Obsah (4)

§ 97§ 100§ 101§ 102

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Maakohus Kohtunik Epp Tombak Otsuse tegemise aeg ja koht 6. november 2020. a, Tartu kohtumaja Tsiviilasi nr 2-20-6805 Tsiviilasi A. T. hagi T. T. vastu ela

) §-le 96 on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased.

§ 97

p 1 kohaselt on alaealine laps ülalpidamist saama õigustatud isikuks.

§ 100

lg 1 sätestab, et ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (edaspidi elatis). Sama paragrahvi lg 2 järgi täidab alaealise lapse vanem lapse ülalpidamise kohustust elatise maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette (

§ 100lg 4).

Alaealisele lapsele makstav elatis ei või

§ 101

lg 1 kohaselt üldjuhul olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kohus saab

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi vähendada elatist alla seaduses sätestatud alammäära üksnes mõjuval põhjusel. 4

§ 102

lg 1 kohaselt vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Samas ei vabane vanemad osundatud sätte kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta

§ 102

lg 2 järgi kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Osundatud sätte kohaselt võib kohus mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla

§ 101lõikes 1 sätestatud määra.

Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või teised ülalpeetavad. Vastavalt

§-le 108 võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagiavaldus on esitatud 10.05.

1. a ning taotletud on elatise väljamõistmist alates 1.01.
2. a.
3. Käesolevas asjas puudub vaidlus asjaolu üle, et kostja on hageja isa, kuid hageja elab igapäevaselt emaga. Vaidlust ei ole ka selles, et kostja on tasunud hageja ülalpidamiseks elatist 150 eurot kuus, lisaks hageja treeningute maksumus 30 eurot kuus, kuid ei ole seda teinud alati kindlal kuupäeval. Seega ei ole kohtu hinnangul hagi esitatud põhjendamatult vaatamata sellele, et aja jooksul oli välja kujunenud hageja ülalpidamiseks vajalike kulude kandmise praktika. Elatise saamiseks õigustatud isik või tema seaduslik esindaja ei pea elatise tasumise kohustust või kokku lepitud tingimusi meelde tuletama. Poolte vahel on peamine vaidlus selle üle, kui suured on hageja igakuised põhjendatud püsikulud ning milline peaks sellest tulenevalt olema kostja poolt hagejale makstava ülalpidamise rahaline suurus.
4. TsMS § 230 lg 1 kohaselt peab kumbki pool hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Poole faktilise asjaolu kohta esitatud väide ei vaja TsMS § 231 lg 1 järgi tõendamist, kui vastaspool võtab selle omaks. Omaksvõtt on faktilise väitega tingimusteta ja selgesõnaline nõustumine kohtule adresseeritud kirjalikus avalduses või kohtuistungil, kus nõustumine protokollitakse. Kohus on selgitanud pooltele tõendite esitamise vajadust 12.05.
5. a, 18.08.
6. a ja 5.10.
7. a määrustes.
8. Hageja on veendunud, et kuivõrd nõuab elatist seaduses sätestatud miinimummääras, ei pea ta enda vajadusi tõendama. Esitatud on siiski väljavõtted hageja seadusliku esindaja pangakontolt, elektri- ja veearved, samuti sideteenuste ja televisiooniteenuse eest esitatud arved ja andmed hagejaga koos elavale vanemale väljamakstud töötasu suuruste kohta. Kostja on esitanud andmed enda sissetulekute suuruse, samuti mõnede kulude kandmise ja elatise senise tasumise kohta. Esitatud tõendite kohaselt on hageja seadusliku esindaja igakuine keskmine sissetulek ligikaudu XXX eurot, kostja sissetulek ligikaudu XXX eurot. Kohus leiab, et vanemate võrdlemisi ühetaolisi sissetulekuid arvestades on vanemad põhimõtteliselt võimelised hagejat üleval pidama võrdsel määral.
9. Kohus nõustub, et kohtupraktikas on tõepoolest leitud, et lapse ülalpidamiseks kulub eelduslikult kahekordne miinimumelatise summa. See aga iseenesest ei anna alust automaatselt elatise miinimummääras väljamõistmiseks. Olukorras, kus elatise miinimummäär on võrdlemisi lühikese aja jooksul kiiresti tõusnud, ei pruugi olla põhjendatud lugeda alaealise lapse ülalpidamiseks kuluvaks igakuiseks summaks kahekordset miinimumelatise summat. Igakuise elatise suuruse kindlaksmääramisel tuleb kohtupraktika kohaselt lähtuda lapse 5 igakuistest põhjendatud kulutustest ja vanemate võimalustest elatist tasuda (Riigikohtu 22.03.2017 otsus nr 3-2-1-174-16). 28.03.
10. a lahendis nr 2-16-11905/66 on riigikohus märkinud, et mõjuvaks põhjuseks, mis lubab

