Obsah (9)

§ 109§ 88§ 107§ 100§ 87§ 97§ 104§ 95§ 31

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 30.09.2020, Tallinn Kohtuasja numb

§ 109

lg 1 alusel summas 7200 eurot ja viivis sellelt summalt VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras.

1. Hagi rahuldamata jätmise osas jätta maakohtu otsus muutmata.
2. Apellatsioonkaebus rahuldada osaliselt.
3. Otsuse tervikresolutsioon kehtib järgmises sõnastuses: 6.
4. Rahuldada hagi osaliselt. 6.
5. Tuvastada, et AS Y poolt 13.12.2018 XX-ga töölepingu ülesütlemine

§ 88lg 1 p 2 alusel on tühine.

6.3. Lugeda AS Y ja XX vahel 02.01.2018 sõlmitud tööleping lõppenuks

§ 107lg 2 alusel alates 28.12.2018.

2-19-607 6.4. Mõista AS-lt Y XX kasuks välja hüvitis

§ 109

lg 1 alusel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest 7200 eurot ja viivis 30.09.2020 seisuga 985,12 eurot . 6.

1. Mõista AS-lt Y XX-le kasuks välja viivis alates 01.10.2020 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt 7200 eurot kuni põhivõla tasumiseni. 6.
2. Jätta rahuldamata hagi

§ 100lg-s 5 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks.

1. Jätta maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud poolte endi kanda. Edasikaebamise kord ja kohtu selgitused Otsuse peale võib Riigikohtule esitada kassatsioonkaebuse 30 päeva jooksul alates otsuse kassaatorile kättetoimetamisest, kuid mitte pärast viie kuu möödumist otsuse avalikult teatavaks tegemisest. Hagimenetluses võib menetlusosaline Riigikohtus menetlustoiminguid teha ning avaldusi ja taotlusi esitada üksnes vandeadvokaadi vahendusel. Menetlusosaline võib ise esitada Riigikohtule menetlusabi saamise taotluse, samuti esitada teise menetlusosalise kaebuse või muu taotluse kohta seisukohti ja vastuväiteid. Kui menetlusosaline taotleb kassatsioonkaebuse esitamiseks menetlusabi, tuleb kaebetähtaja kestel lisaks menetlusabi taotlusele esitada ka kassatsioonkaebus. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud
2. XX (hageja) esitas 14.01.2019 Harju Maakohtule hagiavalduse AS Y (kostja) vastu töövaidluses. 29.04.2019 esitas hageja nõude täpsustuse.
3. Hagiavalduse kohaselt töötas hageja AS-s Y kirjaliku töölepingu alusel hooldus- ja varuosade müügispetsialistina alates 02.01.
4. Hageja töötasu suuruseks lepiti kokku 1800 eurot kuus. 13.12.2018 esitas tööandja töötajale töölepingu ülesütlemise avalduse, milles teatab, et ütleb töölepingu üles alates 14.12.2018 töölepingu seaduse (

) § 88 lg 1 p 2 alusel ning töötajale kuulub väljamaksmisele detsembrikuu töötasu 500 eurot brutos, detsembrikuu puhkusetasu 219,46 eurot brutos ning vastavalt kokkuleppele kompensatsioon kahe kuu brutopalga ulatuses 3600 eurot brutos. 3. Hageja hinnangul puudub kostjal seaduslik alus töölepingu erakorraliseks ülesütlemiseks. Hageja sõnul kutsuti ta tööandja kabinetti, kus teatati suusõnaliselt, et ta ei ole pikka aega tööga toime tulnud ning nõuti töölepingu ülesütlemise teatele kohest alla kirjutamist ja kohest majast lahkumist. Varasemalt talle etteheiteid tööga mitte toimetulemise kohta tehtud ei olnud. 4.

§ 87

kohaselt võib töölepingu erakorraliselt üles öelda üksnes seaduses ettenähtud mõjuval põhjusel, järgides seaduses sätestatud etteteatamise tähtaegu.

§ 97

lg 2 kohaselt oleks hagejale tulnud töölepingu erakorralisest ülesütlemisest ette teatada vähemalt 15 kalendripäeva. Käesoleval juhul seda järgitud ei ole. Seega on hagejal õigus nõuda

§ 100

lg 5 alusel hüvitist 15 kalendripäeva ulatuses ajavahemiku 14.12.2018 - 28.12.2018 eest summas 870,90 eurot (1800/31 päevaga x 15 päevaga). 5.

