TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohtuasja number 3-16-4 Otsuse kuupäev 21. aprill 2016 Kohtunik Tamara Hristoforova Kohtuasi X kaebus Tallinna Vangla kinnipidamistin

§ 7lg-st 1 tulenevalt õigus nõuda kahju hüvitamist.

Kaebaja ei ole vaidlusalusel perioodil Tallinna Vanglas viibimise ajal esitanud vanglale ühtegi pöördumist, millest nähtunuks otseselt või olnuks võimalik välja lugeda, et ebapiisav põrandapind või muud kambri tingimused kaebajale tema poolt kaebuses kirjeldatud kannatusi põhjustaks, ei ole kaebaja isegi väidetavaid puudusi kinnipidamistingimustes varem täheldanud kui tekkis teoreetiline võimalus Eesti riigilt raha saada.

1. Vastustaja on seisukohal, et Tallinna Vangla kinnipidamistingimused ei olnud õigusvastased ning kaebajale ei ole Tallinna vangla tingimuste tõttu mittevaralist kahju tekkinud. Kohtu seisukoht
2. Asjas ei ole vaidlust, et kaebaja viibis perioodidel 09.07.2013 – 18.12.2013 ( esimene vangistus), 29.12.2014 – 28.01.2015, 04.02.2015 – 04.03.2015, 20.03.2015 – 08.04.2015, 08.07.2015 – 17.08.2015 ja 02.09.2015 – 30.09.2015 ( teine vangistus) Tallinna Vanglas. Vaidlusalusel perioodil oli kaebaja Tallinna Vanglas terve
3. vangistuse ning
4. vangistuse ajal kuni 04.09.2015, mil kaebaja sai teada süüdimõistvast otsusest, vahistatu režiimil. Seejärel paigutati kaebaja vastuvõtuosakonda.
5. Kaebajat hoiti vangistusseaduse (VangS) § 90 lõike 3 alusel ööpäev läbi lukustatud kambris. Süüdimõistev kohtuotsus jõustus 04.09.
6. Jõustunud otsusest teada saades rakendati kaebaja suhtes ajaperioodil 09.09.2015 - 30.09.2015, so 26 päeva, VangS § 14 lõiget 3 ja kinnipeetav viibis VSkE § 8 lõikest 4 tulenevalt lukustatud kambris. Seega kogu nimetatud aja viibis kaebaja režiimil, kus tal täiendavaid liikumisvõimalusi peale ühetunnise jalutuskäigu värskes õhus ei olnud
7. Tallinna Vangla on esitanud kohtule tabeli kaebaja kambrite suuruse ning neis viibinud isikute arvu kohta (tl 47-50) ning pooled ei vaidle esitatud andmete tõesuse üle. Kaebaja on seisukohal, et tema isiklik ruum Tallinna Vanglas viibides oli sedavõrd vähene, et see alandas tema inimväärikust ning seetõttu on õigustatud mittevaralise kahju rahas hüvitamine. Seejuures nähtub kaebusest, et kaebaja hinnangul tuleb isikliku ruumi arvestamisel maha arvata nii WC kui mööbli alla jäänud põrandapind.
8. Kohus ei nõustu kaebaja seisukohaga, et kambri põrandapinnast tuleb maha arvata kambri inventari (mööbli) alla jääv põrandapind. EIK praktika kohaselt aktsepteeritakse kinnipeetava isiku isikliku ruumina kambri pindala ning seal viibivate kinnipeetavate arvu jagatist (vt nt otsus asjas Jirsak vs Tšehhi). Kohus märgib täiendavalt, et EIK on osutanud kambri mööbli alla jäävale põrandapinnale üksnes olukordades, kus kinnipeetava isiklik ruum kambris oli alla 3 m2, sisaldades ka mööblit, mis täiendavalt vähendas isiklikku ruumi, et rõhutada konventsiooni artikli 3 rikkumist.
9. Teisalt ei saa kambris asuvat tualetti kambri põrandapinna määramisel arvesse võtta, vaatamata sellele, et VSkE § 7 lg 1 p-s 7 on WC nimetatud kambri sisustusse kuuluvana. Kohtu 4 seisukohta kinnitab muu hulgas EIK seisukoht asjades Tunis vs Eesti ning Jevšnik vs Sloveenia, kus EIK on pidanud samuti põhjendatuks välistada tualeti alune pind kambri põrandapinna hulgast. Seega on kohtu järgnevates arvestustes põrandapinnast maha arvatud WC, kui see asus kambris, kuid mööblialune pind on arvestatud põrandapinna hulka.
10. Vastavalt Tallinna Vangla esitatud tabelile oli kambrites, kus kaebaja perioodidel 09.07.2013 – 18.12.2013 (esimene vangistus), 29.12.2014 – 28.01.2015, 04.02.2015 – 04.03.2015, 20.03.2015 – 08.04.2015, 08.07.2015 – 17.08.2015 ja 02.09.2015 – 30.09.2015 (teine vangistus) viibis, põrandapinda ühe isiku kohta vastustaja seisukohalt (WC välja arvamata) järgmiselt: 21 päeval oli põrandapind 2,88 m2 ning 63 päeval see 2,97 m
11. Seejuures viibis kaebaja kogu selle aja suletud eluosakonnas ning sai väljaspool kambrit liikuda vaid eelkõige igapäevase ühetunnise jalutuskäigu vältel. Kokku viibis kaebaja Tallinna Vanglas kambrites, kus ühe isiku kohta põrandapinda oli alla 3 m2 vastustaja seisukohast tulenevalt 84 päeva. 29.

