← Eesti

2-18-130/64

Obsah (18)§ 436§ 657§ 654§ 447§ 376§ 423§ 428§ 5§ 429§ 431§ 442§ 230§ 173§ 162§ 163§ 177§ 190§ 179

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtuasja number 2-18-130 Otsuse tegemise aeg ja koht 28. august 2020, Tallinn Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar Koht

) § 177 lg-s 2 sätestatud korras. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK Hageja nõue ja selle aluseks olevad asjaolud

  1. XX (hageja) esitas
  2. jaanuaril 2018 Harju Maakohtule hagi YY (kostja) vastu, milles palus mõista kostjalt enda kasuks välja põhivõla 84 604,69 eurot, intressi 12 535,65 eurot, kahjuhüvitise 864,10 eurot, hagi esitamise ajaks sissenõutavaks muutunud viivise 5382,96 eurot, alates
  3. jaanuarist 2018 intressi põhivõlalt kuni nõude täieliku täitmiseni määras 17 % aastas ja alates
  4. jaanuarist 2018 viivise põhivõlalt kuni nõude täieliku täitmiseni määras 0,02 % päevas. Koos hagiavaldusega esitas hageja ka hagi tagamise avalduse, mille maakohus rahuldas. Hagiavalduse kohaselt sõlmisid hageja ja RR
  5. novembril 2007 laenulepingu (laenuleping), millega RR sai laenu 200 000 eurot, tagastamise tähtajaga
  6. november
  7. Laen tagati RRle ja kostjale kuuluvatele Pavlu-Bridz OÜ osadele seatud pandiga. RR laenu tähtaegselt ei tagastanud.
  8. veebruari
  9. a enampakkumisel müüdi RR-le kuulunud Pavlu-Bridz OÜ osa 25 000 euroga. Pavlu-Bridz OÜ on
  10. oktoobri 2016 seisuga registrist kustutatud.
  11. augustil 2011 ühines kostja RR kohustusega ja sõlmis hagejaga kokkuleppe kohustuse täitmise täiendava tähtaja kohta (kokkulepe). Lisaks sõlmisid pooled
  12. augustil 2011 pandilepingu, millega seati kostjale kuuluvale PAVLU HOLDING OÜ osale pant 123 500 eurot, mis tagas
  13. novembri
  14. a laenulepingust tulenevaid kohustusi.
  15. augustil 2011 kohustusega ühinemisel kinnitas kostja, et tal on hageja ees täitmata kohustus summas 123 499,90 eurot. Kostja kohustus võlgnevuse tasuma
  16. augustil
  17. Lisaks kohustus kostja tasuma intressi 17 % aastas ja viivist 0,02 % päevas. Kostja ei ole oma kohustusi nõuetekohaselt täitnud. Tulenevalt
  18. novembri
  19. a laenulepingus kokkulepitust on hagejal õigus nõuda intressi kuni laenu tagastamiseni. 2

