Obsah (14)

§ 563§ 172§ 663§ 659§ 551§ 377§ 378§ 467§ 5521§ 662§ 667§ 45§ 477§ 171

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 09.09.2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-478 Koht

) §-s 563 sätestatust, mis reguleerib lepitusmenetlust lapsega suhtlemist korraldava määruse ja kokkuleppe rikkumise korral. Kuigi nimetatud sätte eesmärk on vanemaid lepitusmenetluse käigus lepitada ja saavutada seeläbi vanemate kokkulepe, kuidas lahus elav vanem lapsega suhelda saab, on vaja tagada lapsega suhtlemist reguleeriva kohtumääruse täitmine ka siis, kui vanemad kokkulepet ei saavuta. Kuna käesolevas asjas ei saavutanud vanemad kokkulepet kohtu poolt suunatud perelepituses ega kohtus, tuleb lepitusmenetlus ebaõnnestunuks tunnistada ja

§ 563

lõike 7 järgi määrata, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada määruse täitmiseks ja/või millises ulatuses muuta vanemate ja laste suhtlemist puudutavat määrust ja milliseid muudatusi on vaja teha vanema õigustes lapse suhtes.

1. Menetlusosaliste ärakuulamisega ning kohalike omavalitsuste seisukohtadega leidis tõendamist, et pärast Tallinna Ringkonnakohtu määruse jõustumist on laste ema kolinud koos WW-ga XXX, isa elab jätkuvalt koos XX-ga RRR Harjumaal. Nimetatud asjaolu juba iseenesest muudab jõustunud kohtumääruse täitmise võimatuks, sest lapsed ja vanemad elavad üksteisest ca 200 km kaugusel. Samas on leidnud tuvastamist, et mõlemad vanemad on rikkunud jõustunud kohtumäärust laste suhtlemiskorra täitmise osas ning laste isa on ka põhjendamatult takistanud emal WW hooldusõigust teostada. Nt on ta viinud lapse RRR tema vanasse lasteaeda, kuigi laps käib lasteaias XXX, sest tema elukoht on ema juures XXX. Samuti viis isa W Tallinnasse arstile, kuigi laps enam Tallinnas ei ela.
2. Kohtu hinnangul on leidnud menetluses tuvastamist, et isa on mõjutanud lapsi avaldama kohtule seisukohti, mis sobiksid tema seisukohtadega. Nimetatut kinnitavad XX kohtus ärakuulamisel antud ütlused, kuid eriti lubamatu ja taunimisväärne on kohtu hinnangul kasutada ära isa poolt oma alaealist last XX eesmärgil, et viimane helistaks vennale ning küsiks viimaselt suunatud küsimusi (kus W soovib elada, kas ta igatseb isa ja venda jne), ise samal ajal kõne lindistades ja seda kohtule tõendina esitades. Kohtu hinnangul on selline vanema käitumine 7 2-18-478 laste õiguste jäme rikkumine ja näitab vanema oskamatust lapsi kasvatada ja soovimatust vaidlust lahendada.
3. Kuna isa takistab emal vahetamast WW perearsti, samuti lapse kooli registreerimist, pidas kohus põhjendatuks lõpetada vanemate ühise hooldusõiguse WW suhtes ka hariduse ja tervise küsimustes ning anda selles osas ainuhooldusõigus emale, sest vanemad ei suuda nendes küsimustes ühist hooldusõigust lõputute vaidluste ja erimeelsusteta teostada.
4. Kohus muudab senist suhtluskorda, arvestades asjaoluga, et lapsed elavad üksteisest hetkel 200 km kaugusel ja esialgset määrust seetõttu täita ei ole võimalik. Kohus juhtis aga veelkord laste isa tähelepanu sellele, et lapsega koos elav vanem peab julgustama last lahus elava vanemaga suhtlema, sest perekonnaseaduse (PKS) § 143 kohaselt ei tohi vanem kahjustada lapse suhet teise vanemaga, mistõttu tuleb tal XX-le selgitada, et emaga suhtlemine on nii lapse kui ema õigus ning selle kaudu on tagatud ka vendade omavaheliste suhete säilimine. Asjaolu, et XX avaldas kohtus esialgu soovimatust emaga suhelda, ei ole kohtu jaoks määrava tähtsusega, sest alaealise sellesisuline avaldus ei pruugi olla kooskõlas lapse tegeliku huviga ema ja vennaga suhelda.
5. Kohus ei pidanud põhjendatuks määrata lastega suhtlemise korraldamiseks erieestkostjat, sest lapsed ei ole oma vanematest võõrdunud. Arvestades laste vanust saab nende üleandmine vanemalt vanemale toimuda ka nii, et vanemad üksteisega kokku ei puutu, mistõttu ei pea lapse üleandmist vahendama kolmas isik. Kohtu hinnangul ei ole põhjendatud kohaliku omavalitsuse lastekaitsetöötajatele panna sellist koormust, et viibida mitmel korral kuus laste üleandmise juures või viibida lapse ja vanema kohtumiste juures. Kohus leidis aga, et esialgu peab laste üleandmine toimuma laste vanemate poolt nende koju transportimisega, laste kasvades võivad nad ise ühistransporti kasutades ühest linnast teise sõita. Kui vanalt lapsed võivad ise liikuda vanemate vahel, otsustab see vanem, kellel on õigus määrata lapse viibimiskohta.
6. Kuivõrd menetluses on tuvastamist leidnud, et nii isa kui ema on rikkunud esialgset määrust, millega määrati kindlaks vanemate ja laste suhtlemise kord, ning lepitusmenetlus tuleb tunnistada ebaõnnestunuks, sest pooli lepitada ei õnnestunud, tuleb juhindudes