§ 88

lg 2 kohaselt peab tööandja enne töölepingu ülesütlemist pakkuma töötajale võimaluse korral teist tööd. Kostjal oli sobivaid vakantseid töökoht, kuid hagejale ta neid ei pakkunud. Tööandjal oleks tulnud hagejat enne töölepingu ülesütlemist ka hoiatada

§ 88

lg 3 alusel, kui ta leidis, et hageja töövõime oli vähenenud, kuid ka seda kostja ei teinud. Kuivõrd kostjal puudus alus talle töölepingu ülesütlemiseks seadusest tuleneva aluse või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu, on

§ 104lg 1 kohaselt töölepingu ülesütlemine 2 2-19-607 tühine.

Tööleping tuleb lugeda poolte vahel lõppenuks 28.12.2018 (

§ 107

lg 2) ning mõista kostjalt hageja kasuks välja

§ 109lg 1 kohane hüvitis.

6. Eeltoodust tulenevalt palus hageja: - tuvastada töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisus (

§ 104

lg 1); - lugeda tööleping poolte vahel lõppenuks

§ 107

lg 2 alusel 28.12.2018; - mõista kostjalt välja hüvitis 870 eurot (

§ 100

lg 5) ja hüvitis 5400 eurot (

§ 109

lg 1); - mõista kostjalt välja viivis võlaõigusseaduse (VÕS) § 113 lg-s 1 sätestatud määras eelmises punktis märgitud hüvitistelt; - alternatiivselt juhul, kui hagi jääb rahuldamata, mõista kostjalt välja hageja kasuks menetluskulud talle tekitatud kahjuna

95 lg 3 alusel ja viivis sellelt kohtulahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 sätestatud määras. 7. 29.04.2019 esitas hageja kohtule nõude suurendamise avalduse, milles suurendas

§ 109

lg 1 alusel väljamõistetavat hüvitise summat (5400 eurot) selliselt, palus kostjalt mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmist 6 kuu keskmise palga ulatuses summas 10 800 (6 x 1800) eurot ning kahjuhüvitise väljamõistmist ühekordses summas kohtuotsuse tegemise seisuga ning selle järgselt alates 21.06.2019 igakuiselt 1800 eurot kuni töö leidmiseni või kohtuotsuse jõustumiseni. 8. Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-13 (p 32.3) selgitanud, et

§109

lg-s1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju.

1. Hüvitise suurendamiseks annab aluse asjaolu, et kostja ei põhjendanud töölepingu erakorralist ülesütlemist, kostja on hageja töölepingu ülesütlemisel rikkunud oluliselt seadust nii seadusest tuleneva aluse puudumise tõttu kui ka seaduses sätestatud nõuete eiramise tõttu ning kostjal puudus mõjuv põhjus hagejaga töölepingu erakorraliseks lõpetamiseks, hageja seevastu täitis tööülesandeid hoolikalt, oli tööandjale lojaalne ja abivalmis ning täitis puuduliku töökorralduse tõttu mitme kuu vältel üksinda müügispetsialisti töökohustusi. Hageja arvab, et tema vanus võiski olla põhjus, miks ta vallandati. On üldteada, et üle 50-aastastel inimestel on raske leida sobivat tööd. Hoolimata oma kogemustest ja teadmistest ei ole hageja üle 60-aasta vanusena leidnud sobivat tööd, kuigi on seda aktiivselt otsinud. Kostja kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult oli suunatud mittevaralise huvi järgimisele ning kostja pidi aru saama, et kohustuse rikkumine võib põhjustada mittevaralise kahju. Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 2-16-708 ning märkis, et nõuab mittevaralise kahju hüvitamist 6 kuu keskmise palga ulatuses summas 10 800 eurot (6 x 1800) eurot.
2. Hageja viitas Riigikohtu lahendile nr 2-16-708 ning märkis, et nõuab ka varalise kahju hüvitamist alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Hageja varaline kahju (saamata jäänud tulu) seisneb kuutöötasu 1800 euro kaotuses. Hageja on töötu alates 14.12.

1. Hageja on saanud töötuskindlustushüvitist ajavahemikul 17.12.2018 - 08.04.2019 summas 2756 eurot, mis kuulub hüvitise suuruse määramisel arvestamisele. Hageja töötuskindlustuse suurus väheneb alates 04.
2. 2019 ning lõpeb alates 21.06.
3. Seisuga 30.04.2019 on hageja varaline nõue 6300 – 2756 = 3544 eurot ja suurendatud haginõue 14 344 (10800 + 3544) eurot.
4. Töölepingu lõpetamisel makstud 3600 eurot oli lisatasu, mitte töölepingu kokkuleppel lõpetamise kompensatsioon, kuna töölepingut kokkuleppel ei lõpetatud. Eeltoodust tulenevalt ei saa kostja seda tasaarvestusavalduse esitamisega hagejalt tagasi nõuda. Kostja vastuväited
5. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. 3 2-19-607
6. Hagejaga oli korduvalt juttu sellest, et tal on probleeme tööga hakkama saamisega, mistõttu otsustaski kostja lõpuks töölepingu hagejaga üles öelda. Hagejaga kohtumisel tegi tööandja aga hagejale ettepaneku lõpetada tööleping poolte kokkuleppel, mille eest makstakse hagejale ka hüvitist 3600 eurot. Kuna aga hageja tahtis töölepingu lõpetamise eest Töötukassalt hüvitist saada, vormistati töölepingu ülesütlemine töölepingu ülesütlemise avaldusena

§ 88lg 1 p 2 alusel.

