4-20-4398/8

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Harju Maakohus Määruse tegemise aeg ja koht

1. november 2020.a. Tallinn Väärteoasja number 4-20-4398 Kohtukoosseis Kohtunik Meelis Eerik Kohtuasi M Si (S) väärteoasi Liiklusseaduse § 227 lg 2 järgi Vaidlustatud lahend Politseija Piirivalveameti Põhja korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse otsus väärteoasjas nr 2317,20,009718 Asja läbivaatamine Kirjalik menetlus prefektuuri 13.10.2020 RESOLUTSIOON
2. Jätta kaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Kohtuotsuse peale võib menetlusalune isik advokaadist kaitsja vahendusel ja kohtuväline menetleja ise või tema advokaadist esindaja esitada 30 päeva jooksul kassatsioonkaebuse Riigikohtule Harju Maakohtu kaudu alates kohtuotsuse kättesaamisest. Asjaolud Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse 13.10.2020 otsusega väärteoasjas nr 2317,20,009718 karistati kaebuse esitajat LS § 227 lg 2 rikkumise eest rahatrahviga 45 trahviühiku, s.o 180 euro ulatuses selle eest, et ta 25.09.2020 kell 16.51 Vabaduse pst-l Raba ja Naaritsa tn vahel juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 75+/-3km/h, millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Kaebuse esitaja palub otsus tühistada ja menetlus lõpetada otstarbekuse kaalutlustel või alternatiivselt vähendada rahatrahvi suurust. Kaebuse esitaja tunnistab rikkumist ja kahetseb seda. Tegemist on kaebuse esitaja esimese rikkumisega ning juba senine menetlus ja teadmine võimalikust karistusest on avaldanud talle distsiplineerivat mõju. Kaebuse esitaja palus kohtuvälisel menetlejal lõpetada menetlus otstarbekuse kaalutlustel väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 30 lg 1 p 1 alusel, kuid kohtuväline menetleja pole sellega arvestanud. Kohtuvälise menetleja otsuses on märge, et vastulauset pole esitatud. Sellega on rikutud VTMS § 74 lg 1 p 8 jättes otsuses põhjendamata miks ei võetud arvesse vastulauses esitatud vastuväiteid. Sellega on kohtuväline menetleja rikkunud kaebuse esitaja õigust ausale, läbipaistvale ja erapooletule menetlusele. Otsusest jääb samuti selgusetuks karistuse mõistmine. Selgusetuks jääb, miks kohtuväline menetleja arvab, et antud juhul ei saa isikut mõjutada rahatrahvi määramata. Karistuse määramise suurus on põhjendamata ja pole arusaadav, miks karistuseks on määratud praktiliselt pool maksimummäärast. Kohtuväline menetleja vaidleb kaebusele vastu. Väärteomenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetamisel VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi tuleb hinnata, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist. Seadusandja on kiiruse ületamise puhul ette näinud neli erinevat lõiget ning lisaks rahatrahvile saaks karistuseks mõista ka juhtimisõiguse äravõtmise. Arvestades antud rikkumise kvalifikatsiooni ja karistusmäära saab järeldada, et tegemist ei ole süüteoga, millesse tuleks suhtuda kergekäeliselt. Kohtupraktikast tulenevalt võetakse karistuse määramisel lähtepunktiks normi sanktsiooni keskmine määr, lisaks tuvastatakse süüd kergendavad ja raskendavad ning muud süü suurust mõjutavad asjaolud. Antud tegu on toime pandud vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ületatud kiirus oli peaaegu poole suurem lubatavast kiirusest ning pidi olema kaebuse esitajale tajutav. Kiiruseületamine on üks raskemaid liiklusalaseid rikkumisi ning muutunud massiliseks. Sellele ei saa jätta reageerimata. Karistuse mõistmisel on arvestatud kahetsusega ning määratud karistus on alla keskmise määra. Kohtuväline menetleja märgib, et vastulausega jäeti arvestamata inimliku eksituse tõttu. Siiski palub kohtuväline menetleja jätta kaebus rahuldamata. Kohtuotsuse põhjendused Kaebuse esitaja palub asja lahendada kirjalikus menetluses. Ka kohtuväline menetleja vastas kohtule, et on nõus kirjaliku menetlusega. Kuna faktilistes asjaoludes vaidlus puudub ning hinnata tuleb üksnes õiguslikke küsimusi, peab kohus võimalikuks asja menetleda kirjalikus menetluses vastavalt VTMS § 120 lg-le
