Obsah (7)

§ 26§ 33§ 59§ 60§ 8§ 62§ 261

KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Imbi Sidok-Toomsalu, liikmed Ele Liiv ja Peeter Pällin Määruse tegemise aeg ja koht 30.06.2020, Tallinn Tsiviilasja number 2-18-12786

) § 59 lõike 1 ja § 60 lõike 1 alusel teavet andma, samuti tegi sundtoomise ja aresti ning sunniraha määramise hoiatuse. Avaldaja nimetatud otsusega ei nõustunud ning esitas kaebuse kohtutäituri otsusele, mille kohtutäitur jättis 16.07.2018 otsusega rahuldamata ning mille avaldaja on kohtus vaidlustanud (tsiviilasi nr 2-18-11197). 24.07.2018 tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määruse otsuse ning korduva sunniraha määramise hoiatuse, mille avaldaja samuti vaidlustas, kuid kohtutäitur jättis 21.08.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. 3. 14.06.2018 otsusega täiteasjas nr 175/2017/802 kohustas kohtutäitur avaldajat

§ 26

lõike 1 alusel esitama 3 päeva jooksul teise kohtutäituri menetluses oleva (olnud) täiteasjade nr 120/2017/448 ja 120/2017/483 algatamise aluseks olnud notariaalsed lepingud, s.o täitedokumendid ja tegi sunniraha määramise hoiatuse. 21.06.2018 esitas avaldaja kaebuse 14.06.2018 kohtutäituri dokumentide nõudele, mille kohtutäitur jättis 16.07.2018 rahuldamata ning millise otsuse avaldaja kohtus vaidlustas (tsiviilasi nr 218-11034). 24.07.2018 tegi kohtutäitur avaldajale sunniraha määruse otsuse ning korduva sunniraha määramise hoiatuse, mille avaldaja samuti vaidlustas, kuid kohtutäitur jättis 21.08.2018 otsusega kaebuse rahuldamata. 4. Kohtutäitur ei ole 21.08.2018 kaebuse läbivaatamise otsustes vastanud ühelegi kaebuse väitele, viidates paljasõnaliselt

§ 26lõikele 1, § 261 lõikele 1 ja § 59 lõikele 1.

Viidatud sätete rakendamiseks on kohtutäituril õigus üksnes siis, kui tema poolt nõutavad andmed on vajalikud konkreetse täitemenetluse läbiviimiseks, kuid kohtutäitur ei ole seda põhjendanud. 5. Kohtutäitur rikkus

§ 33

lõiget 4, avades ühe täitedokumendi alusel kaks täiteasja olukorras, kus nii sissenõudja kui võlgnik on samad. 6. Täiteasjas nr 175/2017/801 tegi kohtutäitur võlgnikule ettepaneku võlgnevuse 6626.58 eurot tasumiseks, kuigi tegelik võlgnevus on 615.90 eurot. Ainuüksi asjaolu, et võlgnevus on näidatud tegelikust enam kui kümme korda suuremana, annab aluse 14.06.2018 otsuse tühistamiseks. Jääb arusaamatuks, miks peab avaldaja otsusele lisatud varanimekirjas esitama andmed registervara kohta, millised andmed kohtutäiturile endale on kättesaadavad. Avaldajalt andmete küsimine, mida on kohtutäituril endal võimalik registritest saada või mida avaldaja on eelnevalt kohtutäiturile esitanud, ei täida mingil määral täitemenetluse efektiivsema läbivaatamise eesmärki, vaid koormab avaldajat ülemääraselt. Täitmata on ka

§ 26

lõikes 2 sätestatud eeldus, s.o et abikaasa või elukaaslase ja ülalpeetavate näol peab olema tegemist võlgniku suhtes kohustatud isikutega. Varanimekirja punktis 3 kohustab kohtutäitur avaldajat esitama detailseid andmed abikaasa või elukaaslase ja 3 ülalpeetavate kinnisvara kohta, kuid ei selgita, miks on tegu täitemenetluses vajalik teabega.

