← Eesti

3-20-162/53

Obsah (4)§ 181§ 184§ 182§ 109

TARTU HALDUSKOHUS Tartu kohtumaja KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Haldusasja number 3-20-162 Otsuse kuupäev 10. september 2020 Kohtunik Juhan Siider Haldusasi X. kaebused Tallinna Vangla 23. detsembr

§ 181lg 1, § 67 lg 4).

Vastuseks esitatud apellatsioonkaebusele võib teine menetlusosaline esitada vastuapellatsioonkaebuse 14 päeva jooksul apellatsioonkaebuse vastuapellatsioonkaebuse esitajale kättetoimetamisest arvates või ülejäänud apellatsioonitähtaja jooksul, kui see on pikem kui 14 päeva (

§ 184lg 3).

Kui apellant soovib asja arutamist kohtuistungil, tuleb tal seda apellatsioonkaebuses märkida, vastasel korral eeldatakse, et ta on nõus asja lahendamisega kirjalikus menetluses (

§ 182lg 1 p 9).

3-20-162 ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK

  1. Tallinna Vangla tunnistas
  2. detsembri
  3. a käskkirjaga nr 5-2/19/878 X. (kaebaja) süüdi Tallinna Vangla
  4. novembri
  5. a käskkirja nr 5-1/19/2223 (käskkiri nr 5-1/19/2223) lisa 1 rikkumises ja määras talle karistuseks noomituse, kuna kaebaja vanglasse sisenemisel leiti
  6. detsembril 2019 tema läbiotsimisel juhtmevabad Bluetooth kõrvaklapid, mida ta ka kasutas. Kaebaja esitas vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla
  7. jaanuari
  8. a vaideotsusega nr 5-15/20/5-2 rahuldamata jättis.
  9. Tallinna Vangla tunnistas
  10. detsembri
  11. a käskkirjaga nr 5-2/19/880 kaebaja süüdi käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 rikkumises ning määras talle karistuseks kaheksa ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud, kuna
  12. detsembril 2019, mil kontrolliti kaebaja viibimist Tallinna Tööstushariduskeskuses, tuvastati, et kaebaja omas ja kasutas tahvelarvutit, mobiiltelefoni ja SIM-kaarti. Kaebaja esitas vanglale eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla
  13. jaanuari
  14. a vaideotsusega nr 5-15/20/6-2 rahuldamata jättis.
  15. Tallinna Vangla otsustas
  16. jaanuari
  17. a käskkirjaga nr 5-1/20/13 paigutada kaebaja ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kinnisesse osakonda. Kaebaja esitas eelnimetatud käskkirja peale vaide, mille vangla
  18. veebruari
  19. a vaideotsusega nr 5-15/20/9-2 rahuldamata jättis.
  20. Kaebaja esitas
  21. jaanuaril 2020 Tallinna Halduskohtule hiljem täiendatud kaebused (haldusasjad nr 3-20-162, 3-20-165, 3-20-167 ja 3-20-168), milles palub mh tühistada Tallinna Vangla
  22. detsembri
  23. a käskkirjad nr 5-2/19/878 ja 5-2/19/880,
  24. jaanuari
  25. a vaideotsused nr 5-15/20/5-2 ja 5-15/20/6-2,
  26. jaanuari
  27. a käskkiri nr 5-1/20/13 ja
  28. veebruari
  29. a vaideotsus nr 5-15/20/9-2 ning kohustada vanglat paigutama kaebaja tagasi avavanglasse. Kaebustele olid lisatud riigilõivu tasumisest vabastamise ja esialgse õiguskaitse taotlused.
  30. Tallinna Halduskohus edastas
  31. jaanuari
  32. a määrustega kohtualluvuse järgi Tartu Halduskohtule lahendamiseks haldusasjad nr 3-20-167 ja 3-20-
  34. Tallinna Halduskohus liitis
  35. veebruari
  36. a määrusega haldusasjad nr 3-20-162 ja 3-20-165 ühte menetlusse, luges liidetud asjade ühiseks numbriks 3-20-162 ning andis haldusasja vastavalt kohtualluvusele üle Tartu Halduskohtule.
  37. Tartu Halduskohus liitis
  38. märtsi
  39. a määrusega haldusasjad nr 3-20-162, 3-20-167 ja 3-20-168 ühte menetlusse, otsustas liidetud haldusasja menetleda haldusasjana nr 3-20-162, vabastas kaebaja kaebuste ja esialgse õiguskaitse taotluste esitamisel riigilõivu tasumisest, võttis kaebuse käesoleva otsuse p-s 4 kirjeldatud osas menetlusse ning jättis kaebaja esialgse õiguskaitse taotlused rahuldamata. Kohus otsustas
  40. juuli
  41. a määrusega vaadata asja läbi kirjalikus menetluses. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD
  42. Kaebaja põhjendab kaebust kokkuvõtlikult järgmiselt. 8.
  43. Vaidlustatud haldusaktid ei ole kehtiva õigusega kooskõlas, need on ebaproportsionaalsed ja kaalutlusvigadega ning vangla on rikkunud uurimispõhimõtet. Kaebajat karistati selle eest, et ta osales Tallinna Tööstushariduskeskuses kohusetundlikult õppetöös ning järgis õpetajate korraldusi. Käskkiri nr 5-1/19/2223 ja selle lisa 1 on vastuolulised. 2 3-20-162 8.
  44. Kaebaja selgitab seoses Tallinna Vangla
  45. detsembri
  46. a käskkirjaga nr 5-2/19/878, et talle on varasemalt korduvalt antud koolis korraldusi kõrvaklappide kasutamiseks ning kaebaja uskus vanglaametniku sõnu, et õppetöö eesmärgil ei keela keegi kõrvaklappe kasutada. Kaebaja ei oleks ilma kõrvaklappe kasutamata saanud järele vastata puudlikku hinnet ning teha tähtaegselt koolitööd, et saada ka eritoetust. Samuti ei saa kaebaja õppetöö ajal keelduda õpetaja korralduse täitmisest. Kõrvaklappide kasutamise vajadust on kinnitanud Tallinna Tööstushariduskeskuse rühmajuhataja, kaebaja klassivennad ning ka vangla ise. Kaebajale jääb arusaamatuks kõrvaklappide kasutamise loa ootamise vajadus, kuna selle eseme kasutamine oli õppetöö tegemiseks koolis vajalik. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas saab vangla julgeolek olla ohus enne loa andmist ning mitte pärast. Distsiplinaarasja menetleja kinnitas kaebajale suuliselt, et kaebaja oleks vastava loa saanud. Kaebaja ei teadnud, et peab saama kõrvaklappide kasutamiseks üksuse juhilt eraldi loa ning eeldas, et piisab selle taotlemisest. Kõrvaklapid ei ole informatsiooni digitaalne vastuvõtja ega edastaja, samuti ei ole tegemist elektroonilise või tehnilise sidepidamisvahendiga. Kõrvaklapid ei ole ka seade või tarvik, mis võimaldaks internetiühendust. 8.
