← Eesti

2-20-117087/27

Obsah (6)§ 101§ 97§ 100§ 102§ 99§ 105

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Kohtunik Otsuse tegemise aeg ja koht Tsiviilasja number Tsiviilasi Hagihind Harju Maakohus Iris Kangur-Gontšarov 29.10.2020, Tallinn, Tallinna kohtumaja 2-20-117

§ 101

lg 1 sätestatud miinimummääras ehk 2x292 eurot, kuid mitte vähem kui

§ 101lg-s 1 sätestatud elatise miinimummäär.

Menetluskulud paluvad hagejad jätta kostja kanda. Kostja seisukohad Kostja vaidleb hagile vastu, sest ei nõustu elatise suurusega. Miinimumpalk ei seostu laste vajadustega ega ole sobiv vahend elatise määramiseks. Võttes arvesse asjaolu, et käesolevalt on lapsi kaks, kellele kostja on kohustatud elatist maksma ehk laste näol on tegemist vendadega, kes mõlemad elavad üheskoos nende isa M Se juures, on alust elatise maksmiseks alla miinimummäära, kuna nii S Sl ja M Sl on mastaabisäästust tulenevalt miinimumist väiksemad vajadused. Samuti juhib kostja tähelepanu tõsiasjale, et mõlema lapse eest riigi poolt makstavad lapsetoetused makstakse küll laste ema K S arvelduskontole, aga igakuiselt on laste ema lapsetoetused isale edasi kandnud koos igakuise elatisega. Lisaks oli kostja töötasu eelmine kuu 89 eurot. Kostja alustab 17.08.2020 tööd xxxx lasteaias abiõpetaja ametikohal, kus palk hakkab olema 820 brutos. Laste ema ja isa vahel praktikas kehtiva suhtluskorra kohaselt suhtlevad lapsed emaga igapäevaselt ning ema käib lastega ka väljas ning ema teeb sellel ajal kõik ülalpidamiseks vajalikud kulud ainuisikuliselt. Vaatamata tegelikele laste vajadustele, on kostja seisukohal, et põhjendatud elatise suurus on 150 eurot lapse kohta. Lisaks hagejatele on kostjal veel üks alaealine ülalpeetav J E N, mis on samuti mõjuvaks põhjuseks elatise vähendamiseks alla miinimummäära, sest vastasel juhul kanntaks tema. Kostja palub jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. Kohtu poolt tuvastatud asjaolud ja kohtuotsuse põhjendused Kohus, tutvunud toimiku materjalidega, kuulanud ära menetlusosaliste seisukohad, leiab, et hagi tuleb rahuldada osaliselt. Perekonnaseaduse (

) § 96 I lause kohaselt on ülalpidamist kohustatud andma täisealised esimese ja teise astme ülenejad ja alanejad sugulased (ülalpidamiskohustuslased).

§ 97p 1 kohaselt on ülalpidamist õigustatud saama alaealine laps.

Pooled ei vaidle selle üle, et kostja on hagejate ema. Seega on hagejatel õigus saada kostjalt ülalpidamist. Vaidlus puudub, et hagejate vanemad ei ela koos ning et hagejad elavad oma isa juures. Pooled ei vaidle selle üle, et kostja ei ole täitnud hagejate ülalpidamiskohustust seaduses sätestatud miinimummääras (dtl 53).

§ 100

lg 1 kohaselt ülalpidamist antakse üldjuhul raha perioodilise maksmisega (elatis). Kui selleks on mõjuv põhjus, võib kohustatud isik nõuda, et tal võimaldataks anda ülalpidamist muul viisil.

§ 100

lg 2 järgi alaealise lapse vanem täidab lapse ülalpidamise kohustust elatise 2 maksmise teel eeskätt juhul, kui ta ei ela lapsega koos või kui ta ei osale lapse kasvatamises. Lapsega koos elav vanem peab elatist kasutama lapse huvides.

§ 101

lg 1 kohaselt igakuine elatis ühele lapsele ei või olla väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Kuna

§ 101

lg 1 järgi ei või igakuine elatis ühele lapsele olla üldjuhul väiksem kui pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära ning last on kohustatud ülal pidama mõlemad vanemad, kulub lapse vajaduste rahuldamiseks eelduslikult kahekordne miinimumelatis (miinimumelatis nõude esitamise ajal on 292 eurot) ning selles ulatuses ei ole vaja lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavaid kulutusi kohtumenetluses tõendada. Kui lapse vajadused on miinimumist suuremad, tuleb lapse vajaduste rahuldamiseks tehtavate kulutuste suurus asjas esitatud tõendite alusel kindlaks teha.

