KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis (Eesistuja) kohtunik Krista Kirspuu, (liikmed) kohtunik Indrek Soots ja kohtunik Ulvi Loonurm Määruse tegemise aeg ja koht 29.09.2020, Tallinn K

§ 137

lg 1 alusel; - täiendada tsiviilasjas nr 2-17-11633 Harju Maakohtu poolt 14.12.2017 tehtud kohtumääruse p-i 3.

1. täiendava alapunktiga: Lapsevanem, kelle juures laps viibib, on kohustatud tagama lapse mobiiltelefoni või muu lapsega suhtlemist võimaldava seadme töökorra, sh laetavuse ning kättesaadavuse. Kumbki vanem on kohustatud võimaldama lapsel eemal viibiva vanemaga privaatselt suhelda; - muuta tsiviilasjas nr 2-17-11633 Harju Maakohtu poolt 14.12.2017 tehtud kohtumäärus p-e 3.
2. ja 3.2.

§ 143lg 3 alusel ning asendada need alljärgneva sõnastusega: a.) Kuni 2020. septembrini on lapse isal õigus kohtuda lapsega: i. kaks

§ 118lg-st 1, §-st 123, § 137 lg-dest 1 ja 3, § 145 lg-st 1.

Kohus leidis, et eelduslikult on lapse huvides see, et tema elu korraldaksid ka vanemate lahuselu korral mõlemad vanemad koos. Seega selleks, et rakendada

§ 137

lg 1 sätestatut, peab leidma tuvastamist, et vanemad ei suuda lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada ja et neil puudub tahe teha teise vanemaga igakülgset koostööd lapse elu puudutavate oluliste küsimuste lahendamisel, kusjuures vanemate suutmatuse korral tuleb mõista muuhulgas ka olukorda, kus lapse vanemad ei suuda lahendada lapsega seotud küsimusi alaliste pingeteta ja erimeelsusteta, sest see oleks vastuolus

§ 118lg 1 sätestatuga.

1. Kohus asus seisukohale, et käesolevas ära kuulatud menetlusosaliste seletustega, kohtule esitatud dokumentaalsete tõenditega on tõendatud järgmine: XX ja YY abielust on sündinud XX.XX.XXXX tütar WW (vaidlus puudub); XX ja YY abielu on lahutatud (vaidlus puudub); WW alaline elukoht on tema ema juures, kuid laps suhtleb regulaarselt ka isaga (vaidlus puudub); XX ja YY vaidlevad lapse hooldusõiguse teostamise üle juba alates
2. aastast ehk alates vanemate lahku minekust, mida kinnitab ainuüksi see, et juba
3. aastal pöördus lapse ema kohtusse avaldusega lõpetada vanemate ühine hooldusõigus ja määrata kindlaks isal lapsega suhtlemise kord (tõendab Harju Maakohtu 14.12.2017.a kohtulahend tsiviilasjas 2-1711633); käesoleva kohtumenetluse alustamise ajal ja ka menetluse ajal takistas YY WW sisse registreerimast tema ema juurde ehk lapse alalisse tegelikku elukohta, põhjendades seda sellega, et lapse isa ei pea vajalikuks ega soovi, et ema vahetaks lapse lasteaiakoha lapse ja ema elukohale lähemale, sest see ei ole isa väidetel lapse huvides (tõendavad ärakuulamisel antud ütlused ja vanemate vaheline kirjavahetus t/l 65); isa ei tunnistanud lapsel arstide poolt diagnoositud atoopilise dermatiidi olemasolu, vaid pani vastupidiselt arstide soovitustele lapse ujumistrenni, mis on lapsele tema nahaprobleemi tõttu sobimatu (diagnoositud haigust tõendab Perearstikeskus Remedium OÜ arstitõend t/l 72; basseinis käimise sobimatust tõendab 11 2-19-10850 perearsti vastus lapse emale t/l 75; asjaolu, et isa teadis lapsel esinevast haigusest tõendab vanemate vaheline e-kirjavahetus, kuid ei soovinud seda tunnistada, sest ema käis lapsega arstil ilma isaga kooskõlastamata, tõendab vanemate vaheline kirjavahetus t/l 75-79); YY ei vii WW oma suhtlemispäevadel balletiringi, kus laps juba mitmendat aastat osaleb ja käia tahab, sest YY peab seda lapse jaoks liigselt koormavaks ning leiab, et päevadel, mil laps on temaga, otsustab tema millistes huviringides laps osaleb (tõendavad ärakuulamisel antud ütlused ja vanemate vaheline kirjavahetus t/l 66); isa ei vii ka last lapsega suhtlemise päevadel eelkooli, sest leiab, et kahel päeval nädalas eelkoolis käimine on lapse jaoks liiga koormav, kuna nn eliitkoolides toimub eelkool vaid ühel päeval nädalas (tõendavad ärakuulamisel antud ütlused ja vanemate vaheline kirjavahetus t/l 67-68).
4. Kohus oli eeltoodud tõendeid ja vanemate ärakuulamisel antud ütlusi kogumis hinnates seisukohal, et vanemad ei suuda omavahel kokku leppida ega üksmeelt saavutada kõigis lapse hooldusõiguslikes küsimustes ja lapse suhtes hooldusõigust ühiselt teostada, YY-l puudub tahe teha XX-ga igakülgset koostööd lapse elu puudutavate oluliste küsimuste lahendamisel, sh lapse elu- ja viibimiskoha, ka lapse tema elukohta registreerimise, samuti tervise ja hariduse, sh huviringides osalemise küsimustes, mis on aluseks vanemate ühise hooldusõiguse osalisele lõpetamisele nendes küsimustes. Kohus oli seisukohal, et XX on lapse hooldusõigust teostanud lapse huvidest lähtuvalt kõigis vaidlusalustes küsimustes vastupidiselt YY-le, kelle käitumine jätab lapse ja ema suhtes kiusliku mulje, sest miski lapse ema poolt lapsele välja pakutu ei sobi YY-le, sh isegi see, et ema lapse tema tegelikku elukohta sisse tahab registreerida, talle sobiliku huviringi ja eelkooli välja valib. Eeltoodust tulenevalt on põhjendatud anda lapse elu- ja viibimiskoha, tervise ja hariduse, sh huviringide valiku küsimustes hooldusõigus ainuisikuliselt lapse emale.
5. Vanemate ja lapse suhtluskorra kindlaksmääramisel juhindus kohus

§ 143

lg-st 1, mille kohaselt on lapsel õigus isiklikult suhelda mõlema vanemaga ning mõlemal vanemal on kohustus ja õigus suhelda oma lapsega isiklikult. Kohus oli seisukohal, et hoolimata vanemate õiguste ja kohustuste võrdsuse põhimõttest ei saa lahus elavale vanemale alati tagada samasugust lapsega suhtlemise ja lapse kasvatamise õigust, nagu see on lapsega koos elaval vanemal, sest lapsest lahus elamine vähendab paratamatult võimalust lastega koos olla. Vanemad peavad ka lahuselu korral laste heaolu silmas pidades kokku leppima, kuidas korraldada laste elu lastele parimal viisil nendes küsimustes, milles neil ühine hooldusõigus säilib. Mõlemad vanemad peavad oma vanema õigusi teostades silmas pidama laste parimaid huve ja teostama oma vanema õigusi heas usus. Lapsega koos elav vanem on kohustatud üldjuhul lubama lapsel lahus elava vanemaga suhelda ning toetama igati lapse ja teise vanema kontakti, sh julgustama last teise vanemaga suhtlema ja olema selles lapsele emotsionaalselt toeks. Vanem ei tohi ka kahjustada lapse loomupärast suhet teise vanemaga. Riigikohtu 09.11.2011.a määruse 3-2-1-83-11 punktides 21 ja 22 avaldatud seisukohti arvestades määras kohus YY suhtluskorra WW-ga kindlaks võimalikult vanemate ja lapse huve arvestades, sõnastades ümber vanemate poolt välja pakutud suhtluskorra sõnastuse, et see oleks täpne ja mõlemale vanemale üheselt arusaadav.