  47. Kaebajat karistati
  48. detsembri
  49. a käskkirjaga nr 5-2/19/880, kuigi kaebajale on käskkirjast nr 5-1/19/2223 tulenevalt õppetöö eesmärgil nutitelefoni, tahvelarvuti ja interneti kasutamine lubatud. Õpetajad eeldavad, et õpilastel on nutiseade olemas. Seetõttu saatis kaebaja ema kaebaja klassivennale raha, et viimane ostaks talle õppetöö jaoks nutitelefoni. Telefonis puudus SIM-kaart ning kaebaja kasutas internetti kooli WiFi kaudu. Kooli raamatukogus oli üksnes neli arvutit, mis olid pidevalt hõivatud. Arvuti puudumise tõttu ei saanud kaebaja koolimaterjale üle vaadata ning kodutööd teha. Seetõttu ostis kaebaja ema tahvelarvuti ning andis selle kaebajale kasutamiseks. Kaebaja palus klassivennal osta talle interneti kasutamiseks SIM-kaart, kuid arusaamatul põhjusel ostis klassivend kaks SIM-kaarti, mis kaebaja juurest ka leiti. Alates tahvelarvuti saamisest oli kaebaja telefon tema klassivenna käes tahvelarvuti karbis. See, et tahvelarvuti karp oli
  50. detsembril 2019 kaebaja käes, oli juhus. Samuti, kaebaja ei kasutanud vaidlusaluseid esemeid ajal, mil teda
  51. detsembril 2019 kontrolliti. 8.
  52. Tallinna Vangla
  53. detsembri
  54. a käskkirjas nr 5-2/19/880 on ebaõige väide, et tahvelarvutil on olemas helistamise funktsioon. Kaebaja oli esemete valdaja, kuid ajal, mil kaebaja esemeid õppetöö eesmärgil ei pidanud kasutama, olid need kaebaja klassivendade käes. Kaebaja klassivendade tunnistuste usaldusväärsuses on alust kahelda. Kaebaja palub mitte arvestada ka distsiplinaarmenetluse raames
  55. detsembril ja
  56. detsembril 2019 antud selgitusi, kuna kaebaja mõtles asjaolusid välja, et mitte süüdi jääda. 8.
  57. Vangla oleks pidanud enne distsiplinaarprotokollide koostamist kaebajalt küsima, kas tal on vanglale esitada täiendavaid selgitusi. Vangla ei arvestanud kaebaja
  58. detsembri
  59. a selgitustega. Kuna selgitusi ei kajastatud distsiplinaarmenetluste protokollides, oleks need pidanud kajastuma distsiplinaarkaristuste määramise käskkirjades. Samuti ei väljastanud vangla kaebajale kõiki distsiplinaarmenetluste protokollides nimetatud materjale. 8.
  60. Distsiplinaarkaristuste äralangemisel tuleb Tallinna Vangla
  61. jaanuari
  62. a käskkiri nr 5-1/20/13 tühistada ning paigutada kaebaja tagasi avavanglasse.
  63. Vastustaja palub jätta kaebus rahuldamata, esitades kokkuvõtlikult järgmised põhjendused. 9.
  64. Vaidlustatud haldusaktid on õiguspärased ja põhjendatud ning kaebaja on ära kuulatud. Distsiplinaarmenetlused on läbi viidud nõuetekohaselt, kogutud on asjakohased tõendid ning kaebaja süü on tõendatud. 9.
  65. Tallinna Vangla karistas
  66. detsembri
  67. a käskkirjaga nr 5-2/19/878 kaebajat, kuna
  68. detsembril 2019 leiti kaebaja läbiotsimisel tema juurest kõrvaklapid. Kuigi kaebaja oli vangla poole kõrvaklappide kasutamise loa saamiseks pöördunud, ei olnud vangla kaebajale vastavat luba andnud. Tallinna Vangla avavangla vanemvalvur selgitas distsiplinaarmenetluse läbiviijale, et tal oli kaebajaga kõrvaklappide teemal vestlus, kuid ta ei ole öelnud seda, mida 3 3-20-162 kaebaja väidab. Vanemvalvur ütles kaebajale, et kõrvaklapid on vanglas keelatud ja kui kaebaja soovib nende kasutamiseks luba, siis tuleb tal oma inspektor-kontaktisiku poole pöörduda. Distsiplinaarasja menetlejale oli teada, et koolis on kõrvaklappide kasutamine vajalik ning vangla ei ole välistanud kõrvaklappide koolitöös kasutamist, kuid nende ilma loata kasutamine ei ole lubatud. Samuti ei õigusta nende loata kasutamist kaebaja hirm, et talle ei anta õppetoetust. See, kas vangla oleks kaebajale loa andnud või mitte, ei oma rikkumise kindlakstegemisel tähtsust. Vaidlustatud haldusaktis on selgitatud, et juhtmevabu Bluetooth kõrvaklappe on võimalik seadistada informatsiooni edasiandmiseks ja vastuvõtmiseks ning on ka põhjendatud, miks kontrollimatu teabevahetus on keelatud. 9.
  69. Kaebajale määrati Tallinna Vangla
  70. detsembri
  71. a käskkirjaga nr 5-2/19/880 distsiplinaarkaristus, kuna
  72. detsembril 2019, mil Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialistid kontrollisid kaebaja viibimist Tallinna Tööstushariduskeskuses, laadis tema juures tahvelarvuti, millesse oli kasutajana sisse logitud kaebaja. Tema õppematerjalide all oli tahvelarvuti originaalpakend, milles oli kasutamata kõnekaart, mobiiltelefon ning telefonile sobiv lisaaku. Tahvelarvuti sees oli samuti SIM-kaart. Käskkirja nr 5-1/19/2223 lisas 1 sätestatud piirangu põhimõte ei ole reguleerida lubatava arvuti tüüpi, vaid lubada kaebajal kasutada õppetööks üksnes kooli poolt võimaldatud seadmeid ning võimaldada arvutit ja internetti kasutada kooli arvutiklassis, raamatukogus ja tavaklassis, kus on tahvelarvutisüsteem või arvuti. Kaebaja sai nõudest eesmärgipäraselt aru ning kui ei saanud, siis oleks ta pidanud selgituste saamiseks vangla poole pöörduma. 9.
