4-20-2705/20

(3)4-20-27054-20-2705 2. Kohtuvälise menetleja otsuse vaidlustas A. Roosivälja kaitsja Indrek Kukk, taotledes selle tühistamist ja uue otsusega menetlusalusele isikule rahatrahvi mõistmist ning võimaluse andmist tasuda see ositi 12 kuu jooksul. 3. Harju Maakohtu 1. juuli 2020. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsus karistust puudutavas osas ning A. Roosivälja karistati mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuueks kuuks. Kaitsja kaebus jäeti rahuldamata. 3.1 Kohus nõustus kohtuvälise menetleja määratud karistuse liigi ning põhjendustega. Menetlusaluse isiku väljahingatavas õhus tuvastatud alkoholisisaldus ei kujutanud endast nn jääknähte, mis jäävad 0,10–0,15 mg/l juurde. Varem määratud rahatrahvid ei ole mõju avaldanud. A. Roosivälja käitumine näitab üleolevat ja hoolimatut suhtumist liiklusohutusse ja -reeglitesse. Kaebuse esitaja on liikluses ohtlik, mida ei väära ka asjaolu, et ta on ratastoolis. 3.2 Kohtupraktika ja õiguskirjanduse kohaselt tuleb karistuse mõistmisel võtta lähtepunktiks sanktsiooni keskmine määr. Vastutust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumise tõttu on põhjendatud karistada A. Roosivälja mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega kuueks kuuks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 4. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja, kes taotleb otsuse tühistamist ja uue otsusega kohtuvälise menetleja otsusele esitatud kaebuse rahuldamist. 4.1 Maakohus on alusetult jätnud arvestamata menetlusaluse isiku puhtsüdamliku kahetsuse. Samuti asjaolu, et tuvastatud joobe suurus (0,38 mg/

1. l)oli lähemal LS § 224 lg-s 2 sätestatud keelatud joobe alammäärale (0,25 mg/
2. l)kui ülemmäärale (0,74 mg/l). 4.2 Karistusseadustiku (KarS) § 481 lg 2 sätestab, et mootorsõiduki juhtimise õigust ei või ära võtta isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. Menetlusalune isik kasutab igapäevaseks toimetulekuks abivahenditena ratastooli ning tema jaoks spetsiaalselt ümber ehitatud autot. Sotsiaalkindlustusameti (SKA) 11. märtsi 2017. a ekspertiisiotsusega tuvastati menetlusalusel isikul sügav puue kehtivusega 1. veebruarist 2017 kuni 30. jaanuarini 2022. Perearsti tõendist nähtub ka vajadus toimetulekuks mootorsõidukit kasutada. 5. Kohtuväline menetleja palub kassatsioonivastuses jätta maakohtu otsus muutmata ning kassatsioon rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Kolleegiumi hinnangul väärivad tähelepanu kassaatori väited seoses menetlusaluse isiku liikumispuudega. KarS § 481 lg 2 kohaselt ei või väärteo eest põhikaristusena mootorsõiduki juhtimise õigust võtta ära isikult, kes kasutab mootorsõidukit liikumispuude tõttu. 7. Riigikohus on varem andnud juhiseid selle kohta, kuidas rakendada KarS § 50 lg-t 2, mis sätestab lisakaristusena sõiduki juhtimise õiguse äravõtmise puhul samasisulise liikumispuudest tuleneva erandi. Kolleegiumi hinnangul laienevad samad põhimõtted mutatis mutandis ka olukorrale, kus juhtimisõigus võetakse ära põhikaristusena. 7.1 Mootorsõiduki kasutamine seoses liikumispuudega tähendab seda, et isik kasutab puudest tingitult enda igapäevase elu korraldamisel liiklemiseks mootorsõidukit (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 2

