← Eesti

1-15-2666/492

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 209lg 2 p 4) järgi Tartu Ringkonnakohtu 17.

detsembri

  1. a otsus A. P. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kassatsioon Prokuratuur, Viru Ringkonnaprokuratuur
  2. november 2020, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Viru Maakohtu
  4. detsembri
  5. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  6. detsembri
  7. a otsus A. P. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 1.

§ 209lg 2 p 4) järgi, A.

P-lt määratud kaitsja tasu ja sundraha väljamõistmises ning valitud kaitsja tasu ja muu menetluskulu tema kanda jätmises. Muus osas jätta maa- ja ringkonnakohtu otsus muutmata.

  1. Mõista A. P. talle esitatud süüdistuses õigeks.
  2. Määrata OÜ-le Anti Aasmaa Advokaadibüroo kassatsioonimenetluses A. P-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 388,80 eurot (sh käibemaks).
  3. Jätta A. P-le kriminaalmenetluses osutatud riigi õigusabi eest määratud kaitsjatele makstav tasu koos käibemaksuga kokku summas 6960,36 eurot (sh 5817 eurot kohtueelses ja maakohtu menetluses, 754,56 eurot apellatsioonimenetluses ja 388,80 eurot kassatsioonimenetluses) menetluskuluna Eesti Vabariigi kanda.
  4. Mõista Eesti Vabariigilt A. P. kasuks välja 2430 eurot (sh käibemaks) kohtueelses ja maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu ja muu menetluskulu katteks.
  5. Kassatsioon rahuldada. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1-15-2666
  6. A. P. anti kohtu alla süüdistatuna karistusseadustiku (KarS) § 209 lg 2 p 3 (alates
  7. jaanuarist 2015 kvalifitseeritav KarS § 209 lg 2 p 4) järgi, s.t kelmuse toimepanemises grupis, mis seisnes järgnevas. 1.
  8. A. P. osales kuriteoskeemis, mille käigus vormistati ta
  9. aprillist 2004 fiktiivselt oskustöölisena tööle Kohtla-Järve Noortekeskusesse. Tegelikult ta noortekeskuses tööd ei teinud, sest viibis alates 2006.–
  10. aastast püsivalt Venemaal. Juri ja Jevgeni Saltõkov (edaspidi ka Saltõkovid) esitasid iga kuu Kohtla-Järve Linnavalitsusele fiktiivseid dokumente, millega lõid ebaõige ettekujutuse noortekeskuse töötajate isikkoosseisu, töö ja tööaja arvestuse kohta. Sellise tegevusega viidi linnavalitsuse raamatupidajad eksimusse, mille tulemusena maksti linna eelarvest fiktiivselt tööle vormistatud A. P. Swedbank AS-i arvelduskontole
  11. maist 2004 kuni
  12. septembrini 2014 töö- ja puhkusetasusid ning preemiaid kokku 18 475,32 euro suuruses summas (sellest alates
  13. aastast 9220,73 eurot). 1.
  15. aasta suvel lõid Saltõkovid ebaõige ettekujutuse fiktiivselt tööle vormistatud A. P. koondamisest
  16. augustil 2014, millega tekitati näiliselt õigus koondamishüvitistele, mistõttu kandis linnavalitsus
  17. septembril 2014 A. P. arvelduskontole töötasu ja hüvitise kogusummas 663,16 eurot ning
  18. septembril 2014 Eesti Töötukassa 270,56 eurot. 1.
  19. Selleks, et Saltõkovid saaksid A. P. arvelduskontole laekuvad tasud endale võtta, andis A. P. neile oma pangakaardi koos PIN-koodiga. Kaardi aegumisel
  20. aasta juunis, käis A. P.
  21. juulil 2014 Swedbank AS-i Kohtla-Järve pangakontoris, kus talle väljastati uus pangakaart, mille ta andis tütre vahendusel
  22. juulil 2014 edasi Jevgeni Saltõkovile. 1.
  23. A. P. sai eelkirjeldatud pettusliku tegevuse tulemina Eesti Haigekassa kindlustuskaitse, mistõttu hüvitati aastatel 2011–2013 tema raviteenuste arveid 10 585,13 euro suuruses summas ning tasuti ravimihüvitisena 117,38 eurot.
  24. Viru Maakohtu
  25. detsembri
  26. a otsusega mõisteti A. P. prokuröri süüdistusest loobumise tõttu kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 301 alusel õigeks aastatel 2004–2009 toimepandud tegudes. Ülejäänud osas mõisteti A. P. süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 1.