Sisuliselt oli töölepingu lõpetamine sellel alusel ka õige, sest hageja ei tulnud pikka aega toime oma tööülesannetega.

1. Kostja esitas koos vastusega hagile ka tasaarvestusavalduse, milles palub hagejale makstud 3600 eurot tasaarvestada töölepingu ülesütlemise tühisuse korral hagejale väljamõistetava hüvitisega.
2. 29.04.2019 esitatud nõuete puhul on tegemist hagi muutmisega, milleks kostja nõusolekut andnud ei ole. Kostja esitas kohtu tegevusele hageja nõude menetlemisel vastuväite. Kostja esitas taotluse asja arutamise uuendamiseks.
3. Mittevaralise kahju nõue ei ole põhjendatud. Hageja on töötanud kostja juures vaid alla aasta. Kostja selgitas, et tasus hagejale töölepingu lõpetamisel hüvitist. Kostja on istungil selgitanud, et lisas töösuhte lõpetamise dokumenti sätte vastutulekuna hagejale, et hageja saaks Töötukassast hüvitist ajal, mil hageja otsib omale uut töökohta. Eelnevast tulenevalt on kostja püüdnud hagejat aidata olukorras, kus hagejaga töösuhe lõpetati. Eeltoodust tulenevalt ei saanud töölepingu lõpetamine mõistlikult võttes tekitada hagejale selliseid läbielamisi, mis õigustaks moraalse kahju nõude rahuldamist ja hüvitise suurendamist

§ 109lg 1 alusel.

Isegi kui kohus leiab, et hagejal on tekkinud viidatud kahju, siis palub kostja kohtul seda eeltoodu põhjustel vähenda VÕS § 140 alusel. Hageja väidetavalt saamatajäänud tuluga seoses märgib kostja, et ei

§ 109

ega ühegi VÕS sätte eesmärgiks ei ole hüvitada kõikehõlmavalt saamatajäänud töötasu kuni selle ajani, mil hageja leiab omale uue töökoha. Maakohtu otsus ja põhjendused 17. Harju Maakohus rahuldas 08.01.2020 otsusega hagi osaliselt. Maakohus tuvastas, et kostja poolt 13.12.2018 töölepingu ülesütlemise avaldus

§ 88

lg 1 p 2 alusel on tühine; luges poolte vahel 02.01.2018 sõlmitud töölepingu lõppenuks

§ 107

lg 2 alusel; mõistis kostjalt hageja kasuks välja hüvitise

§ 109

lg 1 alusel töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest seisuga 14.12.2019 summas 27 214,52 eurot ning alates 15.12.2019 igakuise hüvitise 1800 eurot kuus kuni kohtuotsuse jõustumiseni ja viivise 2332,12 eurot ning viivise alates 09.01.2020 VÕS § 113 lg-s 1 sätestatud määras summalt 27 214,52 eurot kuni põhivõla tasumiseni. Maakohus jättis rahuldamata hagi

§ 100lg-s 5 sätestatud hüvitise väljamõistmiseks.

Maakohus rahuldas kostja tasaarvestusavalduse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja 3600 eurot. Maakohus jättis menetluskuludest 40 % hageja kanda ja 60 % kostja kanda. Maakohus mõistis menetluskulude katteks kostjalt hageja kasuks välja 1080 eurot ning hagejalt kostja kasuks 648 eurot. Maakohus tasaarvestas hageja põhinõude 27 214,52 eurot, viivisenõude 2332,12 eurot, kostja tasaarvestusavalduses esitatud nõude 3600 eurot ja hageja kasuks välja mõistetud menetluskulud 1080 eurot kostja kasuks välja mõistetud menetluskuludega summas 648 eurot ning mõistis tasaarvestuse tulemusena kostjalt hageja kasuks kohtuotsuse tegemise seisuga välja põhivõla, viiviste ja menetluskulude katteks kokku 26 378,64 eurot. 18. Maakohtu põhjenduste kohaselt ütles kostja hagejaga sõlmitud töölepingu erakorraliselt üles 13.12.2018 alates 14.12.2018

§ 88lg 1 p 2 alusel.