§ 563

lõike 7 punktist 1 määrata lahendiga kindlaks, milliseid sunnivahendeid tuleb rakendada, kui vanemad jätkuvalt lastega suhtlemise korda rikuvad. Kohus asus seisukohale, et praeguses olukorras tuleb pidada piisavaks sunnivahendiks sunniraha määramist TMS §-s 261 sätestatu kohaselt. Jõu kasutamist lapsega suhtlemise korraldamisel ei pidanud kohus põhjendatuks kohaldada, sest TMS § 179 kohaselt lubab kohus lahendi täitmiseks jõudu kasutada üksnes juhul, kui muude vahendite rakendamine on jäänud või jääb tulemusteta. 23. Menetluskulude jaotamisel juhindus kohus

§ 172

lõikest 1 leides, et kuna määrus tehakse eelkõige laste huvides, tuleb laste ema ja isa menetluskulud jätta nende endi kanda. Eeltoodust tulenevalt ei määranud kohus kindlaks menetluskulude rahalist suurust. Määruskaebus

1. Laste isa esitas määruskaebuse, milles palub maakohtu määruse tühistada ja saata asja uueks läbivaatamiseks tagasi maakohtule uuele erapooletule kohtunikule. Lisaks esitab laste isa määruskaebuses mitmeid süüdistusi nii asja lahendanud kohtuniku, laste ema, lastekaitseametnike kui kolmandate isikute suhtes. Kaebaja palub esitada asja lahendanud kohtunikule süüdistus tahtlikult moonutatud faktide esitamises, laimamises, vaenu õhutamises ja lohakas erapoolikus töös ning kohtunike eetika rikkumise eest, ülekuulamise korraldamises lapse XX suhtes kaitseadvokaadita. Samuti taotleb isa esitada laste emale süüdistus PKS § 118 8 2-18-478 lõike 1 tahtlikus ja korduvas rikkumises, laste omavahelise suhtluse takistamises, VVV ja BBB lasteaedadele ning lastekaitsetöötajatele AL-le, KP-le ja NG-le süüdistus PKS § 120 lõike 7 rikkumise eest ning ametnikele MR-le ja HN-le märgukirjadele ja selgitusnõuetele vastamisel seaduse rikkumise eest ja kohtule teadlikult valeinfo esitamise eest. Lisaks palub kaebaja määrata laste ema elukaaslasele ZZ-le lähenemiskeeld kaebaja ning laste WW ja XX suhtes.
2. Kaebuse põhjenduste kohaselt ei arutanud maakohus laste isa esitatud avaldusi ega kompromissiettepanekut. Kohtunik võltsis teadlikult VVV lasteaia poolt kohtule esitatud dokumendi sisu ja kontrollis lohakalt kohtusse esitatud materjalide seaduslikkust ning tegi seetõttu otsuse moonutatud faktide põhjal. Lepitusmenetlus ebaõnnestus, kuna kohtunik valis lepitusmenetluse läbiviijateks ebapädevad ametnikud.
3. Kohus on kohustatud lahendama asja ainult laste huve arvesse võttes. Määrusest ei selgu, millised on WW ja XX huvid. Seega on arvatav, et määrus ei ole laste huvides.
4. Määruse punkt 13 viitab sellele nagu oleks laste isa tahtlikult takistanud WW hooldusõiguse teostamist ning viinud lapse RRR lasteaeda ja Tallinnasse arsti juurde olukorras, kus laps enam Tallinnas ei elanud. Tegelikkuses käitus laste isa kehtivast ringkonnakohtu määrusest lähtuvalt. RRR lasteaed ega Rae vald ei ole esitanud ühtegi dokumenti, mis kinnitaks, et WW enam RRR lasteaias ei käi.