§ 102

lg 1 järgi isik vabaneb ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Tulenevalt

§ 102

lg 2 vanemad ei vabane lõike 1 kohaselt oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem on lõikes 1 nimetatud olukorras, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kohus võib mõjuval põhjusel siiski vähendada elatist alla käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määra. Mõjuvaks põhjuseks võib olla muu hulgas vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes elatise väljamõistmisel käesoleva seaduse § 101 lõikes 1 sätestatud määras osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Pooled vaidlevad, kas käesoleval juhul esinevad mõjuvad põhjused elatise väljamõistmiseks alla

§ 101lg 1 sätestatud määra.

Kostja on märkinud ühe põhjusena, et hagejate tegelikud vajadused on väiksemad kui

§ 101

lg 1 sätestatud määr.

§ 99

lg 1 kohaselt ülalpidamise ulatus määratakse kindlaks ülalpidamist saama õigustatud isiku vajadustest ja tema tavalisest elulaadist lähtudes.

§ 99

lg 2 järgi ülalpidamise kindlaksmääramisel arvestatakse õigustatud isiku kõiki eluvajadusi, sealhulgas tema võimete ja kalduvuste kohase hariduse ja kutsealase ettevalmistusega seotud kulutusi, alaealise ülalpeetava puhul ka tema kasvatamise kulutusi. Kohus hindab järgnevalt, millised on hagejate igakuised vajadused. Hagejad on välja toonud, et kummagi hageja igakuised kulud kokku on 610 eurot. Asjaolu, et kostja arvates võivad hagejate vajadusteks tehtavad kulutused olla ülepaisutatud või mastaabisäästu arvestades väiksemad, kuna hagejad on vennad ja kasvavad koos, ei luba kohtul iseenesest kahelda, et kummagi hageja väljatoodud vajaduste rahuldamiseks kuluvad igakuuliselt hagiavalduses märgitud summad: s.o. kommunaalteenustele (vesi, elekter, küte) 100 eurot, toidule 200 eurot, ravimitele (sh vitamiinid) 20 eurot, koolikohustuse täitmine 30 eurot, treeningutele ja huviringidele 80 eurot, riietele ja jalanõudele 100 eurot, taskurahale 60 eurot ja hügieenitarvetele 20 eurot. Põhjendatud on arvata, et lisaks eeltoodud kulutustele on hagejatel ka kulud väljasõitudele, reisidele, kinole, sünnipäevadele, jõuludeks, spordivahenditele (jalgrattad, elektritõukerattad), mööblile. Kostja väide, et statistiliste näitajate alusel ei pruugi iga lapse vajaduseks kuluda seaduses sätestatud miinimumelatis, ei lükka kohtu arvates ümber elatise tasumise kohustust konkreetse lapse tegelikest vajadustest lähtuvalt ja seaduses sätestatud eeldusest, et lapse vajadusteks ongi seaduses sätestatud miinimumelatis, ja et konkreetse lapse ülalpidamiseks võib kuluda eelkõige seaduses sätestatud miinimumelatisemäär ja ka rohkemgi. Kostja ei ole tõendanud, mis kulutused kostja igakuuliselt laste ülalpidamiseks teeb, kui hagejad viibivad kostja juures. Pooled ei vaidle, et hagejad ei viibi kostjaga oluliselt koos, mistõttu pole põhjust arvata, et seetõttu oleks kostja muul moel osaleks laste ülalpidamisel sellisel määral, et seda oleks põhjust hagejate igakuiste vajaduste rahuldamisel põhjendatud kulutusena arvesse võtta. Kohtu arvates on hagejad veenvalt põhistanud, et kummagi hageja igakuised vajadused on vähemalt 610 eurot. 3 Hagejad paluvad kostjalt välja nõuda elatise lähtudes eeldusest, et nende igakuised vajadused on vähemalt seaduses sätestatud kahekordne miinimummäär, s.o. 584 eurot. Võttes arvesse, et

§ 101

lg 1 sätestatud määr on käesoleval ajal 292 eurot ning eelduslikult peavad vanemad andma lapsele ülalpidamist võrdsetes osades, ei ole põhjendatud elatise väljamõistmine hagejatele alla

§ 101lg 1 sätestatud määra põhjendusel, et hagejate tegelikud vajadused on väiksemad.

