Obsah (10)

§ 232§ 162§ 657§ 652§ 654§ 173§ 171§ 174§ 178§ 177

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Eesistuja Gaida Kivinurm, liikmed Meeli Kaur ja Indrek Soots Otsuse tegemise aeg ja koht 11.11.2020, Tallinn Kohtuasja numb

§ 232

lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus hindab kõiki tõendeid kogumis ja kujundab selle alusel seisukoha hagi rahuldamise või rahuldamata jätmise kohta. Hageja hagi tõendanud ei ole. Kostja on esitanud kaalukad tõendid, mis lükkavad ümber hageja esitatud tõendid. 29. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda (

§ 162lg 1).

Kostja menetluskulude nimekirja kohaselt on tema menetluskuludeks õigusabikulud kokku 2628,20 eurot (käibemaksuga), millele lisandub 17.02.2020 toimunud istungil osalemise kulu. Kostjale on osutatud õigusabi tunnihinnaga 170 eurot (lisandub käibemaks). Vastavalt istungi protokollile kestis istung 1h ja 23 minutit. Seega moodustab õigusabikulu kohtuistungil osalemise eest 282,20 eurot (käibemaksuga). Kokku moodustavad kostja õigusabikulud 2910,40 eurot (käibemaksuga). Kohus on seisukohal, et kostja menetluskulud on põhjendatud ja vajalikud ning tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista koos käibemaksuga. 6 2-19-915 Apellatsioonkaebus

1. Hageja palub apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ja saata asja tagasi maakohtule uueks läbivaatamiseks ning jätta menetluskulud kostja kanda.
2. Hageja viitas LKindlS § 44 lg-tele 1 ja 3 ning § 5 lg-le 2 ja märkis, et hageja nõudeõigus ei ole sõltuvuses sõiduki omanikuks olemisest. Ka kostja ise on praktiliselt kogu kahjukäsitluse jooksul vaadelnud hagejat kui kannatanut. Kostja ei ole teinud hageja avalduse osas ei keelduvat ega jaatavat otsustust. Seega on kostja poolt rikutud kindlustusandja kohustusi kindlustusjuhtumi lahendamisel. Riigikohus on lahendi nr 3-2-1-173-12 p-des 15-19 selgitanud, et juhtumi ajal kehtinud LKindlS § 38 lg-tes 4 ja 6 sätestatud kohustuste rikkumise tuvastamine on ka kostja lepinguõigusliku vastutuse eelduseks.
3. LkindlS § 44 lg-s 3 (29.12.2013 kehtinud redaktsioonis) sätestatud kahju hüvitamisest keeldumise alused puuduvad. Kostja vabaneks kahju hüvitamisest vaid siis, kui ta tõendaks, et liiklusõnnetuse osapooled oleksid kahju tekitanud tahtlikult. Asjaolu, millise kiirusega hageja ristmiku ületas, ei oma tähendust. Asjaolu, et liiklusõnnetuses osaleja ei suuda täpselt või adekvaatselt nimetada oma sõiduki kiirust kokkupõrke momendil, ei anna alust kahtlustada juhti tahtliku liiklusõnnetuse või kindlustuspettuse toimepanemises. See, et hageja ütlused on väidetavalt vastuolulised, ei tähenda, et kohus ei peaks tuvastama VÕS § 513 kohaldamise eeldusi (RKTKo nr 2-16-14152, p 13.5).
