(5)leidis kohus, et T. Tederi uue kuriteo risk on mõõdukas (keskmine): see ei tingi küll tema vanglasse saatmist, aga nõuab kriminaalhooldaja järelevalvet.
- T. Tederi karistust mootorsõiduki korduva joobeseisundis juhtimise eest silmas pidades on ilmne, et T. Tederi retsidiivsusrisk tuleneb alkoholist: T. Teder võib alkoholi tarvitamise korral uuesti purjuspäi sõidukit juhtima hakata.
- Niisugust ohtu paistab olevat pidanud silmas ka otsuse teinud kohus. Esiteks saadeti T. Teder alkoholi tarvitamise häire diagnoosimisele. Teiseks pandi talle kohustus hakata andma vereproove, mis pidid näitama, kas T. Teder liigtarvitab alkoholi. Viimane kohustus on siiski problemaatiline. Esiteks võiks sellisel juhul olla selgelt kirjas, et süüdimõistetul on keelatud alkoholi liigtarvitamine. Vastasel juhul võibki olla tulemuseks see, et rikkumiseks peetakse „mitte püsimist lubatava CDT-määra piires“ – nagu praegu erakorralises ettekandes leitakse. See aga ei saa mitte kuidagi õige olla: inimesele ei saa rikkumisena heita ette seda, et tema kehas on mingi bioloogiline näit selline, nagu ta mingil põhjusel olla ei tohi. Ette saab ikkagi heita vaid mingit tegu (tegevuse või tegevusetuse vormis). Ainuke legitiimne etteheide saaks sellises olukorras olla – nagu öeldud – alkoholi liigtarvitamine. Siiski on problemaatiline ka alkoholi liigtarvitamise keelamine ja inimesele selle keelu kontrollimiseks CDT-analüüsi tegemise kohustuse asetamine. Nimelt nähtub teaduskirjandusest, et ainuüksi vereanalüüsi abil alkoholi (liig)tarvitamist kindlaks teha ei saa, sest analüüsitulemused võivad osutuda valeks inimese tervise, kaalu, soo või rassi tõttu
- Kuni ei ole läbi mõeldud, kuidas teha teaduslikult korrektsel moel kindlaks, kas sellise liigkõrge CDT-näiduga inimene, kes eitab alkoholi tarvitamist, liigkõrge CDT-näit on ikkagi tingitud alkoholi tarbimisest või millestki muust, ei saa tulenevalt in dubio pro reo-põhimõttest üksnes CDT-näidu alusel alkoholi (liig)tarvitamist tuvastada. Lisaks võib CDT-näiduga seoses tekkida ka praktilisi probleeme, nagu näitab ka praegune asi: üks äriühing on pidanud problemaatiliseks näitu 1,3% (mis kirjutati ka kokkuleppesse ja kohtuotsusesse), ent teine leiab, et kriitiline on alles määr 1,7%. Päris probleemituks ei saa pidada ka seda, et inimene võidakse saata vanglasse seetõttu, et tal ei ole vereproovi (õigeaegseks) tegemiseks raha. Kokkuleppemenetlus toimub küll süüdistatava nõusolekul, ent on selge, et süüdistatav võib olla tõsise surve all: kui ta mingi tingimusega ei nõustu, võib ta sattuda vanglasse. Seepärast võib olla problemaatiline see, kui kellelegi asetatakse kokkuleppemenetluses selline (rahaline) kohustus, mida ta ei suuda täita.
- Eelöeldu siiski T. Tederit vangistusest ei päästa. T. Tederile heidetakse ette muudki kui vereproovidega seonduvat. Nii on T. Teder hoidunud kõrvale kriminaalhooldaja kontrollist. Eriti selge oli see
- augustil
- Eeskätt aga on ikkagi oluline alkoholi puudutav: olgu meelde tuletatud, et korduvalt purjuspäi sõidukit juhtinud T. Tederi sugugi mitte madal uute kuritegude oht tuleneb alkoholist. T. Teder tunnistas juba kahe esimese erakorralise ettekande menetlemisel, et ta tarvitas alkoholi. Tõsi, sel ajal ei olnud T. Tederile veel üheselt arusaadavat alkoholi tarvitamise keeldu seatud. Ometigi tuleb selle teadmise najal tõdeda, et T. Teder jätkas vähemasti sarnast elu sellega, mis päädis kuritegudega. Sama juhtus ka pärast seda, kui T. Tederile alkoholi tarvitamise keeld seati: T. Teder jätkas alkoholi joomist. Pole mingit alust arvata, et edaspidi saab olema teisiti. Olgu meelde tuletatud, et midagi ei muutnud ka depoosüst, mille T. Teder omale suvel teha lasi. Seda arvestades poleks mingit mõtet katseaja pikendamisel: T. Teder jätkaks alkoholi tarvitamist niikuinii. Pidades silmas alkoholist lähtuva retsidiivsusriski tõsidust (vt üleval), ei oleks see kuidagi aktsepteeritav, mistõttu peab T. Teder minema vanglasse. 1 Vt nt Fagan et al. BMC Gastroenterology 2014, 14:
- Diagnostic sensitivity of carbohydrate deficient transferrin in heavy drinkers; Ridinger et al. Experimental and Molecular Pathology 92