1. Kohtu hinnangul tuleb regulaarne igakuine suhtluskord määrata kindlaks selliselt, et laps on üle nädala nädalavahetustel (kalendriaasta paarisnädala nädalavahetused (standard EVS-ISO 8601:2011, rahvusvaheline standard ISO 8601) isa juures alates neljapäeva õhtust kuni esmaspäeva hommikuni, kuid mitte nädala sees üksikutel õhtutel ning seda nii enne lapse kooli minekut kui ka koolis käimise ajal. Kohtu hinnangul on selliselt reguleeritud suhtluskord täpsem, kui iga kuu paaris ja paaritu nädalavahetuse jagamine vanemate vahel, sest mõnes kuus aastas on rohkem kui neli nädalat. Kohtu poolt määratud suhtluskord tagab isa õiguse olla kursis 12 2-19-10850 lapse lasteaias toimuvaga, kui ka hiljem koolielu ja õpingutega, samas ei killusta nädalasisesed isa juures käimised lapse rutiinset päevakava. Lisaks nimetatule reguleeris kohus kohtumäärusega ka isa ja lapse suhtlemise ajad pühadeks, koolivaheaegadeks ning puhkuste veetmiseks. Kohus leidis, et millegagi ei ole põhjendatud lubada lapsel ja isal veeta koos 2019.a suvest üksnes 2 nädalat ja edaspidi igast suvekuust 2 nädalat, vaid see tuleb koheselt määrata ühte moodi. Samuti on põhjendamatu ja vanemaid ebavõrdselt kohtlev see, kui kohus lubaks emal käia lapsega Ukrainas igal aastal kaks kuud, kuid isale võimalust väljapoole Euroopa Liitu reisida ei olegi. Kohtu hinnangul peavad pikkadeks reisideks väljapoole Euroopa Liitu andma vanemad üksteisele kirjalikud nõusolekud. Kohus oli seisukohal, et isa ja lapse suhtlemist korraldava kohtumäärusega ei saa reguleerida seda, kuidas vanemad last kasvatama peaksid, mida nad peaksid tegema erimeelsuste korral ning ka seda, kes peab tagama, et lapse telefon oleks laetud ja töökorras. Küll aga peab lahus oleval vanemal olema võimalus lapsega telefoni või mõne muu sidevahendi kaudu suhelda. Määruskaebus
2. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles palub vaadata määruskaebus läbi kohtuistungil, tühistada maakohtu määruse resolutsiooni p 1 ja p 2.1 ning saata kohtuasi tagasi esimese astme kohtusse uueks arutamiseks. Määruskaebuse esitaja vaidlustab määruse resolutsiooni p 1 ja punkti 2, osas, millega piiratakse võrreldes varasemaga oluliselt lapse ja isa suhtlust.
3. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt ei ole lapse esindaja lapse ja lapse isaga vestelnud. Kohus ei võtnud isa elukoha kohaliku omavalitsuse seisukohta arvesse. Menetluses ei ole arvestatud määruskaebuse esitaja selgitusi ja seisukohti. Selle tulemusena on kohus jõudnud üllatavate järeldusteni, nagu ei sooviks just isa emaga koostööd teha. Kohus ei ole välja selgitanud olukorra eripärasid, mistõttu on kaevatav kohtumäärus üllatavalt vastuoluline. Kohus on diskretsiooni teostamisel jõudnud järeldusele, et vanemate kokkulepped ei ole võimalikud. Ometi on kohus resolutsiooni punktides 2.4 ja 2.10 määranud, et suvevaheaja suhtluskorralduse ja lapse haiguspäevade asenduse lepivad vanemad omavahel kokku.
4. Kaevatavas asjas ei ole kohus selgitanud välja perelepituse võimalikkust ega suunanud pooli perelepitusse. Kohus ei ole välja toonud ühtegi asjaolu, millest lähtuvalt on kohus jätnud vanemad perelepitusse suunamata. Antud olukorras on perelepituse kaasamine hädavajalik.
5. Kohus on menetluse läbiviimisel rikkunud tsiviilkohtumenetluse nõudeid. Kohus andis 19.09.2019 toimunud istungil pooltele aja täiendavate seisukohtade esitamiseks kuni 7.10.2019 ja nendele vastamiseks kuni 21.10.
6. Ema esitas täiendavad seisukohad ja tõendid vahetult enne kohtumääruse tegemist. Isa palus 10.11.2019 vastuväites jätta kõik hiljem esitatud seisukohad ja tõendid toimikust välja ja juhul, kui kohus rahuldab ema taotluse, anda isale võimalus esitada mõistliku aja jooksul ema seisukohtade ja tõendite kohta enda seisukohad. Kohus rahuldas ema taotluse ja võttis kõik ema esitatud seisukohad ja tõendid arvesse, jättes rahuldamata isa taotluse täiendavate seisukohtade esitamiseks. Kohus on asja menetledes rikkunud isa TsMS § 199 lg 1 punktides 5 ja 6 sätestatud õigust võtta osa tõendite vaatlusest ja uurimisest ning vaielda vastu teiste menetlusosaliste taotlustele ja põhjendustele. Sellest tulenevalt ei olnud isal võimalik enne kohtumääruse tegemist juhtida kohtu tähelepanu, et ema 30.10.2019 esitatud seisukohtade juurde lisatud tõendit nr 9 on tahtlikult moonutatud. Tõendina esitatud kirjast on välja jäetud isa 11.06.2019 kiri, milles isa juhib tähelepanu, et ei ole saanud teisipäeva ja neljapäeva vahetamise osas vastust ja 13.06.2019 kiri, milles isa juhib tähelepanu, et ei ole veel ettepanekule vastust saanud. Isa lisab kogu kirjavahetuse koos pöördumisega Põhja-Tallinna Linnaosavalitsusse. Kuivõrd 30.10.2019 seisukohale oli lisatud moonutatud kirjavahetus, tutvus isa varasemalt esitatud tõenditega ja märkas, et 07.10.2019 seisukohale 13 2-19-10850 tõendina esitatud kirjavahetusest oli välja jäetud ema 17.09.2019 vastus, milles ema kinnitab, et käis lapsega ujumas.
7. Kohus ei ole tähelepanu pööranud tõendile, et ema on soovinud lapse panna kooli juba aastal 2019 (ema 30.10.2019 esitatud taotlusele lisatud tõend nr 5). Ühtlasi on kohus tähelepanuta jätnud, et isa on teinud mitmel korral ettepaneku (ema 30.10.2019 esitatud taotluse lisa nr 9 ja lisad 1 ja 3) muuta kohtumise aegu nii, et ema saaks soovi korral lapse balletti viia ning isale jääks lapse ja isa ühine aeg ning laps saaks käia nii eelkoolis kui lasteaias.
8. Senises kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kestva toimega määruse muutmiseks või tühistamiseks tuleb arvestada eelkõige TsMS § 480 lg 1 alustega ehk asjaolude või õigusliku olukorra kaaluka muutumisega. Kohus ei ole tuvastanud ühtegi uut asjaolu, mis annaks aluse muuta hooldusõigust niivõrd suures ulatuses, nagu kohus on kaevatavas määruses teinud.
