Obsah (4)

§ 100§ 99§ 101§ 102

2-19-115416 KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Kristiina Kask Otsuse tegemise aeg ja koht 28.08.2019. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasja number 2-19-115416 Tsiviilasi K. R. ja

) § 97 p 1 kohaselt on alaealine laps õigustatud saama ülalpidamist.

§ 100

lg 2 näeb ette, et alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises.

§ 99

kohaselt määratakse ülalpidamise ulatus kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes ja seejuures arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi.

§ 101

lg 1 sätestab, et igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Vabariigi Valitsuse 13.12.

1. a määrusega nr 117 oli alates
2. jaanuarist
3. a kuni kehtestatud kuupalga alammääraks 540 eurot. Vabariigi Valitsuse 19.12.
4. a määrusega nr 115 on kehtestatud alates 01.01.
5. a kuupalga alammääraks 584 eurot. Seega alates
6. jaanuarist
7. a kuni
8. detsembrini
9. a oli 5 2-19-522 miinimumelatis ühe lapse kohta 270 eurot kuus ja alates
10. jaanuarist
11. a on see 292 eurot kuus.

102 lg 2 kohaselt ei vabane vanemad oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on olukorras, kus ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib muu hulgas olla vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seadustiku § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Riigikohus on 07.02.

1. a otsuses tsiviilasjas nr 2-15-15909 (p 12) korranud ka juba varasemates lahendites (vt nt 22.03.
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-174-16 ja 08.01.
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13) avaldatud seisukohta, et lapse vajaduste rahuldamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatis ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kostjal on võimalik tõendada, et esineb mõjuv põhjus elatise vähendamiseks alla miinimummäära

§ 102lg 2 mõttes.

Eelnimetatud sätete alusel on kostjal vanemana kohustus oma alaealisi lapsi K. R. ja D. R. (hagejaid) ülal pidada. Eraldi elava vanemana saab kostja ülalpidamiskohustust täita eelkõige elatise maksmise teel. Hagejate esindaja on välja toonud, et hagejate igakuised kulud ühes kuus on kokku ca 1393 eurot. Kohus nõustub kostjaga, et osaliselt on välja toodud kulud põhjendamatult suured. Eelkõige on põhjendamatult suured märgitud eluasemekulud, mis tuleks jaotada kõigi eluaset kasutavate isikute vahel, mitte arvestada jaotatuna ainult hagejate peale. Kuna aga hagejad nõuavad kostjalt elatist alla seadusega ettenähtud alammäära, siis tulenevalt kehtivast elatise regulatsioonist ja eespool viidatud Riigikohtu praktika seisukohtadest, ei pea hagejad oma vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi nõutavas ulatuses tõendama ning saab eeldada, et ühe hageja vajaduste rahuldamiseks kulub vähemalt kahekordne miinimumelatis (s.o alates 1. jaanuarist 2019. a vähemalt 540 eurot kuus ja alates 1. jaanuarist 2020. a vähemalt 584 eurot kuus). Elatise nõude rahuldamata jätmiseks peab kostja tõendama, et esineb

§ 102lg 2 mõttes mõjuv põhjus nõutava elatise vähendamiseks.

11.3. Kohtu hinnangul ei ole kostja tõenditega põhistanud

§ 102

lg 2 mõttes mõjuvat põhjust, mis annaks alust vähendada temalt hagejate kasuks väljamõistetavat elatist. Kohus märgib, et

§ 102

lg-s 2 on toodud näidisloetelu mõjuvatest põhjustest, mille esinemisel on alust elatise väljamõistmiseks alla seadusega ettenähtud miinimummäära (vanema töövõimetus, teise lapse vähemkindlustatuks jäämine).

§ 102lg 2 mõttes mõjuvaks põhjuseks võib olla ka igasugune muu asjaolu. Tulenevalt Ts

MS § 230 lg-st 1 on sellise asjaolu tõendamiskoormus kostjal, kes sellele oma vastuväidetes tugineb. Kostja väitel viibivad lapsed tema juures umbes 4-7 päeva ühes kuus ning kostja teeb laste vajaduste katteks kulutusi umbes 500-600 euro ulatuses kuus. Kohus leiab, et iseenesest saab käsitleda

§ 102

lg 2 mõttes elatise vähendamise mõjuva põhjusena seda, kui lapsed viibivad olulise aja kohustatud vanema juures ja sel ajal annab vanem neile ülalpidamist vahetult laste vajalike kulude kandmisega. Kohus leiab aga, et antud juhul ei ole kostja tõendanud ei seda, et hagejad oleksid olulise ajast temaga, samuti seda, et on teinud laste vajaduste katteks kulutusi väidetud summade ulatuses. Kohus selgitas kostjale tema tõendamiskoormist 15.05.

