Obsah (6)

§ 76§ 8§ 113§ 162§ 1043§ 396

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Viivi Tomson, Kersti Kerstna-Vaks, Andra Pärsimägi Otsuse tegemise aeg ja koht 29. oktoober 2020, Tartu Tsiviilasja number 2-1

§ 76

sätestab, et kohustus tuleb täita vastavalt lepingule või seadusele.

§ 8

lg 1 järgi on leping tehing kahe või enama isiku vahel, millega lepingupool kohustub või lepingupooled kohustuvad midagi tegema või tegemata jätma. Kostja I nõustus sellega, et hageja ja kostja I vahel oli 07.01.2013 sõlmitud laenuleping ning antud lepingut oli pikendatud 06.01.2014 kokkuleppega, mille kohaselt saabus laenu tagastamise tähtaeg 06.07.2014. Kostja I nõustus ka sellega, et laen on tagastamata, samas on kostja I tasunud täies ulatuses intressid, mida on tasunud nõutavast rohkem 2100 euro võrra. Hageja nõude 07.07.2014 kulgema hakanud aegumistähtaeg katkes ja algas uuesti (TsÜS § 158 lg 1) nii 19.01.2015 kui ka 17.08.2015, mil kostja I tegi hagejale makseid seoses vaidlusaluse laenulepinguga. Järelikult ei olnud hagi esitamise ajaks 07.12.2017 möödunud kolme aasta pikkune aegumistähtaeg. Kuna kostja I ei ole 07.01.2013 laenulepingu ja 06.01.2014 kokkuleppe sõlmimist vaidlustanud, kostja I ei ole esitanud sisulisi vastuväiteid võlgnevuse kohta (sisuliselt viitas kostja ainult aegumisele, 21.03.2019 esitatud vastuses vaidlustas kostja I osaliselt ainult viivisenõuet), samuti ei ole kostja I tõendanud, et on laenujäägi 34 510 eurot (hageja arvestas osaliselt põhivõlgnevuse katteks 01.08.2013 tasutud intressimakse) hagejale tasunud, siis hageja põhinõue summas 34 510 eurot on põhjendatud ja kuulub kostjalt I väljamõistmisele. Kuigi hagejal on õigus

§ 113lõike 1 alusel esitada kostja I vastu viivisenõue, on hageja käitunud hea usu põhimõtte vastaselt Ts

ÜS 138 mõttes. Poolte vahel 07.01.2013 sõlmitud laenulepingust ning 06.01.2014 kokkuleppest tulenev nõue muutus hageja jaoks sissenõutavaks alates 07.07.2014, kuna kokkuleppest tulenevalt oli kohustuse täitmise tähtajaks 06.07.

1. 06.03.2017 esitas hageja kostjatele teatise võlgnevusest ning andis tähtaja selle tasumiseks kuni 14.03.
2. Inkassofirma esitas kostjatele võlateatise 12.07.2017 ja hagihoiatuse 24.07.2017, andes tähtaja nõude täitmiseks kuni 28.07.
3. Hagi on kohtule esitatud 07.12.2017, so 3 aasta ja 5 kuu möödudes pärast nõude sissenõutavaks muutumist. Antud juhul on tegemist pahatahtliku hagi esitamise viivitamisega ja viivise kunstliku suurendamisega selleks, et oleks võimalik esitada kostjate vastu võimalikult suur viivise nõue. Kui hageja oleks esitanud hagi pärast nõude sissenõutavaks muutumist, oleks väljamõistetava summa suurus olnud oluliselt väiksem. Mõistlik ja piisav ooteaeg oleks hagejal olnud ca 3-4 kuud, antud juhul on tegemist põhjendamatult pika viivitamisega. Maakohus vähendas viivist

§ 162lg 1 alusel 17 255 euroni.

4 ASJAOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED 4. Hageja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palub tühistada maakohtu otsuse resolutsiooni punkti 2, millega maakohus jättis hageja solidaarse põhinõude 34 510 eurot ja lisanduva viivise nõude summas 30 240 eurot kostja II vastu rahuldamata, ja resolutsiooni punkti 3 osas, millega kohus jättis hageja lepingujärgsete viiviste nõude 12 985 eurot kostja I vastu rahuldamata. Hageja palub saata tühistatud osas asi maakohtule uueks läbivaatamiseks või teha tühistatud osas uus otsus, millega hagi täielikult rahuldada ja jätta menetluskulud solidaarselt kostjate kanda. Maakohus rikkus põhjendamiskohustust (TsMS § 436 lg 1 ja § 442 lg 8), jättes välja toomata, miks kohus ei nõustunud hageja esitatud väidete ega neid kinnitavate tõenditega. Maakohus ei ole hinnanud sisuliselt hageja esitatud selgitusi, tõendeid ja taotlusi. Maakohus on pelgalt nõustunud kostjate edastatud seisukohtadega. Maakohtu otsusest ei selgu, millele tuginedes on maakohus jõudnud järeldusele, et hageja nõue kostja II vastu on alusetu. Maakohus on teinud tõenditest ja faktilistest väidetest ebaõiged järeldused ning jätnud tähelepanuta kohased Riigikohtu lahendid. Maakohus ei arvestanud, et kostjad käitusid pahatahtlikult. Kostja I asus eitama laenukohustust. Samuti ei ole kostja I kajastanud enda 2013, 2014, 2015 ja 2016 majandusaasta aruannetes, et ettevõttel oleks pikaajalisi või lühiajalisi laenukohustusi summas, mille on hageja kostjale I andnud. Rikutud on raamatupidamise korraldamise kohustust ja on teadlikult jätnud majandusaasta aruannetes kajastamata poolte vahel sõlmitud laenulepingust tuleneva kohustuse 35 000 eurot. Laenukohustuse mittekajastamine nelja aasta vältel on käitumine tahtlikult heade kommete vastaselt. Kostja II on rikkunud hageja omandisarnast õigust, põhjustades sellega hagejale varalise kahju (