(9)Kostja vastuväited
  1. Kostja palus jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kostja vastuväidete kohaselt ei ühinenud ta
  2. augusti
  3. a kokkuleppes RR
  4. novembri
  5. a laenulepingulise kohustusega, kuivõrd kokkuleppes ei ole väljendatud sellekohast kostja tahet. Kostja üksnes andis tagatise kolmanda isiku kohustuse tagamiseks. Kostja poolt kolmanda isiku kohustuse täitmine aastate jooksul ei muuda kostjat kolmanda isiku kohustuse eest vastutavaks. Isegi kui väita, et kostja on kohustusega ühinenud, ei ole hageja nõue põhjendatud.
  6. augusti 2011 seisuga oli laenulepingust tulenev RR kohustuse jääk 122 739,67 eurot, mitte 123 499,90 eurot. Kostja on alates
  7. augustist 2011 teinud makseid summas 136 754,04 eurot, mis ületab kohustuse jäägi. Hageja on oma nõudearvestuses jätnud osad kostja tehtud maksed arvesse võtmata. Laenulepingu järgi pidi RR laenu tagastama
  8. novembriks 2008, mistõttu ei saa hageja alates
  9. novembrist 2008 intressi nõuda.
  10. augusti
  11. a kokkulepe sätestas, et maksegraafik on koostatud intressiarvestusega 17 % aastas. Maksegraafikut aga sõlmitud ei ole ning seetõttu intressimäär ei kohaldu. Samuti ei saa hageja nõuda viivist määraga 0,02 % päevas. Kokkuleppe kohaselt on kostja kohustatud tasuma viivist juhul, kui ei täideta maksegraafikut. Maksegraafikut aga sõlmitud ei ole, mistõttu see viivisemäär ei kohaldu. Hageja saaks nõuda viivist maksimaalselt seadusjärgses määras. Laenulepingus märgitud kinnitus ei tõenda laenusumma RR-le üleandmist. Menetluse edasine käik
  12. Harju Maakohus jättis
  13. mai
  14. a otsusega hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Maakohus tühistas otsuse jõustumisel hagi tagamise abinõud. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  15. mai
  16. a otsusega maakohtu otsuse materiaalõiguse ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul rikkus maakohus lepingu tõlgendamise reegleid ja jättis asja lahendamiseks vajalikud asjaolud tuvastamata. Asja uuel läbivaatamisel maakohtus hageja täpsustas oma nõuet
  17. jaanuaril 2020 esitatud menetlusdokumendis. Hageja palus hagi rahuldada, kostjalt välja mõista põhivõla 72 204,74 eurot, viivise
  18. jaanuari 2020 seisuga 15 408,49 eurot ja alates
  19. jaanuarist 2020 viivise 0,02 % päevas põhivõlalt kuni nõude täieliku täitmiseni. Maakohtu otsus ja põhjendused
  20. Harju Maakohus rahuldas
  21. aprilli
  22. a otsusega hagi ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja põhivõla 72 204,74 eurot, viivise
  23. jaanuari 2020 seisuga (maakohtu otsuses ekslikult märgitud 24.20.2020) 15 408,49 eurot ja alates
  24. jaanuarist 2020 viivise 0,02 % päevas põhivõlalt kuni põhinõude täitmiseni. Maakohus jättis menetluskulud kostja kanda ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja menetluskulude hüvitise 10 426,40 eurot ja sellelt seadusjärgse viivise. Maakohus tuvastas, et hageja ja RR sõlmisid võlaõigusseaduse (VÕS) § 396 lg 1 mõttes
  25. novembril 2007 laenulepingu, mille kohaselt sai RR laenu 200 000 eurot, intressiga 17 % aastas, tagastamise tähtajaga
  26. november
  28. detsembril 2007 sõlmisid hageja, RR ja kostja pandilepingu, millega RR ja kostja pantisid laenulepingu tagamiseks neile kuuluvad Pavlu-Bridz OÜ osad.
  29. veebruari
  30. a enampakkumisel müüdi pandi realiseerimiseks Pavlu-Bridz OÜ osa 25 000 euro eest.
  31. augustil 2011 sõlmisid pooled pandilepingu, millega kostja pantis temale kuuluva PAVLU HOLDING OÜ osa. Poolte vahel on vaidlus, kas kostja ühines
  32. augusti
  33. a kokkuleppes RR kohustusega VÕS § 178 lg 1 mõttes. Maakohus tõlgendas kokkulepet VÕS §-s 29 sätestatud tõlgendusreeglite järgi. Vaidlusalusest kokkuleppest nähtub üheselt kostja kohustus täita 3
(9)maksegraafikust tulenevaid kohustusi ning selles kajastatud võlgnevus tuleneb
  1. novembri
  2. a laenulepingust. Maakohus nõustus hagejaga, et poolte õigussuhe kvalifitseerub kohustusega ühinemisena. Nimetatu on tõendatud poolte kokkuleppega, ning kohustusega ühinemist kinnitavad teised dokumentaalsed tõendid ja kostja kohtuistungil vande all antud seletus. Kostja kinnitas, et allkirjastas kokkuleppe ja talle edastati ka maksegraafik, seejuures on ta osaliselt laenu tagastanud. Maakohtu arvates ei muutnud kokkuleppe õiguslikku kvalifikatsiooni ka kostja vastuväide, et kokkuleppe allkirjastamisel fikseeriti RR võlg ja selle ajatamine. Tegemist ei ole vaid võla fikseerimisega, sest selles sisaldub selge kokkulepe laenu tasumiseks maksegraafiku alusel ning kokkuleppe sõlmis kostja, mitte laenusaaja. Tõendamata on kostja väide, et talle ei selgitatud, et kokkuleppe alusel tekib tal laenu tagasimaksmise kohustus. Kokkuleppe p-st 2 nähtuvalt on just kostjale antud tähtaeg tasuda laenu tagasi hiljemalt
  3. augustiks
  4. Seega on see vastuväide ka eluliselt ebausutav. Kuivõrd poole vande all antud seletus on tõendiks tsiviilkohtumenetluse seadustiku (