Arvestades asjaoluga, et kostja ei ole töölepingu erakorralise ülesütlemise teatises põhjendanud töölepingu ülesütlemist, milleks ta oli kohustatud

§ 95

lg 2 kohaselt, ega tõendanud ka kohtus asja sisulise arutelu käigus, et töölepingu erakorraline ülesütlemine kostja poolt oli põhjendatud, asus kohus seisukohale, et kostja poolt hagejaga töölepingu erakorraline ülesütlemine oli tühine

§ 104lg 1 kohaselt, sest tööandja ütles töölepingu üles ilma seadusliku aluseta.

Asjaolu, et tööandja töötajat ei 4 2-19-607 hoiatanud, vaidluse lahendamisel määravat tähtsust ei oma. Kostja väited töölepingu kokkuleppel lõpetamisest on paljasõnalised ning neid väiteid ei kinnita ka 3600 euro suuruse kompensatsiooni maksmine. Kostja väide, et töölepingu lõpetamise dokumenti märgiti töölepingu lõpetamise alusena

§ 88

lg 2 p 1 hageja soovil ning eesmärgiga saada Töötukassast hüvitist, ei ole eluliselt usutav, sest sel juhul ei oleks hagejal olnud põhjust kohtusse pöörduda. Kostja väited selle kohta, et tegelikult oli tööandjal alus tööleping üles öelda ka

§ 88

lg 2 p 1 alusel, on tõendamata, sest kostja poolt väidetud C AS tellimust (tl 33-35) ei saanud hageja täita, kuna ta oli tellimise esitamise ajal töövõimetuslehel, mida kinnitab Eesti Haigekassa tõend (tl 42). 19. Kohus lõpetab poolte vahel sõlmitud töölepingu

§ 107lg 2 alusel alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral.

Poolte vaheline töösuhe tuleb lugeda

§ 97lg 2 p 1 ja 107 lg 2 vahel lõppenuks alates 28.12.2018.

20. Kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista

§ 109lg 1 alusel ka hüvitis.

Riigikohus on lahendis nr 3-2-1-79-13 (p 32.3) avaldanud, et töövaidlusorganil on võimalik

§ 109

lg-s 1 ette nähtud hüvitis välja mõista tööandjalt töötaja kasuks tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§107

lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitis hõlmab erinevaid kahju liike ning selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Hageja on kuni käesoleva ajani jäänud tööta ja sissetulekuta, kuigi on püüdnud omale tööd hankida, mida tõendavad tööandjate vastused hagejale, kuhu hageja on soovinud tööle kandideerida (tl 44-45) ning hagejal on tulenevalt tema vanusest üldteadaolevalt raske omale uut töökohta leida, ning seda vaatamata sellele, et tal on suured töökogemused tehnikaga töötamise alal. Seega on põhjendatud kostjalt hageja kasuks välja mõista talle tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks 10 800 eurot ehk kahjuhüvitis tema kuue kuu töötasu suuruses. Kostja pidi aru saama, et töölepingu ebaseaduslik lõpetamine võib põhjustada hagejale mittevaralist kahju ehk kostja kohustus mitte lõpetada töölepingut ebaseaduslikult oli suunatud hageja mittevaralise huvi järgimisele VÕS § 134 lg 1 kohaselt, mis annab aluse hagejal hüvitist nõuda. Hüvitise suurus 10 800 eurot on kooskõlas VÕS § 134 lg-s 5 sätestatuga, mille kohaselt arvestatakse mittevaralise kahju hüvitise määramisel rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. 21. Kostjalt tuleb välja mõista ka hüvitis varalise kahju eest ehk saamata jäänud tulu. Töölepingu lõpetamisel on hagejal jäänud saamata igakuiselt 1800 eurot kuus töötasu. Kuna hageja on olnud töötu alates 14.12.2018, kuid hageja on saanud töötukindlustust perioodil 17.12.2018 – 20.09.2019 5185,48 eurot (tl 71), moodustas hageja varaline kahju seisuga 14.12.2019 16 414,52 eurot (12 x 1800 – 5185,48). Alates 15.12.2019 kuulub kostjalt väljamõistmine hüvitis hageja kasuks 1800 eurot kuus kuni kohtuotsuse jõustumiseni. Sellisele seisukohale asus lahendis nr 2-16-708 (p 20) ka Riigikohus. 22. Kokku kuulub seega kostjalt hageja kasuks väljamõistmisele

§ 109

lg 1 sätestatud hüvitis ühekordse summana 27 214,52 eurot ning alates 15.12.2019 hüvitis 1800 eurot kuus kuni kohtuotsuse jõustumiseni.

1. Kostja viivisevõlg hageja ees kohtuotsuse tegemise aja seisuga on 2332,12 eurot. Rahuldamisele kuulub ka edasiulatuva viivise nõue.
2. Hagejal ei ole õigust saada hüvitist

§ 100

lg 5 alusel, kui ta saab hüvitist

§ 109

lg 1 alusel, sest

§ 100

lg 5 alusel on töötajal või tööandjal õigus saada hüvitist siis, kui tööleping on üles öeldud kehtivalt, kuid etteteatamistähtaega järgimata.

