõiduki omaniku kohta, ei ole üleliia koormav. Selleks piisab vaid Maanteeameti teavitamisest, et sõiduk on võõrandatud. Tegemist on proportsionaalse ja õiglase riski jaotusega.

§ 7lg 1 on sobiv, vajalik ja mõõdukas abinõu, mis tagab õigusselguse.

Kes oli liikluskahju põhjustamise ajal sõiduki tegelik omanik, on müüja ja ostja vaheline vaidlus, mis ei puuduta kindlustusandja tagasinõudeõigust. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine

1. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad TsMS § 171 lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti kostja kanda.
2. Maakohus määras hageja põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruseks 250 eurot, milleks oli riigilõiv.
3. Kuna maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, teeb seda TsMS § 174 lg 3 järgides ka ringkonnakohus. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata hageja kulunimekirja põhjal. Hagejal ringkonnakohtus kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. /allkirjastatud digitaalselt/ Gaida Kivinurm /allkirjastatud digitaalselt/ Meeli Kaur /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Soots 5 6