) § 229 lg 2 mõttes, tuleb koosmõjus kokkuleppe kontekstiga lugeda tõendatuks kostja tahe võlakohustusega ühineda. Kostja kinnitas kokkuleppe allkirjastamist, samuti asjaolu, et hageja edastas talle selle juurde tabeli, mille alusel tuli laenu tasuda. Kostja vastuväited, et tekst oli eesti keelne ning tal puudus volitus kokkulepet allkirjastada, ei ole asjakohased. Kostja ei ole esile toonud asjaolusid, mis võimaldaks tehingu tühisust hinnata. Maakohus viitas kohtupraktikas antud kriteeriumidele, mille alusel eristatakse käendust ja kohustusega ühinemist (vt Riigikohtu

  1. märtsi
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-18-06, p 14). Praegusel juhul on tõendatud, et kostja ühines kohustusega. Kostja loobus kohtuistungil vastuväitest, et raha ei ole üle antud ega vaidlustanud hageja nõuete arvestust. Maakohtu arvates on hageja sissenõutavaks muutunud ja tulevikus sissenõutavaks muutuv viivisenõue VÕS § 113 lg 1 ja § 367 järgi põhjendatud. Põhjendatud ei ole kostja seisukoht seadusjärgse viivise kohaldamise osas. Tuginedes Riigikohtu praktikale saab intressi nõuda laenu tagastamise tähtajani (Riigikohtu
  3. novembri
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-141-12, p 10). Intressi suurus oli kokku lepitud nii laenulepingu p-s 6.1 kui kokkuleppe p-s 3 määrana 17 % aastas. Apellatsioonkaebus
  5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palub maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata või saata asi uueks läbivaatamiseks maakohtule. Maa- ja ringkonnakohtu menetluskulud palub kostja jätta hageja kanda. Apellatsioonkaebuse väidete kohaselt leidis maakohus valesti, et kostja on
  6. augusti
  7. a kokkuleppe allkirjastamisega ühinenud RR kohustusega. Isegi kui kostja oleks RR kohustusega ühinenud, ei oleks tal hageja ees kohustust maakohtu otsuse resolutsioonis märgitud ulatuses. Maakohus on ebaõigesti ja ühekülgselt hinnanud tõendeid, jätnud tõendid tähelepanuta, kohaldanud ja tõlgendanud vääralt materiaalõiguse normi, mistõttu jõudis ebaõigele järeldusele (

§ 436lg 1, § 232 lg 1, § 442 lg 8).

Maakohus kvalifitseeris

  1. augusti
  2. a kokkuleppe VÕS § 29 alusel valesti kohustusega ühinemisena (maakohtu otsuse p-d 15–19). Kuna poolte ühist tahet ei olnud võimalik välja selgitada, oleks maakohtul tulnud kokkuleppe ja sellega seonduva tõlgendamisel lähtuda VÕS § 29 lg-test 5 ja
  3. Maakohus arvestas kokkuleppe tõlgendamisel valesti
  4. augustil 2011 sõlmitud pandilepingu p-s 1.4 sätestatut. Hagejal ei ole kostja vastu
  5. novembril 2007 sõlmitud laenulepingust tulenevaid pandiga tagatud nõudeid 123 499,90 euro ulatuses, sest kostja ei olnud laenulepingu pooleks. Tagatava kohustuse puudumist tõendab ka asjaolu, et tänaseni on pandi ese realiseerimata. 4