4. JL ja HR poolt koostatud dokumendi puhul on tegemist uuringuga, mitte ekspertiisiga. Uuringu tegemise ajal ei olnud isikud riiklikult tunnustatud ekspertide nimekirjas. Asjatundjatele kostja poolt antud puudulikest lähteandmetest ning eriti püstitatud ülesandest tulenevalt ei saanudki nad tõenäoliselt teist arvamust anda. Uuringu akti tuleb suhtuda kriitiliselt, kuivõrd algandmed sõidukite kiiruse kohta ei lange kokku objektiivselt kontrollitava tõendiga (diagnostika protokolliga). Asjatundjate poolt on nimetatud uuringus jäetud täielikult tähelepanuta sõidukite turvapatjade ja turvavööde seisund. Teostatud uuringul (modelleerimisel) ei ole üldse arvestatud liiklusõnnetuses osalenud sõidukite asetust pärast kokkupõrget.
5. Maakohus jättis põhjendamatult vastu võtmata hageja poolt 17.03.2020 esitatud fotod, kus on näha sõidukite täpsed asukohad vahetult pärast kokkupõrget. Hageja ütlused on fotodega kokkulangevad. Hageja on selgitanud istungil, miks ta varem ei saanud fotosid esitada. Hageja palub ringkonnakohtul vastavad tõendid vastu võtta.
6. Juhul, kui pooled oleksid lavastanud liiklusõnnetuse, siis ei oleks eluliselt usutav, et CC ja hageja ei oleks liiklusõnnetuse lavastamisele piirneval kahe kuu jooksul telefonitsi suhelnud.
7. Hageja ei nõustu, et kriminaalmenetluse lõpetamine seoses kriminaalmenetluse aluse puudumisega ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust.
8. Maakohus ei ole selgitanud, miks ta jätab enamiku hageja tõendeid kui mitteasjakohased või kui ebausaldusväärsed otsuse tegemisel arvestamata. Hageja sai sellest teada alles kohtuotsuses. Seega on nimetatud asjaolu hageja jaoks üllatav. Vastuapellatsioonkaebus
9. Kostja esitas 22.04.2020 vastuapellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse väljamõistetud menetluskulude osas, mõistes hagejalt kostja kasuks välja maakohtus kantud 7 2-19-915 menetluskulud 3641,40 eurot. Kostja palus jätta menetluskulud hageja kanda. Koos vastuapellatsioonkaebusega esitas kostja juba toimikus oleva tõendi (17.02.2020 istungi protokoll).
10. Maakohus on menetluskulude kindlaksmääramisel segi ajanud kostja poolt 02.12.2019 esitatud menetluskulude nimekirja ja 17.02.2020 menetluskulude nimekirja. Kohus oleks pidanud menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuma 17.02.2020 menetluskulude nimekirjast ning määrama menetluskulude suuruseks 3641,40 eurot. Vastustaja seisukoht
11. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
12. Hageja hinnangul on kostja vastuapellatsioonkaebus võetud ebaõigesti menetlusse. Hageja palus jätta vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
13. Tsiviilkolleegium leiab, et maakohtu otsus hagi rahuldamata jätmiseks on lõppjärelduses õige, kuid ringkonnakohus muudab