§ 102

lg 2 järgi miinimumelatisest väiksema elatise välja mõista, võib muuhulgas olla asjaolu, et lapse vajadused on kaetud muul viisil (nt vahetu ülalpidamisega lapsega suhtlemisel, kulude jooksva katmisega või lapsetoetusega), kui asjaolu on piisavalt kaalukas, arvestades ka lapse õigustatud huve. Tegemist ei ole ammendava loeteluga asjaoludest, mis annaksid aluse väljamõistetava elatise suurust vähendada. Peretoetuste maksmise fakt iseenesest ei anna alust vähendada elatist alla miinimummäära, kuid riiklike peretoetuste maksmine võib olla mõjuvaks põhjuseks koostoimes muude asjaoludega (nt vanemate halva varalise seisundiga või kui pool on tõendanud, et laste vajadused on miinimummäärast väiksemad). Seega ei saa kohus vähendada elatist alla miinimummäära üksnes seetõttu, et elatist õigustatud saama hageja emal on õigus saada lapsetoetust. 15. Kohtu hinnangul esinevad käesolevas asjas asjaolud, mille alusel on võimalik vähendada kostjalt alaealisele lapsele väljamõistetavat elatist alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra, ehk poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja ei ole tõendanud igakuiste püsikulude kandmist sellises ulatuses, mis annaks alusel kostjalt välja mõista elatis vähemalt miinimummääras. Hageja poolt esile toodud ulatuses ei ole lapse igakuised püsikulud eluliselt usutavad. Kohus peab ülepaisutatuks igakuist keskmist kulu toidule ja esmatarbekaupadele 603,84 eurot kuus. Nimetatud summale lisanduvad hageja sõnul veel sidekulud ja eluasemekulud keskmiselt 63,69 eurot kuus, seega oleks hageja igakuised kulud enam kui 650 eurot kuus, mis moodustab rohkem kui poole nii hageja ema kui ka isa igakuisest sissetulekust. Alaealise lapse igakuised kulud ei saaks olla võrdväärsed (või suuremad) teda ülal pidama kohustatud täiskasvanud isiku kuludega. Kohus märgib, et esitatud tõendite kohaselt paisutab keskmist esmatarbekaupadele kuluvat summat nt

1. aasta maikuus hagejale soetatud jalgratas. See aga on ühekordne suurem väljaminek, mida ei saa arvestada tavapärase igakuise püsikulu hulka. Lapsele tehtavad kulutused ei saa olla suuremad, kui vanemate võimalused neid kulutusi kanda. Samuti ei toeta toodud ulatuses kulutuste vajalikkust kostja viidatud Tartu Ülikooli sotsiaalteaduslike rakendusuuringute keskuse RAKE
2. aasta veebruaris avaldatud uuring, mille kohaselt lapse ülalpidamiskulu vanuserühmas 7-12 aastat on keskmiselt 359 eurot kuus (lisanduvad eluasemekulud, kuivõrd uuring neid igakülgselt ei kajasta). Kohus märgib, et uuringus toodu ei ole iseseisvalt tõenduslikku jõudu omav, kuid annab siiski aimu võimalikest laste kuludest ja on kogumis vanemate varalise seisundiga laste vajaduste kindlaksmääramisel aktsepteeritav.
3. Kohus ei nõustu kostjaga selles, et transpordikulud, mida kostja kannab seoses lapse transpordiga XXX, tuleb arvestada ülalpidamiskohutuse täitmise hulka. Lapse huvides on küll suhtlemine mõlema vanemaga, kuid hageja ei ole saanud valida, kas tema vanemad elavad lähestikku või mitte ning ei saa kuidagi mõjutada ka seda, millises omavalitsusüksuses tema vanemad elavad. See on vanemate endi otsus ning sellest tulenevaid võimalikke kulusid ei ole põhjendatud arvestada ülalpidamiskohustuse täitmise hulka. Vaidlust ei ole, et hageja vanematel on ühine hooldusõigus; hageja kodu oli vanemate kooselu ajal XXX ja on kohtule esitatud asjaoludest nähtuvalt seda ka praegu. Kostja otsustas kolida XXX ning tal on seadusest tulenev kohustus lapsega suhelda. Sellest tulenevalt on kostjal kohustus leida vahendid lapsega suhtlemiseks vajalike kulude kandmiseks mitte lapse ülalpidamiskohustuse täitmise arvelt. Kuna antud vaidluse esemeks ei ole vanema hooldusõiguse teostamine, jätab kohus tähelepanuta hooldusõigust puudutavad viited (nt haigustest teavitamine, külastuste regulaarsus vms). 6
4. Arvestades ülaltoodud põhjendusi, leiab kohus, et hageja A. T. põhjendatud ja vajalik ülalpidamiskulu ühes kuus on 413 eurot (359 eurot + eluasemekulu 54 eurot). Kuivõrd hageja emal on osa ülalpidamiskuludest võimalik katta ka lapsetoetuse arvelt, leiab kohus, et põhjendatud on välja mõista kostjalt hageja kasuks elatis 200 eurot kuus. Kostja senist keskmist kuusissetulekut arvestades jääb kostjale märgitud ulatuses elatise tasumisel ka enda ülalpidamiseks ja lapsega kohtumiste korraldamiseks piisaval määral vahendeid. Samas ei jätaks sellises mahus elatise tasumine hageja põhjendatud kulutusi, hageja emal lasuvat ülalpidamiskohustust ja hageja emale makstavat peretoetust arvestades hagejat senisest kehvemasse olukorda. Eeltoodust tulenevalt rahuldab kohus hagi osaliselt ja mõistab kostjalt hageja kasuks välja elatise 200 eurot kuus.
5. Hageja on taotlenud elatise väljamõistmist alates 01.01.
6. a. Arvestades kohtu poolt põhjendatuks peetud elatise suurust ning kohtule esitatud tõenditest nähtuvalt kostja poolt tasutud elatist, mõistab kohus ühekordse summana välja elatise 1840 eurot (11 kuud x 200 eurot – kostja poolt makstud 360 eurot) ning edasiselt alates 01.12.
7. a elatise 200 eurot kuus. Tagasiulatuvalt tasumisele kuuluva elatuse suuruse arvestamisel on aluseks võetud asjaolu, et otsuse tegemise ajaks on