§ 7

lõike 1 järgi võib isik, kelle õigusi on avaliku võimu kandja õigusvastase tegevusega avalik-õiguslikus suhtes rikkunud, nõuda talle tekitatud kahju hüvitamist, kui kahju ei olnud võimalik vältida ega ole võimalik kõrvaldada.

§-des 3, 4 ja 6 sätestatud viisil õiguste kaitsmise või taastamisega.

§ 9

lõikest 1 tulenevalt võib füüsiline isik nõuda mittevaralise kahju rahalist hüvitamist süüliselt väärikuse alandamise, tervise kahjustamise, vabaduse võtmise, kodu või eraelu puutumatuse või sõnumi saladuse rikkumise, au või hea nime teotamise korral.

1. Kuni 31.12.2013 kehtinud VSkE § 6 lõike 6 kohaselt oli kinnipeetavale ette nähtud kambris vähemalt 2,5 m2 põrandapinda. Kaebaja kohta seda nõuet ei olnud rikutud. Kaebaja on aga seisukohal, et tulenevalt EIK praktikast on põrandapind kinnipeetava kohta alla 3 m2 igal juhul EIÕK artikli 3 rikkumine.
2. EIÕK artikkel 3 sätestab, et kedagi ei või piinata ega ebainimlikult või alandavalt kohelda ega karistada. Kinnipeetava kasutuses oleva isikliku ruumiga seoses on EIK asunud seisukohale, et soovitav minimaalne põrandapind on 4 m2 isiku kohta. Juhul, kui põrandapinda isiku kohta on vähem kui 3 m2, tuleb ülerahvastatust pidada sedavõrd tõsiseks, et selline olukord iseenesest kujutab EIÕK art 3 rikkumist (vt EIK otsus Ananyev jt vs Venemaa p 145). Sama seisukohta on EIK korranud asjas Tunis vs Eesti (p 43-49), hinnates isiku kinnipidamist Tallinna Vanglas, kaebajaga sarnastes tingimustes ning määras sellega isikule tekitatud mittevaralise kahju hüvitamiseks rahalise kompensatsiooni. Samas ei pidanud Riigikohus oma 20.06.2014 otsuse asjas nr 3-4-1-9-14 punktis 38 isegi 2,5 m2 suurust põrandapinda iseenesest inimväärikust alandavaks, kuid Riigikohus möönis, et pikka aega sellises kambris viibimine on tõenäoliselt inimväärikust alandav. Riigikohus jättis VSkE § 6 lõike 6 kuni 31.12.2013 kehtinud redaktsiooni vastuolu põhiseadusega tuvastamata seetõttu, et iseenesest ei välista vangistust reguleerivad õigusaktid vanglas viibiva isiku ulatuslikku liikumisvabadust, mis võiks leevendada vähesest põrandapinnast tulenevaid negatiivseid mõjusid.
3. Käesoleval juhul ei ole vaidlust, et kaebaja viibis kogu Tallinna Vanglas viibimise aja suletud eluosakonnas, kus ta sai väljaspool kambrit viibida eeskätt igapäevase tunniajase jalutuskäigu ajal. Vahistatu puhul tuleneb see juba iseenesest VangS § 90 lõikest
4. Vastustaja ei ole välja toonud, et kaebaja oleks vanglas töötanud või õppinud. Seega kohtu hinnangul käesoleval juhul alla 3 m2 suurune põrandapind isiku kohta kambris on inimväärikust alandav, sest vähesest isiklikust ruumist tulenevaid mõjusid ei olnud võimalik väljaspool elukambrit 5 liikumisega leevendada. Kokku oli kaebajal isiklikku ruumi alla 3 m2 Tallinna Vanglas viibides 113 päeval.
5. Kaebaja on Tallinna Vanglale ette heitnud ka sportimisvõimaluste puudumist. Tulenevalt VangS § 90 lõikest 3 ei ole vahistatutele sportimisvõimalust ette nähtud, mistõttu ei ole vastustaja rikkunud selles osas kaebaja õigusi. Perioodil, kui kaebaja oli Tallinna Vanglas kinnipeetavana, tulenevalt VangS § 14 lõikest 4 oli Tallinna Vanglal õigus teda hoida kuni kolm kuud vastuvõtuosakonnas, mis on VSkE § 8 lõike 4 alusel suletud. Seega ei olnud Tallinna Vangla kohustatud ka sel perioodil tagama kaebajale sportimisvõimalust. Kaebajale oli lubatud kehakultuuriga tegelemine igal