5. Määruse punkt 14 teatab, et kohtus on leidnud kinnitust nagu oleks isa mõjutanud last XX. Lugedes digitoimikut ei selgu ühtegi fakti, mis seda mõjutust kinnitaks. Arusaamatuks jääb, miks kohtunik süüdistab laste isa nagu see oleks käskinud lapsel XX-l helistada vennale. Vastav kõne on tehtud lapse omal algatusel ja siis, kui isa ei olnud kodus. Samas punktis kritiseerib kohtunik nagu isa ei saaks lapse kasvatamisega hakkama. Tegelikkuses on XX kasvanud viimased 3 aastat ainult isa kasvatamise all ja temast on sirgunud tubli õpilane ja tunnustatud sportlane. Samuti süüdistab kohtunik laste isa nagu see ei sooviks vaidlust lahendada, kuigi tegelikkuses esitas isa menetluses 2 avaldust, mida ei ole määruses isegi mainitud. Menetlusosaliste seisukohad
6. Lapse ema vaidles määruskaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Eestkosteasutused sisulisi seisukohti kaebuse osas ei esitanud. Menetluse edasine käik
7. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle

§ 663lõike 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule.

RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 31. Ringkonnakohus tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Harju Maakohtu 09.06.2020 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt

§-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning

§-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. 32.

§ 659

, § 651 lõike 1, § 639 lõike 1, § 463 lõike 2 ja § 442 lõike 5 alusel lahendab kohus lõpplahendis seni lahendamata taotlused. Laste ema esitas esialgse õiguskaitse taotluse, 9 2-18-478 milles palub anda talle kiirelt ainuhooldusõigus lapse WW osas. Taotluse kohaselt palub ema kohtu sekkumist olukorras, kus lapse hetkel veel hooldusõiguslik isa hoiatab, et tuleb last kodu lähedasest KKK valla koolist väevõimuga ära võtma, et ta RRR Gümnaasiumisse (isa elukohajärgne kool) kooli panna.

1. Kohus küsis eestkosteasutustelt taotluse osas seisukohta. Kambja Vallavalitsus pidas õigustatuks taotlust anda WW ainuhooldusõigus esialgse õiguskaitse korras hariduse ja tervise küsimustes kohtumenetluse ajaks emale arvestades, et lapse elukohajärgne kool asub Kambja vallas. Rae Vallavalitsus leidis samuti, et põhjendatud on haridusküsimuse lahendamine esialgse õiguskaitse korras, sest nii saab laps alustada kooliteed õigel ajal elukohajärgses haridusasutuses.
2. Ringkonnakohus leiab, et avaldaja taotlus on osaliselt, s.o kohtumenetluse ajaks lapse WW hariduse küsimustes ainuhooldusõiguse andmise osas laste emale, põhjendatud ja kuulub selles osas rahuldamisele järgmistel põhjendustel. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 4771 lõike 1 järgi saab esialgset õiguskaitset hagita menetluses kohaldada üksnes seaduses sätestatud juhul. Sama paragrahvi lõike 2 järgi, kui esialgse õiguskaitse kohaldamine on seaduse järgi võimalik, võib seda teha, kui on vaja olemasolevat olukorda või seisundit säilitada või ajutiselt reguleerida, kui seadusest ei tulene teisiti. Esialgsele õiguskaitsele kohaldatakse hagi tagamise kohta sätestatut, kui seadusest ei tulene teisiti.

