1-20-910 KOHTUMÄÄRUS Kohus Tallinna Ringkonnakohus Määruse tegemise aeg ja koht 20. veebruar 2020, Tallinn, kirjalik menetlus Kriminaalasja number 1-20-910 (19230200810) Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidl
§ 423koosseis. Põhja prefektuuri teostatud väärteomenetlus on põhjalik ning toodud järeldused 1
(6)1-20-910 vastavad kogutud materjalidele. Kaebuse kohaselt on CC toime pannud
§ 423
sätestatud kuriteo ettevaatamatusest hoolsuskohustuse rikkumisega.
§ 423
kriminaliseerib mootorsõidukijuhi poolt liiklusnõuete ja sõiduki käitlusnõuete rikkumise ettevaatamatusest, kui sellega on tekitatud inimesele raske tervisekahjustus.
§ 18
(ettevaatamatus) lg 3 sätestab, et isik paneb teo toime hooletusest, kui ta ei tea süüteoskoosseisule vastava asjaolu esinemist, kuid oleks seda tähelepaneliku ja kohusetundliku suhtumise korral pidanud ette nägema. Antud juhul oli sõidutee ääres pargitud tavasõiduautost kõrgem ja pikem kastimaastur Ford Limited, mis piiras mõlema osapoole vaatevälja, kannatanu asus kohas, kus teda ei olnud võimalik näha, laps liikus tõukerattal intensiivselt jalaga hoogu juurde andes nimetatud maasturi eest T-kujulise ristmiku sõiduteele Renaulti suhtes ootamatult ja suure kiiruse tõttu kaldus paremale sõidutee poolele, kust sõitis vastu Renaulti ning toimus kokkupõrge. Renaulti juhi vaatevälja varjava Fordi eest väljasõit paremale vastassuunda oli Renaulti juhile ootamatu, kuna jalakäija kiirusest kiiremini sõitvat tõukeratast ei olnud eelnevalt näha ja vaatamata Renaulti väiksele kiirusele (ca 10 km/h) ja kohesele pidurdamisele, ei olnud kokkupõrget võimalik vältida. Faktiliselt sõitis tõukerattur Renaultile vastu esiosa vasakut külge (vaadates sõidusuunas) viimase teepoolel. Hoolsuskohustuse rikkumise tuvastamisel isiku käitumises eeldab selle võrdlemist konkreetses situatsioonis hoolsa, s.o nõutava käitumisega. Selleks tuleb võrrelda, kuidas oleks süüdistatava asemel toiminud keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik, samas eluvaldkonnas tegutsev isik. Oletatava süüdlase käitumist tuleb võrrelda teoreetilise kolmanda isiku hüpoteetilise ja, mõistliku ja kohusetundliku alternatiivkäitumisega (RKKK 3-1-1-90-06). Arvestada tuleb üksnes neid asjaolusid, mis oleksid toimepanemise ajal keskmisele kohusetundlikule isikule tunnetatavad. Ajaliselt hiljem saavutatud teadmisi arvestada ei tohi (
komm 9.3 lk 62). Liikluses kehtib põhimõte, et igal liiklejal, kellel on LS järgsed kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid (vt p 1.2). CC, juhtides sõiduautot Renault õuealal, kus lubatud sõidukiirus on kuni 20 km/h, sõitis kiirusega ca 10 km/h ja otsis parkimiskohta, st liikus miinimumkiirusega, mida oleks samas situatsioonis teinud ka iga teine keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik sõidukijuht. Asjaolu, et vaadet vasakule T ristmiku eelselt varjas gabariitne kastimaastur, ei ole asjaoluks, et selle ees tuleks sõiduk peatada ja veenduda, et kas keegi selle eest jalakäija kiirusest suurema kiirusega vastasrajale, st sõiduki teepoolsele osale ei kulge. Nagu mainitud, on teisel liikluses osalejal samuti kohustus LS nõudeid täita, st mitte väljuda nähtavust piirava takistuse tagant veendumata selle ohutuses ja kulgeda sõidutee paremapoolsel osal ennast ja teisi ohtu seadmata. Vastasel juhul tuleks elamute kvartalisisestel õuealadel faktiliselt peatuda iga pargitud auto ees, mis ei ole mõistlik ning mida ei nõua ka LS. Ka kaebaja möönab, et CC ei rikkunud LS nõudeid. CC juhtis sõiduautot lubatud riski piirides. Tegu on hoolsuspärane, kui see jääb igapäevaeluliselt paratamatu ja tolereeritava riski piiridesse. Lubatud riski kategooriaga arvestamine on paratamatult vajalik, et karistusõigusega ei kaasneks sotsiaalselt vajalike käitumisviiside täielikku keelustamist. Lubatud riski määra tuleb alati täiendavalt arvestada objektiivsemalt ohtlikumates eluvaldkondades (nt liiklus) (