(9)Maakohus ei saanud põhjendada kohustusega ühinemist selliselt, et kokkuleppest nähtub üheselt kostja kohustus täita maksegraafikust tulenevaid kohustusi ning selles kajastatud võlgnevus tuleneb RR-ga sõlmitud laenulepingust. Kostja on menetluses läbivalt esile toonud, et kokkuleppe lisaks 1 olevat maksegraafikut ei ole kostjale ega kohtule esitatud. Maksegraafiku puudumist kinnitas ka hageja ja selle olemasolu ei saa järeldada kostja istungil antud kinnitusest, et hageja esitas talle tabeli. Isegi kui kostja nägi mingil ajal hageja esitatud tabelit, ei saa seda lugeda kokkuleppe p-s 3 nimetatud maksegraafikuks. Maakohus leidis ekslikult, et kostja poolt hagejale tehtud maksed tõendavad RR kohustustega ühinemist. Kostja tegi makseid RR eest aastatel 2007–2017, s.o nii enne kui ka pärast kokkuleppe allkirjastamist. Kokkuleppe järgselt tehtud maksed ei ole seostatavad maksegraafikuga ainuüksi seetõttu, et makseid on tehtud erinevates suurustes. Maakohtu põhjendustest ei nähtu, kuidas ta on eristanud kostja tehtud makseid selliselt, et osad maksed on tehtud RR eest ja osad maksed kostja kohustuse täitmiseks. Maakohus leidis põhjendamatult, et kostja vande all antud seletusega ja kokkuleppe kontekstiga (sh selle allkirjastamisega kostja poolt) on tõendatud kostja tahe ühineda RR laenulepingust tuleneva kohustusega. Kohustusega ühinemiseks peab olema sõnaselge tahteavaldus, mis antud juhul puudub. Tahteavalust ei tulene ka kokkuleppe sõnastusest, mille p 1 sõnastus viitab pigem sellele, et kokkulepe kohustustega ühinemise kohta oleks pidanud olema saavutatud enne kokkuleppe sõlmimist. Maakohus järeldas ekslikult, et poolte vahel on kokkulepe intressimääras 17 % aastas (maakohtu otsuse p 20). Hageja ja RR vahel sõlmitud laenulepingust tulenev intressiarvestus lõppes 20. novembril 2008. Kokkuleppe p-s 3 märgitud maksegraafikut ei eksisteeri. Seega puudub pooltevaheline kokkulepe sellise intressimäära kohaldamise kohta. Hageja teatas ekirjadega nii kostjale kui ka kolmandatele isikutele, et kohaldub intressimäär 9 % aastas, siis tuleks juhul, kui kostja on kohustusega ühinenud, lähtuda sellest määrast. Maakohus ei andnud hinnangut kostja 19. jaanuari 2018. a menetlusdokumendi lisadele 1–3, mis tõi kaasa ebaõige lahendi. Nendest e-kirjadest nähtub, et hageja nõue seisuga 1. september 2017 on 41 097 eurot, millele lisandub igakuiselt viivis 295 eurot. Seda arvestades saanuks RR laenulepingust tulenev kohustus 24. jaanuari 2020 seisuga olla maksimaalselt 49 585,39 eurot, mis suureneb igakuiselt 295 euro võrra. Maakohtu otsusest ei nähtu, millistele dokumentaalsetele tõenditele (lisaks kokkuleppele) tuginedes kvalifitseeris maakohus poolte õigussuhte kohustusega ühinemisena (otsuse p 18). Vastus apellatsioonkaebusele 6. Hageja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 7. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles maakohus jättis menetluskulud kostja kanda, samuti menetluskulude kindlaksmääramise osas. Ringkonnakohus saab teha tühistatud osas asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse. Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt. Samuti tuleb otsuse resolutsiooni märkida, et kohtuotsuse täitmist jääb tagama maakohtu 5. jaanuari 2018. a määrusega seatud hagi tagamise abinõud. Osas, milles maakohus hagi rahuldas, jääb resolutsioon muutmata, kuid täiendada tuleb otsuse põhjendusi.

§ 654

lg 2² järgi esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis selle tervikliku sõnastuse. Ringkonnakohus saab

§ 447lg-st 2 tulenevalt parandada maakohtu otsuse resolutsiooni p-s 2 sisalduva kirjavea, asendades kuupäeva „24.20.2020“ kuupäevaga „24. jaanuar 2020“. 5