§ 209lg 2 p 4) järgi. Teda karistati ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega, mis jäeti Kar

S § 73 lg-te 1 ja 3 alusel ühe aasta ja kuue kuu pikkuse katseajaga täielikult tingimisi kohaldamata. Taotlused A. P-le süüteomenetluses tekitatud kahju ning valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks jäeti rahuldamata. Süüdistatavalt mõisteti menetluskuludena välja 6567 eurot. A. P. vastu esitatud Eesti Haigekassa tsiviilhagi jäeti läbi vaatamata, sest kannatanu loobus hagist.

  1. Maakohus ei nõustunud kaitsja väidetega, et A. P. tegu on aegunud ning tema teopanus oli sedavõrd väike, et teda ei saa käsitada kaastäideviijana. Süüdistatav ise soovis fiktiivset töösuhet ja ebaseaduslikke sotsiaaltagatisi, andis pangakaardi Juri Saltõkovile ning vajaduse tekkides uuendas
  2. aastal pangakaardi, andes ka selle edasi, millega võimaldas kelmusel jätkuda.
  3. Sama otsusega tunnistati süüdi veel Juri Saltõkov, Jevgeni Saltõkov, Tatjana Majorova ja Aljona Aulova ning täielikult mõisteti õigeks Galina Rjabušenko, Olga Novikova ja Arina Issajeva, kuid nende suhtes kassatsioonimenetlust ei toimu.
  4. Maakohtu otsuse vaidlustas teiste seas A. P. kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, kes taotles otsuse tühistamist, süüdistatava õigeksmõistmist
  5. juulil 2014 Swedbank AS-i Kohtla-Järve 2