  73. Tahvelarvuti üldise informatsiooni väljatrükis kajastub selle helistamise funktsioon. Samas on Tallinna Vangla
  74. detsembri
  75. a käskkirjas nr 5-2/19/880 märgitud, et tahvelarvuti näol on tegemist nutiseadmega isegi siis, kui tal helistamise võimekust ei ole. Helistamise funktsiooni olemasolu ei oma määravat tähtsust. Kaebaja kasutas internetiühendust võimaldavat seadet, mis ei olnud kooli poolt võimaldatud, ja mille kasutamiseks ei olnud vanglalt nõusolekut küsitud ega luba antud. Mobiiltelefon ja tahvelarvuti on vallasasjad, mille puhul kehtib eeldus, et kes asja valdab, on ka selle omanik. Omandiõiguse küsimus ei ole aga käesoleva vaidluse esemeks. Seoses kaebaja klassivendade selgitustega märgib vastustaja, et vanglal oli õigus kolmandatelt isikutelt selgitusi küsida ning neid tõenditena haldusmenetluses kasutada. 9.
  76. Kaebaja on distsiplinaarmenetlustes kirjalikud selgitused esitanud
  77. detsembril,
  78. detsembril ja
  79. detsembril
  80. Seega on kaebajal olnud võimalik oma seisukohti esitada. Kaebaja arusaam, et menetlejal oli kohustus tulla
  81. detsembri
  82. a hommikul küsima, kas ta soovib veel selgitusi anda, on väär. 9.
  83. Tallinna Vangla
  84. detsembri
  85. a käskkirjad nr 5-2/19/878 ja 5-2/19/880 välistasid kaebaja avavanglas viibimise ning ta tuli
  86. jaanuari
  87. a käskkirjaga nr 5-1/20/13 paigutada tagasi kinnisesse osakonda. Kinnipeetava avavanglasse paigutamiseks ei või kinnipeetaval olla kehtivat distsiplinaarkaristust, mis oleks määratud sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest. Kaebajal on kolm distsipliinirikkumist, ta on kuritarvitanud vanglateenistuse usaldust keelatud esemete omamise ja kasutamisega ning vanglal puudub kindel veendumus, et isik edaspidi vangla usaldust ei kuritarvita ja uute õigusrikkumiste toimepanemist ei jätka. Lisaks vaidlusaluste distsiplinaarkäskkirjadega määratud karistustele, on kaebajat karistatud distsiplinaarkorras Tallinna Vangla
  88. detsembri
  89. a käskkirjaga nr 5-2/19/879, kuna ta kasutas korduvalt lubamatult oma ID-kaarti, ning eelnimetatud käskkirja ei ole kaebaja vaidlustanud. Kinnipeetava huvi vastutusest vabaneda ei kaalu üles avalikkuse huvi hoida ära täiendavaid õigusrikkumisi ja teostada rangema režiimiga järelevalvet. Kaebaja on distsiplinaarmenetlustes korduvalt juhtunu kohta erinevaid versioone esitanud, püüdnud mõjutada läbi kolmandate isikute klassikaaslasi enda kasuks ütlusi andma, on esitanud vanglaametniku kohta valeväiteid ja ei ole järginud reegleid, mis tingimustel ta väljaspoole vanglat õppima lubati. Kaebaja kannab vanglakaristust kelmuse, sh arvutikelmuse, varalise 4 3-20-162 kasu eesmärgil teise isiku identiteedi kasutamise ja õiguste omandamise eesmärgil dokumentide võltsimise eest. Samalaadsete kuritegude eest on kaebajat ka varasemalt karistatud. Isik, kelle kuriteovahenditeks on olnud mh internetiühendust võimaldavad seadmed, peab olema nii vangistuse ajal kui ka edaspidi tavaelus eriti hoolas selliste seadmete kasutamiseks kehtestatud reeglite järgimisel. KOHTU SEISUKOHT
  90. Vaidluse all on, kas kaebaja pani toime Tallinna Vangla
  91. detsembri
  92. a käskkirjades nr 5-2/19/878 ja 5-2/19/880 kirjeldatud süüteod ning kas kaebajale määratud distsiplinaarkaristused on õiguspärased. Samuti on vaidluse all vastustaja
  93. jaanuari
  94. a käskkirjaga nr 5-1/20/13 kaebaja Tallinna Vangla avavanglast Tartu Vangla kinnisesse vanglasse paigutamise ning kõikide eelnimetatud käskkirjadega seonduvate vaideotsuste õiguspärasus.
  95. Kohus lahendab esmalt Tallinna Vangla
  96. detsembri
  97. a käskkirja nr 5-2/19/878 ja
  98. jaanuari
  99. a vaideotsuse nr 5-15/20/5-2 peale esitatud tühistamisnõude (I) ning võtab seisukoha vangla
  100. detsembri
  101. a käskkirja nr 5-2/19/880 ja
  102. jaanuari
  103. a vaideotsuse nr 5-15/20/6-2 peale esitatud tühistamisnõude osas (II). Seejärel käsitleb kohus Tallinna Vangla
  104. jaanuari
  105. a käskkirja nr 5-1/20/13 ja
  106. veebruari
  107. a vaideotsuse nr 5-15/20/9-2 õiguspärasust ning lahendab kaebaja kohustamisnõude (III). Viimaks lahendab kohus kaebuse ja jaotab menetluskulud (IV). I
  108. Vangistusseaduse (VangS) § 67 p-st 1 tulenevalt on kinnipeetav vanglas julgeoleku tagamiseks kohustatud täitma vangla sisekorraeeskirju ja alluma vanglateenistuse ametnike seaduslikele korraldustele. Seega oli kaebaja kohustatud täitma käskkirja nr 5-1/19/2223 ning selle lisa 1, millega vangla reguleeris kaebajale väljaspool vanglat järelevalveta õppimiseks loa andmist. Käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 kohaselt on väljaspool vanglat õppival kinnipeetaval keelatud vangla nõusolekuta omada ja kasutada informatsiooni digitaalseid vastuvõtjaid ja edastajaid ning teisi elektroonilisi või tehnilisi sidepidamisvahendeid (sh mobiiltelefonid, raadiosaatjad) ning mistahes seadmeid ja nende tarvikuid, mis võimaldavad internetiühendust, v.a koolis kodutöö/uurimistöö tegemiseks on lubatud arvuti ja interneti kasutamine ainult õppetöö eesmärkidel. Arvuti ja interneti kasutamine õppetöö eesmärgil on lubatud arvutiklassides, kooli raamatukogus, tavaklassides, kus on tahvelsüsteem või arvuti. Samuti on lubatud kasutada tahvelsüsteemi kooli koridorides, kus on ligipääs ainult kooli koduleheküljele, tunniplaanile, hinnetele jne.