1. Rahuldamisele kuulub ka kostja poolt esitatud tasaarvestusavaldus. Kuna kohus leidis, et töölepingu erakorraline ülesütlemine tööandja poolt oli tühine, tuleb hagejal tagastada kostjale tühise tehingu alusel saadud kompensatsioon 3600 eurot (TsÜS § 84 lg 1). Nimetatud summat 5 2-19-607 ei saa lugeda lisatasuks, sest töölepingu lõpetamise dokumendis on märgitud, et see on kompensatsioon, mis on hagejale välja makstud töölepingu lõpetamisel.
2. Taotlus asja arutamise uuendamiseks tuleb jätta rahuldamata, sest hageja ei muutnud esitatud hagi, vaid suurendas menetluse käigus esitatud nõudeid. Kohus asus sellele seisukohale 01.11.2019 istungil. Kostja kohtu seisukohale vastuväiteid kohtuistungil ei esitanud. Apellatsioonkaebus
3. Kostja esitas 07.02.2020 apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse osas, millega hageja nõuded rahuldati ning kohaldada nende nõuete suhtes aegumist või alternatiivselt, tühistada maakohtu otsus osas, milles tuvastati 13.12.2018 töölepingu ülesütlemise avalduse tühisus, mõisteti kostjalt hageja kasuks välja hüvitis 27 214,52 eurot, viivis ja alates 15.12.2019 igakuine hüvitis 1800 eurot kuus ning jätta selles osas hagi rahuldamata. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda.
4. Kostja palub kohaldada hageja nõuete osas aegumist.

§ 31

kohaselt töösuhetest tulenevate õiguste tunnustamiseks ja rikutud õiguste kaitseks nõude esitamise tähtaeg töövaidluskomisjoni või kohtusse pöördumiseks on neli kuud arvates ajast, kui isik sai teada või pidi teada saama oma õiguse rikkumisest. Kuivõrd hageja pidi kahju tekitamisest saama teada juba 13.12.2018, siis 29.04.2019 esitatud nõuded on aegunud.

1. Kohus on 29.04.2019 nõuete muutmist käsitlenud hagi täpsustusena, mis ei ole õige. Tegemist oli hagi muutmisega (vt RKTKo nr 3-2-1-48-08, p 14). Kostja on selles osas esitanud vastuväite esimeses pärast istungit esitatud menetlusdokumendis. Kostja ei ole saanud esitada hageja nõuetele vastuväiteid.
2. Kostja selgitused töölepingu ülesütlemise ja selle vormistamise osas on eluliselt usutavad ja nähtuvad poolte käitumisest. Kostja on selgitanud, et esines eeldus

§ 88lg 1 p-i 2 kohaldamiseks.

1. Kohus ei ole VÕS § 134 lg 5 kohaldamisega seonduvaid asjaolusid selgitanud ega märkinud, milline tähtsus ühel või teisel asjaolul normi kohaldamise seisukohast on. Kohus ei ole normi kohaldamisel kaalunud rikkumise raskust ja ulatust ning kahju tekitaja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist. Kohus ei ole arvestanud, et hagejale tehtud etteheide oli põhjendatud, hageja oli ülesütlemise ajaks töötanud kostja juures vähem kui aasta ning kostja püüdis hagejale vastu tulla, et hageja saaks töölt lahkumisel riigilt hüvitist. Lisaks on kostja hagejale ka täiendavalt hüvitist tasunud.
2. Viitega

§-le 109 märkis kostja, et ei ole selge, milles hageja hingeline valu ja kannatused seisnesid. Seda, et töölepingu lõpetamine põhjustab hingelist valu ja kannatusi tuleb eraldi tõendada või vähemalt põhistada. 33.

§-st 109 ei nähtu hagejal võimalust saada jätkuvalt töölepingu järgset sissetulekut ka olukorras, kus kohus on töösuhte lõpetanud, kuid lahend ei ole veel jõustunud. Asjaolu, et

109 lg 1 kooseisus ei saa nõuda saamata jäänud töötasu, nähtub ka

§ 109lg-st 3.

Vastustaja seisukoht

1. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Hageja esitas 16.04.2020 taotluse uue tõendi (väljavõte hageja tööotsingutest) vastuvõtmiseks.
2. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks on alusetu. Tegemist ei ole uute nõuetega, vaid hagis esitatud

§109lg-1 tuleneva kahju hüvitise suurendamise nõudega.