(6)1-15-2666 kontoris pangakaardi väljavõtmise ja edasiandmisega seonduvas ning enne seda toimepandud tegudes kriminaalmenetluse lõpetamist aegumise tõttu.
  1. Tartu Ringkonnakohus jättis
  2. detsembri
  3. a otsusega A. P. huvides esitatud apellatsiooni rahuldamata ning maakohtu otsuse tema osas muutmata. Apellatsioonimenetluse kulud 754,56 eurot mõisteti välja süüdistatavalt. Teise astme kohtu seisukohad olid kokkuvõtlikult järgnevad. 6.
  4. A. P. teod ei ole aegunud. Maakohus tuvastas õigesti, et kelmuse toimepanemine on tõendatud alates
  5. jaanuarist
  6. Süüdistatavale
  7. detsembril 2014 kohaldatud elukohast lahkumise keeld katkestas aegumise üheks aastaks (KarS § 81 lg 5 p 1). A. P. anti kohtu alla
  8. aprillil
  9. Süüdistatava käitumist tuleb hinnata tervikpildina. Teo toimepanemise algus on tuletatav süüdistatavate ütlustest, mille kohaselt hakkas A. P. tihedamalt viibima Venemaal 2010.–
  10. aastal. Sel ajal andis A. P. edasi enda pangakaardi. Kaitsja seob aegumise varasemate tegudega, milles maakohus mõistis A. P. õigeks. Ei saa nõustuda kaitsjaga, et A. P. ei avaldanud soovi fiktiivse töösuhte jätkamiseks pärast
  11. detsembrit 2009, vastasel juhul ei oleks ta korraldanud oma pangakaardi edasiandmist ega palunud töökoha säilitamist. 6.
  12. Kui isik ise soovis fiktiivset töösuhet ja ebaseaduslikke sotsiaaltagatisi, andis üle oma pangakaardi ja vahetas selle aegumisel välja, ei saa rääkida tema väikesest teopanusest. Pangakaardi üleandmine ja selle väljavahetamine ei ole eraldiseisvalt küll kuriteod, kuid arvestades kogumit, on tegemist süüdistatava käitumisega, mis näitab, et ta ühines kuriteoplaaniga. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  13. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. P. kaitsja, kes taotleb nii maa- kui ka ringkonnakohtu otsuse tühistamist, korrates apellatsioonis toodud põhjendusi (vt eespool p 5). Kokkuvõtlikult märgitakse kassatsioonis järgmist. 7.
  14. Süüdistatava teopanus ei ole niivõrd kaalukas, et teda saaks pidada kaastäideviijaks. Ta ei väljendanud pärast
  15. detsembrit 2009 soovi fiktiivseks töösuhteks. Kuni
  16. juulini 2014, mil ta käis pangakontoris aegunud pangakaardi asemel uuel pangakaardil järel, ei teinud A. P. aktiivseid toiminguid. Kogu väljamakstud raha omastasid Saltõkovid. Kaasaaitaja teo aegumistähtaeg hakkab kulgema kaasaaitamisteo toimepanemisest ning väidetavate teo toimepanijate edasistel tegudel ei ole tähtsust. 7.
  17. Kohtud ei põhjendanud, mis ajast tuleb lugeda A. P. tegu toimepanduks ja lõpuleviiduks. Sellest sõltub aga aegumine. Kelmus on tagajärjedelikt, mille koosseisutegu on petmine. Varalise kasu saamise aeg ei ole KarS § 10 ls 2 kohaselt kelmuse toimepanemise aja seisukohalt tähtis. Kohtud käsitlesid pettuslikku tegu ja tagajärge läbisegi, mistõttu leidsid ekslikult, et süüdistatava tegu ei ole aegunud. Kassaator tugineb aegumise osas Riigikohtu
  18. septembri
  19. a otsusele asjas nr 3-1-1-72-
  20. 7.
  21. A. P-le kohaldati elukohast lahkumise keeldu
  22. detsembrist 2014, mistõttu ei ole alust teda süüdi mõista tegudes, mis toimusid enne
  23. detsembrit
  24. Süüdistatava ütluste kohaselt hakkas ta
  25. või
  26. aastal sagedamini viibima Venemaal, mistõttu tegi ta ettepaneku tema allkirjade võltsimiseks töödokumentidel, andis edasi oma pangakaardi ja palus säilitada töökoha ja seega ka haigekassa kindlustuse. Saltõkovide ütluste kohaselt toimus eeltoodu 2010.–
  27. 3
(6)1-15-2666 aastal, millele on teo toimepanemise aja kindlaksmääramisel tuginenud ka kohus, kuigi Saltõkovide ütlused on loetud ebausaldusväärseks. 7.
  1. Uue pangakaardi edasiandmine on ainuüksi ajalise distantsi tõttu eraldiseisev tegu ega moodusta teoühtsust alates
  2. aastast etteheidetud tegudega. Ka ringkonnakohus leidis, et eraldiseisvalt ei ole kaardi üleandmine käsitatav pettusliku teona KarS § 209 mõttes, mistõttu ei saa selle eest isikut ka karistada.
  3. Prokuratuur kassatsioonile ei vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  4. Kolleegium kujundab esmalt seisukoha A. P. teo karistatavuse (I) ja menetluskulude (II) suhtes ning võtab seejärel kokku kassatsioonimenetluse tulemuse (III). I
  5. A. P-d süüdistatakse kelmuse toimepanemises grupis, s.t kuriteo kaastäideviimises. Süüdistuse kohaselt vormistati ta
  6. a fiktiivselt tööle Kohtla-Järve Noortekeskusesse. Kuriteoskeemis osalemist on sisustatud esiteks sellega, et ta andis enda arvelduskontole juurdepääsu võimaldava pangakaardi koos PIN-koodiga Juri ja Jevgeni Saltõkovi kasutusse, et viimased saaksid tema pangakontole laekuvad tasud endale võtta. Teiseks sellega, et ta käis