§ 26

lõikest 2 ja §-st 59 ei tulene kohtutäiturile õigust nõuda võlgniku abikaasalt või elukaaslaselt ja ülalpeetavalt täitemenetluses vajalikke andmeid võlgniku tasunõude kohta. Seega ei või neid nõuda ka võlgnikult endalt. Varanimekirja punkti 4 osas märkis avaldaja, et kohtutäituri seisukoht, et avaldaja ei esita pahatahtlikult kohtutäituri soovitud andmeid, on kohtutäituri subjektiivne arvamus. Kuna avaldaja leidis, et kohtutäituril puudub õiguslik alus osade andmete küsimiseks ja avaldaja ei saa esitada andmeid osaliselt, siis ta 14.06.2018 otsust ei täitnud, vaid esitas kaebuse maakohtule.

1. Seoses täiteasjaga nr 175/2017/802 leidis avaldaja, et kohtutäitur peab põhjendama, miks tema poolt nõutud teave on vajalik ja millist tähtsust omavad teise kohtutäituri täitedokumendid tema poolt läbiviidavas täitemenetluses. Kuna 14.06.2018 otsus on ebaseaduslik, on ebaseaduslik ka 24.07.2018 otsus.
2. Avaldajale jääb arusaamatuks, miks ei esitatud mõlemat teabenõuet samas täiteasjas. Kohtutäiturimäärustiku § 61 lõike 1 järgi peab kohtutäitur täitekulude kandmisel arvestama võimalikult väiksema kuluga, et säästa võlgnikku liigselt koormavatest kohustustest. Avaldaja arvates kuulub sama põhimõte rakendamisele ka sunniraha nõuete esitamisel. Kohtutäituri küsitud andmed ei olnud vajalikud täitemenetluste läbiviimiseks, mida kinnitab asjaolu, et praeguseks ajaks on mõlemas täiteasjas menetlus lõpetatud ilma, et avaldaja oleks küsitud andmeid esitanud. Puudutatud isikute seisukohad
3. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Kohtutäitur viitas

§ 26

lõikele 1 ja § 59 lõikele 1 leides, et kuna võlgnik rikkus teabe andmise kohustust ning teda oli eelnevalt ka sunniraha kohaldamisest hoiatatud, olid sunniraha rakendamise eeldused täidetud ega saanud olla üllatuslikud. Tallinna Ringkonnakohus on lahendis tsiviilasjas n 2-18-8039 leidnud, et kohtutäituri poolt oli kahe eraldi täitemenetluse algatamine õigustatud.

1. Sissenõudja leidis, et kaebus ei ole põhjendatud. Avaldaja ei ole dokumentide ja andmete esitamise nõuet täitnud, mistõttu määras täitur sunniraha, hoiatades eelnevalt selle määramise võimalikkusest. Kohtutäitur tegutses sunniraha määramisel ja hoiatuse tegemisel õiguspäraselt oma volituste piires. Täitemenetluse efektiivseks läbiviimiseks on vajalik kogu info võlgniku vara ja kohustuste kohta ning ei saa väita, et sellise info kogumisega rikutakse avaldaja huve. Nimetatu puudutab ka võlgniku abikaasa, elukaaslase ja ülalpeetavate vara, kuna tegemist võib olla ühisvaraga. Maakohtu määrus
2. 13.11.2019 määrusega jättis Pärnu Maakohus avaldaja kaebuse rahuldamata, menetluskulud avaldaja kanda ning mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks välja menetluskulud 200 eurot koos viivisega.
3. Määruse põhjenduste kohaselt on täitemenetluse eesmärgiks võlausaldaja nõude võimalikult efektiivne rahuldamine. Võlgniku vara kohta omab teavet eelkõige võlgnik ise, kes

§ 59

lõikest 1 tulenevalt peab kohtutäiturile andma oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Sellise teabe andmise kohustus on sama sätte lõike 2 alusel ka kolmandatel isikutel, kelle valduses on võlgnikule kuuluv vara või kellel on võlgniku suhtes varalisi õigusi.