komm 10.5 lk 63). CC ei ületanud lubatud riski määra. Õuealal on lubatud sõita kuni 20 km/h, millist nõuet ta ei rikkunud. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et saabunud tagajärg pole toimepanijale inkrimineeritav, kui kannatanu asetas ise ohtu enda õigushüve (RKKK 3-1-1-23-13 p 6). Liiklusõnnetuse puhul vabaneb kahju põhjustanud isik vastutusest juhul, kui kahju kandnud isik rikkus mõnda LS-s sätestatud kohustust ja ohustas sellega ise liiklusõnnetuses kahjustatud õigushüve. Antud juhul kannatanu veendumata tõukerattal sõites selle ohutus kiiruses ja parempööret tehes tõukeratta ohutus käsitlemises, kaldus vastassuunavööndisse, mis põhjustas kokkupõrke autoga ja temale raskete 2
(6)1-20-910 kehavigastuste tekkimise. Arvestades ülaltoodut asus riigiprokurör seisukohale, et CC käitumises puudub
§ 423kuriteokoosseisu subjektiivne külg, ettevaatamatus hooletuse vormis.
Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele
- 03.02.
- a esitas Riigiprokuratuuri määrusele kaebuse XX esindaja Vladimir Sadekov, kes palub tühistada Riigiprokuratuuri ja Põhja ringkonnaprokuratuuri määrused ja alustada kriminaalasjas menetlust. Kaebuse esitaja leiab, et nii Põhja Ringkonnaprokuratuur kui ka Riigiprokuratuur andsid tõenditele väära hinnangu ning jõudsid ekslikult järeldusele, et CC ei rikkunud enda käitumisega hoolsuskohustust.
§ 423
koosseisupäraseks tagajärjeks ei ole liiklusõnnetus, vaid raske tervisekahjustus (RKKKm nr 3-1-1-87-15). YY tervisekahjustuse põhjustas just see, et CC polnud tähelepanelik ega märganud teda õuealal, kuigi pidi seda tegema. Kaebaja leiab, et Renault Scenic juht CC on oma käitumisega põhjustanud YY-le raske tervisekahjustuse. CC pidi olema eriti tähelepanelik lapse suhtes. CC tekitas YY-le vastutustundetu käitumisega raske tervisekahjustuse, mille tõttu laps kannatab siiani, juba mitmendat kuud. Haigusloo väljavõttest on selgelt näha, et laps väga kannatab, tema liikumine on piiratud, ta tunneb valu ning talle tehti mitu operatsiooni. Laps on niivõrd häiritud, et talle on palutud ka psühholoogi konsultatsiooni. Õnnetus, mis juhtus, oli lapse jaoks eriti raske nii füüsiliselt kui ka moraalselt. Esindaja on seisukohal, et Renault Scenic juht CC on oma käitumisega põhjustanud YY-le raske tervisekahjustuse vähemalt hooletusega. Esiteks, liiklusõnnetus juhtus õuealal, mis on iseenesest koht, kus autojuhid peavad sõitma suurema tähelepanuga. Renault Scenic juht CC ei võtud arvesse seda, et hoovialal võib olla nähtavus piiratud ning turvaliseks liikumiseks peab olema eriti tähelepanelik. Ta ei võtnud hoovialas ohutu sõidu jaoks piiratud nähtavust arvesse. Menetleja arvab ekslikult, et väidetavalt ebaõigesti pargitud sõiduauto Ford õigustab CC tegevust ning seda, et Ford takistas vaatevälja. Kaebaja leiab, et need järeldused on ebaloogilised ja ekslikud. Vaadates videokaamerasalvestist on näha, et sõiduauto Ford ei piiranud vaatevälja nii oluliselt, nagu väidetakse. Sellel hetkel, kui laps liikus Renault juurde, oleks pidanud tähelepanelik juht teda märkama ning pidurdama. Videokaamerasalvestiselt on näha, et CC ei võtnud kiirust maha piiratud nähtavusega (T-kujuga) ristmiku ees, vaid hakkas hoopis kiirendama. Samuti on näha, et sõidu ajal oli Renaulti juhi tähelepanu kõrvale juhitud, kuna ta tegi mingi käeliigutuse. Kuna autol on automaatkäigukast, polnud see käiguvahetus. YY hakkas vahetult enne kokkupõrget, niipea kui nägi autot, võtma meetmeid õnnetuse vältimiseks. Vahemaa autoga oli isegi rohkem kui 3 meetrit. Renault Scenic juht ei näidanud vahetult enne kokkupõrget mingit reaktsiooni ja isegi pärast seda, kui laps põrkas vastu autot