9. Kohus on tuvastanud, et vanemate vahel on erimeelsused koolivaliku suhtes. Samas on kohus tähelepanuta jätnud, et peamine erimeelsus seisneb selles, kas laps käib tasulises erakoolis või tasuta riigikoolis, kusjuures tasuline erakool on õppetasemelt samaväärne, kui tavapärane riigikool.
10. Kohus on tähelepanuta jätnud isa selgitused, et vanemate vahel ei ole vaidlusi elukoha ja tervise küsimustes.
11. Kohus on kaevatavas määruses andnud emale piiramatu õiguse otsustada lapse viibimiskoht. Ema on Ukraina kodanik, kes viibib Eesti Vabariigis elamisloa alusel ja võib kolida isa ette teatamata (seni on seda last puudutavate oluliste otsuste puhul korduvalt juhtunud), Ukrainasse. Kohtumäärus, mis võimaldab emal piiramatult otsustada, kus on lapse viibimise koht, on vastuolus lapse huvidega.
12. Kohus on tähelepanuta jätnud isa väited, et ema on teinud last puudutavad olulised otsuses üksi, teavitades isa otsustest tagantjärgi ja nõudes isalt ema tehtud otsuste tagantjärgi heaks kiitmist. Kohus ei ole hinnanud, kas ema valik kolida laps eemale lasteaiast ja isast, on lapse huvides. Kohus on vaikimisi leidnud, et ema ei pea enda otsuste eest vastutama ja kui isa ei nõustu ema otsustega, tuleb ema ja isa ühine hooldusõigus lõpetada ja anda emale ainuhooldusõigus. Kohus on jätnud tähelepanuta, et ema kolis Põhja-Tallinnas Haaberstisse arutamata isaga läbi, milliseid muutusi see kaasa toob ja, kas on vaja vahetada lasteaeda või muuta teisipäevast lapse üleandmise korraldust. Sisuliselt on kohus vaikimisi nõustunud ema otsusega vältida ühise hooldusõiguse teostamist ning otsusega seotud vastutust ja tunnistab ema ainuõigust nõuda isalt elukoha muutmisega seotud tagajärje kõrvaldamist. Lasteaia vahetus, millega kaasneb stress ja pinge on täiendavad tegurid, mis põhjustavat atoopilise dermatiidi ägenemist, ei ole põhjendatud.
13. Kohus on jätnud tähelepanuta, et isa on nõus lapse elukoha registreerimisega ema elukohta. Isa on korduvalt nii kohtuistungil, kui hilisemates kohtule antud seisukohtades kinnitanud, et tema ei ole vastu lapse registreerimisega ema elukohta. Lisaks on isa andnud nõusoleku lapse elukoha registreerimiseks aadressil XXX, Tallinn. Seega on kohtu järeldus, et vanematel on ületamatud erimeelsused lapse elukoha osas, vale.
14. Isa ei saanud teada, et lapsel on vastunäidustus kloorivee suhtes, kui ema käib lapsega spas (ema tsiviilasjas nr 2-19-923 esitatud lapse kulude arvestus), kus on samuti kloorivesi. Vähem tähtsaks ei saa lugeda ka asjaolu, et ema käis samuti ajal kui laps oli emaga, ujumistrennis. Isa käis lapsega nahaarsti juures. Pärast arsti juhiseid, mille kohaselt on vastunäidustatud nii 14 2-19-10850 ujumine, kui sünteetilised riided, ei ole isa last ujumistrenni viinud. Laps ei ole käinud ujumistrennis vähemalt kaks kuud. Sellest hoolimata ei ole lapsel dermatiit vähenenud. Seetõttu on kohtu järeldus, nagu oleks dermatiidi ägenemine tingitud ainuüksi sellest, et isa pani lapse ujumistrenni, vale.
15. Määruskaebuse esitaja nõustub, et hariduse küsimuses on vanematel tõsised erimeelsused. Samas on isale arusaamatu, miks annab kohus hooldusõigus lapse hariduse küsimuses emale üle tervikuna, mitte ei määra ühekordset otsustusõigust koolivaliku küsimuses. Isa ei ole kunagi vastu vaielnud asjaolule, et laps saaks hea hariduse. Isa on nõus oma last hariduse omandamisel toetama ja valmis teda igakülgselt õpetama. Samas on isa vastu sellele, et laps peab minema tasulisse erakooli. Ema väidab 21.10.2019 seisukohas, et ta ei ole nõudnud ega hakkagi nõudma isalt õppemaksu kompenseerimist ning soovib võtta selle täielikult enda kanda. Isa arvates ei ole ema esitatud väited usutavad. Pigem viitab ema senine käitumine elatist nõudes, et ta soovib hoiduda lapse ülalpidamise kohustusest.
16. Kohus on resolutsiooni punktis 2.
17. määranud suhtluskorra, mille suhtes ei selgu, millisel põhjusel vähendab kohus lapse ja isa suhtlemise aega seniselt
18. päevalt
19. päevale kuus. Isa ei vaidle vastu, et senise suhtluskorra muutmine on seoses lapse kooli minekuga vajalik, kuid suhtluse mahu vähendamine ei ole lapse huvides. Senine suhtluse päevade arvu säilitamine on vajalik lapse ja isa suhete säilimiseks. Menetlusosaliste seisukohad
20. Puudutatud isikule I (laps) määratud esindaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Lapse esindaja kohtus lapsega tema elukohas (ema elukoht). Asjas puuduvad igasugused viited sellele, et lapse ema peaks lapsega Ukrainasse kolima. Lapse arstide poolt antud ravi ettekirjutused ei peaks vanema poolt olema seatud kahtluse alla ilma tõsikindlate ümberlükkavate tõenditeta. Puudutatud isiku etteheited lapsega suhtluskorra osas on põhjendamatud, sest ei arvesta lapse elukorralduse muutusi, mis tahtmatult kaasnevad eelkooli ja kooli minekuga.
21. Eestkosteasutus Põhja-Tallinna Valitsus leidis, et määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kõike arvesse võttes on selge, et vanemad omavahel kokku leppida ega üksmeelt saavutada hooldusõiguslikes küsimustes ei suuda. Määratud suhtluskord on väga põhjalik ja täpne ning selles on arvestatud nii vanemate kui lapse huve.
22. Eestkosteasutus Haabersti Linnaosa Valitsus ei toetanud määruskaebust. Ühise hooldusõiguse taastamisel lapse viibimiskoha, tervise ja haridust puudutavates küsimustes võib eeldada, et vanemad ei leia ühiseid seisukohti ning vaidlused pea kõikides last puudutavates küsimustes jätkuvad. Lapse heaolu huvides on talle stabiilse elukorralduse tagamine, mitte vanemate erimeelsustest tulenevate vaidluste jätkumine. Määrusega kehtestatud suhtlemiskord on mõistlik ning arvestab lapse vajadust suhelda mõlema vanemaga, tagab stabiilse kasvukeskkonna ning ei sega koolirežiimi täitmist.