§ 657lg 1 p 21 alusel osaliselt otsuse põhjendusi.

Lisaks muudab ringkonnakohus väljamõistetud menetluskulude suurust. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust otsuse tühistamiseks.

1. Hageja esitas taotluse uute tõendite vastuvõtmiseks (fotod sõidukite asetsemisest sündmuskohal vahetult pärast avariid). Hageja hinnangul jättis maakohus põhjendamatult need fotod asja juurde võtmata.
2. Kolleegium jätab hageja taotluse rahuldamata ja uued tõendid toimikusse võtmata. Täidetud ei ole

§ 652

lg 3 p-s 2 sätestatud eeldus, et tõendit ei saanud varem esitada kohtu poolt menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohtu hinnangul ei rikkunud maakohus tõendite vastuvõtmisest keeldumisel menetlusnorme. Hageja ei ole välja toonud, milles seisnes maakohtu poolne menetlusnormi rikkumine. Hageja soovis neid fotosid esitada peale eelmenetluse lõppemist, seega hilinenult ( II kd, lk 32).

1. Maakohus jõudis järeldusele, et hagejal puudub nõudeõigus, kuna ta ole tõendanud, et ta oli sõiduki omanik. Maakohus leidis, et kuna registriandmete kohaselt oli sõiduki omanik WW, sai kahju sõiduki kahjustumisest tekkida vaid WW-le. Kolleegium ei nõustu selle maakohtu seisukohaga.
2. Riikliku liiklusregistri pidamise põhimääruse § 13 sätestab, et liiklusregistri andmed ei oma õiguslikku tähendust, vaid on informatiivsed. Tegemist on informatiivse andmekoguga, mida riik, kohaliku omavalitsuse üksus, kohtutäiturid ja notarid kasutavad avalike ülesannete täitmiseks (LS § 65 lg 2). Riigikohus on asunud seisukohale, et liiklusregistri kanded ei tekita, muuda ega lõpeta omandiõigust sõidukile. Riigikohus on leidnud, et AÕS § 92 lg 1 kohaselt tekib vallasomand vallasasja üleandmisega, kui võõrandaja annab asja valduse üle omandajale ja nad on kokku leppinud, et omand läheb üle omandajale. Seega on AÕS § 92 lg 1 kohaselt vallasomandi tekkimiseks vaja kokkulepet ja valduse üleandmist, mitte liiklusregistri kannet (vt. Riigikohtu otsus nr 3-3-1-94-09 p 12).
3. Vaidlust pole selle üle, et sõiduki valdus oli müüja poolt hagejale üle antud. Hageja esitas kohtule ka 12.10.2013 sõlmitud ostu-müügilepingu, mille alusel hageja omandas sõiduki Volkswagen Phaeton (VW) enne vaidlusalust avariid ( I kd, lk 113). Tegemis on kehtiva 8 2-19-915 lepinguga, mis vastab poolte tahtele. Vastupidist pole maakohus tuvastanud. Maakohtul puuudus alus jätta müügilepinguga arvestamata selle väidetava ebausaldusväärsuse tõttu. Asjaolu, et sõiduk pole kunagi olnud Maanteeameti registris hageja nimele registreeritud, ei välista sõiduki omandamist ( vt käesoleva otsuse p 44). Samuti ei ole välistatud sõiduki edasivõõrandamine hageja poolt, nii et ta vahepeal ei ole omanikuna registrisse kantud. Hageja ja WW vahel puudub vaidlus omandi ülemineku suhtes. Asjaolu, et hageja esitas kindlustusandja nõudmisel volikirja registrijärgselt omanikult, ei muuda ostu-müügilepingut kehtetuks. Volikirjast nähtub, et WW volitab hagejat end esindama kindlustusandja ees seoses tema nimele registreeritud sõidukiga, mitte tema omandis oleva sõidukiga. WW volitab hagejat end esindama seoses vaidlusaluse kindlustusjuhtumiga kõikidel tingimustel volitatu enda äranägemisel, sealhulgas annab õiguse võimaliku väljamakstava kindlustushüvitise või muu materiaalse väärtuse omandamiseks. Ringkonnakohtu hinnangul nähtub sellest, et WW andis volikirja tulenevalt registrikandest.
4. Eeltoodu alusel leiab ringkonnakohus, et hageja on tõendanud, et ta oli avariis osalenud sõiduki Volkswagen Phaeton omanik ja sõiduki kahjustumisel saab ta muude eelduste olemasolul nõuda kahju hüvitamist. Ringkonnakohus muudab selles osas maakohtu põhjendusi.
5. Osas, milles maakohus leidis, et sõidukite kokkupõrge oli tekitatud tahtlikult, mis annab aluse jätta hageja nõue rahuldamata, nõustub ringkonnakohus maakohtu põhjendustega.

§ 654lg 6 alusel järgib ringkonnakonnakohus maakohtu põhjendusi.