jätkas ta liikumist vähemalt 5 meetrit. See näitab, et Renaulti juht ei kontrollinud täielikult olukorda. Võttes arvesse pidurdusteekonda ning saadud trauma raskust saab järeldada, et Renault Scenicu kiirus oli rohkem, kui 10–15 km/h. Seoses sellega palub kaebaja teha ekspertiis. CC rikkus LS § 14 lg-s 2 sätestatud kohustust olla liikluses hoolikas ja ettevaatlik sellega, et ta ei jälginud piisavalt tähelepanelikult liiklust, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. CC rikkus LS § 50 lg 3 p 1 ja p 2 sellega, et ei arvestanud sõidukiiruse valikul teise liikleja sõidukiirusega, valides kiiruse, mille juures ta ei suutnud peatada sõidukit teel oleva sellise takistuse ees, mida juht pidi ette aimama, ehk siis liikuvat last hoovialal. Samuti takistas vaatevälja teine auto ning selle tõttu oli nähtavus halb. Sellises olukorras peaks autojuht kiirust vähendama ning olema valmis igal hetkel pidurdama. Riigikohtu kriminaalkolleegium on oma 20.09.2002 lahendis nr 3-1-1-94-02 lahti kirjutanud liikluses kehtiva usalduspõhimõtte, mille kohaselt LS § 2 lg 1 kohaselt peavad kõik liiklejad ja muud isikud järgima liiklusalaste õigusaktide nõudeid, olema liikluses hoolikad ja ettevaatlikud 3
(6)1-20-910 ning tagama liikluse sujuvuse, et vältida ohtu ja kahju tekkimist. Liikluseeskirja § 4 kohaselt peavad liiklejad täitma selle eeskirja nõudeid. Nendest sätetest järeldub, et igal liiklejal, kellel on ülalmärgitud kohustused, peab olema õigus eeldada, et ka teised liiklejad ja muud isikud täidavad liikluseeskirja nõudeid. Sellest omakorda tuleneb nõue, et liiklusega seotud õigusrikkumiste asjade menetlemises, eriti aga liiklusõnnetusega seotud kuritegude menetlemisel, tuleb kaaluda kõigi liiklusõnnetuses osalenud liiklejate käitumist ja anda nende käitumisele õiguslik hinnang, sest vastasel korral ei ole võimalik objektiivselt hinnata kelle käitumine oli põhjuslikus seoses inimese vigastuse tekitamisega või surma põhjustamisega. Isegi tegevused, mis iseenesest ei ole vastuolus liiklusseaduse nõuetega, võivad tähendada liiklusolude jälgimise kohustuse rikkumist, kui nendele tegevustele keskendumise tõttu ei olnud võimalik juhil säilitada kontrolli eespool valitsevate liiklusolude üle (1-14-10762). Seega isegi juhul, kui CC ei rikkunud otseselt liikluseeskirju, ei säilitanud ta kontrolli eespool valitsevate liiklusolude üle, nimelt liikuva lapse üle. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruse nr 3-1-1-87-15 kohaselt tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist (vt nt RKKK nr 3-1-1-79-06, p 6) ning et tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab karistusõiguslikult üksnes isik, kellele on põhjustatud tagajärg ka õiguslikult omistatav. Antud juhul on ilmselgelt põhjustatud tagajärg õiguslikult omistatav Renault Scenic juhile CC-le, kuna ta rikkus enda hoolsuskohustust. Hoolsuskohustuse rikkumine on eelkõige üldreegli rikkumine, igaühe jaoks kohustusliku vastutustundliku käitumise nõude rikkumine, st isik peab käituma hoolikalt, mitte ohustama teise inimese elu ega rikkuma tema elukaitsvad norme. Seega seisneb hoolsuskohustust rikkuv tegu ühiskonnas objektiivselt eksisteeriva tähelepanelikkuse ja kohusetundlikkuse nõude rikkumises. Riigiprokurör asus seisukohale, et „Asjaolu, et vaadet vasakule T ristmiku eelselt varjas gabariitne kastimaastur, ei ole asjaoluks, et selle ees tuleks sõiduk peatada ja veenduda, et kas keegi selle eest jalakäija kiirusest suurema kiirusega vastasrajale, st sõiduki teepoolsele osale ei kulge./…/ CC ei ületanud lubatud riski määra. Õuealal on lubatud sõita kuni 20 km/h, millist nõuet ta ei rikkunud.