3. Vastavalt VTMS § 123 lg 2 arutab kohus väärteoasja täies ulatuses sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Esmalt hindab kohus menetlusnormidest kinnipidamist, kuna menetlusnormi oluline rikkumine võib viia sõltumata muust kohtuvälise menetleja otsuse tühistamiseni. Kaebuse esitaja heidab kohtuvälisele menetlejale ette vastulause mittearvestamist. Kohtule esitatud väärteotoimikust vastulauset ei nähtu, selle arvestamist ei nähtu ka vaidlustatavast otsusest. Kaebuse materjalide kohaselt on vastulause esitatud e-toimiku kaudu 09.10.2020 kell 09.26, s.o enne otsuse tegemist ning kohtuväline menetleja pidanuks vastulauset otsuses käsitlema. Kohtuväline menetleja on kohtule antud seisukohas märkinud, et see jäi tegemata inimliku eksituse tõttu. Kohus nõustub kaebuse esitajaga, et vastulause mittearvestamine on käsitatav väärteomenetluse rikkumisena ning see kaebuse esitaja etteheide on põhjendatud. Samas ei pea kohus antud rikkumist oluliseks väärteomenetlusõiguse rikkumiseks, mis tooks kaasa kohtuvälise menetleja otsuse tühistamise. Oluliseks menetlusnormi rikkumiseks tuleb vastavavalt Riigikohtu lahendile (3-1-1-19-04 jt) lugeda sellist rikkumist, mis toob kaasa ebaõige lahendi. Siinkohal tuleb arvestada ka seda, et kuna VTMS § 123 lg 2 kohaselt arutab kohus väärteoasja täies ulatuses uuesti, ei ole kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebuse lahendamine maakohtus käsitatav apellatsioonimenetluse analoogina, vaid väärteoasja esmakordse kohtuliku arutamisena. Seega võivad väärteomenetluse lõpetamise kohtumenetluses tingida üksnes need kohtuvälises menetluses aset leidnud menetlusõiguse 2 olulised rikkumised, mis ei ole kohtumenetluses kõrvaldatavad (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-216 jt). Kohus saab vastulauses esitatut arvestada kohtumenetluses ning sellega kohtuvälises menetluses esinenud rikkumise kõrvaldada. Seega ei tuvastanud kohus väärteomenetlusõiguse olulist rikkumist. Väärteomenetlust välistavaid asjaolusid VTMS § 29 lg 1 järgi ei esine. Järgnevalt analüüsib kohus rikkumise asjaolusid. Vastavalt karistusseadustiku (KarS) § 2 lg 2 karistatakse teo eest, kui see vastab süüteokoosseisule, on õigusvastane ja isik on selle toimepanemises süüdi. Süüteokoosseisu objektiivsed tunnused tulenevad LS § 227 lg-st
4. Vastavalt LS § 227 lg-le 2 „mootorsõidukijuhi poolt lubatud suurima sõidukiiruse ületamise eest 21–40 kilomeetrit tunnis – karistatakse rahatrahviga kuni 100 trahviühikut või sõiduki juhtimisõiguse äravõtmisega kuni kuue kuuni.“ Kaebuse esitajale inkrimineeriti seda, et ta 25.09.2020 kell 16.51 Vabadust pst-l Raba ja Naaritsa tn vahel juhtis mootorsõidukit asulasisesel teel kiirusega 75+/-3km/h, millega ületas antud teelõigul lubatud suurimat sõidukiirust mitte vähem kui 22 km/h. Kaebuse esitaja selle teo toimepanemist ei eita ja on tehtut kahetsenud. Teo toimepanemist esitatud kirjelduses tõendavad ka tunnistajana üle kuulatud politseiametnik A J ütlused ja kiirusemõõteseadme LaserCam 4 salvestuse väljatrükk. Toimikus on ka vastav taatlustunnistus. Kaevatavas otsuses ei ole viidatud kõigile väärteoprotokollis märgitud tõenditele, kuigi kõiki tõendeid tuleb uurida või esitada nende hindamata jätmise