§ 100lg 4 järgi sissenõutavaks muutunud ka elatis 2020.a.

novembrikuu eest. Kohus selgitab, et kui kostja on vahepeal elatist tasunud, tuleb tasutud summa väljamõistetud summast maha arvestada. 19. Elatise maksmise kohustus käesoleva kohtuotsuse alusel on kostjal kuni hageja täisealiseks saamiseni (

§ 97p 1).

Elatis tuleb tasuda iga kalendrikuu eest ette kuu viimaseks kalendripäevaks (st detsembrikuu elatis tuleb tasuda hiljemalt 30.11.2020. a) K. R. i näidatud arveldusarvele. Menetluse ajal avaldatud arveldusarve elatise tasumiseks on K. R. i arveldusarve nr XXX. Hageja on taotlenud elatise maksmise kohustuse täitmisega viivitamisel kostjalt viivise väljamõistmist võlaõigusseaduses (VÕS) § 113 lg 1 sätestatud määras. Osundatud sätte kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivist) arvates kohustuse sissenõutavaks muutmisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetaks VÕS -s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Käesoleval ajal on viivise määr 0,022 % päevas. Kohus on seisukohal, et viivise nõudmine ülalpidamiskohustuse täitmisega viivitamisel on seadusega kooskõlas. Tulenevalt

§-dest 96 ja 97 ning VÕS § 2 on põlvnemisest tuleneva ülalpidamiskohustuse ja õiguse saada ülalpidamist näol tegemist võlasuhtega, millele kohalduvad võlaõigusseaduse üldosa sätted, sealhulgas õiguskaitsevahendid kohustuse rikkumise korral. VÕS § 101 lg 1 p 6 kohaselt võib võlausaldaja nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral kohustust rikkunud võlgnikult viivist.

1. Kohus selgitab, et tulenevalt TsMS § 459 lg-test 1 ja 2 on pärast otsuse jõustumist, millega kostjalt mõisteti välja perioodilised maksed või kohustati kostjat täitma muid korduvaid kohustusi, poolel õigus uues hagis nõuda maksete suuruse ja tähtaegade muutmist otsuses, kui: 1) oluliselt on muutunud maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus ja 2) hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Otsust võib muuta alates uue hagi esitamise ajast, välja arvatud juhul, kui seaduse kohaselt võib nõuda otsuse muutmist ka tagasiulatuvalt. VI. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 7
2. TsMS § 173 lg 1 kohaselt esitab asja menetlenud kohus kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel. Menetluskulude jaotuses näeb kohus ette, millised menetluskulud keegi menetlusosalistest peab kandma. Hageja on kandnud menetluskulusid vastavalt kohtule esitatud menetluskulude nimekirjale 726 eurot. Kostja menetluskulude kindlaksmääramise taotlust esitanud ei ole. TsMS § 163 lg 1 sätestab, et hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohus on seisukohal, et käesolevas asjas on põhjendatud jätta poolte menetluskulud poolte endi kanda. Elatise vaidlus ei ole iseenesest õiguslikult keerukas vaidlus, mis vajab lepingulise esindaja osalemist menetluses. Põhjendatud elatise suuruse määramise aluseks olevaid asjaolusid saavad pooled välja tuua iseseisvalt. Kohtul on tulenevalt TsMS § 230 lg 3 ja 4 ülalpidamisasjades laiemad volitused tõendite kogumiseks või poolte kohustamiseks esitama kohtule asja lahendamiseks vajalikke andmeid. Eeltoodud põhjendusi arvestades jätab kohus käesolevas asjas poolte menetluskulud täielikult poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Epp Tombak Kohtunik 8