1. Pooltel ei ole vaidlust, et vaidlusalused sõidukid nimetatud ajal ja nimetatud kohas kokku põrkasid. Vaidlus on selle üle, kas kokkupõrge oli tahtlikult tekitatud ning kas kostjal on kohustus liiklusõnnetuse tagajärjel tekkinud kahju hagejale hüvitada.
2. 29.12.2013 kehtinud LKindlS § 26 lg 1 sätestas, et liikluskindlustuse kindlustusjuhtum (liikluskahju) on kindlustamisele kuuluva sõidukiga käesolevas paragrahvis sätestatud tingimustel kahju tekitamine. LKindlS § 26 lg 2 kohaselt on liikluskahjuga tegemist ainult siis, kui samal ajal esinevad järgmised tingimused: 1) teeliikluses on tekitatud kahju kindlustamisele kuuluva sõidukiga; 2) kahju on tekitatud sõiduki liikumise või paiknemise tagajärjel; 3) esineb põhjuslik seos sõiduki liikumise või paiknemise ja tekitatud kahju vahel; 4) sõiduki valdajal on tsiviilvastutus seoses kahju tekitamisega.
3. Tuvastatud asjaoludel toimus 29.12.2013 kell 20.30 Pärnu linnas Tarva tn ja Käo tn reguleerimata ristmikul liiklusõnnetus. CC poolt mööda Tarva tn-t Riia mnt suunas otse juhitud sõiduk Mercedes-Benz E320 CDI (MB) põrkas ristmikule välja sõites kokku hageja poolt mööda Käo tn-t Tedre tn suunas otse juhitud sõidukiga Volkswagen Phaeton (VW). Sõidukite kokkupõrke järgselt paiskus sõiduk MB paremale teelt välja vastu puud. Liiklusõnnetuse tagajärjel said vigastada sõiduki VW vasak küljeosa ja sõiduki MB esiosa. Sõidukijuhid liiklusõnnetuses vigastada ei saanud. Sõiduki MB juht CC tunnistas ennast vastutavaks liikluskahju põhjustamise eest, kuna ei andnud teed reguleerimata ristmikul paremalt lähenenud sõidukile.
4. Hageja seletuskirja kohaselt sõitis MB kiirusega ca 50km/h ja tema juhitud sõiduk VW liikus kiirusega 45-50km/h ( I kd, lk 66). Ka esialgses kahjuteates märgib hageja, et ta sõitis mööda Käo tänavat, mitte ei seisnud ristmikul ( I kd, lk 68 pöördel). 9 2-19-915
5. Kostja tellimusel teostasid diplomeeritud autotehnika insenerid JL ja HR uuringu liiklusõnnetuse asjaolude kohta ( I kd, lk 70-77), mille järelduste kohaselt ei ole sõidukijuhtide poolt deklareeritud liiklusõnnetuse asjaolud tehniliselt reaalsed järgmistel põhjustel: - sõidukil VW puuduvad selged intensiivsed pikisuunalised nihkejäljed vasaku külje löökkontakti alas, mis tekiksid suhtelise libisemise tõttu kontaktist sõiduki MB esiosaga; - sõidukil MB puuduvad esiosa piirkonnas intensiivsed põikisuunalised nihkejäljed, mis tekiksid suhtelise libisemise tõttu kontaktist liikuva sõiduki VW vasaku küljeosaga; - vastavalt modelleerimise skeemile paiskuks kiirusega 45km/h liikunud sõiduk VW kokkupõrkest kiirusega 50km/h liikuva sõidukiga MB paremale teelt välja ning tehniliselt ei ole reaalne sõiduki MB kokkupõrkejärgne paiskumine paremale teelt välja vastu puud.
6. Kriminaalmenetluses tunnistajatena üle kuulatud HR ja JL ülekuulamise protokollidega ( I kd, lk 193-198) ja kohtuistungil tunnistaja üle kuulatud JL ütlustega ( II kd, lk 33 pöördel ja 34) on tõendatud, et ekspertiisi käigus teostati eksperiment, mille alusel tuvastati sõidukite vigastuste alusel sõidukite kokkupõrke asend. Kokkupõrke modelleerimiseks kasutati eritarkvara PC-Crash, mis annab võimaluse hinnata sõidukite kokkupõrke tingimusi, kokkupõrkejärgset liikumist, vigastuste ulatust ja muid parameetreid. Eelnevaga on tõendatud, et tehniliselt ei oleks saanud hageja väidetud kiirusega liikumisel ja pidurdamisel kokkupõrge ristmikul toimuda. Tunnistaja märkis, et isegi kui MB oleks olnud otsenähtavuses, mida ta asjaolude kohaselt ei olnud, siis VW oleks saanud tehniliselt pidurdada 5-le km/h alles peale ristmikku ehk kokkupõrge oleks pidanud toimuma pärast ristmikku. Seega sai kokkupõrge ristmikul toimuda üksnes siis, kui üks sõidukitest pidi seal seisma.