§ 60

lõike 1 alusel on võlgnik 4 kohustatud esitama kohtutäituri nõudel oma vara, sh ka kohustuste, nimekirja, mis lisaks olemasolevale varale peab mh hõlmama ka vara, mille võlgnik on viimase aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist tasu eest võõrandanud lähikondsele pankrotiseaduse (PankrS) § 117 tähenduses ja vara, mida võlgnik on viimase kahe aasta jooksul enne täitemenetluse alustamist ära kinkinud. Kohtutäituril lasub kohustus kontrollida tehingute tegemist mh lähikondsetega, mistõttu on andmete küsimine võlgnikult endalt oma lähikondsete vara kohta põhjendatud. Sellise võimaluse andmete kogumiseks annab ka

§ 26lõige 4.

Teabe andmine on ka avaldaja enda huvides, nt ülalpeetavate arvu teades saab kohtutäitur välja arvestada mittearestitava sissetuleku suuruse. Õige on see, et registrite kaudu on kohtutäiturile enamik andmeid elektroonilisel teel kättesaadavad. Samas ei pruugi registrist nähtuda nt registri järgi ühele abikaasale kuuluva vara kuuluvus tegelikult abikaasade ühisvara hulka. Vara nimekirja koostamine on seega vajalik eelkõige vara puhul, mille kohta kohtutäitur iseseisvalt infot ei saa (nt sularahas makstav sissetulek, välismaal asuv vara, registervaraks mitteolev vara, võimalik tagasivõidetav vara) ning kohustuste suurused (dokumendid, mis tõendavad võlgnevuse olemasolu). Kohtutäitur saab küll isiku pangakonto arestida, kuid tal ei ole ülevaadet sel olevate rahaliste vahendite suuruse kohta. Kuigi kohtutäituril on info osaliselt võlgniku vara kohta olemas, ei ole see kõikehõlmav ega saa kohtu arvates olla võlgnikule esitamiseks ebamõistlikke pingutusi nõudev.

§ 8

lõike 1 kohaselt on kohtutäituri ülesandeks viivitamatult tarvitusele võtta kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguda täitemenetluses vajalikku teavet ning selgitada täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi.

§ 26

lõige 1 annab kohtutäiturile õiguse nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet ning täitemenetluses vajaliku dokumendi või muu eseme ettenäitamist. Võlgniku poolt antava teabeta ei oleks täitemenetluse eesmärkide saavutamine võimalik. Sellest tulenevalt on põhjendatud ka võlgnikule teabe andmise kohustuse kehtestamine ning vajadusel sunnivahendite kohaldamine. 13. Avaldaja leidis, et kohtutäitur on näidanud täiteasjas nr 175/2017/801 võlgnevust tegelikust enam kui kümme korda suuremana, mis peaks andma aluse 14.06.2018 otsuse tühistamiseks. Vaidlust ei saa olla, et täiteasjades nr 175/2017/801 ja 175/2017/802 on täitemenetluse alustamisel märgitud võlgnevuse summaks kokku 6626.58 eurot, milline summa on märgitud ka 14.06.2018 otsusel ning kohtul puuduvad andmed, et vaidlustatud otsuse tegemise ajal oleks tulnud lähtuda muust summast. Seega jättis kohus avaldaja vastavad väited tähelepanuta. Samuti tema seisukoha, et kohtutäitur on rikkunud täitemenetluse alustamise tingimusi

§ 33lõiget 4 eirates, avades ühe täitedokumendi alusel kaks täiteasja.

Tallinna Ringkonnakohus on lahendis tsiviilasjas nr 2-18-8039 (punkt 31) vastupidiselt leidnud, et kohtutäituri poolt kahe eraldi täitemenetluse algatamine on õiguspärane. 14.