§ 551

lõikest 1 tuleneb, et kohus võib hagita perekonnaasja menetlemisel avalduse alusel või omal algatusel määrusega esialgse õiguskaitsena rakendada hagi tagamise abinõusid.

§ 377

lõike 2 järgi sellise hagi tagamiseks, mille esemeks ei ole rahaline nõue kostja vastu, võib kohus hageja taotlusel esialgselt reguleerida vaidlusalust õigussuhet, kui see on vajalik olulise kahju või omavoli vältimiseks või muul põhjusel. Seda võib teha sõltumata sellest, kas on alust arvata, et hagi tagamata jätmine võib raskendada kohtuotsuse täitmist või teha selle võimatuks.

§ 378

lõike 3 punkti 1 järgi võib kohus abieluasjas, ülalpidamisasjas ja muus perekonnaasjas menetluse ajaks reguleerida ka vanema õigusi ühise lapse suhtes.

1. Ringkonnakohus leiab, et praegusel juhul on tegemist sellise kiireloomulise küsimusega, mis vajab esialgse õiguskaitse korras reguleerimist. Vaidlustatud määrusega tunnistas maakohus lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja mh lõpetas osaliselt vanemate ühise hooldusõiguse lapse WW suhtes ning andis WW hariduse ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse laste emale. Sellise muudatuse tegi kohus põhjusel, et asjas leidis tuvastamist, et laste isa takistab põhjendamatult emal WW osas hooldusõiguse teostamist, sh takistab lapse perearsti vahetamist ja elukohajärgsesse kooli registreerimist. Jõustunud 15.02.2019 kohtumäärusega oli emale antud lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramise osas ainuhooldusõigus. Laste ema on esialgse õiguskaitse taotluses esile toonud, et laste isa on ähvardanud viia WW Kambja vallas asuvast koolist RRR Gümnaasiumisse. Kambja Vallavalitsus on vastuses taotlusele esile toonud, et lapse elukohajärgne kool asub Kambja vallas. Ringkonnakohtu hinnangul on lapse huvidega kooskõlas käia elukohale lähedalasuvas koolis. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on olnud vanemate vahel varasemaid intsidente seoses WW õigeaegselt oma elukohta tagasitoomisega, mh on laste isa varasemalt viinud WW lapse elukohajärgse XXX lasteaia asemel jätkuvalt RRR lasteaeda. Eeltoodust tulenevalt võib taotluses esile toodud oht olla eluliselt usutav, mistõttu on lapsele elukohajärgses koolis käimise tagamiseks põhjendatud kohtu sekkumine esialgse õiguskaitse korras. Kuivõrd taotluses esiletoodud asjaolud puudutavad üksnes hooldusõigust WW haridusega seonduvates küsimustes, on põhjendatud taotlus rahuldada üksnes selles osas.
2. Määrus kuulub esialgse õiguskaitse rakendamise osas viivitamatule täitmisele (

§ 467lõige 5).

10 2-18-478 37.

§ 563

järgi toimub vanema ja lapse suhtlemist korraldava jõustunud kohtumääruse rikkumise kõrvaldamiseks vanema palvel kohtus lepitusmenetlus. Lepitusmenetlust alustatakse

§ 563

lõike 1 esimese lause järgi juhul, kui vanem teatab kohtule, et teine vanem rikub lapsega suhtlemist korraldavat kohtumäärust või raskendab selle täitmist. Kui vanematega arutamine ei anna tulemusi ja kohus ei suuda neid lepitada, tuleb teha

§ 563

lõike 7 kohaselt määrus, millega kohus tunnistab lepitusmenetluse ebaõnnestunuks ja määrab, kas on mõistlik rakendada sunnivahendeid jõustunud kohtumääruse täitmiseks (punkt 1) või/ja on vajalik sõltuvalt konkreetse vaidluse asjaoludest kehtivat suhtluskorra määrust muuta (punkt 2) või/ja on vajalik teha muudatusi vanema õigustes lapse suhtes (punkt 3). 38. Kolleegium nõustub maakohtuga, et käesolevas asjas oli põhjendatud tunnistada lepitusmenetlus

§ 563lõike 7 järgi ebaõnnestunuks.