Kostja on palunud mõista välja elatise alla

§ 101

lg 1 sätestatud määra ka tulenevalt oma majanduslikust olukorrast ning asjaolust, et kostjal on peale hagejate üleval pidada veel üks alaealine laps Jan Eerik Nõmmik. Kahtlemata tuleb kohtul arvesse võtta kostja ülalpidamiskohustuse täitmisel kostja kolmanda alaealise lapsega, et tema hagejatele elatise väljamõistmisel ei osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist kohtuotsuse alusel saavad lapsed. Samas ei ole veel ühe alaealise lapse olemasolu iseenesest põhjuseks, et vähendada väljamõistetava elatise suurust alla seaduses sätestatud miinimummäära. Kostja on põhistanud, et tema kolmanda lapse igakuised vajadused on 422 eurot kuus, mis on tunduvalt väiksem, kui hagejate ülalpidamiskulud, mistõttu on põhjendatud arvata, et kostja olematuid sissetulekuid ja varanduslikku olukorda arvestades (dtl 90-91, 98-106), et kui kostja ei kuluta kolmanda lapse ülalpidamiseks rahalisi vahendeid miinimumelatise suuruses, siis hagejate ülalpidamiseks miinimumelatise väljamõistmisel osutub kostja kolmas laps igal juhul vähem kindlustatuks kui hagejad, sest kostja kolmanda lapse ülalpidamiseks ei kuluta kostja rahalisi vahendeid sellises ulatuses nagu seda nõuavad hagejad kostjalt enda ülalpidamisvajaduste katteks, sest kostja varanduslikust olukorrast tulenevalt ei olegi kostjal võimalik Jan Eerik Nõmmiku vajadustele kulutada seaduses sätestatud eelduslikust miinimumelatise määrast lähtudes. Kuna lapsel ei ole üldjuhul sissetulekut, saab ta osa oma perekonna tavalisest elulaadist, mis sõltub eelkõige vanemate varalisest seisundist. Seega kujundavad lapse tavalise elulaadi vanemate käsutuses olevad varalised vahendid ning vanemate varalise seisundi muutus (sh sissetuleku suurenemine või vähenemine) mõjutab otseselt ka lapse tavalist elulaadi ning sellest tulenevalt ka lapse ülalpidamise ulatust (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11812, p 15). Kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb lapse vajaduste ja varalise kindlustatuse üle otsustamisel arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust ja panust lapse ülalpidamisse (vt ka Riigikohtu 24. oktoobri 2012. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-118-12, p 15; 13. aprilli 2016. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-16, p 12).

§ 105

lg 3 järgi täidavad mitu sama astme sugulast ülalpidamiskohustust osavõlgnikena ning iga osavõlgniku kohustuse suurus määratakse kindlaks võrdeliselt tema sissetuleku ja varalise seisundiga, arvestades ka tema ning ülalpidamist saama õigustatud isiku vahelisi suhteid. Selle sätte kohaselt peavad vanemad võrdväärse sissetuleku ja varalise seisundi korral andma lapsele võrdsetes osades ülalpidamist. Vanemate erineva sissetuleku ja varalise seisundi korral osaleb kumbki vanem lapse ülalpidamises vastavalt vanemate sissetulekute ja varalise seisundi proportsioonile (vt ka nt Riigikohtu