õigus kaaluda hüvitise suurendamist. 6 2-19-607 RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT

1. Tsiviilkolleegium, tutvunud kirjalikus menetluses tsiviilasja materjaliga, leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt kahjuhüvitise väljamõistmise ja menetluskulude jaotuse osas. Hagi rahuldamata jätmise osas on maakohtu otsus seaduslik ja põhjendatud. Ringkonnakohtul on võimalik teha tühistatud osas uus otsus.
2. Hageja lisas apellatsioonkaebuse vastusele uued tõendid (väljavõte hageja tööotsingutest ja vastused kahele kandideerimisavaldusele). Hageja soovib nendega tõendada, et ta on otsinud, kuid ei ole senini leidnud oma oskustele vastavat sobivat tööd. Kolleegium võtab uued tõendid TsMS § 652 lg 3 p 2 alusel asja materjali juurde, kuna need tekkisid pärast asja lahendamist esimese astme kohtus ja omavad asja lahendamisel tähtsust.
3. Ringkonnakohus kontrollib TsMS § 651 lg 1 kohaselt maakohtu otsust üksnes osas, mille peale on kaevatud, see on osas, milles hagi rahuldati.
4. Kahjuhüvitise väljamõistmise osas on kostja apellatsioonkaebuses esitanud aegumise vastuväite. Kostja palub kohaldada aegumist hageja poolt 29.04.2019 esitatud täiendavate nõuete suhtes. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole tegemist uute nõuete esitamisega, vaid

§109

lg-st 1 tuleneva kahju hüvitise nõude suurendamisega, mille suhtes ei kohaldata eraldi aegumist.

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mis hõlmab erinevaid kahju liike, sealhulgas saamata jäänud tulu, saamata jäävat tulu ja mittevaralist kahju. Hageja nõudis algselt kolme kuu hüvitist, nagu näeb ette

§ 109lg 1 esimene lause.

Samas võib

§ 109

lg 1 teise lause alusel töövaidlusorgan kalduda kõrvale töötaja kolme kuu keskmise töötasu suurusest hüvitisest ja hüvitist kas vähendada või suurendada. Töövaidlusorganil on ka kohustus töötajale selgitada, et töötajal on õigus taotleda

§ 109

lg 1 esimeses lauses sätestatust suuremat hüvitist ( vt Riigikohtu Üldkogu lahend nr 3-2-1-79-13 p-d 32.2-32.5). 40. Maakohus tuvastas, et kostja poolt 13.12.2018 töölepingu ülesütlemine

§ 88lg 1 p 2 alusel on tühine. Ringkonnakohus nõustub selles osas maakohtu põhjendustega ja Ts

MS § 654 lg-st 6 tulenevalt neid ei korda. Kostja apellatsioonkaebuse üldsõnaline väide, et esines eeldus

§ 88

lg 1 p 2 kohaldamiseks, kuna kostja selgitused töölepingu ülesütlemise ja selle vormistamise osas on eluliselt usutavad ja nähtuvad poolte käitumisest, ei lükka ümber maakohtu põhjendusi. 41. Põhiliselt vaidlevad pooled

§ 109lg-st 1tuleneva hüvitise suuruse üle.

42.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitisnõue on lepingu rikkumisest tulenev kahju hüvitamise nõue, mis hõlmab erinevaid kahju liike. Selle hüvitise koosseisus tuleb hüvitada tekkinud varaline kahju (saamata jäänud tulu), tulevikus tekkiv varaline kahju (saamata jääv tulu) ning tekkinud mittevaraline kahju. Riigikohtu Üldkogu on leidnud, et töövaidlusorganil on võimalik selle hüvitise koosseisus mõista tööandjalt töötaja kasuks välja hüvitis tulu eest, mis töötajal jäi saamata ajavahemikul alates töölepingu ebaseaduslikust ülesütlemisest kuni

§ 107lg 2 alusel töölepingu lõpetamise otsuse jõustumiseni.

Lisaks on

§ 109

lg-s 1 sätestatud hüvitise koosseisus töötajal võimalik nõuda ja töövaidlusorganil tööandjalt töötaja kasuks välja mõista hüvitis pärast töölepingu lõppemist saamata jääva töötasu ja töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega tekitatud mittevaralise kahju eest. Töövaidlusorgan peab

§ 109

lg 1 kohaldamisel mõistma oma lahendi resolutsioonis tööandjalt välja ühtse rahasumma, kuid põhjendama selle summa suurust oma lahendi põhjendavas osas. ( vt Riigikohtu Üldkogu lahend nr 3-2-1-79-13 p-d 32.3 ja 32.4). 43. Ringkonnakohtu hinnangul annavad hageja esitatud asjaolud ja tõendid aluse mõista kostjalt välja

§ 109

lg 1 esimeses lauses sätestatud kolme kuu töötasust suurema hüvitise, kuid mitte nii suures määras, nagu tegi seda maakohus.