  7. juulil 2014 pangakontoris aegunud pangakaarti välja vahetamas ning andis ka uue kaardi edasi. Enamat – ei tegevuse ega tegevusetuse vormis – A. P-le süüdistuses ette ei heideta. Süüdistuses ei ole konkretiseeritud A. P. rolli koondamishüvitise ega haigekassa hüvitiste (ravikindlustuskaitse) pettuses. Eeltoodust lähtuvalt tuleb järgnevalt hinnata, kas pangakaartide ja PIN-koodi andmine Saltõkovidele annab aluse käsitada A. P-d kelmuse kaastäideviijana.
  8. A. P-le etteheidetavate tegude toimepanemise ajal (2010–2014) eeldas kelmuse süüteokoosseis varalise kasu saamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel. Alates
  9. jaanuarist 2015 kehtivas redaktsioonis eeldab KarS § 209 teisele isikule varalise kahju tekitamist tegelikest asjaoludest teadvalt ebaõige ettekujutuse loomise teel varalise kasu saamise eesmärgil (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  10. märtsi
  11. a otsus nr 1-13-5173/196, p 16.1). Varalise kasu saamine ehk süüdlase varalise seisu paranemine ei ole kelmuse koosseisutegu, vaid see tunnus kirjeldab tagajärge. KarS § 209 varem kehtinud redaktsioonis nimetatud varalise kasu saamine pidi olema kannatanu või kolmanda isiku eksimusse viimise tõttu tehtud varakäsutuse tagajärg. Selline varakäsutus ei ole käsitatav petja käitumisaktina (teona), vaid üksnes selle käitumisakti (pettusliku tegevuse või tegevusetuse) tagajärjel välismaailmas toimunud muudatusena. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  12. septembri
  13. a otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 12.)
  14. Väljakujunenud kohtupraktikat ning A. P-le esitatud süüdistust arvestades ei saa süüdistatavale etteheidetavaid tegusid, s.o pangakaartide ja PIN-koodi edasiandmist, lugeda petmistegudeks, sest nendega ei viidud kannatanuid (Kohtla-Järve Linnavalitsus, Eesti Haigekassa, Eesti Töötukassa) eksitusse. Pangakaartide edasiandmine üksnes võimaldas Saltõkovidel süüdistatava kontole töötasuna ja koondamishüvitisena kantud summad välja võtta ning enda kasuks pöörata. Kuna pangakaartide edasiandmisest ei sõltunud kelmuse toimepanemine, ei ole A. P. kelmuse kaastäideviija. 4
(6)1-15-2666
  1. Pidades silmas, et süüdistuses kirjeldatakse üksnes A. P. tegevust, siis ei saa kolleegium süüdistuse piiridest väljumata (KrMS § 268) hinnata, kas A. P. võis kelmuse koosseisu täita tegevusetusega. Tegevusetuse korral peab süüdistuses olema sisustatud garandikohustus koos õigusliku aluse ja nõutava, kuid tegemata jäetud tegevusega (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. oktoobri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 12). Teisisõnu tulnuks sellisel juhul süüdistuses näidata, millisest õigusnormist tulenevalt oli süüdistataval õiguslik kohustus teavitada nt KohtlaJärve Linnavalitsust või Eesti Haigekassat talle erinevate töötamisega seotud tasude maksmise ning ravikindlustuse aluseks olevate asjaolude ebaõigsusest. Sõltumata eelmärgitust osutab kolleegium ka sellele, et kelmuse puhul ei muuda kasu tekkida laskmine (selle pidev suurenemine) süüdlase tegu veel tegevusetuseks – s.t sarnaselt teiste süütegudega ei muuda aktiivse teoga kulgema pandud põhjuslikkusesse sekkumata jätmine tegu tegevusetuseks (vt viidatud otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 14).
  4. Isegi, kui süüdistuses kirjeldatud kelmuse (põhitegu) toimepanemine on tõendatud, ei vastaks A. P. tegevus kolleegiumi hinnangul ka kelmusest osavõtu nõuetele.
  5. Süüteole kaasaaitamisena (KarS § 22 lg 3) hinnatakse tegevust, mis on küll kausaalseoses saabunud tagajärjega, kuid millel puudub teovalitsemise kvaliteet (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. septembri
  7. a otsus asjas nr 3-1-1-93-05, p 10). Kaasaaitamine nagu kaastäideviiminegi on võimalik kuni teo faktilise lõpuleviimiseni (nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. oktoobri
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-75-11, p 7). Enne
  10. jaanuari 2015 kehtinud KarS § 209 järgi oli kelmus lõpuleviidud, kui varaline õigus oli süüdlasele üle läinud, kehtiva KarS § 209 järgi tuleb kelmus lugeda lõpuleviiduks kannatanule kahju tekkimisega. Seega praeguses asjas on selleks ajahetk, mil A. P. pangakontole laekus esimene töötasu ja hiljem vastavad hüvitised (vt ka viidatud otsus asjas nr 3-1-1-72-10, p 13).
  11. A. P-le etteheidetaval pangkaartide edasiandmisel puudub põhjuslik seos nii töötasu kui ka koondamishüvitise väljamaksmise ning haigekassa kindlustuskaitse saamisega. Kannatanute varakäsutus ei sõltunud sellest, kas või millal süüdistatav oma pangakaardi ja PIN-koodi edasi andis, sest edasiandmine toimus pärast kelmuse koosseisuteo (petmine) toimepanemist, s.t pärast teo lõpuleviimist. A. P-le esitatud süüdistuses sisalduv teokirjeldus välistab ka vajaduse kaaluda tema käsitamist kelmusele kihutajana.
  12. Kokkuvõtvalt leiab kolleegium, et mõistes A. P. süüdi KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 1.