(9)
  1. Esmalt lahendab kolleegium pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude vähendamise. Hageja on esialgses hagis esitanud nõude põhivõlgnevuse 88 845,17 euro, kahjuhüvitise 864,10 euro, sissenõutavaks muutunud intressi 13 581,56 euro, sissenõutavaks muutunud viivise 5615,01 euro ning alates
  2. jaanuarist 2018 põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni sissenõutavaks muutuva intressi 17 % aastas ja viivise 0,02 % päevas väljamõistmiseks (I kd, tl 1).
  3. veebruari
  4. a menetlusdokumendi p-s 3.2 täpsustas hageja kostja vastu esitatud nõuet ning hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 84 904,69 eurot, kahjuhüvitise 864,10 eurot, sissenõutavaks muutunud intressi 12 535,65 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 5382,96 eurot ning alates
  5. jaanuarist 2018 põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni sissenõutavaks muutuva intressi 17 % aastas ja viivise 0,02 % päevas.
  6. jaanuari
  7. a menetlusdokumendi p-s 2.5 täpsustas hageja kostja vastu esitatud nõuet ning hageja palub kostjalt enda kasuks välja mõista põhivõlgnevuse 72 204,74 eurot, sissenõutavaks muutunud viivise 15 408,49 eurot ja alates
  8. jaanuarist
  9. a viivise 0,02 % päevas põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. 8.
  10. Hageja on ringkonnakohtu järelepärimisele vastanud ja avaldanud arvamust, et nõude vähendamise näol ei ole tegemist osalise hagist loobumise ega tagasivõtmisega, sest tegemist oli aritmeetiliste ebatäpsustega ning loobuda ega tagasi võtta ei saa nõuet, mida formaaljuriidiliselt ei eksisteeri. Kolleegium hageja käsitlusega ei nõustu. Hageja ei ole maakohtu otsust vaidlustanud, mistõttu ei saa hageja praeguses menetlusstaadiumis väita, et maakohus jättis ekslikult ühe nõude lahendamata ning taotleda kahjuhüvitise nõude summas 864,10 euro sisulist lahendamist. Kui vaadelda hageja
  11. jaanuari
  12. a menetlusdokumendis kajastatud nõude vähendamist koos
  13. jaanuari
  14. a istungi protokolliga, siis on üheselt selge, et hageja ei nõua kostjalt kahjuhüvitise ega intressi väljamõistmist (II kd, tl 43-44, 49). Viivisenõue on suurenenud seetõttu, et hageja on viivise välja arvutanud seisuga
  15. jaanuar 2020 (hagi esitamise ajal oli viivis välja arvutatud
  16. jaanuar 2018 seisuga). Maakohtu menetluslik viga seisnes selles, et maakohus jättis korrektselt lahendamata pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude korduva vähendamise. Nimetatud eksimuse saab ringkonnakohus kõrvaldada. Õige on hageja viide, et nõude vähendamist ei peeta hagi muutmiseks (

§ 376lg 4 p 2).

Kuid vaatamata sellele saab menetluslikult olla tegu haginõude osalise tagasivõtmise või hagist osalise loobumisega, mis tuleb kohtumäärusega vastu võtta ja vastavalt kas jätta hagi osaliselt läbi vaatamata (

§ 423

lg 1 p 2, §-d 424 ja 425) või menetlus lõpetada (

§ 428lg 1 p 3, §-d 429 ja 431) (vt Riigikohtu 20.

märtsi 2019. a otsus tsiviilasjas nr 2-14-61508, p 17). Seda isegi juhul, kui tegemist oli arvestusliku veaga, sest hagi menetletakse poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest (

§ 5lg 1).

8.

  1. Hageja on
  2. juuli
  3. a e-kirjas avaldanud, et soovis
  4. jaanuari
  5. a menetlusdokumendiga rahalisi nõudeid täpsustada ja täpsustatud nõuet ületavas osas esitatud rahalistest nõuetest kostja vastu loobuda.

§ 429

lg 1 järgi võib hageja hagist loobuda kuni hagi kohta tehtud lahendi jõustumiseni, esitades selleks avalduse. Kohus võtab hagist loobumise vastu määrusega, millega ühtlasi lõpetab asja menetluse. Maakohus ei ole lahendanud pärast hagi menetlusse võtmist toimunud haginõude vähendamist.

§ 428

lg 1 p 3 järgi kohus lõpetab menetluse otsust tegemata, kui hageja on hagist loobunud. Kostja ei ole hagist osalisele loobumisele vastuväiteid esitanud. Kolleegium leiab, et puuduvad asjaolud, mis

§ 429lg 4 järgi võiksid anda alust jätta osaline hagist loobumine vastu võtmata.