Arvestades vanemate konfliktseid suhteid, mis nähtub nii esitatud menetlusdokumentidest kui ka 10.10.2019 toimunud ärakuulamise protokollist, ning asjaolu, et perelepitaja HN 08.05.2020 kohtule esitatud seisukohast tulenevalt ei osutunud perelepituse läbiviimine võimalikuks, tuli kohtul teha

§ 563

lõike 7 järgne määrus.

§ 563

lõike 7 punktides 1–3 tehtavate otsustuste puhul on tegemist kohtu diskretsiooniotsusega, millesse kõrgema astme kohus saab sekkuda üksnes juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsioonipiire. Kolleegiumi hinnangul ei saa maakohtule antud juhul diskretsioonipiiride rikkumist ette heita. Maakohtu vastavad otsustused suhtluskorra muutmise kohta ning lapse WW hariduse ja tervise küsimustes ainuhooldusõiguse laste emale andmiseks on piisavalt põhjendatud ning vastavad tegelikule olukorrale ja laste huvidele. Suhtluskorra osas ei ole määruskaebuses ka sisulisi vastuväiteid ega muutmise ettepanekuid, mida kolleegium saaks kaaluda, esitatud.

1. Kohtul tuli asja lahendamisel arvestada asjaoluga, et võrreldes kehtiva 15.02.2019 Tallinna Ringkonnakohtu määrusega, on praeguseks ajaks eluline olukord oluliselt muutunud, kuna laste ema on kolinud koos lapse WW-ga Rae vallast (kus asub jätkuvalt isa ja lapse XX elukoht) Kambja valda (vanemate elukohtade vahemaa on seega ca 200 km). Eeltoodu tõttu ei ole seni kehtinud suhtluskord, kus lapsed suhtlevad lahuselava vanemaga iganädalaselt, sh nädala sees, pika vahemaa tõttu enam reaalselt täidetav. Kuivõrd vanemad lepitusmenetluse käigus uues suhtluskorras kokkulepet ei saavutanud, tuli suhtluskord määrata kohtul. Kolleegiumi hinnangul vastab vaidlustatud määruses kindlaks määratud suhtluskord mõlema lapse huvidele suhelda oma lahuselava vanemaga, samas arvestades vanemate elukohtade vahelist pikka vahemaad, ei ole see ka lastele vanemate mõistliku koostöö korral ülemäära koormav, arvestades mh, et lapsed kasvavad ja arenevad pidevalt ning suhtluskord on suunatud mh tulevikku. Samuti on tagatud lastele võimalus viibida koos ühe vanema juures samaaegselt. Kolleegium nõustub maakohtuga ka selles, et laps XX poolt ärakuulamisel avaldatu, et tema soovib emaga suhelda ainult nn vaba graafiku alusel, ei ole kohtu jaoks määrava tähtsusega, sest tol hetkel 12-aastase lapse sellise sisuga avaldus ei pruugi olla kooskõlas tema tegeliku huviga ema ja vennaga suhelda. Kolleegium ei kahtle, et laps XX on arenenud ja tubli noormees, kuid sellises vanuses lapselt ei ole õige ega tema huvidega kooskõlas nõuda, et ta teeks otsuseid, millel on oluline mõju tema vaimsele ja hingelisele arengule tulevikus.
2. 15.02.2019 määruse kohaselt on lapse WW ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha (sh elukoha) määramisel antud emale. Kuigi lepitusmenetlusele eelnevas menetluses taotles ema hooldusõiguse lõpetamist mh ka hariduse ja tervise küsimustes, leidis Harju Maakohus 15.10.2018 määruses (millise seisukohaga nõustus ka ringkonnakohus 15.02.2019 määruses), et menetluse käigus ei ole tõendamist leidnud, et vanemad ka nimetatud küsimuste osas vaidlevad, mistõttu jäi avaldus vastavas osas rahuldamata. Samas tuleb arvestada, et varasema kohtulahendi tegemise ajal elasid mõlemad vanemad Rae vallas, nüüdseks on aga ema kolinud 11 2-18-478 Kambja valda. Seoses sellega ongi ema menetluses esile toonud, et isa takistab tal vahetamast WW perearsti, samuti WW kooli registreerimist. Ringkonnakohus märgib, et üldjuhul on lapse huvides käia elukoha lähedal koolis ja perearsti juures. Ka käesolevas asjas ei nähtu selliseid elulisi asjaolusid, mis annaksid aluse teistsugusele otsustusele (nt et tulenevalt lapse tervislikust seisundist oleks tema huvides õppida muus koolis kui elukohajärgses). Arvestades eeltoodut nõustub kolleegium maakohtuga, et kuivõrd asjas leidis tuvastamist, et vanemate vahel on vaidlused WW hariduse ja tervise küsimustes, oli põhjendatud selles osas ühise hooldusõiguse lõpetamine ja laste emale kui WW-ga kooselavale vanemale vastavates küsimustes ainuhooldusõiguse andmine. Kaebuse väide, et laste isa käitus kooskõlas kehtiva ringkonnakohtu määrusega, ei arvesta asjaolu, et lapse tegelik elukoht ja sellest tulenevalt ka elukorraldus mh lasteaiaga seonduvas oli selleks ajaks juba muutunud.
3. Ringkonnakohtu hinnangul on õige ja põhjendatud ka maakohtu otsustus kohaldada