23. Avaldaja määruskaebusele ei vastanud. Menetluse edasine käik
24. Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ja edastas selle tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 663 lg 5 alusel läbivaatamiseks ringkonnakohtule. 15 2-19-10850 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
25. Tallinna Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjalidega, leiab tuginedes TsMS § 657 lg 1 p 1, p 2 ja p 2¹, § 659, § 667 et määruskaebus kuulub rahuldamisele osaliselt, vaidlustatud Harju Maakohtu kohtumäärus tuleb tühistada osas, milles maakohus rahuldas lapse ema avalduse tervikuna ning andis lapse hooldusõiguse täielikult lapse emale üle (resolutsiooni punkt 1). Tühistatud osas teeb ringkonnakohus uue määruse, millega rahuldab avaldaja avalduse osaliselt, lõpetab lapse vanemate ühise hooldusõiguse osaliselt selliselt, et lapse emale antakse üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, sh elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires ning tervise ja hariduse, sh huviringides osalemise küsimustes. Lisaks täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2 ja määruse õiguslikke põhjendusi. Muus osas tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub vaidlustatud määruse põhjendustega ning tulenevalt TsMS §-st 659 ja § 654 lg 5 ja 6 käesolevas lahendis neid ei korda. Vastuseks määruskaebusele märgib ringkonnakohus järgnevat.
26. Esmalt selgitab ringkonnakohus menetluslikku olukorda. Seadusest tulenevalt on ringkonnakohus seotud määruskaebuse piiridega ning kontrollib maakohtu määruse seaduslikkust üksnes vaidlustatu piires, seega üksnes maakohtu määruse resolutsiooni punktide 1 ja 2.
27. osas. Vaidlustamata osas on maakohtu määrus jõustunud.
28. Arvestades avalduses esitatud nõudeid ja asjaolu, et vanemate ning lapse suhtluskorda on seni reguleerinud Harju Maakohtu poolt
29. detsembril 2017.a tsiviilasjas nr 2-17-11633 tehtud määrus (kompromissimäärus) (I kd, tlk 8-9), on maakohus suhtluskorda puudutavas osas läbi viinud TsMS §-s 563 mõttes lepitusmenetluse, kuigi jättis vastuolus TsMS § 563 lg-ga 7 määruse resolutsiooni punktis 2 märkimata otsustuse tunnistada see ebaõnnestunuks. Kuivõrd vanemad ei saavutanud suhtlemise korraldamises kokkulepet ning ema ei avaldanud soovi perenõustaja poole pöördumiseks, on täidetud TsMS § 563 lg 7 sätestatud eeldused lepitusmenetluse ebaõnnestunuks tunnistamiseks, millest tulenevalt täiendab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni punkti 2 vastava otsustusega. Ringkonnakohus selgitab, et lapsega suhtlemist korraldavas osas on maakohtu määrus sundtäidetav (vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
30. veebruari 2020.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-17-13244, p 16.1.). Seonduvalt hooldusõiguse osalise lõpetamise nõude lahendamisega juhib ringkonnakohus tähelepanu, et kompromissimäärusega kinnitas maakohus vanemate loobumise ühise hooldusõiguse lõpetamise nõudest (I kd, tlk 8 pöördel). Seega ei ole vaidlustatud määrus hooldusõigust puudutavas osas kestva toimega määruse muutmise määrus, nagu määruskaebuse esitaja ekslikult aru saanud on. Etteheited maakohtule, et kohus ei ole kaevatava määruse tegemisel tuvastanud ühtegi uut asjaolu, mis annaks aluse muuta hooldusõigust niivõrd suures ulatuses nagu kohus seda tegi, on eeltoodust tulenevalt asjakohatud.
31. Seadusest tulenevalt ei ole ringkonnakohus seotud määruskaebus esitaja taotlusega saata asi vaidlustatud osas tagasi maakohtule uueks arutamiseks, kui kohus leiab, et saab asja ise lahendada. Kuigi maakohus rikkus ema
32. oktoobri 2019.a menetlusdokumendis avaldatud seisukohtadele ja sellele lisatud tõenditele isale täiendavat vastamise tähtaega mitte määrates tema TsMS § 199 lg 1 p-des 5 ja 6 sätestatud õigusi, ei ole eelnev rikkumine ringkonnakohtu hinnangul piisav alus tsiviilasja tagasi maakohtule uueks arutamiseks saatmiseks, arvestades, et isa on saanud määruskaebust esitades võimaluse ema menetlusdokumendile vastata. Ringkonnakohus ei tähelda ka muid olulisi rikkumisi, mis võimaldaks asja tagasi saatmist esimese astme kohtule.
33. Nõustuda ei saa määruskaebuse esitaja väitega, et lapse esindaja on oma esindatava huvid 16 2-19-10850 ja vanemate arvamused välja selgitamata jätnud. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt korraldas maakohus pärast avalduse menetlusse võtmist asjas ärakuulamise, millel osalesid nii vanemad kui lapsele määratud esindaja, kes mõlemaid küsitles (I kd, tlk 51-56). Nii vastusest määruskaebusele kui maakohtule esitatud tasutaotlusest (I kd, tlk 135 pöördel) nähtub, et lapse esindaja kohtus lapse ja tema emaga nende elukohas.
34. Suhtluskorda puudutavas osas ei ole maakohtule etteheidetav perelepituse võimalikkuse välja selgitamata ja vanemate lepitusse suunamata jätmine. Ärakuulamise protokollist nähtuvalt on perenõustamise teema siiski arutluse all olnud (I kd, tlk 54 pöördel ja 55), kuid emal puudub sellesse usk. Isa pooldab perenõustamist, kuid tõi ka esile, et varasema kohtusse pöördumise eelses perelepituses osalemise järgselt suhted ei paranenud (I kd, tlk 54 pöördel). Eelnevast tulenevalt ja arvestades asjaolu, et ema ei ole perenõustamise ideed toetanud ka määruskaebusmenetluses, ei saa seda korraldada ka ringkonnakohtu abiga. Ringkonnakohus selgitab, et seaduse mõtte kohaselt ei saa kohus vanemaid perenõustaja juurde pöörduma kohustada. TsMS § 563 lg-st 4 tulenevalt juhib kohus tähelepanu võimalusele lasta end nõustada perenõustajal. Seega sõltub perenõustaja poole pöördumine üksnes suhtluskorra täitmise üle vaidlevate vanemate endi tahtest ja valmisolekust nõustamiseks. Kui vanemad või üks neist selleks valmis ei ole, puudub kohtul seaduslik alus poolte perelepitusse suunamiseks. Nõustuda tuleb siiski selle etteheitega, et maakohus on määruse põhjendustest välja jätnud põhjuse, miks kohus vanemaid perelepitusse ei saada. Eelnevast tulenevalt tuleb maakohtu määruse põhjendusi täiendada järgneva seisukohaga. Kohus leiab, et asjas tuleb määrata lapse ja isa suhtluskord, kuna vanemad ei ole kohtus saavutanud suhtlemise korraldamises kokkulepet ning perenõustaja poole pöördumise võimalust toetas ärakuulamisel küll isa, kuid ema mitte (I kd, tlk 54 pöördel ja 55).