“ Kaebaja ei ole absoluutselt nõus selle seisukohaga, kuna nagu eelnevalt välja toodud, õuealal liikudes, kus on tavaliseks olukorraks on ka liikuvad inimesed, peab autojuht olema tähelepanelik eesseisvate vaatevälja piiravate objektide suhtes ning sõidukiirust vähendama. Seega saab teha tõsikindla järelduse, et keskmiselt kohusetundlik ja ettenägelik isik vähendab sõidukiirust õuealal, lähenedes objektile, mis takistab tema vaatevälja, kuna mõistlik on eeldada, et sellises kohas võivad viibida jalakäijad ja lapsed, seega on CC ületanud lubatud riski määra. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 8. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega, asja materjalidega, kriminaalmenetluse alustamata jätmise teatise ja riigiprokuröri määrusega, leiab, et kaebuse väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 3. jaanuari 2020. a määruse tühistamiseks ning kriminaalmenetluse alustamiseks. 9. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Seega on kohtueelses menetluses erinevate menetlusotsustuste vastuvõtmine või vastuvõetud menetlusotsustuste põhjendatuse hindamine eeskätt prokuratuuri pädevuses ja kohtul puudub üldjuhul pädevus ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Menetluse alustamata jätmise vaidlustamise puhul peab ringkonnakohus üksnes kontrollima, kas esineb piisav alus kriminaalmenetluse alustamiseks. 10. Ringkonnakohus selgitab, et selleks, et alustada kriminaalmenetlust
§ 423
alusel, tuleb tuvastada, kas ja millist kohustust autojuht oma käitumisega rikkus. Seda on selgitanud oma määruses ka riigiprokurör. Kaebuses asutakse seisukohale, et CC on rikkunud kohustust olla 4
(6)1-20-910 liikluses hoolikas ja ettevaatlik ning et ta ei arvestanud sõidukiiruse valikul teise liikleja kiirusega. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu ning põhjendab seda alljärgnevaga.
- Kaebaja leiab, et CC pidi olema lapse suhtes eriti tähelepanelik ning käitus vastutustundetult seda mitte tehes. Ringkonnakohus märgib, et eriti tähelepanelik saab olla vaid lapse suhtes, kes on juhi vaateväljas ning et pelgalt asjaolu, et tegemist on õuealaga ei anna alust väita, et seal igal juhul lapsi liigub. Sellest, et õuealal tuleb olla ettevaatlikum, annab aimu ka juba asjaolu, et seadusandja on pidanud vajalikuks piirata õuealal liikumiskiirust 20 km/h ning jalakäija läheduses viimase liikumiskiiruseni. Küll aga leiab ringkonnakohus, et LS § 35 lg 1 sätestatud kohustuse mõte on see, et lapse käitumine võib olla võrreldes täiskasvanuga ettearvamatum ning läbimõtlematum, laps ei pruugi tunnetada ohtu olukordades, kus seda mõistlik täiskasvanu, mistõttu peab autojuht arvestama, et laps võib teha liikluses ootamatuid manöövreid. Seda kohustust saab autojuht täita aga vaid olukorras, kus laps on autojuhile nähtav. Käesoleval juhul on kaebusest nähtuvalt vaidlus selles, kas autojuht oleks pidanud last märkama või mitte. Kaebaja väidab, et väidetavalt valesti pargitud sõiduauto Ford ei piiranud vaatevälja nii oluliselt, nagu väidetakse. Selline asjaolu nähtub kaebaja hinnangul videosalvestiselt. Hoolikas juht oleks pidanud last märkama. Ringkonnakohus sellise seisukohaga ei nõustu. Arvestades alaealise liikumiskiirust ning tema pikkust, ei saanud CC mingil viisil pargitud sõiduauto tagant last märgata enne, kui laps auto varjust sõiduteele jõudis. Seda seisukohta kinnitab ka asjaolu, et ka YY ise ei märganud lähenevat sõiduautot, st isegi sõiduauto ei paistnud pargitud kõrge auto tagant tõukerattaga liikunud lapsels. Hetkeks, kui autojuht last märkas, oli aga juba võimatu õnnetust vältida. Seega ei saa CC-le ette heita LS § 35 lg 1 rikkumist, kuivõrd laps jõudis tema vaatevälja liiga hilja. Erinevalt kaebuse esitaja seisukohast leiab ringkonnakohus, et autojuht ei pea eeldama, et iga pargitud auto tagant võib talle teele ette söösta inimene kas joostes, jalg- või tõukerattaga või muul viisil. Seda isegi mitte õuealal.