§ 62

lõige 1 sätestab, et kui võlgnik mõjuva põhjuseta ei esita kohtutäiturile vara nimekirja või ei täida vande andmise kohustust, võib kohus vara nimekirja esitamiseks või vande andmiseks kohustatud isiku suhtes kohaldada kohtusse sundtoomist ja vajadusel aresti. Seega võimaldab seadus jätta vara kohta andmed esitamata üksnes mõjuva põhjuse olemasolul. Avaldaja leidis, et nõutava teabe vajalikkust ei ole kohtutäitur põhjendanud, mistõttu ei ole täidetud

§ 26lõikes 2 sätestatud eeldus.

Kohus avaldajaga ei nõustunud. Täitedokumentide täitmist korraldaval kohtutäituril on õigus otsustada, millist teavet ta seoses täitemenetlusega kogub ja ta ei pea selleks andma võlgnikule täiendavaid selgitusi ega põhjendusi ning kohtu arvates ei saa see olla 5 mõjuvaks põhjuseks teabe mitteesitamisel. Õige on kohtutäituri seisukoht, et võlgnik ei saa oma suva järgi otsustada, millist teavet ta esitab ja millist mitte. Kui võlgnik ei osanud või ei saanud kohtutäituri varanimekirja alusel vastata, tulnuks tal sellest täiturit informeerida, mitte võlgniku teabe andmise kohustust ignoreerida. 15.

§ 261

lõike 1 punkti 1 kohaselt teeb kohtutäitur otsuse kohustuse täitmiseks ning sunniraha määramise hoiatuse käesoleva seaduse §-s 26 sätestatud kohustuse täitmata jätmise korral teavet andma kohustatud isikule. Vaidlust ei ole, et avaldaja kohtutäituri edastatud sunniraha määramise ja korduva sunniraha määramise hoiatusi ei oleks kätte saanud. Seega ei tulnud kaebajale sunniraha määramine üllatusena ning tal oli võimalik seda vältida, täites 14.06.2018 kohustuse teabe andmiseks ja dokumentide esitamiseks. Kuigi kohtutäitur on täitemenetlused vaidlusalustes täiteasjades 23.11.2018 lõpetanud seoses täitemenetluse aluseks olevate nõuete täitmisega, puuduvad tõendid, et täitemenetluste aluseks olevad nõuded oleks olnud täidetud vaidlustatud otsuste tegemise ajal 24.07.

2. Eeltoodust lähtudes leidis kohus, et puudub alus kohtutäituri 21.08.2018 otsuse tühistamiseks, milles kohtutäitur jättis rahuldamata avaldaja kaebuse kohtutäituri 24.07.2018 otsustele (sunniraha määramise otsus, korduva sunniraha määramise hoiatus) täiteasjades nr 175/2017/801 ja 175/2017/
4. Kuna kaebus jäi rahuldamata, jättis kohus menetluskulud TsMS § 172 lõike 1 alusel avaldaja kanda. Sissenõudja taotles menetluskulude, s.o õigusabikulu 200 eurot, hüvitamist, mida kohus pidas täies ulatuses põhjendatuks ja mõistis avaldajalt sissenõudja kasuks koos viivisega välja. Kohtutäitur ei ole menetluskulude väljamõistmist taotlenud. Määruskaebus
5. 28.11.2019 kaebuses palub avaldaja maakohtu määruse tühistada ja teha uue määruse, millega tühistada kohtutäituri 14.06.2018 ja 24.07.2018 otsused täiteasjades nr 175/2017/801 ja 175/2017/802 ning jätta menetluskulud kohtutäituri kanda ja sissenõudja menetluskulud tema enda kanda.
6. Maakohtu määrus ei ole seaduslik ega põhjendatud. Määrus on rajatud sisuliselt üksnes sellele, et kohtutäituril on õigus võlgnikult andmeid nõuda ja võlgnikul kohustus neid esitada, analüüsimata seejuures asja sisulist külge, nagu nt miks kohustas täitur avaldajat esitama teise kohtutäituri täitedokumente ja kuidas teise kohtutäituri dokumendid on seotud R. Liitmaa poolt läbiviidavate täitemenetlustega või kas kõigil kohtutäituri nõutud andmetel on mingi seos läbiviidatavate täitemenetlustega. Kuna kohtutäitur asus seisukohale, et võlgnikul ei ole õigust jätta osa küsitud andmeid esitamata, oli võlgniku ainsaks valikuks jätta kõik andmed esitamata.
7. Võlgnikult kolmandate isikute andmete nõudmine võib rikkuda kolmandate isikute õigust eraelu kaitsele ja olla vastuolus isikuandmete kaitse seadusega (IKS). Maakohus ei analüüsinud, kas kohtutäituri poolt avaldajalt kolmandate isikute andmete nõudmisel on tagatud nende eraelu kaitse. Samuti seda, et kui kolmandad isikud keelduvad avaldamast andmeid oma sissetulekute kohta võlgnikule, kas on õiglane kohaldada võlgniku suhtes sunnivahendeid. 6
8. Avaldaja arvates kahe täitetoimiku avamine olukorras, kus on üks täitedokument ning sama võlgnik ja sissenõudja, ei saa võlgnikule tuua kaasa kahekordset sunniraha. Endiselt jääb selgusetuks, mitut sundtoomist ja aresti võib konkreetses asjas avaldaja suhtes kohaldada.
9. Avaldaja jäi seisukoha juurde, et kohtutäituril ei ole vaja nõuda avaldajalt andmeid viimase rahaliste vahendite suuruse kohta, kuna kohtutäiturile said need andmed teatavaks juba avaldaja pangakonto arestimisel.
10. Avaldaja ei nõustunud kohtuga, et kohtutäitur ei pea andma täiendavaid selgitusi või põhjendusi avaldajalt täitemenetluseks vajalike andmete nõudmisel.