põhistus (Riigikohtu lahend nr 3-1-1-105-03 jt). Samas on ka see viga kohtumenetluses kõrvaldatav. Kohus leiab, et süüteokoosseisu objektiivsed tunnused on tõendamist leidnud. Kaevatavas otsuses ei ole märgitud midagi teokoosseisu subjektiivsete tunnuste kohta, kuid vastuses kohtule on kohtuväline menetleja märkinud, et kaebuse esitaja pani teo toime vähemalt kaudse tahtlusega, kuna ületatud kiirus oli peaaegu poole suurem lubatavast kiirusest ning pidi olema kaebuse esitajale tajutav. Kohus selle argumentatsiooniga nõustub ning leiab, et tegu on toime pandud kaudse tahtlusega. Sellega on täidetud süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused ja esineb süüteokoosseis tervikuna. Kohtuväline menetleja ei ole märkinud otsuses midagi ka ülejäänud KarS § 2 lg-st 2 tuleneva deliktistruktuuri elementide kohta, millele aga kohus saab anda hinnangu kohtumenetluse käigus kõrvaldades selle puuduse. Kohus leiab, et õigusvastasust ja süüd välistavaid asjaolusid ei esine. Kokkuvõtvalt leiab kohus, et kaebuse esitaja on toime pannud LS § 227 lg-s 2 sätestatud süüteo. Karistuse mõistmisel tuleb arvestada KarS § 56 lg 1, mille kohaselt „karistuse mõistmisel kohtu poolt või määramisel kohtuvälise menetleja poolt arvestatakse kergendavaid ja raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi hoiduma süütegude toimepanemisest ja õiguskorra kaitsmise huvisid.“ 3 Kaebuse esitaja on kohtuvälisele menetlejale ette heitnud tema karistamist ning karistuse kujunemise ebaselgust. Kõigepealt analüüsib kohus, kas kaebuse esitaja saab taotleda väärteomenetluse lõpetamist VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi. Vastavalt VTMS § 30 lg 1 p 1 „menetleja võib väärteomenetluse lõpetada, kui: menetlusaluse isiku süü ei ole suur ja väärteomenetluse jätkamiseks puudub avalik menetlushuvi“. Kaebuse esitaja leiab, et kuna tegemist on kaebuse esitaja esimese rikkumisega ning juba senine menetlus ja teadmine võimalikust karistusest on avaldanud talle distsiplineerivat mõju, tuleks menetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 järgi lõpetada. Kohtuväline menetleja vaidleb sellele vastu. Kohus leiab, et kaebuse esitajal puudub õigus taotleda menetluse lõpetamist. Riigikohus on lahendis nr 3-1-1-146-03 leidnud, et menetlusalusel isikul ei ole õigust väärteomenetluse lõpetamisele otstarbekuse kaalutlusel ning menetlejale ei saa ette heita seda, et ta on menetlenud süüteoasja lõpuni. Kohus sellest seisukohast lähtub. Samuti nõustub kohus kohtuvälise menetleja argumentatsiooniga, et kiiruseületamine on üks ohtlikumaid liiklusalaseid rikkumisi ning muutunud massiliseks. Sellele ei saa jätta reageerimata. Ka seadusandja on raskuse järgi reastanud ka antud rikkumise sõltuvalt kiiruseületamise määrale ning võimaldanud rahatrahvile lisaks lisakaristuse määramist juhtimisõiguse äravõtmise näol. Seega ei ole tegemist vähetähtsa väärteoga. Kohus leiab, et karistuse suurus on kaevatavas otsuses piisavalt jälgitav. Kohtuväline menetleja on viidanud Riigikohtu praktikale ja võtnud aluseks karistuse keskmise määra, arvestanud raskendavate asjaolude puudumist ja puhtsüdamlikku kahetsust kui kergendavat asjaolu ning määranud karistuse alla keskmist määra. Lisakaristus juhtimisõiguse äravõtmise näol on jäänud määramata tulenevalt varasemate rikkumiste puudumisest. Kohtu hinnangul on karistus mõistetud korrektselt ja jätab selle muutmata. Rahatrahv summas 180 eurot ei ole sedavõrd suur, et seda tuleks täiendavalt vähendada. Eeltoodu alusel jätab kohus kohtuvälise menetleja otsuse muutmata ja kaebuse rahuldamata. /Allkirjastatud digitaalselt/ Meelis Eerik kohtunik 4