  109. Tallinna Vangla tunnistas
  110. detsembri
  111. a käskkirjaga nr 5-2/19/878 kaebaja süüdi käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 rikkumises ja määras talle karistuseks noomituse, kuna kaebaja läbiotsimisel leiti juhtmevabad Bluetooth kõrvaklapid, mida ta ka kasutas. Käskkirja peale esitatud vaide jättis vangla
  112. jaanuari
  113. a vaideotsusega nr 5-15/20/5-2 rahuldamata, kuna kaebaja karistamine oli vangla hinnangul põhjendatud.
  114. Kaebaja ei vaidle vastu, et tema juurest leiti kõrvaklapid ning et ta neid kasutas. Kaebaja on seda kinnitanud
  115. detsembril 2019 distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes (I kd, tl 64), kaebuses (III kd, tl-d 1-3) ning kohtule
  116. juulil 2020 esitatud avalduses (I kd, tld 193-194). Kõrvaklappide kasutamist tõendavad ka Tallinna Vangla avavangla vanemvalvuri
  117. detsembri
  118. a ettekanne nr 1-19-6336 (I kd, tl 51p),
  119. detsembri
  120. a akt esemete 5 3-20-162 äravõtmise kohta (I kd, tl 52) ning kaebaja klassivendade selgitused (I kd, tl-d 57-58). Kaebaja aga leiab, et ei ole kõrvaklappide kasutamisega rikkumist toime pannud ning et teda karistati põhjendamatult. Kohus eeltooduga ei nõustu ning leiab, et distsiplinaarmenetlus on läbi viidud nõuetekohaselt, vangla on kogunud asjakohased tõendid ning kaebajat ei ole alusetult karistatud.
  121. Arvestades, et Bluetooth tehnoloogia võimaldab traadita andmeedastust erinevate seadmete (telefonid, arvutid jne) vahel üle lühikeste vahemaade, on kaebajalt leitud juhtmevabad kõrvaklapid vastupidiselt kaebaja seisukohale informatsiooni digitaalne vastuvõtja ja edastaja, mis kuuluvad käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 reguleerimisalasse ning mida ei ole kinnipeetaval ilma vangla nõusolekuta lubatud omada ega kasutada. Kaebaja põhjendab, et tal oli kõrvaklappe vaja õppetöös osalemiseks ning ka vangla kinnitab vastava vajaduse olemasolu, kuid eeltoodu ei ole rikkumist õigustavaks asjaoluks. Käskkirja nr 5-1/19/2223 lisas 1 on selgelt sätestatud loakohustus. Kaebaja on loa saamise vajadust ka ise mõistnud, sest seoses kooli lubamise käskkirjaga esitas ta juba
  122. oktoobril 2019 vanglale taotluse, milles palus võimaldada tal kasutada koolis õppetööde tegemise eesmärgil kõrvaklappe (I kd, tl 164). Vangla luba ei andnud (I kd, tl 165). Kaebaja pidi seega mõistma, et enne vanglalt loa saamist ta õppetöös kõrvaklappe kasutada ei saa. Seega on ebaõige kaebaja seisukoht, et kõrvaklappide kasutamiseks piisas üksnes vastavasisulise taotluse esitamisest vanglale. Kaebaja esitas vanglale
  123. novembril 2019 küll uue taotluse kõrvaklappide kasutamiseks (I kd, tl 54), kuid ei olnud
  124. detsembri
  125. a seisuga luba veel saanud. Asjaolu, kas kaebaja oleks loa tulevikus saanud või mitte, ei oma rikkumise tuvastamisel tähtsust. Oluline on asjaolu, et kaebajal puudus
  126. detsembri
  127. a seisuga vangla luba kõrvaklappide valdamiseks ja kasutamiseks.
  128. Kohus ei pea usutavaks kaebaja selgitust, mille kohaselt teatas talle Tallinna Vangla avavangla vanemvalvur, et õppetöö eesmärgil ei keela kaebajal keegi kõrvaklappe kasutada. Tallinna Vangla avavangla inspektor-kontaktisiku
  129. detsembril 2019 koostatud menetlustoimingu protokollist nähtub, et vanemvalvuri selgituste kohaselt toimus kaebaja ja vanemvalvuri vahel kõrvaklappide osas küll vestlus, kuid valvur ei andnud kaebajale kõrvaklappide kasutamiseks luba. Vanemvalvur ütles kaebajale, et kõrvaklapid on vanglas keelatud ja kui kinnipeetav soovib nende kasutamiseks luba, siis tuleb tal pöörduda oma inspektor-kontaktisiku poole (I kd, tl 55p). Kohus peab vanemvalvuri selgitusi kaebaja omadest usutavamaks. On tõenäoline, et kaebaja soovib vastutusest vabanemiseks oma süüteole õigustusi leida. Eeltoodut kinnitab mh ka asjaolu, et kaebaja on oma rikkumiste õigustamiseks andnud varasemalt enda kinnitusel ebatõeseid selgitusi, mida ta palub kohtumenetluses mitte arvestada (I kd, tl 7p). Isegi kui vanemvalvur ütles kaebajaga toimunud vestluse käigus, et õppetöö eesmärgil ei keela keegi kõrvaklappide kasutamist, ei saa vestluses väljendatud seisukohta lugeda kõrvaklappide kasutamiseks loa väljastamiseks ning kaebaja oleks pidanud vangla vastava otsuse ära ootama.