35. Ringkonnakohus ei nõustu määruskaebuse esitaja etteheitega, et määrus ei sisalda suhtlemismahu määrangu põhjendusi ja isa suhtlemise mahtu lapsega on oluliselt piiratud. Vaidlustatud määrusest nähtuvalt on maakohus selgitanud, et ei määra lapse ja isa kohtumisi nädala sees üksikutel õhtutel, kuna see killustaks lapse rutiinset päevakava. Kompromissimääruse kohaselt kohtub isa lapsega reede õhtust hiljemalt kella 18.00-st kuni esmaspäeva hommikuni viies lapse lasteaeda; neljapäeva õhtust hiljemalt kella 18.00-st kuni reede hommikuni viies lapse lasteaeda ning teisipäeva õhtuti hiljemalt kella 18-00-st kuni 20.00-ni viies lapse koju (I kd, tlk 8 pöördel). Selle järgi ei ole isal kokku kümmet suhtluse täispäeva. Eeltoodust tulenevalt ei ole maakohus suhtluskorda puudutavas osas diskretsiooni piire ületanud ega lapse huvide vastast lahendit teinud. Samal seisukohal on olnud nii eestkosteasutused kui lapse esindaja, kes määruskaebusega taotletud mahus suhtluskorra suurendamist ei toetanud ega muutnud oma seisukohti ka määruskaebusmenetluses isa poolt esitatud esialgse õiguskaitse taotluse lahendamise käigus (II kd, tlk 122 ja pöördel). Sealjuures rõhutas isa elukoha eestkosteasutus Põhja-Tallinna Valitsus, et suhtluskord arvestab nii vanemate kui lapse huve.
36. Ringkonnakohus ei nõustu ka väitega maakohtu määruse vastuolulisusest. Isale ei saa tulla suhtluskorra punktide 2.
37. ja 2.10 määrang suvevaheaja suhtluskorralduse ja lapse haiguspäevade asenduse kohta, mis eeldab vanemate kokkulepet, üllatusena. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on mõlemad vanemad seda ise ette näinud ja taotlenud (I kd, tlk 86, 86 pöördel, 114 pöördel ja 141). Seega ei ole maakohtule sellise määrangu lisamine etteheidetav. Eeltoodud põhjendustel puudub ringkonnakohtul alus maakohtu määruse resolutsiooni p 2.
38. muutmiseks.
39. Vastuoluliseks ei saa määrust pidada ka seonduvalt sellega, et maakohus on hooldusõiguse 17 2-19-10850 osalise lõpetamise alusena välja toonud vanemate suutmatuse hooldusõigust üksmeeles teostada, sest seda tsiviilasja materjalid kinnitavad. Ringkonnakohus juhib tähelepanu, et Riigikohtu seisukohtadest tulenevalt saab kõrgema astme kohus ühise hooldusõiguse lõpetamise ja ühele vanemale ainuhooldusõiguse andmisesse kui kohtu kaalutlusotsusesse sekkuda juhul, kui alama astme kohus on ületanud diskretsiooni piire või rikkunud oluliselt menetlusõiguse normi (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
40. veebruari 2016.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 3-2-1-159-15, p 28). Kooskõlas Riigikohtu juhistega (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi
41. aprilli 2018.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-17-507, p 16) hindab ringkonnakohus järgnevalt valdkondade kaupa, kas maakohtu otsustust rahuldada ema avaldus ühise hooldusõiguse osalise lõpetamise nõudes on alust muuta.
42. Ema taotles lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamist tema viibimiskoha määramise osas ja selles küsimuses ainuhooldusõiguse enesele üleandmist, millises osas maakohus avalduse tervikuna rahuldas.
43. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus tsiviilasja materjalide alusel iseenesest õigesti, et vanemad vaidlevad lapse hooldusõiguse teostamise üle juba alates
44. aastast, lapse alaline elukoht on ema juures ning nii kohtumenetluse alustamise ajal kui ka vältel takistas isa last ema juurde tema alalisse elukohta sisse registreerimast. Isa väide, et ta on nii kohtuistungil kui hilisemates seisukohtades olnud nõus lapse elukohta registreerimisega, on õige vaid formaalselt. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on isa nõustumus olnud siiski alati seotud mõne tingimusega. Nii kinnitas isa ärakuulamisel, et ei andnud nõusolekut sissekirjutuseks, sest ei olnud nõus lasteaia vahetamisega (I kd, tlk 52 pöördel), hilisemas menetluses avaldas aga, et on valmis andma nõusoleku lapse sissekirjutuse muutmiseks kohe, kui on saanud selguse lasteaia küsimuses, vanemad on kokku leppinud koolivalikus ja muudes lapsele olulistes küsimustes (I kd, tlk 95). Kirjavahetuses emaga märkis isa, et lapse sissekirjutuse saab vormistada XXX aadressile pärast kirjas toodud teemade läbi arutamist ja kokkuleppe sõlmimist (I kd, tlk 99). Määruskaebusest nähtuvalt on isa vastu, et emal oleks lapse viibimiskoha määramise osas piiramatu õigus. Eelnevast tulenevalt ei ole maakohtu järeldus, et vanematel on vaidlused lapse elukoha osas, vale nagu määruskaebuse esitaja väidab ning maakohtul puudus alus lähtuda isa elukoha eestkosteasutuse seisukohast.
45. Maakohtule pole etteheidetav ka isa poolt lapse tegelikku elukohta sisse kirjutamiseks antud nõusolekuga arvestamata jätmine, arvestades, et sellega on isa nõustunud alles pärast maakohtu lõpplahendi tegemist,
46. novembril 2019.a (II kd, tlk 12-13) ning maakohtule esitati vastav tõend määruskaebusega. Ringkonnakohtu hinnangul ei anna nimetatud nõusolek alust maakohtu otsustust tühistada, arvestades, et vanematel on selles lapse sissekirjutusega seonduvalt olnud pikaaegsed vaidlused, lapse tegelik elukoht on ema juures, isa keeldumine lapse sissekirjutuse muutmiseks vajaliku nõusoleku andmisest on olnud põhjendamatult tingimuslik ning eestkosteasutused ja lapse esindaja ei ole määruskaebust selles osas toetanud.