-i kohaselt on kohtutäituril õigus nõuda andmeid võlgniku vara ja kohustuste, mitte aga kolmandate isikute vara ja kohustuste kohta. Lisaks kehtivad avaldaja hinnangul TsMS § 257 lõike 1 punktid 1 ja 5 ka täitemenetluse läbiviimisel. Vastustajate seisukoht ja menetluse edasine käik

1. Puudutatud isikud määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud.
2. Maakohus võttis määruskaebuse menetlusse, jättis rahuldamata ja saatis TsMS § 663 lõike 5 alusel läbivaatamiseks Tallinna Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu seisukoht
3. Ringkonnakohus, tutvunud tsiviilasja materjaliga, leiab, et Pärnu Maakohtu 13.11.2019 määrus on õige ja põhjendatud ning määruskaebuse väited ei anna alust määruse muutmiseks või tühistamiseks. Vastavalt TsMS §-le 659 ja § 657 lõike 1 punktile 1 tuleb maakohtu määrus jätta muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus nõustub maakohtu määruse põhjendustega ning TsMS §-st 659 ja § 654 lõikest 6 tulenevalt neid ei korda. Vastuseks määruskaebuse väidetele märgib ringkonnakohus järgmist.
4. Esmalt märgib kolleegium seoses määruskaebuse taotlusega tühistada mh kohtutäituri 14.06.2018 otsused täiteasjades nr 175/2017/801 ja 175/2017/802, et maakohtule esitatud kaebusest nähtuvalt on käesoleva tsiviilasja esemeks kohtutäituri 21.08.2018 otsused viidatud täiteasjades, millega jäeti rahuldamata 24.07.2018 otsuste peale esitatud kaebus. Seega ei ole käesolevas asjas kaevatud kohtutäituri 14.06.2018 otsuste peale, mistõttu ei saa avaldaja nõuda nende otsuste tühistamist ka määruskaebemenetluses (ehk laiendada oma kaebuse eset). Lisaks on avaldaja ise maakohtule esitatud kaebuses märkinud, et on kohtutäituri 14.06.2018 otsuste (ja nende kohta esitatud kaebuse alusel tehtud 16.07.2018 otsuste) peale esitanud maakohtule kaebused, mida menetletakse eraldi tsiviilasjadena (nr 2-18-11197 ja 2-18-11034).
5. Määruskaebuses kordab avaldaja enamuses varasemas menetluses esitatud väiteid, milliseid maakohus on vaidlustatud määruses käsitlenud ja neile vastanud. Asjaolu, et kohus avaldaja seisukohtadega ei nõustunud, ei anna alust järelduseks, et kohus ei ole neid asja lahendamisel arvesse võtnud. 29.