temale sobival ajal ka nt kambris ning igal päeval terve tunni jooksul värske õhu käes viibides ja seega kaebajale oli tagatud lähtudes VangS § 55 lg 1 võimalus kehakultuuriga tegelemiseks. Milliseid vahendeid kasutades või millises mahus tuleb kinnipeetavale kehakultuuriga tegelemine tagada, ei tulene seadusest või muudest vangistust reguleerivatest aktidest. Järelikult ei ole Tallinna Vangla seoses sportimisvõimalustega kaebaja õigusi rikkunud. Sportimisvõimaluste puudumisega tekitatud ebamugavusi saab seetõttu pidada vanglas kinnipidamisega paratamatult kaasnevateks ebamugavusteks.
6. Ei ole tõendatud, et kambrites, kus kaebaja viibis, oli ebapiisav valgustus. Vastustaja teatas kohtule, et Tallinna Vangla kambrites on kaks laepirni võimsusega 75 W, tualetis üks lamp võimsusega 60 W ning ukse kohal öövalgusti võimsusega 40 W. Peale kunstliku valguse oli kambris loomulik valgustus akna kaudu. Seega ei ole tuvastatud, et valgust oleks olnud ebapiisavalt. Vastustaja teatas kohtule, et kambrite valgustusele ei ole õigusaktidega kehtestatud erinõudeid ning arvestada tuleb eluruumidele esitavate nõuetega, mida ei olnud rikutud. Seega lähtub kohus esitatud andmetest ja kohus ei ole tuvastanud, et kaebaja õigusi oleks selles osas rikutud.
7. Kaebaja väide ebapiisava ventilatsiooni kohta ei ole leidnud tõendamist. Vastustaja teatas, et kambrites, milles kaebaja viibis, oli osaliselt avatav aken, mis võimaldas ruume hõlpsasti ventileerida. Samuti on kambrites sundventilatsioon, igasse kambrisse oli võimalik küsida ventilaator; kambrites on keskküte ja ei ole usutav, et kambrites oli niiske ja tuli hallitus. Kaebaja väited kambris olnud niiskuse ja rõskuse kohta ei ole usutavad. Kambrites on osaliselt loomulik ning osaliselt sundventilatsioon ning kinnipeetavatel on võimalik kambrite õhuhulka suletud osakonnas reguleerida akna küljes asuva õhutusava kaudu. Samuti on kambrites keskküte, mis tagab kütteperioodi ajal, kui väidetav niiskus võib ilmastikust tingitult kambritesse tekkida, ühtlase temperatuuri ja kuivatab õhku. Kohtul ei ole alust vastustaja esitatud andmeid kahtluse alla seada, mistõttu ei ole kohus nimetatud kinnipidamistingimuste osas minetusi tuvastanud. Kaebaja ei ole esitanud pöördumisi seoses niiskusega.
8. Vastustaja kinnitas, et kinnipeetavatele tagatakse kord nädalas vähemalt 20-minutiline dušš. VangS § 50 lg 2 sätestab, et kinnipeetavale võimaldatakse vähemalt üks kord nädalas saun, vann või dušš ja graafiku alusel kaebajale see oli kindlustatud ja seega selles osas ei ole tuvastatud vastustaja toimingu õigusvastasust.
9. Vastustaja teatas kohtule, et Tallinna Vangla kambrites on igale kinnipeetavale kindlustatud istekoht ning et kaebaja ei ole kordagi pöördunud vastustaja poole, et tal on probleeme istekohaga.
10. VangS § 28 lg1 ja VSkE § 51 lg 2 kohaselt oli kaebajale tagatud telefoni kasutamine vähemalt üks kord nädalas ja ühel korral mitte vähem, kui 5 minutit. Kaebaja ei ole kordagi pöördunud vastustaja poole, et neid võimalusi talle ei tagatud. Vangiregistri kohaselt on kaebaja 6 näiteks perioodil 11.07.2013 – 10.08.2013 kasutanud telefoni kuuel korral, erinevatel päevadel ja pikemalt kui 5 minutit. 01.11.2013 – 30.11.2013 on kaebaja helistanud kümnel erineval päeval ning rääkinud pikemalt kui 5 minutit. Seega ei ole tõendatud, et vastustaja selles osas oleks kaebaja õigusi rikkunud. 39.