  130. Kaebajale jääb arusaamatuks, kuidas saab ilma vangla loata kõrvaklappide kasutamine vangla julgeolekut ohustada ning loaga kasutamine mitte, kuid kohtu hinnangul on selge, et ilma loata kõrvaklappide kasutamine tähendab lubamatut andmevahetust, mida vanglal ei ole võimalik tõhusalt kontrollida ja mille üle järelevalvet teostada. Samuti seab kaebajale kehtestatud kohustuse rikkumine ohtu vangla distsipliini. Kohus nõustub vastustajaga, et kaebaja küll väidab, et kasutas kõrvaklappe üksnes õppetöö eesmärgil, kuid väide on paljasõnaline ning millal ja mis eesmärgil ta kõrvaklappe tegelikult kasutas, ei ole tagantjärele võimalik kindlaks teha. 6 3-20-162
  131. Kaebajal on vastavalt käskkirja nr 5-1/19/2223 lisale 1 kohustus osaleda kohusetundlikult õppetöös, kuid samal ajal peab ta järgima ka teisi väljaspool vanglat õppimist reguleerivaid norme. Eelviidatud käskkirja lisa 1 kohaselt on kinnipeetav kohustatud täitma õppejõudude korraldusi, mis ei ole vastuolus kehtivate õigusaktidega. Kui kaebaja hinnangul oleks kõrvaklappide puudumine võinud negatiivselt mõjutada tema õppetöös osalemist ning õppetööga seonduva toetuse saamist, oleks ta saanud pöörduda selles osas kooli ja õpetajate poole, selgitada kõrvaklappide puudumise põhjuseid ja seda, et tal ei ole võimalik neid enne vanglast loa saamist kasutada. Seejärel oleks kaebaja koostöös kooliga saanud leida õppetöö edukaks läbiviimiseks alternatiivseid lahendusi.
  132. Kaebaja märgib, et vangla ei väljastanud talle kõiki distsiplinaarmenetluse protokollis nimetatud materjale ning ei kuulanud teda nõuetekohaselt ära. Kaebaja väitel ei võimaldatud tal enne protokolli väljastamist anda
  133. detsembril 2019 täiendavaid selgitusi ning nimetatud selgitusi ei arvestatud protokollis ega vaidlusaluses käskkirjas. Kohtule ei nähtu, et vangla oleks distsiplinaarmenetlusele kehtestatud nõudeid rikkunud. 19.
  134. Haldusmenetluse seaduse § 40 lg-st 1 ja VangS § 64 lg-st 2 tuleneva ärakuulamise põhimõtte tõhus realiseerimine eeldab, et menetlusosalisele on teada, mille kohta ta võib arvamuse ja vastuväited esitada, millise sisuga tema õigusi puudutav haldusakt võidakse välja anda ja millised on akti andmise peamised põhjused. Ärakuulamisõiguse tagamine distsiplinaarmenetluses eeldab ka seda, et isikule antakse teada, et tema suhtes on alustatud või kavatsetakse alustada distsiplinaarmenetlust (Riigikohtu halduskolleegiumi
  135. jaanuari
  136. a otsus asjas nr 3-3-1-82-03, p 17;
  137. detsembri
  138. a otsus asjas nr 3-3-1-72-10, p 17;
  139. oktoobri
  140. a otsus asjas nr 3-3-1-46-12, p 24). Vangla tegevus on kehtivate õigusnormide ja kohtupraktikaga kooskõlas. 19.
  141. Kaebajale anti
  142. detsembril 2019 teada, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlust (I kd, tl 51) ning kaebaja esitas vanglale toimunu kohta
  143. detsembril ja
  144. detsembril 2019 selgitused (I kd, tl-d 52-53 ja 63). Seega oli kaebajal enne distsiplinaarmenetluse protokolli koostamist võimalik korduvalt vanglale seisukohti esitada. Asjaolu, et kaebajalt ei küsitud vahetult enne protokolli koostamist
  145. detsembril 2019, kas tal on täiendavalt esitada veel mingeid selgitusi, ei saa pidada rikkumiseks. Samuti ei nähtu haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks kirjeldatud selgitused vanglale hiljem üle andnud, millest tulenevalt ei saanud vangla neid ka vaidlusaluses käskkirjas kajastada. Kaebaja väide täiendavate selgituste vanglale üleandmise kohta on paljasõnaline, arvestades, et kõiki teisi kaebaja selgitusi on distsiplinaarmenetluses kajastatud ja arvestatud. 19.
  146. Vangla koostas justiitsministri
  147. novembri
  148. a määruse nr 72 „Vangla sisekorraeeskiri“ (VSkE) §-s 97 sätestatud nõuetele vastava distsiplinaarmenetluse protokolli, milles kajastuvad mh andmed distsipliinirikkumise kohta, viited õigusaktidele ja tõenditele, millele menetluses tugineti, vangla järeldused ning ettepanek distsiplinaarkaristuse kohta (I kd, tl-d 48-50). Samuti on protokollis vastavalt VSkE §-le 98 märgitud sellele lisatud materjalid. Materjale on protokollis ka piisava põhjalikkusega refereeritud. Kaebaja on protokolliga tutvumist oma allkirjaga kinnitanud
  149. detsembril 2019 (I kd, tl 50) ning esitanud sellele vastuväited
  150. detsembril 2019 (I kd, tl 64). Põhjendatud ei ole kaebaja väide, et vangla on distsiplinaarmenetluse materjalide väljastamata jätmisega menetlusnorme rikkunud. Kaebaja karistamise aluseks olevad asjaolud nähtuvad piisava selgusega protokollist ning kaebaja ei ole väitnud, et ei teadnud tema karistamise aluseks olevate tõendite sisu. Samuti ei nähtu kohtule haldusasja materjalidest, et kaebaja oleks distsiplinaarmenetluses kirjalikult materjalide väljastamist nõudnud. Kaebaja ei heida materjalide väljastamata jätmist vanglale ette ka 7 3-20-162 distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes või Tallinna Vangla
  151. detsembri
  152. a käskkirja nr 5-2/19/878 peale esitatud vaides (I kd, tl 36).
  153. Eeltoodust tulenevalt on kohus seisukohal, et vangla on distsiplinaarmenetluse viinud läbi nõuetekohaselt ning tuvastanud, et kaebaja pani toime distsiplinaarsüüteo. Arvestades Tallinna Vangla
  154. detsembri
  155. a käskkirjas nr 5-2/19/878 toodud põhjendusi, ei saa kohtu hinnangul pidada kaebajale VangS § 63 lg 1 p 1 alusel karistuseks määratud noomitust ebaproportsionaalseks karistuseks. Avavanglas on distsipliini ja korra järgimine oluline väärtus ning kaebaja karistamine on vajalik, et suunata teda edaspidi rikkumisi vältima. Karistuse määramisel on vanglal lai kaalumisruum ning kõige leebema karistuse valimisel saab käskkirja tühistamise tingida üldjuhul üksnes ilmselge karistuse mittevastavus toime pandud rikkumise raskusele. Kohtu hinnangul on vangla nõuetekohaselt analüüsinud karistamise vajadust ja karistuse liiki ning võtnud kooskõlas VangS § 63 lg-ga 3 distsiplinaarkaristuse valikul arvesse vangistuse täideviimise eesmärke.
