KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Mati Maksing, Gaida Kivinurm ja Ulvi Loonurm Määruse kuupäev 2. oktoober 2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-20-6136 Tsiviilasi Kyoko Ryoko Trave

) § 172 lg 1 alusel on õiglane, et menetlusosalised kannavad oma menetluskulud ise. MÄÄRUSKAEBUS

1. Puudutatud isik esitas
2. augustil 2020 määruskaebuse, milles palub vaidlustatud määruse menetluskulude jaotuse osas tühistada ning panna kõik kulud avaldaja kanda. Maakohus jättis avalduse rahuldamata ja põhjendas, miks pöördus avaldaja kohtusse alusetult. Sellises olukorras tuleb menetluskulud jätta avaldaja kanda. Kohtuvaidluse põhjustas avaldaja ja käesolev menetlus on alustatud avaldaja avalduse alusel, mis jäeti rahuldamata.

§ 172

lg 7 teise lause alusel tuleb järelikult jätta kõik menetluskulud avaldaja kanda. MENETLUSE EDASINE KÄIK

1. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse ja andis avaldajale tähtaja sellele vastamiseks. Avaldaja vaidles kaebusele vastu. Maakohus määruskaebust ei rahuldanud ja edastas selle lahendamiseks Tallinna Ringkonnakohtule, kuhu tsiviilasja toimik saabus
2. septembril
3. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
4. Ringkonnakohus leiab, et vaidlustatud määrus tuleb

§ 657lg 1 p 1 alusel jätta muutmata.

Kaebus jääb rahuldamata ja puudutatud isik kannab sellega seonduvad menetluskulud. 7. Maakohtu määrus on vaidlustatud üksnes menetluskulude jaotuse osas, täpsemalt osas, milles korteriühistu kulud jäid tema enda kanda.

§ 456

lg 4 teise lause, § 463 lg 2 ja § 466 lg 3 esimese lause koostoimes on sama määrus ülejäänud osas jõustunud. 8. Hagita menetlused on olemuselt erinevad, mistõttu ei ole alati võimalik hagimenetlusega sarnaselt kindlaks teha menetlusosalist, kelle kahjuks lahend tehakse, st n-ö kaotajat, kes peaks kandma menetluskulud. Seetõttu annabki

§ 172

lg 1 teine lause mitme menetlusosalise osalemisel hagita menetluses kohtule ulatusliku diskretsiooniõiguse otsustamaks, kas jätta menetluskulud menetlusosalise kanda, kui see on asjaolusid arvestades õiglane. Kui menetluse võib algatada üksnes avalduse alusel ja avaldus jääb rahuldamata, jätab kohus menetluskulud

§ 172

lg 7 teine lause järgi siiski avaldaja kanda, kui seadusest ei tulene teisiti (Riigikohtu

1. mai 2011 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p 17 teine lõik).
2. Hagita menetluse kulude jaotuse otsustab maakohus

§ 172lg 1 teise lause alusel seega lähtudes õiglusest (Riigikohtu 11.

märtsi 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-14, p 29 teine lõik).

§ 172

lg 1 teise lause kohaldamisel teeb kohus diskretsiooniotsuse, mida kõrgema astme kohus saab tühistada vaid juhul, kui diskretsiooni piire on ületatud (Riigikohtu 13. mai 2020 määrus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 12 esimene lõik). 3

§ 172lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda (14.

juuni 2017 määrus tsiviilasjades nr 3-2-1-66-17, p 16, samuti nr 3-2-1-52-17, p 16). Sarnaselt on jäänud kaebemenetluse kulud menetlusosaliste endi kanda olukorras, kus kaebus jäi rahuldamata (14. novembri 2016 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-87-16, p 18). 11. Ringkonnakohus leiab, et ka

§ 172

lg 7 teises lauses käsitletud juhul saab maakohus kohaldada

§ 172lg 1 teise lauset.

Kummagi normi sõnastusest ei nähtu, et ainult avalduse alusel algatatavas menetluses

§ 172lg 1 teine lause ei kohalduks.

Eelkõige viitab selle lause lõpuosa (kui seadusest ei tulene teisiti) selgelt võimalusele, et kohalduvad ka muud menetluskulude jaotust reguleerivad normid. Seega võis maakohus käesolevas asjas

§ 172

lg 7 teise lause asemel kohaldada

§ 172lg 1 teist lauset.

12. Menetluskulude jaotamisel ei rikkunud maakohus diskretsioonipiire, samuti on maakohtu otsustus asjakohaselt ja piisavalt põhjendatud. Õige ja tsiviilasja toimikuga on kooskõlas maakohtu arusaam, et osaliselt rahuldas puudutatud isik avalaja taotluse menetluse ajal. Kuigi avalduse sisulisel lahendamisel maakohus juba rahuldatud taotluse osaga eraldi ei arvestanud, siis ei piira see sama asjaolu mõju menetluskulude jaotusele. Vähemalt osaliselt on tegemist

§ 168

lg-s 4 kirjeldatud olukorraga, mis õigustaks menetluse kestel esitatud dokumentide osas kulude jätmist puudutatud isiku kanda. Seega kokkuvõtvalt ongi õiglane, et kumbki menetlusosaline kannab ise oma menetluskulud. Lisaks märgib ringkonnakohus, et korteriühistu ja korteriomaniku vahelises vaidluses KrtS § 45 alusel võib üldjuhul eeldada, et vaidlus ei ole õiguslikult keerukas. Ka see õigustab käesolevas asjas menetluskulude osaliste endi kanda jätmist. 13. Määruskaebusega seonduvad menetluskulud jäävad

§ 171alusel puudutatud isiku kanda.

Juhindudes

§ 173

lg 1 teisest lausest märgib ringkonnakohus resolutsioonis kõigi seniste menetluskulude jaotuse.

1. Avaldaja esitas ringkonnakohtule menetluskulude nimekirja, milles palub määrata talle hüvitatava menetluskulu suuruseks 113,22 eurot õigusnõustamise kuluna. Ringkonnakohus jätab taotluse rahuldamata, sest hüvitatav menetluskulu peab vaidluse vastaspoolele olema eelnevalt ettenähtav, aga käesoleval juhul see nii ei ole (vt pikemalt nt Tallinna Ringkonnakohtu
2. jaanuari 2017 määrus tsiviilasjas nr 2-16-6276, p 25 jj koos seal viidatud Riigikohtu praktikaga). Avaldajat esindas menetluses seaduslik esindaja ja menetluskulude nimekirjast ega selle lisast ei nähtu, et taotletav kulu oleks tulnud kanda seadusliku esindaja toimingu eest.
3. Maakohtu kulujaotuse põhjal otsustas maakohus õigesti, et avalduse lahendamise kulusid pole vaja rahaliselt kindlaks määrata. Kokkuvõttes puudub kulude kindlaksmääramise vajadus. 16.

§ 696

lg 1 teise lause ja

§ 178

lg 1 esimese lause alusel saab käesoleva määruse peale esitada määruskaebuse Riigikohtule.

§ 178

lg 2 järgi ei saa vaidlustada otsustust jätta 113,22 eurot menetluskuluna hüvitamata, sest see summa on väiksem viidatud sättes märgitud 200 euro suurusest piirmäärast. / allkirjastatud digitaalselt / Mati Maksing, Gaida Kivinurm, Ulvi Loonurm 4