Kuna hageja avaldas, et ta soovis täpsustatud nõuet ületavas osas esitatud rahalistest nõuetest kostja vastu loobuda, siis tuleb osaline hagist loobumine vastu võtta ja menetlus põhinõude 17 504,53 euro (sh kahjuhüvitis 864,10 eurot), 6

(9)sissenõutavaks muutunud intressi 13 581,56 euro ja tulevikus sissenõutavaks muutuva intressi osas lõpetada (

§ 431lg 1).

  1. Menetluses on hageja nõue, mille aluseks on, et poolte vahel sõlmiti
  2. augustil
  3. a kohustusega ühinemise leping (kokkulepe), millega ühtlasi kostja tunnistas hageja ees võlgnevust summas 123 499,90 eurot, mis tuleneb hageja ja RR vahel
  4. novembril
  5. a sõlmitud laenulepingust (I kd, tl 17). Apellatsioonkaebuse kohaselt vaieldakse asjas eelkõige selle üle, kas kostja on RR kohustusega ühinenud VÕS § 178 lg 1 järgi ning kui hagejal on kostja vastu nõue, siis mis on kohustuse suuruseks.
  6. Kolleegiumi hinnangul ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsuse tühistamiseks. Kuigi maakohus ei ole andnud hinnangut kõigile kostja väidetele ja on sellega rikkunud

§ 442

lg-st 8 tulenevat kohtuotsuse põhjendamise kohustust, ei ole selline rikkumine viinud ebaõige lahendini. Ringkonnakohus saab maakohtu menetlusõiguslikud rikkumised kõrvaldada.

  1. VÕS § 178 lg 1 järgi võib kohustuse üle võtta ka nii, et kolmas isik astub võlasuhtesse uue võlgnikuna senise võlgniku kõrvale (kohustusega ühinemine). Pooled ei vaidle selle üle, et RR on saanud hagejalt
  2. novembri
  3. a laenulepingu alusel laenu ning kostja on hagejale osaliselt laenu tagastanud. Kolleegiumi hinnangul on maakohus õigesti tuvastanud, et kostja on RR kohustusega ühinenud. Maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme ning on sellele asjaolule õigusliku hinnangu andmisel õigesti kohaldanud materiaalõigust. Kohustusega ühinemisel omandab võlgniku kõrval kohustused ka võlasuhtesse astunud kolmas isik, kes vastutab võlausaldaja ees kohustuse täitmise eest solidaarselt. Õiguskirjanduses on selgitatud, et kohustusega ühinemisega on tegemist siis, kui kohustusega ühinenud isikul on isiklik (õiguslik või majanduslik) huvi kohutuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu. Seda saab jaatada juhul, kui kohustuse nõuetekohasest täitmisest sõltub kohustusega ühineda sooviva isiku poolt teatava hüve omandamine või temapoolne võime oluliselt mõjutada omandatud hüve kasutamist (vt Võlaõigusseadus I, Kommenteeritud väljaanne, Tallinn 2016, § 178 komm 2). 11.
  4. Lepingu tõlgendamisel lähtutakse VÕS § 29 lg-te 1 ja 4 kohaselt lepingupoolte ühisest tegelikust tahtest või sellest, nagu lepingupooltega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel pidi mõistma. Eelkõige arvestatakse lepingu tõlgendamisel VÕS § 29 lg-s 5 sätestatud asjaoludega, mh lepingupoolte käitumisega. Kolleegium rõhutab, et kriteeriume, mille alusel õigussuhet kindlaks määratakse ja millele tuginetakse, tuleb vaadelda kogumis. Kostja ja RR lahutasid abielu
  5. aprillil 1999, kuid vaatamata sellele oli kostjal isiklik huvi kohustuse täitmise ja võlausaldaja soorituse vastu (I kd, tl 128).
  6. novembril 2007 laenulepingu ja
  7. detsembril 2007 osade pandilepingu sõlmimisel esindas RR kostja (I kd, tl 6-7, 8-10). Pandilepingu alusel seatud pandiga tagati laenulepingust tulenevaid kohustusi ning panditud osaühingu (Pavlu-Bridz OÜ) osad kuulusid kummagi pantija lahusvara hulka. Hageja on välja toonud ja tõendanud asjaolud, mille kohaselt olid kostja ja RR omavahel tihedalt seotud, jagades ühist elukohta (Tallinnas XXX) ning olles juhatuse liikmeks ja osanikuks OÜs Põhja kohvik (endine Pavlu-Bridz OÜ; I kd, tl 20-22). Asjaolu, et tegemist oli kohustusega ühinemisega tõendab ka kostja enda käitumine pärast kokkuleppe sõlmimist. Kuni kokkuleppe sõlmimiseni on ülekannete selgitustes märgitud kas laenuintressile või RR laenu teenindamisele, siis pärast kokkuleppe sõlmimist on teostatud ülekannete selgitustes korduvalt viidatud juba kostja enda laenukohustuse täitmisele (I kd, tl 131-133). 11.
  8. Vastuseks apellatsioonkaebuse väitele märgib kolleegium, et kohustusega ühinemine võib toimuda ka selle dokumendi sõlmimisega, millega kostja kolmandast isikust võlgniku kohustuse täitmise eest vastutuse võttis. Kokkuleppe sõlmimisega, milles kostja ei olnud ise algselt võlgnik kokkuleppes nimetatud võlausaldaja ees, kuid võttis isiklikult vastutuse, kinnitades, et tal on täitmata jäänud kohustus võlausaldaja ees summas 123 499,90 eurot, ühines 7