§ 563

lõike 7 punkti 1 alusel sunnivahendina määruse rikkumise korral sunniraha määramist, arvestades, et kohus tuvastas, et mõlemad vanemad on rikkunud jõustunud määrust, millega määrati kindlaks vanemate ja laste suhtluskord. Selles osas ei ole määruskaebuses ka sisulisi vastuväiteid määrusele esitatud. 42. Kolleegium ei nõustu kaebajaga, et laste ärakuulamisel 07.01.2020 oleks pidanud osalema (kaitse)advokaat.

§ 5521

lõike 1 kohaselt kuulab kohus vajadusel lapse ära psühhiaatri, psühholoogi või sotsiaaltöötaja juuresolekul, jättes vastava otsustuse tegemise kohtu kaaluda sõltuvalt konkreetse hagita perekonnaasja asjaoludest. Lepitusmenetlust ja perekonnaasjas esindust reguleerivad

-i sätted (vastavalt § 219 lõige 2 ja § 563) ei kohusta lepitusmenetluses alaealistele lastele riigi arvel esindajat määrama, kui nende huvid ei ole konkreetses vaidluses oluliselt vastuolus seaduslike esindajate (antud asjas seega vanemate) huvidega või kui ei ole tegemist vaidlusega, mis oleks seotud lapse eraldamisega perekonnast või isikuhooldusõiguse täieliku äravõtmisega või lapse äravõtmisega kasuperekonnast või ühelt abikaasalt või muult lapsega suhtlemiseks õigustatud isikult. Riigikohus on lahendis nr 3-2-196-14 selgitanud, et nt ainuhooldusõiguse määramisel viibimis- ja elukoha küsimuses on kohtul õigus, kuid mitte kohustus lapsele esindajat määrata. Sama kohaldub lepitusmenetluses, mis on varasema kohtumenetluse nn jätkumenetlus. Samuti juhib kolleegium kaebaja tähelepanu asjaolule, et käesolevat tsiviilkohtumenetlust ei saa mingilgi moel samastada kohtueelse või kohtumenetluses kriminaal- või väärteo asjas, mistõttu viide kaitseadvokaadile ei ole asjakohane. 43. Tsiviilasja materjalid ei anna alust nõustuda kaebajaga ka selles, nagu oleks maakohus tema avaldused ja seisukohad tähelepanuta jätnud. Asja materjalidest nähtuvalt esitas isa 07.01.2020 kohtule vastuavaldusena pealkirjastatud menetlusdokumendi, milles tõi esile ema poolt suhtluskorra rikkumised ning samuti tegi ettepaneku läbida perelepitus. Nimetatu osas on kohus 10.01.2020 kirjas menetlusosalistele selgitanud, et kuigi