  156. Kohtu hinnangul on seetõttu Tallinna Vangla
  157. detsembri
  158. a käskkiri nr 5-2/19/878 ja
  159. jaanuari
  160. a vaideotsus nr 5-15/20/5-2 õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. II
  161. Tallinna Vangla tunnistas
  162. detsembri
  163. a käskkirjaga nr 5-2/19/880 kaebaja süüdi käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 rikkumises ning määras talle karistuseks kaheksa ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud põhjendusel, et kaebaja omas ja kasutas tahvelarvutit, mobiiltelefoni ja SIM-kaarti. Vangla jättis
  164. jaanuari
  165. a vaideotsusega nr 5-15/20/6-2 kaebaja eelnimetatud käskkirja peale esitatud vaide rahuldamata.
  166. Tahvelarvuti ja mobiiltelefon on käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 mõttes elektroonilised sidepidamisvahendid ja seadmed, mis võimaldavad internetiühendust, ning SIM-kaart on vastavate seadmete tarvik. See, kas tahvelarvutil on Tallinna Vangla
  167. detsembri
  168. a käskkirjas nr 5-2/19/880 kirjeldatud eraldi helistamise funktsioon, ei oma käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 rikkumise kindlakstegemisel tähtsust. Tegemist on sidepidamisvahendiga ka ilma eraldi helistamise funktsioonita, kuivõrd interneti vahendusel on samuti võimalik selleks vajaliku tarkvara allalaadimisel isikute vaheline suhtlus, teabe edastamine ja vastuvõtmine, kõnede tegemine jms. Ka vastustaja märgib vaidlusaluses käskkirjas (I kd, tl 66) ja kohtumenetluses esitatud vastuses (I kd, tl 161), et tegemist on interneti kasutamist võimaldava nutiseadmega ka siis, kui sellel ei ole helistamise võimekust. Samuti ei ole oluline see, et kaebajalt leitud mobiiltelefonis ei olnud SIM-kaarti, kuivõrd see ei mõjuta seadme sidepidamise ja interneti kasutamise funktsiooni olemasolu.
  169. Seega on vaidlusalused esemed ilma vangla loata käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 kohaselt üldjuhul keelatud. Arvestades, et käskkirja nr 5-1/19/2223 lisa 1 keelab nii esemete omamise kui ka kasutamise, ei käsitle kohus esemetega seonduvaid omandiõiguslikke suhteid, kuivõrd see ei ole distsiplinaarrikkumise kindlakstegemise kontekstis oluline. Eeltooduga nõustub nii vangla kui ka kaebaja (I kd, tl-d 161p ja 193). Kaebaja ei olnud esemete kasutamiseks luba saanud ega seda ka taotlenud ning kuigi ta ei kasutanud neid esemeid
  170. detsembril 2019, mil need tema juurest leiti, kinnitab ta ka ise distsiplinaarmenetluse protokollile
  171. detsembril 2019 esitatud vastuväidetes (I kd, tl-d 91-92), kaebuses (I kd, tl-d 4-7) ja kohtule täiendavalt esitatud avalduses (I kd, tl-d 193-194), et oli esemete valdaja ning kasutas neid õppetöö tegemiseks. 8 3-20-162
  172. Kuna kaebaja ei eita esemete kasutamist, puudub vajadus süviti hinnata ja analüüsida rikkumise kindlakstegemisel kasutatud tõendite, sh kaebaja klassivendade ütluste (I kd, tl-d 5758), usaldusväärsust. Siiski märgib kohus, et haldusasja materjalidest ei nähtu, et vangla oleks uurimiskohustust rikkunud või et menetluses kogutud tõendite usaldusväärsuses oleks põhjust kahelda. Vangla on kogunud asjakohased tõendid ning kaebaja poolt esemete lubamatus kasutamises veendunud. Rikkumise toimepanemist kinnitavad lisaks kaebaja ja tema klassivendadele selgitustele Tallinna Vangla teabe- ja uurimisosakonna spetsialisti
  173. detsembri
  174. a ettekanne nr 1-19-6337 (I kd, tl 73p),
  175. detsembri
  176. a akt esemete äravõtmise kohta (I kd, tl 75), Tallinna Vangla avavangla inspektor-kontaktisiku
  177. detsembril 2019 koostatud menetlustoimingu protokollis kirjeldatud Tallinna Tööstushariduskeskuse õpetaja (kaebaja klassijuhataja) selgitus (I kd, tl 75p) ning
  178. detsembri
  179. a menetlustoimingu protokollis kajastuv kaebaja ema selgitus (I kd, tl 89p).
  180. Käesoleval juhul ei ole rakendatav käskkirja nr 5-1/19/2223 lisas 1 sätestatud erand, mille kohaselt on kinnipeetaval õigus kasutada ilma eraldi vangla loata arvutit ja internetti õppetöö eesmärkidel arvutiklassides, raamatukogus ja tavaklassides, kus on tahvelsüsteem või arvuti, ning tahvelsüsteemi kooli koridorides, kus on ligipääs ainult kooli koduleheküljele, tunniplaanile, hinnetele jne. Kuigi regulatsiooni sõnastusest tulenevalt hõlmab erisus õppetöö eesmärkidel tahvelarvuti kasutamise ning kohus ei välista, et sätte mõttest tulenevalt võib see tähendada ka muu arvuti funktsioonidega nutiseadme (nt mobiiltelefoni) kasutamist, on erandi kohaldamise oluliseks eelduseks see, et tegemist oleks kooli poolt võimaldatud seadmega. Ka vangla märgib, et ära ei ole määratletud, missugust tüüpi arvutit võib kaebaja koolis õppetöö eesmärgil kasutada, ning rõhutab, et see ei ole ka regulatsiooni mõte. Eesmärgiks on lubada kasutada üksnes kooli võimaldatud seadmeid kooli arvutiklassis, raamatukogus ja tavaklassis ning seda ainult õppetööks (I kd, tl 161).