47. Õige on siiski määruskaebuse esitaja tähelepanek, et maakohus on lapse viibimiskoha, sh elukoha määramise küsimuses emale andnud piiramatu õiguse, ületades sellega diskretsioonipiire. Tsiviilasja materjalidest ei nähtu, et vanematel oleks olnud vaidlusi lapse viibimiskoha määramisega väljaspool Eesti Vabariiki. Eeltoodust tulenevalt tühistab ringkonnakohus maakohtu määruse resolutsiooni punkti 1, rahuldab ema avalduse osaliselt, lõpetab vanemate ühise hooldusõiguse lapse suhtes osaliselt ja määrab anda emale üle ainuhooldusõigus lapse viibimiskoha, sh elukoha määramise osas Eesti Vabariigi piires. Selliselt säilib vanemate ühine hooldusõigus lapse viibimiskoha, sh elukoha määramise osas väljaspool praegust elukohariiki, mis on ringkonnakohtu hinnangul lapse huvides, arvestades, 18 2-19-10850 et see puudutab vahetult lapse õigust lahus elava vanemaga suhelda.
48. Ema taotles ka lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamist tema tervist puudutavates küsimustes ja selles osas ainuhooldusõiguse enesele üleandmist, millises osas maakohus avalduse samuti tervikuna rahuldas.
49. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuse esitaja väide vanemate vaheliste vaidluste puudumise kohta lapse tervist puudutavates küsimustes väär. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt selgus maakohtus toimunud ärakuulamisel, et lapse isale olid teada meditsiinilised näidustused lapsel diagnoositud atoopilise dermatiidi kohta, kuna need on kirjas nii lapse digiloos kui olid ema poolt isale saadetud meili teel (I kd, tlk 52, 52 pöördel). Lapse isa on pidanud lapsele pandud diagnoosi ebapädevaks (I kd, tlk 54), arvab lapsel olevat hoopiski stressist põhjustatud allergia (I kd, tlk 53 pöördel) ning on lapse ujumistrennide ära jätmisega nõus vaid juhul, kui on tõendatud, et ujumine dermatiiti süvendab (I kd, tlk 56). Vanemate kirjavahetusest nähtub, et ema on isale edastanud perearsti soovitused hoiduda konkreetsel ajal veeprotseduuridest (I kd, tlk 75), kuid isa on ikkagi lapsega spasse läinud (I kd, tlk 75 pöördel), arvamusel, et allergia on pigem toidust, tolmulestadest ja kuivast õhust ning annab teada, et tegeleb lapsega ajal, kui laps on temaga, täpselt nii nagu vajalikuks peab (I kd, tlk 76). Ema on isale teada andnud nahaarsti soovitusest konkreetsel ajal mitte käia lapsega vannis, ujulas, spaas, kuni naha probleem ei ole ravitud (I kd, tlk 78), mille osas isa arvab, et emal tuleb vähendada enda kodus lapse emotsionaalset stressi ja mitte käia lapsega balletitundides (I kd, tlk 78 pöördel). Lapse ema on esitanud tõendid lapsel (muu) atoopilise dermatiidi diagnoosimise kohta 28.08.2015, 22.11.2018, 11.12.2018, 30.09.2019 (I kd, tlk 58, 59, 60, 72), millest nähtub, et tegemist on kroonilise haigusega. Isa esitatud tõendi kohaselt on lapsel 04.10.2019 diagnoositud ärritav kontaktdermatiit (I kd, tlk 91).
50. Eeltoodust tulenevalt tuvastas maakohus, võttes arvesse ka isa seisukohti ja selgitusi, õigesti, et vanemad vaidlevad lapse tervist puudutavate küsimuste üle, isa ei ole tunnistanud lapsele määratud diagnoosi atoopilise dermatiidi kohta ning pani vastupidiselt arstide soovitustele lapse ujumistrenni. Maakohus on õigesti järeldanud ka seda, et isa ei soovi lapse tervisega seotud küsimustes emaga koostööd teha, arvestades, et lapse isa on vaielnud emaga nii diagnoosi kui haiguse konkreetsetel ägenemisperioodidel basseiniveest hoidumise vajalikkuse üle. Eelnevast tulenevalt ei ole maakohtule etteheidetav ka isa eestkosteasutuse seisukohaga arvestamata jätmine.
51. Ringkonnakohus on seisukohal, et maakohtu otsustuse muutmiseks ei anna alust ka määruskaebuse väited ja sellele lisatud tõendid. Järeldatav on, et vaidlus lapse tervise probleemidega seonduvalt kestab edasi. Isa esitatud fotost (II kd, tlk 15) nähtuvalt on lapsel dermatiit alles ka pärast ujumistrennide ärajätmist, mis on ringkonnakohtu hinnangul haiguse kroonilisust arvestades mõistetav. Samas, võrreldes fotot ema poolt esitatud fotodega septembrikuust 2019, mil laps veel ujumistrennides käis (I kd, tlk 73-74), on näha haigusnähtude taandumist. Seega kinnitab eeltoodu, et ujumine basseinis siiski mõjutab lapse naha seisundit ning spetsialistide soovitused ei ole ekslikud olnud. Ärakuulamisel selgitas ema, et lapse haiguse tekkepõhjused ei ole teada. Vanemate kirjavahetusest nähtuvalt on lapse naha seisundi halvenemise põhjusena mh välja toodud rämpstoit ja mandariinid (I kd, tlk 79). Tsiviilasja materjalides sisalduvad erialaspetsialistide soovitused last basseini mitte viia on antud lapse haiguse ägenemise faasidega seonduvalt. Seega ei ole ema ühekordne lapse ujumistrenni viimine maakohtu määruse tühistamise aluseks, arvestades, et ema juhtis 17.09.2019 e-kirjas (II kd, tlk 8) ka isa tähelepanu lööbe ägenemisele ning spetsialisti soovitusele jätta lapse ujumistrennid 2-3 nädalaks vahele, millele isa vastas soovitusega ujumas 19 2-19-10850 edasi käia, kuna teda nõustanud spetsialisti arvates võib lööve olla tingitud stressist (II kd, tlk 7). Tõendit et see nii on, isa kohtumenetluse vältel esitanud ei ole. Lasteaia vahetusele kui atoopilise dermatiidi ägenemist põhjustavale tegurile viitamine isa poolt ei ole asjakohane, arvestades, et ema on sellest ideest loobunud (I kd, tlk 139).