  1. jaanuari
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-165-13, p 16;
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-56-15, p 12). Hagejate isa keskmine töötasu on hagiavalduse kohaselt ühes kuus on ca 1 500 eurot. Tuvastatud on, et maksu- ja tolliameti andmetel on hagejate isa 2020 aastal keskmiseks sissetulekuks olnud keskmiselt 939 eurot (dtl 82-83) ja hagejate ema, s.o. kostja keskmine töötasu on 2020 aastal 50 eurot kuus (dt.l. 90-91,100-106). Kostja on märkinud, et alates 17.08.2020 saab tema töötasuks olema 820 eurot kuus. Seega hagejate vanemate märkimisväärsest varasemast erinevast sissetulekust ja varalise seisundist üleüldiselt ja kostja valmisolekukust ja kohustusest teenida 4 sissetulekut enda ja oma laste ülalpidamiseks, tulenevalt oleks siiski kostja töötasu peaaegu 100 % võrra väiksem hagejate isa stabiilne töötasust, mis on umbes 1 500 eurot, mistõttu on põhjendatud, et hagejate ema osaleks siiski laste ülalpidamisel tema sissetulekuid arvestades väiksemas ulatuses kui hagejate isa, sest põhistatud ei ole, et hagejate ema varaline olukord võimaldab tal osaleda laste ülalpidamiskohustuse täitmisel samal määral kui hagejate isal, s.o. seaduses sätestatud miinimummääras Kuna laste vajadused on kummalgi 610 eurot kuus ja hagejad on palunud elatise välja mõista kostjalt miinimumelatismäärast, s.o. 584 eurost pool s.o. 292 eurot, siis arvestades asjaolu, et kostja sõnul on tema kolmanda lapse ülalpidamiskulud 422 eurot kuus ning eeldades, et kostja kannab nendest kulutustest poole, sest kostja ei ole tõendanud, et tema kolmandat last peaks suuremas ulatuses üleval kolmanda lapse isa ning arvesse võttes, et osa kolmanda lapse vajadustest on kantud kolmanda lapsele arvestatult lapsetoetuste arvelt, siis on kohtu arvates põhjendatud arvata, et kostja peab tasuma kummagi hageja ülalpidamiseks umbes pool miinimumelatisest, s.o. igakuuliselt 150 eurot kuus. Kohtu arvates on kostjal tema netotöötasu arvestades 734 eurot (alates augustist ja eeldades, et kostjal on olnud kogu aeg kohustus leida endale töö ligilähedase töötasuga) võimalik sellist summat laste ülalpidamiseks tasuda, sest kostja peab kasutama tema käsutada olevaid rahalisi vahendeid enda ja laste ülalpidamiseks ühetaoliselt. Tasudes kummagi hageja ülalpidamiseks 150 eurot on kostjal võimlik samasugune summa kulutada ka oma kolmanda lapse ülalpidamiseks ja tagada vähemalt enda ülalpidamine samasuguses ulatuses (umbes 300 eurot), milles kostja kannaks laste vajadustest temale langevast osast poole, millest lähtuvalt võib arvata, et kostja kasutaks tema käsutuses olevaid vahendeid oma laste ja enda ülalpidamiseks ühetaoliselt. Kuna kohus on eelnevalt tuvastanud, et kostja sissetulekust ei ole võimalik kostjalt välja mõista hagejate ülalpidamiseks elatist miinimummääras, siis on põhistatud kostja väide, et osa hagejate vajadustest on seoses kostja halva majandusliku olukorraga võimalik katta ka riiklike peretoetuste arvelt, mis käesoleval juhul oleks 60 eurot kummagi hageja kohta. Seega ei ole põhjust arvata, et kui kohus mõistaks kostjalt välja kummagi hageja ülalpidamiseks 150 eurot kuus, siis arvestades hagejate vanemate erinevat sissetulekut ja hagejate kasuks arvestatavaid peretoetusi, et hagejate vajadused jääksid rahuldamata või et kostja kolmas laps osutuks varaliselt vähem kindlustatuks, kui hagejad arvestades kostja kohustust panustada kõigi laste ülalpidamisse võrdsel määral. Lähtudes eeltoodust on põhjendatud kostjalt elatise väljamõistmine alla seadusjärgse miinimummäära ja kohus rahuldab hagi osaliselt ning mõistab kostjalt kummagi hageja kasuks hagejate ülalpidamiseks välja elatise igakuiselt alates elatise nõude esitamisest, so. hagiavalduse esitamisest 01.05.2020 kuni hagejate täisealiseks saamiseni.

§ 100lg 4 sätestab, et elatist makstakse iga kalendrikuu eest ette. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 445 lg 1 kohaselt võib kohus otsuses poole taotlusel kindlaks määrata otsuse täitmise viisi ja korra ning täitmise tähtaja või tähtpäeva ja asjaolu, et otsus täidetakse viivitamata või et otsuse täitmine tagatakse mõne hagi tagamise abinõuga. Kohus määrab vastavalt hagejate taotlusele, et väljamõistetav elatis tuleb kanda iga kalendrikuu eest ette, s.o iga järgmise kuu elatis tasuda hiljemalt eelneva kuu viimasel kuupäeval M Se arvelduskontole nr xxxx, selgitusega „elatis“, näidates makse selgituses ära kuu ja aasta, mille eest elatist makstakse. Asja lahendamisel ei ole tähtsust poolte väidetel, millistele kohus käesoleva lahendi tegemisel ei ole tuginenud ja neid kohus ei hinda. Menetluskulude jaotus TsMS § 162 lg 1 kohaselt kannab hagimenetluse kulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes 5 osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kuna kohus rahuldab hagi osaliselt ning võttes arvesse, et tegemist on alaealiste laste nõuetega elatise väljamõistmiseks, peab kohus põhjendatuks jätta menetluskulud täielikult poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Iris Kangur-Gontšarov kohtunik 6

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.