7. Asjaolu, et uuringu näol on tegemist asjatundjate arvamusega, mitte kohtu poolt määratud ekspertiisiga, ei vähenda selle tõenduslikku jõudu. Hageja ei ole asjatundjate uuringut omapoolsete tõenditega ümber lükanud.
8. Hageja väide, et VW juhtimissüsteemi diagnostikaprotokolliga on tõendatud, et sõiduki kiirus kokkupõrke momendil oli 11 km/h, on ümber lükatud tunnistaja JL ütluste ja 15.04.2019 selgitustega ( I kd, lk 94), mille kohaselt ei ole tegemist kokkupõrkeparameetreid salvestava veateatega, vaid veateatega, mis salvestatakse selle esinemisel. Kuna mootori töö peatati kokkupõrke järgselt automaatselt (kirje Crash shut-off was triggered) ning kokkupõrkejärgselt sõiduk paiskus algasendist eemale, siis on tõenäoline, et veateade salvestus mootori väljasuremise eelsel hetkel kui kokkupõrge oli juba toimunud ja sõiduk oli kokkupõrkejärgselt algasendist tagasi paiskumas. Seda kiiruse väärtust ei saa seostada sõiduki kokkupõrke-eelse kiirusega.
9. Asjaolu, millise kiirusega hageja ristmiku ületas, omab tähendust sellest aspektist, kas kokkupõrge sai toimuda hageja poolt deklareeritud asjaoludel. Kolleegium nõustub maakohtu hinnanguga, et eluliselt ei ole usutav, et sõidukijuht ei oska vahet teha liikumiskiirusel 45 km/h ja seismisel või liikumisel minimaalse kiirusega 5 km/h. Küsimus ei ole sõidukiiruse ekslikus hindamises, vaid tahtlikult ebaõigete asjaolude esitamises.
10. Asjaolu, et CC ja hageja ei ole liiklusõnnetuse järgselt kuu aja jooksul telefonitsi suhelnud ei tee ebausutavaks liiklusõnnetuse lavastamist. Tuvastatavast kontaktist hoidumine on loogiline ettevaatusabinõu. 10 2-19-915
11. Kuna tuvastatud on, et olemasolevad kokkupõrkejäljed võisid tekkida üksnes siis, kui hageja poolt juhitud sõiduk ristmikul praktiliselt seisis, mitte ei liikunud tavalise linnakiirusega, nõustub kolleegium maakohtu järeldusega, et tegemist oli teadlikult kindlustusjuhtumi kohta ebaõige ettekujutuse loomisega kindlustusandjale, mille eesmärgiks oli kindlustusandjalt hüvitise saamine.
12. Seega ei ole antud juhul tegemist kindlustusjuhtumiga LKindlS § 26 lg 2 mõistes, sest sõiduki valdajal ei teki sellise kokkupõrke puhul, kus tegemist on kokkuleppelise sõidukite avarii korraldamisega, tsiviilvastutust. Tsiviilvastutuse tekke välistavad VÕS § 1057 p-d 3 ja
13. Samuti välistab kahju hüvitamise VÕS § 513, mis sätestab, et kindlustusandja vabaneb täitmise kohustusest, kui kindlusvõtja põhjustas tahtlikult ja õigusvastaselt sündmuse toimumise, millest tulenevalt kindlustusvõtja kahjustatud isiku ees vastutab.
14. Asjaolu, et kriminaalmenetlus lõpetati 30.05.2018 KarS § 212 lg 1 alusel, ei oma käesoleva vaidluse lahendamisel tähendust. Hageja ei ole ka välja toonud, millist tähtsust määrus omab tsiviilasja lahendamisel. Menetluskulude jaotus ja kindlaksmääramine 63.