1. Seaduses sätestatust suurema hüvitise väljamõistmisel tuleb arvestada ka kostja huvidega ning võlaõigusseaduse kahju hüvitamise sätetega (VÕS
2. ptk, mh VÕS § 127, § 128, § 134 lg 7 2-19-607 1 ning §-d 139 ja 140). Olukorras, kus kahju täpset suurust ei ole võimalik kindlaks teha või see on seotud eriliste raskustega või ebamõistlikult suurte kuludega, on kohtul õigus otsustada hüvitise suurus VÕS § 127 lg 6 ja TsMS § 233 alusel oma siseveendumuse kohaselt kõiki asjaolusid arvestades.
3. Väljamõistetav hüvitis on ennekõike instrument tekkinud varalise ja mittevaralise kahju hüvitamiseks ega oma karistuslikku eesmärki ning ei saa olla ka hageja alusetu rikastumise allikaks.
4. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja materiaalse kahjuna Riigikohtu seisukohast tuleneva maksimumsumma ja lisaks sellele mittevaralise kahju hüvitamiseks veel 6 kuu töötasu. 47.

§ 109

lg-s 1 ettenähtud hüvitise hulgas tulevikus saamata jäänud tulu väljamõistmisel arvestab ringkonnakohus VÕS § 139 lg-tes 1 ja 2 sätestatut. Hagejal oli nendest sätetest tulenevalt kohustus kahju vähendada, st vajadusel otsida omale uus töö.

1. Maakohus põhjendas hüvitise suurust ainult sellega, et hagejal on tulenevalt tema vanusest üldteadaolevalt raske omale uut töökohta leida, ning seda vaatamata sellele, et tal on suured töökogemused tehnikaga töötamise alal. Kolleegium ei nõustu, et on üldteadaolev fakt, et üle 60-aastaseid inimesi ei võeta tööle, kuigi neil on vastava töö tegemiseks vajalikud eeldused ja isikuomadused. Valdav enamik 61-62 aastaseid inimesi on siiski tööga hõivatud. Ka hageja võeti kostja juures tööle 60 aastaselt.
2. Hageja esitatud tõendid selle kohta, et ta on kandideerinud, kuid ei ole osutunud valituks järgmistele ametikohtadele: Kaitseressursside Ameti kaitseväekohustuslaste peaspetsialist, Päästeameti tehnika ja varustuse peaspetsialist, Z OÜ haldusjuht; Riigikantselei tugitegevuste osakonna majandusjuht, W AS tehniline müügiesindaja, Politsei- ja Piirivalveameti keskkriminaalpolitsei rahapesu loamenetluse spetsialist, Tallinna Loomaaia hooldusosakonna varustusspetsialist, I hooldusnõunik, Eesti Energia transporditeenuse projektijuht, Tallinna Nõmme Linnaosa Valitsuse linnamajanduse osakonna juhataja, Riigikantselei majandusjuht, Maksu-ja Tolliameti eriasjade uurija, tööstusgaaside müügiesindaja, Maanteeameti Tallinna teenindusbüroo juhtivspetsialist, Sotsiaalministeeriumi haldusjuht, Siseministeeriumi üldautojuht, Politsei- ja Piirivalveameti logistikabüroo komandant. Eeltoodust ei saa kolleegiumi hinnangul teha järeldust, et hagejal ei ole võimalik tööd leida. Esiteks on kandideerimisi rohkem kui pooleteise aasta jooksul suhteliselt vähe. Teiseks on hageja kandideerinud valdavalt riigiametitesse ning juhtivatele ja peaspetsialisti ametikohtadele. Hageja töötas kostja juures müügispetsialistina, kuid on tundnud vähe huvi müügitöö pakkumiste vastu. Samas ei piira VÕS § 139 lg 2 kahju vähendamiseks uue töö otsimist üksnes erialase või samaväärse tööga. Kuna

§ 109

lg 1 ega ükski teine säte ei kohusta tööandjat kindlustama töötajat pärast töösuhte lõppemist tööga, ei saa hagejal olla õigustatud ootust, et kostja tagab talle uue töö. 50. Rahalise hüvitise väljamõistmisel

§ 109

lg 1 järgi tuleb töötajale mõista mittevaralise kahju hüvitiseks välja mõistlik rahasumma VÕS § 134 lg 2 järgi. Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja nõutav 12 800 eurot mõistlik, õiglane ega ühiskonna üldise heaolu tasemele vastav rahasumma (vt ka Riigikohtu otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-13, p 20). Hagejale mittevaralise kahju hüvitise väljamõistmisel arvestab kolleegium kooskõlas VÕS § 127 lg-s 6, § 134 lg-s 5,

§ 109lg-s 1 ja Ts

MS §-s 233 sätestatuga kostja rikkumise raskust ja ulatust ning kostja käitumist ja suhtumist kahjustatud isikusse pärast rikkumist, poolte majanduslikku olukorda, hageja enda osa kahju tekkimises jt asjaolusid, millega arvestamata jätmine võiks kaasa tuua ebaõiglase hüvitise määramise.