(9)kostja kohustusega ning andis deklaratiivse võlatunnistuse. Kohustusega ühinemist tõendab ka
  1. augusti
  2. a osaühingu osa pandileping, mille p 1.4 järgi on pandiga tagatud pandipidaja (hageja) kõik nõuded pantija (kostja) vastu, mis tulenevad pandipidaja ja pantija vahel
  3. novembril 2007 sõlmitud laenulepingust ja selle võimalikest lisadest. Kui kostja leidis, et kokkulepe oli midagi muud kui kohustusega ühinemine, ning ta ei vastuta laenulepingust tuleneva RR kohustuse eest, tulnuks tal ka oma väiteid tõendada (

§ 230lg 1).

11.

  1. Kohustusega ühinemisel on pooled kokku leppinud, et laenu tagastamise tähtajaks on
  2. august 2016, intressimääraks 17 % aastas ja viivisemääraks 0,02 % tasumata summalt päevas. Asjaolu, et hageja ei ole esitanud kokkuleppe p-s 3 märgitud maksegraafikut ei välista eeltoodud määras intressi ja viivise tasumise kohustust. Kokkuleppe sõlmimisel on kostja kinnitanud, et kohustuse suuruseks on 123 499,90 eurot ning kostja ei ole tõendanud, et kokkuleppe sõlmimise ajal sellises summas kohustust ei eksisteerinud või see oli väiksem. Hageja on maksete tegemisel lähtunud VÕS § 88 lg-s 8 sätestatust ning võtnud arvesse kõik kostja poolt tehtud tagasimaksed. Kostja laenukohustuse arvestust ei vaidlusta (vt
  3. veebruari
  4. a istungi protokoll; II kd, tl 58).
  5. Kolleegium nõustub apellatsioonkaebuse väitega, et maakohus ei ole nõuetekohaselt hinnanud kostja väiteid selle kohta, et kostja kohustuse olemasolu korral on pooled kokku leppinud intressimääras 9 % aastas. Samas ei ole see menetlusõiguse normi rikkumine viinud ebaõige lahendini. Kolleegiumi hinnangul ei ole pooled kokku leppinud intressimääras 9 % aastas ning lähtuda tuleb laenulepingu p-s 6.1 ja kokkuleppe p-s 3 sätestatud intressimäärast 17 % aastas. Kostja leiab, et hageja e-kirjadest tulenevalt tuleb lähtuda intressimäärast 9 % aastas (I kd, tl 107-111, tõlge tl 114-115 pöördel, 176 ja pöördel, tõlge 177 ja pöördel). Hageja on selgitanud, et tegemist oli hagejapoolse kompromissi ettepanekuga ning hageja oli nõus alandama mh tagasiulatuvalt intressimäära (laenulepingu p 6.1 järgi oli intressimääraks samuti 17 % aastas). Esmalt märgib kolleegium, et tõendamata on kostja väide, et pooled muutsid lepingut või saavutasid muul viisil kompromissilepingu, millest tulenevalt on intressimäär 9 % aastas ning kohustuse suuruseks
  6. augusti
  7. a e-kirjas märgitud summa, s.o 41 097 eurot. Esitatud asjaoludel ei ole kostja hageja e-kirjale vastanud ning kostja ei ole tõendanud, et VÕS § 20 lg 2 järgi sai tema vaikimist või tegevusetust lugeda nõustumuseks. Kolleegiumi hinnangul ei ole mõeldav, et kompromissiläbirääkimiste käigus väljendatud summadest või seisukohtadest saaks välja lugeda osalist nõude loobumist või lepingu muutmist, eriti olukorras, mil kostja ei ole selge sõnaga nõustumust väljendanud.
  8. Kostja on apellatsioonkaebuses taotlenud täies ulatuses maakohtu otsuse tühistamist, mis hõlmab ka menetluskulude jaotust. Kuigi hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb muuta maakohtu otsust menetluskulude jaotuse osas (

§ 173lg 3).