  181. Kaebaja tõlgendus käskkirja nr 5-1/19/2223 lisas 1 sätestatule on meelevaldne ning kohus peab kaebaja poolt talle kehtestatud kohustustest valesti arusaamist väheusutavaks. Käskkirja nr 5-1/19/2223 lisas 1 sätestatud regulatsiooni tuleb lugeda tervikuna ning on selge, et sätte esimene lause rakendub koosmõjus teise ja kolmanda lausega (vt terviklikku sätet käesoleva otsuse p-st 12). Vaidlusalusest regulatsioonist on arusaadav, et olenemata sellest, kas arvuti ja interneti kasutamise all on mõeldud ka tahvelarvuti ja nutitelefoni kasutamist, on kaebajal õigus kasutada üksnes kooli võimaldatud seadmeid. Vaidlus puudub selles, et esemed ei olnud kooli omad ega kooli poolt kaebajale kasutamiseks antud. Kaebaja täpsustas arvuti ja internetiga seonduvat
  182. oktoobri
  183. a selgitustaotlusega (I kd, tl 164) ning avaldusest nähtuvalt teadis ta, et võib kasutada üksnes kooli seadmeid. Kaebaja soovis teada, kas ta võib neid esemeid kasutada ka tavaklassides, kus tavaliselt arvuteid ei ole ning kuhu seadmed õppetöö jaoks kohale tuuakse. Vangla selgitas kaebajale talle kohalduvate piirangute sisu
  184. novembri
  185. a vastusega (I kd, tl 165). Kui kaebaja ei saanud vangla vastusest ja käskkirjast nr 5-1/19/2223 aru ning ei mõistnud endiselt, millised piirangud talle kehtivad, siis oleks ta saanud uuesti täiendavate selgituste saamiseks vangla poole pöörduda.
  186. Kohus ei vaidle vastu, et tänapäevase õppe osa on arvutite ja nutiseadmete kasutamine, kuid kaebajal kui kinnipeetaval tuleb arvestada, et tema suhtes kehtivad selles osas erisused. Asjaolu, et õpetajad eeldavad nutiseadme olemasolu või et kooli arvutiklassis ei ole õppetöö tegemiseks piisavalt arvuteid, ei õigusta selgelt sätestatud õigusnormi rikkumist. Kaebaja oleks saanud pöörduda kooli poole ja leida koostöös õpetajatega õppetöö edukaks sooritamiseks erinevaid lahendusi. Samuti oleks kaebaja saanud taotleda vanglalt luba isikliku arvuti soetamiseks ja kasutamiseks koolis. 9 3-20-162
  187. Vangla ei ole distsiplinaarmenetluses rikkunud kaebaja ärakuulamiskohustust ega ole viinud menetlust läbi nii, et kaebaja polnud teadlik, millistele tõenditele vangla rikkumise kindlakstegemisel tugineb (vt ka käesoleva kohtuotsuse p 19, milles kohus käsitles kaebaja analoogseid etteheiteid seoses Tallinna Vangla
  188. detsembri
  189. a käskkirjaga nr 52/19/878). Kaebaja oli teadlik, millise süüteo toimepanemist vangla talle ette heidab ning millistele tõenditele vangla tugineb. Samuti sai kaebaja mitmel korral vanglale oma seisukohti esitada. Kaebajale anti
  190. detsembril 2019 teada, et tema suhtes on alustatud distsiplinaarmenetlust (I kd, tl 72p) ning kaebaja esitas vanglale selgitused distsiplinaarsüüteo kohta
  191. detsembril ja
  192. detsembril 2019 (I kd, tl-d 74 ja 90). Vangla koostas nõuetekohase distsiplinaarmenetluse protokolli, millega tutvumist kinnitas kaebaja
  193. detsembril 2019 (I kd, tl-d 69-72). Distsiplinaarmenetlust läbi viinud inspektor-kontaktisik märgib
  194. märtsi
  195. a selgituses, et kui ta kaebajale protokolli tutvustas, siis kaebaja mingeid täiendavaid selgitusi ei esitanud (I kd, tl 167). Kaebaja esitas protokollile vastuväited
  196. detsembril 2019 (I kd, tl-d 91-92). Kaebaja ei ole ka vanglale kohtueelses menetluses esitatud avaldustes, sh distsiplinaarmenetluse protokollile esitatud vastuväidetes või distsiplinaarkäskkirjale esitatud vaides (I kd, tl 35), etteheiteid seoses menetluse materjalide väljastamata jätmisega teinud.
  197. Eeltoodust nähtuvalt pani kaebaja toime rikkumise, mille eest võis teda vastavalt VangS § 63 lg-le 1 distsiplinaarkorras karistada. Kohus leiab, et rikkumise raskust ja karistuse eesmärki arvestades on kaebajale määratud kartserikaristus proportsionaalne ning vangla ei ole kaalutlusõigust rikkunud. Tallinna Vangla on
  198. detsembri
  199. a käskkirjas nr 5-2/19/880 põhjendanud, miks on õige määrata kaebajale distsiplinaarkaristuseks kaheksa ööpäeva kartserit katseajaga kuus kuud ning vastustaja kaalutlused on asjakohased ja arusaadavad. Kaebaja kasutatud seadmetega on võimalik luua keelatud ja vangla üldisele julgeolekule ohtlikke kontakte ning sidepidamisvahendite kasutamine ei sea ohtu mitte ainult vangla julgeolekut, vaid ka väljaspool vanglat viibivate isikute julgeoleku. Vangla on õigesti märkinud, et seadmete kasutamise kaudu on võimalik organiseerida keelatud esemete ja ainete toomist vangla territooriumile ja pidada keelatud suhtluseid ning seeläbi on vanglal kinnipeetava tegevuse kontrollimine raskendatud. Seega, kuigi kaebajal ei olnud käskkirja koostamise ajal teisi kehtivaid distsiplinaarkaristusi, oli tegemist raske rikkumisega ning määratud karistus vastas süüteo raskusele. Arvestades VangS § 63 lg 1 p-s 4 sätestatud kartserikaristuse maksimaalmäära, s.o 45 päeva, ei ole alust pidada katseajaga määratud kaheksapäevast kartserikaristust distsiplinaarsüüteo toimepanemise asjaolusid arvestades ülemääraseks. Karistuse mõõdukuse hindamisel tuleb ka arvestada, et katseaja kohaldamine võimaldab karistuse täitmisele pööramist uute süütegude sooritamata jätmisel vältida (Riigikohtu halduskolleegiumi
  200. juuni
  201. a otsus asjas nr 3-3-1-91-11, p 14).
  202. Kohtu hinnangul on Tallinna Vangla
  203. detsembri
  204. a käskkiri nr 5-2/19/880 ja
  205. jaanuari
  206. a vaideotsus nr 5-15/20/6-2 õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. III
  207. Tallinna Vangla otsustas
  208. jaanuari
  209. a käskkirjaga nr 5-1/20/13 paigutada kaebaja ümber karistuse kandmise jätkamiseks Tartu Vangla kinnisesse osakonda ning jättis
  210. veebruari
  211. a vaideotsusega nr 5-15/20/9-2 kaebaja eelnimetatud käskkirja peale esitatud vaide rahuldamata.