ei võimalda hagita asjades vastuavalduse esitamist, ei saa kohus esitatud menetlusdokumenti siiski tähelepanuta jätta ja käsitleb seda laste isa seisukohana lepitusmenetluses. Mh on maakohus vaidlustatud määruses tuginenud asjaolule, et ka laste ema on kehtivat suhtluskorda rikkunud. Seega ei saa teha järeldust, et kohus on isa seisukohad tähelepanuta jätnud. Asjaolust, et kohus ei ole määruses käsitlenud kõiki laste isa seisukohti (mh 28.05.2020 avalduses esitatuid), ei saa teha järeldust, et kohus oleks vastavad menetlusdokumendid tähelepanuta jätnud. 44.

§ 662

lõike 3 kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Ringkonnakohus võtab

§ 667

lõike 3 alusel tsiviilasja materjalidesse lapse isa poolt 13.08.2020 esitatud tõendid, kuid tõdeb, et need ei anna alust maakohtust erinevale seisukohale asumiseks. 12 2-18-478 45. Seoses määruskaebuses toodud arvukate süüdistustega kohtuniku, lastekaitseametnike ja teiste menetlusega seotud isikute kohta märgib kolleegium, et ei näe selliseid rikkumisi, mis annaksid kohtule aluse pöörduda kuriteoteatega prokuratuuri või politsei poole

§ 45lõike 6 alusel.

Asjaolu, et kohtunik, lastekaitseametnikud ja perelepitajad ei nõustunud kaebaja kõigi seisukohtadega, ei tähenda automaatselt, et nad oleksid toime pannud väär- või kuriteo. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on kõik nimetatud isikud tegutsenud eelkõige laste, aga ka mõlema vanema õigustatud huvides (PKS § 123 lõige 1). Vanematel tuleb omavahelised erimeelsused lahendada lapsi vaidlustesse ja aruteludesse esmalt kaasamata, arutades lapsega tema hooldus- ja kasvatusküsimusi vaid juhul, kui lapse arengutase seda võimaldab (PKS § 116 lõike 3 teine lause). Kuna käesolevas asjas ei jõudnudki perelepitajad sisulise lepitustegevuseni laste isa poolt erinevate tingimuste esitamise tõttu, ei olnud neil ka võimalik jõuda otsustuseni, kas laste (või ühe neist) kaasamine oleks olnud mõistlik ja vajalik. Kohus ei ole hagita menetluses seotud menetlusosaliste esitatud taotluste ega asjaoludega ega hinnangutega asjaoludele, kui seadusest ei tulene teisiti (

§ 477lõige 5).

46. Kaebuses on taotletud ZZ suhtes lähenemiskeelu kohaldamist. Ringkonnakohus selgitab, et lähenemiskeelu taotlemiseks on

-is ette nähtud eraldi hagita menetlus (§ 544 jj), mistõttu ei ole kohtul võimalik vastavat avaldust käesolevas laste hooldusõigust ja suhtluskorda puudutavas tsiviilasjas lahendada. Lähenemiskeelu taotlemiseks tuleb kaebajal esitada eraldiseisev

-i nõuetele vastav avaldus maakohtule. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 47. Menetluskulud tuleb jätta

§ 171lõikest 1 tulenevalt kaebuse esitaja kanda.

Laste emal puudub menetluses lepinguline esindaja, seega ei ole alust eeldada tal menetluskulude tekkimist. Samuti puuduvad hüvitatavad menetluskulud eestkosteasutustel. Eeltoodust tulenevalt ei ole asjas kindlaksmääratavaid menetluskulusid. (allkirjastatud digitaalselt) /Ele Liiv, Peeter Pällin, Imbi Sidok-Toomsalu/ 13