(3)4-20-27054-20-2705

1. juuli
2. a otsus asjas nr 3-1-1-37-08, p 7). Mootorsõiduki kasutamine peab olema isiku puude tõttu vältimatult vajalik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. veebruari
4. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 7). 7.2 Esmalt peab kohus välja selgitama, kas inimesel on tuvastatud liikumispuue kooskõlas puuetega inimeste sotsiaaltoetuste seaduse (PISTS) ja selle alusel kehtestatud õigusaktidega. Seejärel peab tuvastama, kas mootorsõiduki juhtimise õiguse olemasolu on inimese jaoks liikumispuudest tingitult hädavajalik. Selle kindlakstegemisel tuleb lähtuda muu hulgas puude olemusest ja raskusest, vajadusest käia ravi- või rehabilitatsiooniasutuses, samuti inimese töö ning õpingute asukohast. Kohus peab hindama ka inimesele kättesaadavaid alternatiivseid liiklemisvõimalusi, sh ühistranspordiühendust. (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. novembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-70-14, p-d 7.1 ja 7.2)
7. Kuigi vaidlusaluses asjas maakohtule esitatud kaebuses ei viidanud kaitsja otsesõnu KarS § 481 lg-le 2, oli kaebusele tõendina lisatud SKA
8. märtsi
9. a otsus menetlusalusele isikule puudega tööealise inimese toetuse määramise kohta (vt eespool p 4.2) ning koopia A. Roosivälja suhtes tehtud Harju Maakohtu
10. juuli
11. a otsusest asjas nr 4-19-
12. Viimasest nähtuvalt jäeti A. Roosiväljale karistusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmine kohaldamata põhjusel, et ta kasutab sõidukit liikumispuude tõttu (viidatud otsuse p 10). Praeguses asjas on aga maakohtu otsuses üksnes tõdetud, et A. Roosiväli on liikluses ohtlik ja seda ei väära ka asjaolu, et isik on ratastoolis. Otsus ei sisalda põhjendusi selle kohta, miks pidas maakohus menetlusaluselt isikult karistusena juhtimisõiguse äravõtmist põhjendatuks vaatamata liikumispuudele viitavatele tõenditele.
13. Liikumispuude olemasolu peab üldjuhul tõendama menetlusalune isik (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. oktoobri
15. a otsus asjas nr 3-1-1-58-14, p-d 8–9). Kui asjaolud annavad põhjendatud aluse kahelda selles, kas menetlusaluse isiku karistamine juhtimisõiguse äravõtmisega on KarS § 481 lg 2 või § 50 lg 2 kohaselt lubatav, tuleb kohtul uurimispõhimõttest lähtuvalt koguda väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 125 lg 1 alusel tõendeid omal algatusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. oktoobri
17. a otsus asjas nr 3-1-1-83-15, p 12). Igal juhul pidanuks maakohus vaidlusaluses väärteoasjas menetlusaluselt isikult mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmist põhjendama (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
18. oktoobri
19. a otsus asjas nr 3-1-1-58-14, p-d 3, 7–9), järgides kohtupraktikas väljakujunenud põhimõtteid (eespool p 7). Seega rikkus maakohus oluliselt väärteomenetlusõigust VTMS § 150 lg 2 tähenduses.
20. Eeltoodust lähtuvalt ja juhindudes VTMS § 174 p-st 7 ja § 175 p-st 2, tühistab kriminaalkolleegium maakohtu otsuse osaliselt, s.o A. Roosiväljale mõistetud karistuse osas, ning saadab väärteoasja samale maakohtule teises kohtukoosseisus uueks arutamiseks. Kaitsja kassatsioon rahuldatakse osaliselt.
21. Kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A. Roosiväljale kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu summas 316 eurot ja 80 senti. Taotluse kohaselt kulus kaitsjal õigusabi osutamiseks kokku 2 tundi ja 12 minutit, õigusteenuse tunnihind on 120 eurot (käibemaksuta). Kolleegium rahuldab kaitsjatasu hüvitamise taotluse ning mõistab VTMS § 38 lg 1 ja KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt A. Roosivälja kasuks välja 316 eurot ja 80 senti. (allkirjastatud digitaalselt) 3