- Asjakohane ei ole ka kaebaja väide sellest, et ristmikule jõudes oleks autojuht pidanud kiirust vähendama. Kiiruse vähendamise kohustus oleks autojuhil olnud ning seda oleks võinud temalt oodata eelkõige olukorras, kus võrdväärsel ristmikul oleks talle lähenenud keegi paremalt käelt. Käesolevas olukorras selline olukord võimalik ei olnud, kuivõrd ristmik oli T-kujuline ning teine liikleja YY ilmus autojuhi jaoks ootamatult vasakult. Kaebuse esitaja väide sellest, et CC kiirus oli rohkem, kui 10-15 km/h on paljasõnaline. Kaebaja teeb sellise järelduse YY-l tekkinud vigastuste ning auto pidurdusteekonna pinnalt. Nii pidurdusteekonna kui ka vigastuste ulatuses on oluline ka sõiduauto kaal ning mitmed muud asjaolud, nagu näiteks teekatte olukord, rehvid, teise poole käitumine, kiirus, kaal jne. Seega ei saa sellist ühest järeldust kiiruse kohta teha. Nagu eelpool märgitud, on õuealal lubatud maksimaalne kiirus 20 km/h. Ringkonnakohus asub pärast videofaili vahetut uurimist seisukohale, et lubatud sõidukiirust CC ei ületanud. Kohus peab oluliseks rõhutada, et kaebuse väide, justkui oleks CC sõiduki kiirus olnud enam kui 10-15 km/h, ei tähenda iseenesest, et CC oleks mõnd kohustust rikkunud. Nimelt ei väida kaebaja, et CC oleks ületanud lubatud sõidukiirust (20 km/h).
- Kaebuse esitaja viitab Riigikohtu praktikale, mille kohaselt tuleb mitme osapoolega liiklusõnnetuse puhul hinnata kõigi õnnetuse osapoolte käitumist ning et tagajärjedelikti toimepanemise eest vastutab karistusõiguslikult üksnes isik, kellele on põhjustatud tagajärg ka õiguslikult omistatav. Kaebaja asub seisukohale, et antud juhul on ilmselgelt põhjustatud tagajärg on õiguslikult omistatav Renault Scenic juhile CC-le, kuna ta rikkus enda hoolsuskohustust. Seejuures ei ole kaebuse esitaja aga analüüsinud alaealise YY käitumist, vaid on üksnes märkinud, et viimane märgates autot, hakkas võtma meetmeid, et õnnetust vältida. Ometi ei veendunud YY enne ristmikule välja sõitmist selles, kas manööver on ohutu, st ei võtnud meetmeid vältimaks üldse õnnetuse toimumist. Seejuures tuleb märkida, et YY liikus tõukerattal väga kiirel hool otse sõiduteele, mis omakorda vähendas võimalust nii autojuhil kui kannatanul endal õnnetust vältida. Eksitav on kaebaja seisukoht selles, et autojuht ei näidanud mingit reaktsiooni ja auto liikus edasi. 5
(6)1-20-910 Videost nähtub, et autojuht pidurdab koheselt. Olenemata kohesest pidurdamisest on üldteada, et auto ei peatu momentaalselt ning arvestada tuleb pidurdusteekonnaga ka kiirusel kuni 10-15 km/h. Ringkonnakohus leiab menetleja ning riigiprokuröriga nõustuvalt, et CC tegi kõik endast oleneva kokkupõrke vältimiseks ning tema käitumises ei ole talle midagi ette heita.
- Kaebuse esitaja on seisukohal, et autojuhi tähelepanu oli hajunud, kuna videolt on näha, et teeb mingisuguse käeliigutuse. Videosalvestiselt on tõesti näha, et autojuhi käsi liigub, kuid tegemist ei ole kindlasti sellise liigutusega, mis hajutaks kuidagi tema tähelepanu. Ei ole tuvastatav, et juht tegeleks roolis kõrvaliste tegevustega, mis tema tähelepanu kõrvale juhiks.
- Ringkonnakohus tutvunud asja materjalidega ning vahetult uurinud videosalvestist, asub seisukohale, et CC ei ole rikkunud ühtegi liiklusseadusest tulenevat kohustust, mistõttu on otsustus kriminaalmenetluse alustamiseks seaduslik ja põhjendatud ning puudub alus selle otsustuse muutmiseks. Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus Riigiprokuratuuriga nõustuvalt, et alust kriminaalmenetluse alustamiseks käesoleval juhul ei ole ning jätab Riigiprokuratuuri määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6
(6)