§ 173

lg 1 kohaselt määrab kohus asjas tehtavas lõpplahendis kindlaks menetluskulude jaotuse. Maakohus jättis menetluskulud hageja kanda ja ringkonnakohtul pole alust otsust selles osas muuta. Apellatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jäävad

§ 171lg 1 alusel apellatsioonimenetluse kulud samuti hageja kanda.

1. Maakohus määras kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja mõistis hagejalt kostja kasuks välja õigusabikulu 2910,40 eurot ja viivise menetluskuludelt. Kostja esitas menetluskulude kindlaksmääramise peale vastuapellatsioonkaebuse.
2. Ringkonnakohtu hinnangul on vastuapellatsioonkaebus põhjendatud osaliselt. Vastavalt maakohtu otsuse põhjendavale osale rahuldas kohus kostja menetluskulude taotluse täielikult, kuid võttis aluseks varem esitatud menetluskulude nimekirja. Enne viimast kohtuistungit esitas kostja esindaja e-toimiku vahendusel uue menetluskulude nimekirja summas 3097,40 eurot, millele lisanduvad 17.02.2020 kohtuistungil reaalselt kulunud aeg tunnihinnaga 170eur/tunnis, millele lisandub käibemaks. Hageja kostja menetluskulude suurusele vastuväiteid ei esitanud. 17.02.2020 istung kestis protokolli kohaselt 2 tundi ja 23minutit. Arvestades tunnihinnaga 170 eurot, millele lisanud käibemaks, lisandub nimekirjas märgitule 485,52 eurot (2,38x170x1,2). Seega kokku on kostja õigusabikulu suuruseks 3582,92 eurot. Tegemist on põhjendatud ja vajaliku kuluga, mis tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista. Kolleegium muudab maakohtu poolt välja mõistetud menetluskulu suurust.
3. Maakohus määras hüvitatava kulu kindlaks rahaliselt, mistõttu teeb seda

§ 174lg 3 järgides ka ringkonnakohus.

67. Tulenevalt menetluskulude jaotusest tuleb need rahaliselt kindlaks määrata kostja kulunimekirja põhjal. Kostja taotleb 1468 euro hüvitamist, millest 1343 eurot on õigusabikulu ja 125 eurot vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv. Kostja esindaja tutvus kaebusega (1 t ja 24 m), koostas vastuse ja vastuapellatsioonkaebuse ( 4 t ja 36 m) ning menetluskulude nimekirja 35 m). Kostjale osutati õigusabi tasumääraga 170 eurot/ tunnis, millele lisandub käibemaks. Kostja kinnitas, et ta ei saa tagasi õigusabikulus sisalduvat käibemaksu. Hageja ei ole kosja menetluskulude suurusele vastuväiteid esitanud. Kolleegium rahuldab kostja taotluse osaliselt. 11 2-19-915 68.

§ 178

lg 4 alusel menetluskulude kindlaksmääramise vaidlustamisel tekkinud kulusid ei hüvitata. Seetõttu ei hüvitata kostjale vastuapellatsioonkaebuse koostamisele kulutatud aega, mida kolleegium hindab proportsionaalselt 1 tund summas 204 eurot koos käibemaksuga. Ülejäänud osas on kostja õigusabikulu põhjendatud ja vajalik. Samuti on tasumäär 170 eurot tunnis kohtupraktikas aktsepteeritava suurusega.

§ 178

lg 4 alusel ei kuulu kostjale hüvitamisele vastuapellatsioonkaebuselt tasutud riigilõiv, kuna vastuapellatsioonkaebus on esitatud ainult menetluskulude kindlaksmääramise peale. Eeltoodu alusel tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista ringkonnakohtu õigusabikulude hüvitamiseks 1138,32 eurot (5,58x170x1,2). 69. Vastavalt hageja taotlusele ja

§ 177lg-le 4 tuleb kostjal hüvitamisele kuuluvatelt kuludelt tasuda viivist.

(allkirjastatud digitaalselt) Gaida Kivinurm, Meeli Kaur, Indrek Soots 12