§ 26

lõikest 1 tulenevalt on kohtutäituril õigus nõuda võlgnikult täitemenetluseks vajalikku suulist ja kirjalikku teavet.

§ 59

lõike 1 järgi peab võlgnik andma kohtutäiturile oma vara kohta teavet, mida kohtutäitur seoses täitemenetlusega vajab. Seega vastab

§ 59

lõikes 1 sätestatud võlgniku kohustus anda teavet

§ 26

7 lõikes 1 sätestatud kohtutäituri õigusele teavet saada, mis omakorda on seotud

§ 8

lõikes 1 sätestatud kohtutäituri kohustusega koguda täitemenetluseks vajalikku teavet.

§ 8

lõikest 1 tulenevalt on kohtutäituril kohustus otsustada, millist teavet tal täitemenetluses vaja on ning millisel viisil ta teavet kogub. See tähendab, et selle, millise info ning kust ja kuidas ta kogub, otsustab kohtutäitur. Sellist tõlgendust toetab ka

§ 59

lõike 1 sõnastus, mille kohaselt peab võlgnik andma infot, „mida kohtutäitur vajab“. Seda, millist infot ta vajab, saab otsustada kohtutäitur. Seega leidis maakohus õigesti, et kohtutäituril on õigus otsustada, millist teavet ta seoses täitemenetlusega vajab ning ta ei pea selleks andma võlgnikule täiendavaid selgitusi ega põhjendusi.

1. Arusaamatuks jääb kaebuse väide, et kuna kohtutäitur asus seisukohale, et avaldajal ei ole õigust jätta osa küsitud andmetest esitamata, oli avaldaja ainsaks valikuks jätta kõik andmed esitamata. Nagu maakohus vaidlustatud määruses õigesti märkis, tulnuks avaldajal juhul, kui tal esines takistusi kohtutäituri teabe andmise kohustusele vastamisel, sellest täiturit teavitada, mitte aga teabe andmise kohustust ignoreerida.
2. Ringkonnakohus ei nõustu kaebajaga, et kohtutäituril puudus õigus nõuda andmeid võlgniku rahaliste vahendite kohta, kuna kohtutäitur saab võlgniku rahalisest seisust teada pangakonto arestimisel. Maakohus märkis õigesti, et kuigi kohtutäituril on info osaliselt võlgniku vara kohta olemas, ei pruugi see olla kõikehõlmav ning teabe andmine oma rahaliste vahendite kohta ei saa olla võlgniku jaoks ebamõistlikke pingutusi nõudev.
3. Ekslik on kaebuse seisukoht, et täitemenetluse võlgnikult kolmandate isikute andmete (nt abikaasa või elukaaslase sissetulek) nõudmine võib rikkuda kolmandate isikute õigust eraelu kaitsele ja olla vastuolus IKS §-ga
4. Kolleegium selgitab, et avaldaja viidatud IKS § 14 kehtestab isikuandmete töötlemise põhimõtted isikuandmete töötlejale, kelleks avaldaja ei ole, mistõttu ei tõusetu ka küsimust avaldaja poolt IKS-i rikkumisest. Nagu maakohus õigesti märkis, tuleb kohtutäituril täitemenetluses kontrollida võlgniku poolt tehingute tegemist mh lähikondsetega, mistõttu on andmete küsimine võlgnikult endalt oma lähikondsete varalise olukorra (sh sissetuleku) kohta põhjendatud. Kohtutäitur on avaldaja kaebuse läbivaatamise otsuses märkinud, et andmed võlgniku abikaasa, elukaaslase ja ülalpeetavate vara kohta on täitemenetluses vajalikud, et tuvastada, kas võlgnikule kuulub ühisvara, mis võib olla ühisomandis võlgniku abikaasa, elukaaslase kui ka ülalpeetavatega. Ka võlgniku enda huvides on teabe andmine nt ülalpeetavate kohta, sest sellest lähtuvalt saab kohtutäitur välja arvestada mittearestitava sissetuleku suuruse. Selline põhejndus vastab

-i sätetele ja kolleegium nõustub sellega.