1. Kolleegiumi hinnangul omab hüvitise suuruse määramisel olulist tähtsust töötaja tööstaaž selle tööandja juures. Hageja töötas kostja juures väga lühikest aega, vähem kui aasta. Kostja ei olnud hageja tööga rahul ja soovis temaga töölepingut rahumeelselt kokkuleppel lõpetada, mida näitab asjaolu, et kostja maksis hagejale töölepingu lõpetamisel vabatahtlikult kahe kuu 8 2-19-607 töötasu. Ringkonnakohtu hinnangul katab antud juhul töölepingu ebaseadusliku lõpetamise hüvitis eelduslikult ka kahju, mis tekib tavapärasest stressist, mis kaasneb töökoha kaotusega. Suurema moraalse kahju olemasolu ei ole hageja tõendanud.
2. Hageja saamata jäänud tulu tagas suures osas ka Töötukassa poolt makstud toetused. Maakohus on asjas tuvastanud, et hageja on saanud Töötukassalt toetusi kokku 5185,48 eurot. Riigikohtu praktika kohaselt tuleb töövaidluse ajal töötajale makstud töötuskindlustushüvitist VÕS § 127 lg 5 järgi arvestada

§ 109lg 1 järgi väljamõistetava hüvitise suuruse kindaksmääramisel.

Ringkonnakohus arvestab sellega viisil, et mõistab hüvitise välja vastavalt väiksemas summas.

1. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hüvitise mõistlikuks suuruseks töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest on kuue kuu töötasu summas10 800 eurot, mis katab nii varalise kui mittevaralise kahju.
2. Vaidlust pole selle üle, et kahe kuu töötasu 3600 eurot on kostja töölepingu lõpetamisel hagejale juba välja maksnud, mille osas on maakohus tasaarvestuse teinud, mida hageja pole vaidlustanud. Selle võrra tuleb väljamõistetavat hüvitist vähendada.
3. Seega tuleb kostjalt

§ 109

lg 1 alusel välja mõista hageja kasuks hüvitis töölepingu ebaseadusliku lõpetamise eest summas 7200 eurot (10 800- 3600).

1. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu järeldusega, et hageja viivisenõue tekkis töölepingu lõpetamisele järgnevast päevast. VÕS § 113 lg 2 kohaselt, kui rahalise kohustuse täitmise aeg ei ole kindlaks määratud, muu hulgas kahju hüvitamise nõude puhul, arvestatakse võlgnetavalt rahalt viivist alates ajast, mil võlausaldaja teatas võlgnikule oma nõudest või esitas raha sissenõudmiseks hagi. Seega ei saanud hagejal tekkida viivise nõudmise õigust enne kahju hüvitamise nõude esitamist hageja poolt. Hüvitise tasumise kohustus tekkis kostjal hageja poolt nõude esitamisega. Toimiku materjalist ei nähtu, et hageja oleks kostjalt nõudnud hüvitise maksmist enne hagiavalduse esitamist. Seega saab lugeda, et hüvitise nõue muutus sissenõutavaks hagiavalduse esitamisega 14.01.2019 ja viivist saab arvestada alates 15.01.
2. Ringkonnakohus mõistab viivise välja ringkonnakohtu otsuse tegemise kuupäeva seisuga ühekordse summana ja sealt edasi VÕS § 113 lg 1 teises lauses sätestatud määras kuni kohustuse täitmiseni. Vastavalt viivisekalkulaatorile (viivisekalkulaator.ee) on ajavahemikul 15.01.2019 kuni 30.09.2020 seadusjärgse viivise suuruseks 985,12 eurot. Rahuldamisele kuulub ka edasiulatuva viivise nõue VÕS § 367 alusel alates ringkonnakohtu otsuse tegemisest kuni põhikohustuse (7200 eurot) täitmiseni. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine
3. TsMS § 173 lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse.
4. TsMS § 173 lg 3 kohaselt, kui kõrgema astme kohus muudab tehtud lahendit või teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, muudab ta vajaduse korral vastavalt menetluskulude jaotust.
5. Seoses nii hagi kui apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jätab ringkonnakohus maakohtu ja ringkonnakohtu menetluskulud TsMS § 163 lg 1 ja § 171 lg 1 alusel poolte endi kanda.
6. Tulenevalt menetluskulude jaotusest pole vaja neid rahaliselt kindlaks määrata. (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots 9