  212. Kinnipeetava avavanglasse paigutamise aluseid reguleerib VangS § 20 lg 1, samuti VangS § 21 lg 2 alusel justiitsministri
  213. märtsi
  214. a määruse nr 9 „Täitmisplaan“ (Täitmisplaan) §-d 17 ja §
  215. Avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise alused on 10 3-20-162 sätestatud VangS §-s
  216. Vangla tugines ümberpaigutamisel Täitmisplaani § 17 lg 2 p-le 1 ning VangS § 21 lg-le
  217. VangS § 21 lg 1 sätestab, et kui kinnipeetav ei täida sama seaduse või vangla sisekorraeeskirjade nõudeid või paneb toime uusi õiguserikkumisi, võib kinnipeetava ümber paigutada kinnisesse vanglasse. Kinnipeetava ümberpaigutamine avavanglast kinnisesse vanglasse on lubatud ka siis, kui see on vajalik vangistuse täideviimise eesmärkide saavutamiseks. Täitmisplaani § 17 lg 2 p 1 näeb ette, milliste kehtivate distsiplinaarkaristuste esinemisel ei ole kinnipeetava avavanglasse paigutamine lubatav, nimetades teiste seas distsiplinaarkaristused, mis on määratud sidepidamisvahendite või nende tarvikute keelatuse eest. Sama norm on kohaldatav ka avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsustamisel, sest see reguleerib ühtlasi ka avavanglas kinnipidamise lubatavuse tingimusi. Kui esineb alus avavanglasse ümberpaigutamisest keeldumiseks, siis on lubatav ka avavanglast samadele tingimustele vastava kinnipeetava ümberpaigutamine kinnisesse vanglasse. Seega esineb avavanglasse paigutamise aluste äralangemise korral alus kinnipeetava kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise kaalumiseks.
  218. VangS § 21 lg 1 alusel isiku avavanglast kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsus on kaalutlusotsus. Kinnipeetava avavanglast kinnisesse vanglasse paigutamine on lubatav siis, kui esineb tõsine ja tegelik oht distsiplinaarsüütegude toimepanemisele tulevikus või kui vangla usaldus isiku vastu on oluliselt vähenenud. Kohtu hinnangul on eelnimetatud eeldused täidetud, kaebaja kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise menetlus on toimunud kooskõlas õigusaktidega ning Tallinna Vangla
  219. jaanuari
  220. a käskkiri nr 5-1/20/13 on põhjendatud.
  221. Kaebaja ümberpaigutamise tingis peaasjalikult see, et kaebajal oli kolm kehtivat distsiplinaarkaristust, millest kaks määrati sidepidamisvahendite või nende tarvikute ebakohase kasutamise eest, ning vangla on kaotanud usalduse kaebaja vastu. Kuna kohtu hinnangul olid
  222. detsembri
  223. a käskkirjad nr 5-2/19/878 ja nr 5-2/19/880 õiguspärased, siis kehtivad kaebaja suhtes distsiplinaarkaristused seoses sidepidamisvahendite ja nende tarvikute keelatusega. Kaebaja avavanglasse ümberpaigutamise alused on seega ära langenud. Kaebaja suhtes kohaldati olulises ulatuses usaldusel baseeruvat VangS § 22 lg 1 p-s 2 nimetatud soodustust ning tal lubati liikuda järelevalveta väljaspool vangla territooriumi seoses Tallinna Tööstushariduskeskuses õppimisega. Vangla kehtestas soodustusega kaasnevad õigused ja kohustused käskkirjaga nr 5-1/19/2223 ning kaebajal oli kohustus käskkirjas ja selle lisas sätestatust kinni pidada. Kaebajale määratud distsiplinaarkaristustest nähtuvalt ta seda ei teinud ning pani mitmel korral lühikese aja jooksul toime distsipliinirikkumisi. Eeltoodu ilmestab kaebaja suhtumist õiguskorda ning seab põhjendatult kahtluse alla kaebaja õiguskuuleka käitumise tulevikus. Samuti ei ole kohtu hinnangul tegemist väheoluliste rikkumistega. Eelkõige põhjustavad olulist julgeolekuohtu sidevahenditega seonduvad rikkumised. Põhjendatud on vangla seisukoht, et mobiiltelefon, tahvelarvuti ja nende tarvikud, võimaldavad kinnipeetavale lubamatuid kontakte. Esemete kasutamine ei sea ohtu mitte ainult vangla julgeolekut, vaid ka väljaspool vanglat viibivate isikute julgeoleku. Keelatud esemete kasutamisel ei saa vangla teostada kinnipeetava suhtes tõhusat järelevalvet. Arvestades, et kaebaja varasemateks kuriteovahenditeks on olnud mh internetiühendust võimaldavad seadmed (I kd, tl 163, Pärnu Maakohtu
  224. novembri
  225. a otsus kriminaalasjas nr 1-18-6791, Harju Maakohtu
  226. detsembri
  227. a otsus kriminaalasjas nr 1-13-10835), oleks ta pidanud vanglaga usaldussuhte hoidmiseks kehtestatud piiranguid eriti hoolsalt järgima. Kaebaja on aga vangla usaldust olulisel määral kuritarvitanud ning ta ei saa eeldada, et tal võimaldatakse jätkata karistuse kandmist leebemate järelevalvetingimustega avavanglas.
  228. Seega on vangla kohtu hinnangul lähtunud kaebaja kinnisesse vanglasse ümberpaigutamise otsustamisel asjakohastest kaalutlustest ning käskkiri on nõuetekohaselt põhjendatud. 11 3-20-162 Vaidlustatud
  229. jaanuari
  230. a käskkiri nr 5-1/20/13 ning
  231. veebruari
  232. a vaideotsus nr 5-15/20/9-2 on õiguspärased ning nende tühistamiseks puudub alus. Samuti jääb seetõttu rahuldamata kaebaja kohustamisnõue. IV
  233. Eeltoodust tulenevalt jätab kohus kaebuse täies ulatuses rahuldamata. Kaebaja menetluskulu (riigilõiv 30 eurot) jääb halduskohtumenetluse seadustiku (

) § 108 lg-st 1 ja § 118 lg-st 3 tulenevalt Eesti Vabariigi kanda. Vastustaja menetluskulud jäävad tema enda kanda (

§ 109lg 1).

(allkirjastatud digitaalselt) Juhan Siider 12

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.