1. Kaebuse väide, et maakohus ei analüüsinud määruses mh seda, kas avaldaja suhtes on õiglane kohaldada täitemenetluses sunnivahendeid juhul, kui kolmandad isikud keelduvad avaldajale kohtutäituri küsitud andmete avaldamisest, on asjakohatu olukorras, kus avaldaja ei ole maakohtule esitatud kaebuses sellistele asjaoludele tuginenud. Juhul, kui avaldajal ei olnud mõjuval põhjusel võimalik kõnealuseid andmeid kolmandate isikute kohta avaldada, tulnuks seda vastuseks kohtutäituri teabe andmise nõudele selgitada ja põhjendada. Kaebaja viidatud TsMS § 257 ei kuulu täitemenetluses kohaldamisele, vaid reguleerib teatud isikute õigust keelduda tunnistajana ütlusi andmast tsiviilkohtumenetluses. 8
2. Samuti nõustub kolleegium maakohtuga selles, et asjakohatud on avaldaja etteheited kohtutäiturile seoses kahe täitetoimiku avamisega ühest täitedokumendist tuleneva nõude kohta.

§ 33

lõikest 4 tuleneb, et kui täitedokument sisaldab mitu rahalist nõuet, avatakse nende osas üks täitetoimik ja nõuded summeeritakse, kui sissenõudja ei taotle mitme täitetoimiku avamist. Tsiviilasjas nr 2-18-8039 leidis Tallinna Ringkonnakohus 25.09.2019 jõustunud määruses (punktis 31), et kuna sissenõudja taotles praegusel juhul kahe täitetoimiku avamist, siis ei rikkunud kohtutäitur

§ 33lõiget 4.

35. Seoses kaebuse väitega, et ühe täitedokumendi alusel toimuvad kaks täitemenetlust ei saa avaldajale kaasa tuua kahekordset sunniraha määramist, märgib kolleegium järgmist. Asja materjalidest nähtuvalt kohustas täitemenetluses nr 175/2017/801 kohtutäitur 14.06.2018 avaldajat

§ 59

lõike 1 ja § 60 lõike 1 alusel teavet andma, samuti tegi sundtoomise ja aresti ning sunniraha määramise hoiatuse. Täitemenetluses nr 175/2017/802 kohustas aga kohtutäitur 14.06.2018 avaldajat

§ 26

lõike 1 alusel esitama 3 päeva jooksul teise kohtutäituri menetluses oleva (olnud) täiteasjade nr 120/2017/448 ja 120/2017/483 algatamise aluseks olnud notariaalsed lepingud, s.o täitedokumendid teistes täteasjades, ja tegi sunniraha määramise hoiatuse. Seega on tegemist erineva teabe nõudmisega ning mõlema kohustuse rikkumine annab eraldiseisvalt aluse

§-st 261 tulenevalt sunniraha määramiseks. Sundtoomise ja aresti määramise hoiatus on avaldajale tehtud üksnes täiteasja nr 175/2017/801 raames. 36. Määruskaebuse menetlemisega seotud kulud jäävad kaebuse rahuldamata jätmise tõttu TsMS § 171 lõike 1 alusel avaldaja kanda. Kuivõrd puudutatud isikud määruskaebuse osas seisukohta ei esitanud, ei ole põhjust eeldada neil määruskaebemenetluses menetluskulude tekkimist. Seega puuduvad kindlaksmääratavad menetluskulud. (allkirjastatud digitaalselt) Ele Liiv Peeter Pällin Imbi Sidok-Toomsalu