§ 209lg 2 p 4) järgi, kohaldasid kohtud vääralt materiaalõigust.

A. P. tuleb talle esitatud süüdistuses õigeks mõista. Seetõttu jäävad kassatsiooni ülejäänud argumendid kolleegiumi tähelepanuta. II

  1. Maakohus mõistis A. P. osalise süüdimõistmise tõttu temalt kogu määratud kaitsja tasust välja poole, s.t 5817 eurot (sh käibemaks). Kuivõrd Riigikohus mõistab A. P. õigeks, jääb KrMS § 181 lg 1 alusel ka see summa riigi kanda.
  2. Süüdistatav esitas esimese astme kohtule taotluse hüvitada valitud kaitsjale makstud tasu ning sõidukulude eest kokku 2430 eurot (sh käibemaks). Kohus jättis selle taotluse rahuldamata. A. P. õigeksmõistmise tõttu tuleb KrMS § 175 lg 1 p 1 ja § 181 lg 1 alusel hüvitada talle valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu ja muud vajalikud kulud. Kolleegium peab mõistlikuks kaitsja tunnihinda 120 eurot (sh käibemaks), põhjendatuks õigusabi osutamisele kulunud aega (19 tundi) ning selle käigus tehtud toiminguid. Lisaks kaasnesid kaitsja sõidukulud Tallinna büroost 5

(6)1-15-2666 ülekuulamisele Jõhvis (150 eurot). Seetõttu tuleb riigilt A. P. kasuks välja mõista valitud kaitsjale makstud tasu ja muu menetluskulu taotletud ulatuses.
  1. A. P. õigeksmõistmise tõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ka temalt sundraha (750 euro) väljamõistmises.
  2. Ringkonnakohus rahuldas A. P. määratud kaitsja tasutaotluse süüdistatavale apellatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest osaliselt, s.o 754,56 euro suuruses summas (sh käibemaks). Kassaator ei ole taotluse osalist rahuldamata jätmist vaidlustanud. Kolleegium nõustub teise astme kohtuga hüvitatava kaitsjatasu suuruse osas, kuid A. P. õigeksmõistmise tõttu määrab, et nimetatud kulu jääb KrMS § 181 lg 1 alusel riigi kanda.
  3. Riigi õigusabi seaduse § 23 lg 1 ja § 21 lg 3 ning õigusabi osutamise ja taotluse esitamise ajal kehtinud justiitsministri
  4. juuli
  5. a määruse nr 16 „Advokaadile riigi õigusabi tasu maksmise ja kulude hüvitamise kord“ § 1 lg-te 6 ja 10 ning § 6 lg 3 alusel rahuldab kolleegium kaitsja taotluse määrata kassatsioonimenetluses A. P-le osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 388,80 eurot (sh käibemaks 64,80 eurot). KrMS § 186 lg 1 alusel jääb see menetluskulu riigi kanda. III
  6. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 7 ja § 362 p-st 1, tühistab kolleegium Viru Maakohtu
  7. detsembri
  8. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  9. detsembri
  10. a otsuse A. P. süüditunnistamises ja karistamises KarS § 209 lg 2 p 3 (alates 1.

§ 209

lg 2 p 4) järgi, temalt määratud kaitsja tasu ja sundraha väljamõistmises ning valitud kaitsja tasu ja muu menetluskulu enda kanda jätmises. Riigikohus teeb tühistatud osas uue otsuse, millega mõistab A. P. talle esitatud süüdistuses õigeks, jätab määratud kaitsjate tasud riigi kanda ning mõistab riigilt süüdistatava kasuks välja valitud kaitsjale makstud tasu ja muu menetluskulu. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kolleegium rahuldab kassatsiooni täielikult. (allkirjastatud digitaalselt) 6

(6)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.