52. Maakohus ei ole eksinud ka hinnangus, et vastupidiselt isale on ema lapse tervisega seonduvas valdkonnas lapse hooldusõigust teostanud lapse huvidest lähtuvalt. Lapsel on alates 2015 aastast korduvalt diagnoositud atoopiline dermatiit, mis on TÜ Kliinikumi poolt veebilehel kliinikum.ee avaldatud info kohaselt ägenemiste ja vaibumistega kulgev põletikuline krooniline nahahaigus. Seega on olnud lapse huvides, et vanemad tema tervist puudutavates küsimustes aktiivsust üles näitaks ja omavahel koostööd teeks, otsiks ja leiaks sobiva erialase abi ning last igapäevaselt ja eriti haiguse ägenemise perioodil igakülgselt toetaks. Tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on lapsega arstide juures peamiselt käinud ema, kuigi võimalused lapse terviseprobleemidega seoses arstide poole pöördumiseks on võrdselt olemas olnud mõlemal vanemal. Ringkonnakohus on seisukohal, et lapse huvides ei ole omavahel vaidlevad vanemad, kellest üks ei tunnista teise vanema poolt leitud erialaspetsialistide diagnoose, vaidleb nendele vastu, ei järgi kõiki haiguse ägenemisperioodidel antud soovitusi ning hakkab lapse terviseprobleemi tõsisemalt suhtuma alles pärast teise vanema poolt ühise hooldusõiguse lõpetamise avalduse esitamist ja kohtumenetluse käigus lapse haigusseisundit kinnitava tõendi hankimist. Arvestades eeltoodut ning asjaolu, et määruskaebust ei ole selles osas toetanud kumbki eestkosteasutus ega ka lapse esindaja, puudub ringkonnakohtul alus maakohtu määruse resolutsiooni p.1 muutmiseks lapse tervist puudutavate küsimustega seonduvas osas.
53. Ema taotles lapse suhtes ühise hooldusõiguse lõpetamist ka tema haridust puudutavates küsimustes ja selles osas ainuhooldusõiguse enesele üleandmist. Maakohus rahuldas avalduse.
54. Ringkonnakohtu hinnangul tuvastas maakohus õigesti, et vaidlused vanemate vahel on ka selles valdkonnas pikaajalised, isa ei ole oma suhtlemispäevadel viinud last balletiringi ega ka eelkooli. Sealjuures on maakohus tuginenud mõlema vanema selgitustele ja seisukohtadele, mistõttu ei saa nõustuda väitega, et kohus ei ole isa arvamuste ning seisukohtaga üldse arvestanud ega asja sisuliselt uurinud. Õiged on ka maakohtu järeldused, mille kohaselt ei suuda vanemad üksmeelt saavutada ning vastupidiselt isale on lapse ema teostanud hooldusõigust lapse huvidest lähtuvalt.
55. Ärakuulamisel selgus, et balletiringi minek oli lapse soov, kuid vaatamata sellele isa last ajal, kui laps on suhtluskorra kohaselt tema juures, balletiringi ei vii (I kd, tlk 52, 53). Vanemate kirjavahetusest nähtuvalt teatas isa emale, et nädala keskel ta lapsega balletiringis käima ei hakka ning otsustab päevadel, kui laps on temaga, lapse huvitegevuste üle ise (I kd, tlk 66). Isa väitis küll ärakuulamisel, et peab lapse balletiringi suureks koormuseks, kuid ei ole selle kohast tõendit, et lapsele huviringides, lasteaias ja eelkoolides käimine koormav oleks, esitanud. Seega on isa lapse sooviga osaleda balletiringis põhjendamatult arvestamata jätnud.
56. Hilisemas menetluses tugines isa väitele, et laps saab ühisele ajale planeeritud huvitegevuste tõttu isaga liialt vähe aega koos olla, kuid ei ole vaidlustanud ema väidet, et alates
57. a detsembrist on isa püsivalt rikkunud kompromissimäärusega kehtestatud suhtluskorda ning lapse teisipäeva õhtuti ööseks enda juurde jätnud. Seega on isa suhtluskorra rikkumisega emale määratud suhtlusaja arvelt saanud lapsega suhtlemiseks piisavalt aega juurde nii selleks, et ühiselt aega veeta kui ka lähtumaks lapse soovist osaleda teisipäevastes balletitundides. Eelnevast tulenevalt on alusetud maakohtule tehtud etteheited seonduvalt sellega, et kohus jättis arvestamata isa korduvate ettepanekutega emale kohtumise aegade muutmiseks. 20 2-19-10850 Määruskaebusele lisatud isa kirjad (II kd, tlk 5 pöördel ja 6) ei näita ringkonnakohtule eeltoodut arvestades mitte seda, et lapse huvidest ei suuda lähtuda ema, vaid et sellest ei ole johtunud lapse isa. Asjas on tõendatud, et laps on osalenud balletitrennides kõigil kordadel, mil on viibinud emaga ning pole nendesse jõudnud isaga suhtlemise aegadel (I kd, tlk 150-152).
58. Isa ei ole menetluses tuginenud väitele, et ema valik kolida laps eemale lasteaiast ja isast, on lapse huvide vastane. Seega on määruskaebuse esitaja etteheide maakohtule, et kohus ei ole seda hinnanud, alusetu. Ärakuulamise protokollist ja isa
59. oktoobri 2019.a menetlusdokumendist nähtub pigem see, et isa peab lapse lasteaeda viimist distantsi mõttes enese jaoks problemaatiliseks (I kd, tlk 52 pöördel ja 84 pöördel). Kuivõrd ema loobus menetluse jooksul soovist laps tegeliku elukoha järgsesse lasteaeda panna, ei pidanud maakohus andma hinnangut ka ema otsusele jätta uude elukohta kolimisega seonduv võimalik lasteaia vahetus isaga läbi arutamata.
60. Maakohtule ei ole etteheidetav ka hinnangu andmata jätmine sellele, et ema ei arutanud kolimisega kaasnevalt isaga eelnevalt läbi vajadust muuta lapse üleandmise korraldust, kuna isa ei ole ema nõudmisi tunnistanud, vastates, et vanemad järgivad lapse üleandmisel kas varem kokku lepitut (Stroomi Keskuse Maxima kauplus) või tuleb ema lapsele järgi isa juurde (I kd, tlk 84 pöördel). Kuivõrd ema pole last saanud isalt teisipäeviti isegi siis, kui on talle isa elukohta järgi läinud (I kd, tlk 1 pöördel), ei saa nõustuda ka selle etteheitega nagu oleks maakohus tunnistanud ema õigust nõuda isalt elukoha muutmisega seotud tagajärgede kõrvaldamist.
61. Ringkonnakohus nõustub siiski määruskaebuse esitajaga, et ema 30.oktoobril 2019.a esitatud menetlusdokumendile lisatud tõendist nr 5 (Innove Rajaleidja psühholoogi individuaalse nõustamise kokkuvõte
62. aprillist 2019.a) nähtub, et ema on kaalunud võimalust laps 2019.a sügisest kooli panna (I kd, tlk 148). Arvestades isa selgitusi, et ta on saanud ema eelnevast otsusest ja lapse kahte eelkooli panekust teada hiljem, ei ole ema selliselt käitumine ringkonnakohtu hinnangul kooskõlas

