lg 1 p 2¹ alusel maakohtu otsuse resolutsiooni p 3 esimest lauset sõnadega „ kuid mitte rohkem kui põhivõla suurus“. Ülejäänud osas on otsus seaduslik ja põhjendatud ning apellatsioonkaebuse väited ei anna alust selle tühistamiseks. Kolleegium nõustub esimese astme kohtu põhjendustega ja
27.
lg 1 p 1 alusel võtab ringkonnakohus apellatsioonkaebuse läbivaatamisel ja lahendamisel aluseks esimese astme kohtus tuvastatud faktilised asjaolud, kuivõrd puuduvad kahtlused vastavate faktiliste asjaolude tõendamise menetluse või protokolli õiguspärasuse või ebapiisava ulatuse kohta ja ringkonnakohus ei pea nimetatud asjaolude uut tuvastamist vajalikuks. 28. Apellatsioonkaebuses tugineb kostja esmakordselt asjaolule, et liisinguleping ei lõppenud tema soovil. Väär on kostja väide, et ta on sellise asjaolu kohtuistungil esile toonud. Hageja avaldas 02.10.2019 kohtuistungil, et leping on lõppenud kostja tahte alusel ja märkis, et selles osas ei tohiks vaidlust olla. Kostja sellele vastu ei vaielnud. Vastupidi, kostja kinnitas 5 2-19-5315 kohtuistungil, et ta palus abikaasal teatada hagejale, et neil ei ole võimalik liisingusummat maksta ja palus tagastada sõiduk hagejale ( tl 51 pöördel ja 52). Hageja kordas ka 11.11.2019 kohtuistungil, et vaidlust ei ole selle üle, et kostja soov oli leping lõpetada ja lepingu lõppemisel tuleb liisinguese müüa ( tl 91 pöördel). Kostja sellele vastu ei vaielnud. 29.
lg 1 p-st 2 ja lg-st 4 tuleneb, et menetlusosalisel on õigus esitada apellatsioonimenetluses uusi asjaolusid üksnes mõjuval põhjusel, st eelkõige juhul, kui objektiivselt ei olnud võimalik selliseid asjaolusid varem esitada. Praegusel juhul ei ole kostja toonud esile põhjust, miks ei olnud tal maakohtu menetluses võimalik sellist väidet esitada. Hageja ei ole nõustunud uue asjaolu esitamisega apellatsioonimenetluses. Eeltoodu alusel jätab kolleegium asja lahendamisel tähelepanuta kostja väite, et liisinguleping ei lõppenud tema soovil.
lg 1 sätestab, et kumbki pool peab hagimenetluses tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. 02.10.2019 kohtuistungil selgitas kohus tõendamiskoormist ning asjaolu, et kohus hagimenetluses tõendeid ei kogu. Kostja etteheited maakohtule on põhjendamatud. Ringkonnakohtu hinnangul tegi hageja kõik selleks, et auto saaks parima hinnaga realiseeritud. Auto oli müügis 7 kuud, mille jooksul ostuhuvi puudumise tõttu alandati korduvalt hinda. Kuna autole kõrgemate hindadega pikema aja vältel huvilisi ei leitud, suunati sõiduk oksjoni kaudu müüki. Alghind oli 21 459 eurot koos käibemaksuga. Selle hinnaga pakkumisi ei tehtud. Ka järgmine oksjon alghinnaga 18 240 eurot ebaõnnestus. Järgmise alghinna puhul 15 000 eurot müüdi auto parima pakkumise teinud isikule hinnaga 16 650 eurot. 32. Maakohus on otsuse põhjendavas osas viivist vähendanud, piirates väljamõistetava viivise võla põhisumma suurusega. Maakohus on ekslikult jätnud aga viivise vähendamise resolutsioonis kajastamata. Ringkonnakohus täiendab selles osas maakohtu otsuse resolutsiooni. Viivise määra vähendamiseks alust ei ole. Lepingus on pooled kokku leppinud viivisemäära 0,022% päevas so 8,030% aastas, mis on samas suuruses seadusest tuleneva viivisemääraga. 33. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 34.
lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja ksuks välja riigilõivu 600 eurot. Ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. 35. Seoses apellatsioonkaebuse osalise rahuldamisega jätab kolleegium ringkonnakohtu menetluskulud menetlusoaliste endi kanda. Tulenevalt menetluskulude jaotusest puudub vajadus neid rahaliselt kindlaks määrata. 6 2-19-5315 (allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots 7
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.