Maakohus pole võtnud arvesse, et hageja on nõuet menetluse käigus korduvalt vähendanud, mistõttu ei ole põhjendatud jätta kõiki menetluskulusid kostja kanda. Hagi menetlusse võtmisel oli hagihind 130 495,25 eurot (vt hagiavalduse p 3.2). Asja teistkordsel apellatsioonimenetluses läbivaatamisel on hagihind 92 884,18 eurot (vt Tallinna Ringkonnakohtu

  1. mai
  2. a määrus, p 5). Maakohus on vaidlustatud otsusesse ekslikult märkinud tsiviilasja hinnaks 124 319,24 eurot, arvestamata hageja
  3. jaanuari
  4. a nõude vähendamist. Kuna hagi rahuldatakse 71 % ulatuses ning 29 % ulatuses menetlus lõpetatakse, tuleb hageja maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest (maakohtu menetlus ja esimene apellatsioonimenetlus)

§ 162

lg 1 ja § 168 lg 4 järgi jätta 71 % kostja kanda ja kostja maa- ja ringkonnakohtu menetluskuludest 29 % hageja kanda. Kolleegiumi hinnangul ei oleks kõigi kohtuastmete menetluskulude

§ 163lg 2 alusel kostja kanda jätmine õiglane.

Kuigi hageja on pakkunud kompromissisummana 75 000 eurot, siis

§ 163lg-t 2 saab kohaldada ainult hagi osalise rahuldamise korral (vt Riigikohtu 8

(9)
  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-89-13, p 18). Hageja on aga ise haginõuet pärast selle menetlusse võtmist korduvalt vähendanud. Praeguse apellatsioonkaebuse esitamisest tingitud menetluskulud (teistkordne apellatsioonimenetlus) jäävad

§ 162lg 1 järgi kostja kanda.

14. Kuna maakohus ei ole kostja menetluskulude suurust hinnanud, siis hüvitatavate menetluskulude rahalise suuruse määrab kindlaks maakohus pärast kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse jõustumist

§ 177lg-s 2 sätestatud korras.

Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati.

  2. jaanuari
  3. a määrusega on maakohus hagi tagamise abinõuna seadnud kohtulikud hüpoteegid kostjale kuuluvatele kinnisasjadele (I kd, tl 77-78 pöördel).

§ 442

lg 5 järgi lahendab kohus otsuse resolutsiooniga rakendatud hagi tagamise abinõudega seotud küsimused. Kuna hagi kuulub rahuldamisele, siis tuleb hagi tagamise abinõud kohtuotsuse täitmise tagamise eesmärgil jätta kehtima.

  1. Ringkonnakohus rahuldas
  2. mai
  3. a määrusega kostja taotluse menetlusabi saamiseks ja vabastas kostja apellatsioonkaebuse esitamisel riigilõivu 1200 euro tasumisest.

§ 190

lg 2 järgi kannab menetlusosaline, kelle kahjuks lahend tehti, oma menetluskulud täies ulatuses ka siis, kui ta on menetluskulude kandmisest vabastatud või kui talle on antud menetlusabi menetluskulude tasumiseks. Kolleegium leiab, et kostjalt tuleb riigituludesse mõista 1200 euro suurune riigilõiv, mille tasumisest kostja oli vabastatud. Kolleegium leiab, et arvestades kostja majanduslikku seisundit tuleb kostjal

§ 190

lg 7 järgi raha riigituludesse tasuda ühe aasta jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

§ 179

lg 9 alusel tuleb menetluskulusid tasuma kohustava lahendi täitmisega viivitamise korral tasuda VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud ulatuses viivist tasumise kohustuse tekkimisest kuni täitmiseni. (allkirjastatud digitaalselt) Meeli Kaur, Vallo Kariler, Margo Klaar 9

(9)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.