§ 7

lg 1 võimaldab nõuda kahju hüvitamist siis, kui esmaste õiguskaitsevahendite kasutamisega ei olnud võimalik kahju vältida ega ära hoida. Tallinna Vangla on tuginenud sellele, et kaebaja ei pöördunud Tallinna Vanglas viibides vangla poole selgitustaotluse või märgukirjaga oma olukorra parandamiseks. Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla väited vastuolulised ja ennastõigustavad. Tallinna Vangla on asjas läbivalt seisukohal, et ei ole kaebaja õigusi rikkunud ehk on teda kinni pidanud õiguspärastes kinnipidamistingimustes. Sellisel juhul ei ole kohtul põhjust eeldada, et vangla poole pöördumine oleks saanud kaasa tuua mõne tegelikkuses kaebaja olukorda parandava tagajärje. Seetõttu on kohus seisukohal, et mittevaralise kahju hüvitamise eeldused seoses vähese isikliku ruumi tõttu väärikuse alandamisega on käesoleval juhul täidetud. 40.

§ 9

lõike 2 kohaselt hüvitatakse mittevaraline kahju proportsionaalselt õiguserikkumise raskusega ning arvestades süü vormi ja raskust. Riigikohus on oma 05.03.2014 otsuse nr 3-3-1-10-14 punktis 12.1 selgitanud, et mittevaralise kahju hüvitise suuruse kindlaksmääramisel teeb kohus individuaalse otsuse, mis tagab õiglase hüvitise, arvestades sealjuures

§ 9

lõiget 2, samuti

§-s 13 sätestatud kriteeriume ning määravat tähtsust ei saa omistada asjaolule, kui suures ulatuses on kohus teistes asjades mittevaralise kahju hüvitisi välja mõistnud. Kuivõrd EIK praktika on kinnipidamistingimuste osas olnud üldjoontes pikemat aega järjekindel ja Tallinna Vanglale pidi see olema teada, loeb kohus Tallinna Vangla süü vormiks raske hooletuse, kuna kohtu hinnangul on Tallinna Vangla jätnud vajaliku hoole olulisel määral järgimata.

§-s 13 sätestatud vastutuse piiramise aluseid käesoleval juhul ei esine. Vastustaja ei rakendanud ka meetmeid isikliku ruumi puuduse leevendamiseks, milleks võinuks olla täiendav värskes õhus viibimise võimaldamine, ajutine ümberpaigutamine teise vanglasse jne. Samas ei tuvastanud kohus asjas minetusi muude kinnipidamistingimuste osas peale isikliku ruumi vähesuse. 41. Eeltoodu alusel mõistab kohus Tallinna Vanglalt kaebaja kasuks välja hüvitise 1,50 eurot iga päeva eest, mil kaebaja isiklik ruum oli alla 3 m2 ehk kokku 113 päeva eest 169.50 eurot. Seega rahuldab kohus kaebuse osaliselt. 42.Vastavalt HKMS § 108 lõikele 1 kannab menetluskulud pool, kelle kahjuks otsus tehti. Kaebaja oli vabastatud riigilõivu tasumisest. Kaebaja ei ole esitanud kohtule menetluskulude nimekirja. Seetõttu tulenevalt HKMS § 109 lg 1 kolmandast lausest kaebaja kasuks menetluskulusid välja ei mõisteta ja menetluskulud jäävad poolte endi kanda. /allkirjastatud digitaalselt/ Tamara Hristoforova kohtunik 7