§ 118

lg-s 1 sätestatuga, mille mõtte kohaselt teostavad vanemad lapse suhtes ühist hooldusõigust ühiselt ja üksmeeles selliselt, et mõlemal vanemal oleks võimalus last puudutavates küsimustes kaasa rääkida (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.novembri 2017.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 16). Samas ei ole eelnev käesoleval juhul hooldusõiguse lõpetamata jätmise iseseisvaks aluseks, kuna

§ 137

lg 2 p 2 kohaselt saab avalduse rahuldamata jätta vaid juhul, kui on alust eeldada, et ühise hooldusõiguse lõpetamine ja avaldajale ainuhooldusõiguse määramine ei ole kooskõlas lapse huvidega. Ringkonnakohtu hinnangul selliseid aluseid asjas ei esine.

1. Innove Rajaleidja kokkuvõttes soovitatakse, et juhul kui laps jätkab õpinguid koolieelses lasteasutuses, on vajalik, et ta osaleb järjepidevalt koolieelikute õppeprogrammides ja/või eelkoolis (I kd, tlk 149). Ema valitud eelkoolidest on isa vastu lapse käimisele QQQ eelkoolis, kuna peab seda koormavaks, kuid nõustunud RRR eelkooliga (I kd, tlk 53). Sealjuures ei ole isa lapse liigset koormust tõendavat dokumenti esitanud. Laps ise on isale avaldanud, et mõlemas koolis on tore (I kd, tlk 97). Eelnevast tulenevalt ei ole isa keeldumine lapse viimisest QQQ eelkooli tundidesse ka ringkonnakohtu hinnangul põhjendatud.
2. Maakohtule ei ole ette heidetav ka isa elukoha eestkosteasutuse arvamusega arvestamata jätmine, kuna tsiviilasja materjalidest nähtuvalt on vanematel olnud vaidlused ka lapse koolivalikuga seoses, keskendudes peamiselt sellele, kas laps peaks käima tasulises erakoolis või riigikoolis. Isa on olnud kogu menetluse vältel ema poolt eelistatud QQQ koolile vastu selle tasulisuse tõttu (I kd, tlk 55 pöördel) ja seda vaatamata sellele, et ema on avaldanud soovi võtta kooli õppemaksu tasumine täielikult enda kanda (I kd, tlk 97 pöördel, 112). Vanemate 21 2-19-10850 sellesisulised vaidlused jätkusid ka määruskaebusmenetluses. Ema esitatud esialgse õiguskaitse kohaldamise taotlusest selgus, et isa on ema teadmata saatnud QQQ koolile avalduse lapse
3. klassi astumise avalduse tühistamiseks (II kd, tlk 52). Selliselt toimides ei käitunud ka isa

§ 118lg-s 1 sätestatuga kooskõlas.

Kuigi ema kinnitas ringkonnakohtule eraldi, et võtab lapse õppemaksu kulu ainuisikuliselt enda kanda ega nõua selle hüvitamist isa poolt (II kd, tlk 77), seadis isa kompromissläbirääkimistel täiendavaks tingimuseks, et kõik lapse õppevahendid jmt koolihariduse omandamisega kaasnevad kulud kaetakse kokkulepitavast elatisest ning kui lapsele peaks tekkima juurde huviharidust puudutavaid ringe/trenne, siis ka need tuleb emal kanda juhul, kui need kokkulepitavat elatist ületavad (II kd, tlk 83, 85 pöördel). Vanemate vaheliste vaidluste jätkumise tulemusena rahuldas ringkonnakohus

1. veebruari 2020.a määrusega ema esialgse õiguskaitse taotluse ja andis talle ainuotsustusõiguse lapse haridust puudutavate küsimuste otsustamiseks seonduvalt lapse
2. klassi astumise korraldamise ja koolivalikuga 2020 a. sügisel.
3. Arvestades, et vanematel on lapse haridusega seotud küsimustes olnud jätkuvad erimeelsused, üksmeelt ei suudetud leida ka määruskaebusmenetluse jooksul, mõlemad vanemad on teinud selles valdkonnas otsustusi teise vanemaga eelnevalt läbi rääkimata ning eestkosteasutused ega lapse esindaja ei ole määruskaebust ka selles osas toetanud, tuleb jätta maakohtu määruse resolutsiooni punkt 1 ka lapse hariduse küsimustega seonduvas osas muutmata jätta.
4. Tsiviilasjast nähtuvalt on vanemate vahelised erimeelsused ja pinged ühise hooldusõiguse teostamisel kestnud pikemat aega, tulemuslik ei ole olnud varasem perenõustamine ega kompromissläbirääkimised käesolevas menetluses, eestkosteasutuste ja lapse esindaja hinnangul vanemate koostöö paranemise lootust ei ole. Arvestades, et ka Riigikohtu seisukohtade kohaselt on hooldusõiguse lõpetamist sarnastel eeldustel õigeks peetud ning hooldusõiguse kuulumine mõlemale vanemale ei tohiks takistada lapsega seotud hooldusõiguslike küsimuste otsustamist (vt nt Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 22.novembri 2017.a kohtumäärus tsiviilasjas nr 2-16-5794, p 18), on maakohtu otsustus olnud õige osas, milles ringkonnakohus seda käesoleva määrusega ei muuda.
5. Ringkonnakohus selgitab, et lõpetatud hooldusõigust on võimalik taastada vanema avalduse alusel, kui hooldusõiguse taastamine vastab lapse huvidele (

§ 123¹ lg 1).

Vanematel on alati õigus kohtu poolt määratud suhtluskorda kokkuleppel muuta (

§ 143lg 2¹ esimene lause) ning see kehtib ka kohtu poolt määratud suhtluskorra kohta.

Kui kohtulahendis sätestatud lapse ja lahus elava vanema suhtlemise kord ei vasta uute asjaolude ilmnemise tõttu enam lapse huvidele, peab vanem pöörduma kohtu poole avaldusega muuta

§ 143

lg 3 alusel vanema ja lapse suhtlemise korda.

§ 123

lg 2 kohaselt on üksnes kohus pädev hindama ja otsustama, kas suhtlemise kord vastab

§ 123lg 1 mõttes lapse huvidele. 68. Ts

MS § 654 lg-st 2² ja § 659 tulenevalt esitab ringkonnakohus maakohtu määruse tervikresolutsiooni. Taotluste lahendamine, menetluskulude jaotus, edasikaebeõigus

1. Lapse isa esitas määruskaebuses taotluse kaebuse läbivaatamiseks istungil. TsMS § 667 lg 3 esimese lause kohaselt lahendatakse määruskaebuse kirjalikus menetluses, kui kohus ei pea vajalikuks kohtuistungit korraldada. Ringkonnakohus on seisukohal, et käesoleval juhul ei ole asja istungile määramine vajalik, kuna selles on võimalik teha lõpplahend asja materjalide põhjal ilma ärakuulamiseta, mistõttu tuleb taotlus jätta rahuldamata. 22 2-19-10850
2. TsMS § 172 lg 3 alusel jätab ringkonnakohus lapsele riigi õigusabi korras määratud esindaja kulud Eesti Vabariigi kanda. Muud menetluskulud, sh ka ringkonnakohtu menetluse jooksul esitatud esialgse õiguskaitse taotlustega seonduvad menetluskulud, jätab ringkonnakohus TsMS § 172 lg 1 alusel menetlusosaliste endi kanda, kuna see on vaidluse asjaolusid arvestades õiglane.
3. Määrus ei ole edasikaevatav resolutsiooni punkti 5 osas. Muus osas võib määrusele tulenevalt TsMS § 178 lg 1 esimesest lausest ja § 696 lg 3 esimesest lausest määruskaebuse esitada Riigikohtule 15 päeva jooksul määruse ärakirja kättesaamisest alates. (allkirjastatud digitaalselt) /kohtunik, kohtunik, kohtunik/ 23