1. a määruses, millega määrati poolte nõusolekul kirjalik menetlus. Hoolimata sellest kostja oma väidete tõendamiseks tõendeid ei esitanud. Hagejate esindaja, nende ema väitel on lapsed viibinud kostja juures üldjuhul ühes kuus kuni 2 6 2-19-522 päeva (48 tundi), kuid pärast käesoleva aasta märtsikuud ei ole lapsed üldse kostja juures olnud. Hagejate esindaja väitel kannab kõik laste vajalikud tema ning teda on laste ülalpidamisel aidanud laste sugulased, tädi, vanaema ja vanavanaema. Hagejate esindaja tunnistab, et kostja on ostnud lastele vaid mõned üksikud asjad. Kostja ei ole neid väiteid ümber lükanud ega tõendanud, et on laste ülalpidamisse olulises ulatuses panustanud vahetult. Kohus leiab, et elatise väljamõistmisel ei saa arvesse võtta kostja väidet selle kohta, et hagejad koos emaga elavad tema poolt ostetud ja remonditud korteris. Tulenevalt VÕS § 200 lg 1 p-st 1 ei saa ülalpidamise nõuet tasaarvestada. Ehk kui kostjal on tulenevalt eluasemest mingid nõuded hagejate seadusliku esindaja vastu, siis neid nõudeid kostjalt nõutava elatisega tasaarvestada ei saa. Kohus leiab, et hagi rahuldamata jätmiseks ei anna alust ka kostja väited selle kohta, et tema varaline seisund ei võimalda hagejatele nõutud ulatuses elatist maksta. Riigikohus on 13.02.
2. a otsuses tsiviilasjas nr 2-16-2343 korranud ka juba varasemates lahendites avaldatud seisukohta, et vanemal on kohustus hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Eelkõige peab vanem täitma lapse ülalpidamise kohustust oma sissetulekute arvel, piisava sissetuleku puudumisel aga ka muu vara arvel. Vanemal on lapse ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut ning vanem ei vabane lapse ülalpidamise kohustusest üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et tema sissetulek on liiga väike. Kostja esitatu kohaselt töötas ta Soomes, kuid seoses koroonaviiruse levikuga selle aasta kevadel kaotas töö ja on hetkel töötu. Kostja väitel puudub tal praegu sissetulek ja puudub ka igasugune vara. Vaatamata kohtu nõudele esitada andmed ja tõendid oma varalise seisundi kohta, kostja mingeid tõendeid ei esitanud. Arvestades siinkohal ka eespool viidatud Riigikohtu praktika seisukohti, leiab kohus, et ainuüksi see, et kostjal ei ole sissetulekut või on see liiga väike, ei anna alust vähendada kostjalt väljamõistetavat elatist. Hagejad nõuavad hagis elatist alla kehtiva miinimummäära. Kostja ei ole esitanud väiteid ega tõendeid selle kohta, et ta oleks töövõimetu või esineks mõni muu takistus, mis ei võimalda tal sissetulekut teenida. Koroonaviiruse leviku tõttu töö kaotamine saab olla üksnes ajutine. Kostjal vanemana on laste ülalpidamise kohustusest tulenevalt kohustus teenida sissetulekut, et hankida nii enda kui ka oma laste vajaduste rahuldamiseks vajalikud vahendid. Poolte vahel ei ole vaidlust selle üle, et kohtuväliselt olid vanemad leppinud kohaliku omavalitsuse sotsiaalosakonnas kokkuleppe, mille kohaselt pidi kostja maksma hagejatele elatist kummalegi 250 eurot kuus. Vaidlust ei ole selle üle, et kostja kokkulepet nõuetekohaselt ei täitnud. Kostja on esitanud tõendina maksekorralduse (dtl 81), millest nähtub, et K. T. kontolt on 11.05.
3. a kantud hagejate ema T. V. arvele 200 eurot, selgitusega: alimendid N. R. . Hagejad nõuavad kostjalt elatist alates hagi esitamisest, s.o alates 31.05.
4. a. Kostja poolt esitatud tõend tõendab hagejatele elatise maksmist enne seda perioodi. Kostja ei ole tõendanud, et ta on maksnud hagejatele elatist pärast hagi esitamist ja nõutavat perioodi alates 31.05.
5. a. 11.
6. Kõike eeltoodut arvestades rahuldab kohus hagi ja mõistab kostjalt hagejate kasuks välja elatise alates hagi esitamisest, s.o alates 31.05.
7. a hagis nõutud määras, s.o kummalegi hagejale 250 eurot kuus kuni hagejate täisealiseks saamiseni. Kohus selgitab, et kui pärast otsuse jõustumist peaksid oluliselt muutuma elatise suurust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, siis on poolel TsMS § 459 lg 1 alusel õigus uues hagis nõuda elatise suuruse muutmist. TsMS § 445 lg 1 alusel määrab kohus hagejate esindaja taotlusel kindlaks otsuse täitmise korra ja määrab, et kostjal tuleb temalt hagejate kasuks välja mõistetud elatis maksta hagejate ema T. V. pangakontole. 7 2-19-522 Menetluskulude jaotus
8. TsMS § 173 lg 1 järgi märgib kohus kohtuotsuses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. TsMS § 162 lg 1 sätestab, et hagimenetluse kulud kannab pool, kelle kahjuks otsus tehti. Antud juhul kohus rahuldab hagi ja seega tuleb menetluskulud TsMS § 162 lg 1 alusel jätta kostja kanda. Kohtule ei ole teada hagejatele menetluskulude tekkimist ning seetõttu puudub vajadus määrata kindlaks kostja poolt hüvitatavate menetluskulude suurust. /allkirjastatud digitaalselt/ Kristiina Kask Kohtunik 8