§ 1043

). Maakohus jättis alusetult välja nõudmata kostja I arvelduskonto väljavõtte, millega hageja soovis tõendada, et kostja II kasutas saadud laenu isiklikuks otstarbeks. TsMS § 236 lg 2 kohaselt, kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist.

1. Kostjad vaidlesid apellatsioonkaebusele vastu. Vastuse kohaselt ei ole hageja põhjendanud, milles seisnes põhjendamiskohustuse rikkumine. Tartu Ringkonnakohus asus
2. jaanuari 2019 otsuse punktis 13 seisukohale, et senises menetluses esile toodu põhjal puudus õiguslik alus hagi rahuldamiseks kostja II suhtes. Kostjal II puudus lepinguline suhe hagejaga. Väär, tõendamata ja asjasse puutumatu on hageja väide, et kostja II kasutas laenu isiklikuks otstarbeks. Maakohus jättis õigesti kontoväljavõtte välja nõudmata. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
3. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb TsMS § 657 lg 1 alusel jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata. Menetluskulud jätab ringkonnakohus hageja kanda ning mõistab hagejalt välja solidaarselt kostjate kasuks 300 eurot menetluskulude katteks. 5
4. Ringkonnakohus märgib esmalt, et maakohus rikkus TsMS § 442 lõiget 7 ja 8, kuna menetlusosaliste seisukohad olid kajastatud lisaks otsuse kirjeldavale osale ka otsuse põhjendavas osas, samuti olid menetlusosaliste ja kohtu seisukohad esitatud läbisegi. Otsuse kirjeldavas osas märgitakse loogilises järjekorras lühidalt ja olulist sisu esile tuues esitatud nõuded ja nende kohta esitatud väited, vastuväited ja esitatud tõendid (TsMS § 442 lg 7). Otsuse põhjendavas osas märgitakse kohtu tuvastatud asjaolud ja nendest tehtud järeldused, tõendid, millele on rajatud kohtu järeldused, samuti seadused, mida kohus kohaldas (TsMS § 442 lg 8). Seega pidanuks maakohus menetlusosaliste seisukohad lühidalt esitama otsuse kirjeldavas osas, mitte põhjendavas osas. Asjaolude uus ja täiendav refereerimine otsuse põhjendavas osas ei ole vajalik ega kooskõlas menetlusõiguse normiga. Siiski pole tegu sellise menetlusnormi rikkumisega, mis tooks kaasa maakohtu otsuse tühistamise või teistpidise otsusega tegemise.
5. Maakohus leidis õigesti, et kostja II ei vastuta hageja ees. Kostjal II ei ole lepingulisi suhteid hagejaga, samuti ei anna alust kostja II suhtes hagi rahuldamiseks hageja väide, et kostja II kasutas laenu isiklikuks otstarbeks. Esitatud kujul ei ole nõue kvalifitseeritav ÄS § 187 järgi, mille lõige 4 võimaldab nõuda kahju hüvitamist osaühingule (kostjale I), mitte aga võlausaldajale endale. Selle sätte alusel on võlausaldajal õigus nõuda võlgniku vara suurendamist, esitades kahju hüvitamise hagi võlgniku juhatuse liikme vastu võlgniku kasuks (vt Riigikohtu otsus nr 3-2-1-129-14, p 16). Seega ei ole hagejal võimalik ÄS § 187 järgi nõuda raha väljamõistmist endale. ÄS § 187 alusel esitatava nõude eelduseks on asjaolu, et juhatuse liige on rikkunud oma kohustusi osaühingu ees ning sellega tekitanud varalist kahju osaühingule.
6. Nõue kostja II vastu ei kuulu rahuldamisele ka

§ 1043jj järgi.

Kahju õigusvastasest tekitamisest tuleneval süül põhineva deliktilise vastutuse kohaldamiseks peab hageja tõendama kostja teo, kahju, põhjusliku seose kostja teo ja kahju vahel ning teo õigusvastasuse. Kui hageja on tõendanud, et kostja on põhjustanud õigusvastaselt kahju, siis vabaneb kostja vastutusest, kui ta tõendab oma süü puudumise (vt ka RKTKo nr 3-2-1-101-16, p 15; RKTKo nr 3-2-1-3816, p 11). Hageja ei ole tõendanud endale kahju tekkimist, kuna tal on nõudeõigus samas ulatuses kostja I vastu. Samuti ei anna alust

§ 1043

kohaldamiseks hageja väide, et kostja I ei ole kajastanud hageja nõuet enda raamatupidamisdokumentides. Teise isiku raamatupidamiskohustuse täitmine või mittetäitmine ei muuda hageja ja kostja I lepingu sisu ja nõude ulatust. Õigusvastast kahju ei põhjusta ka see, millisel viisil kostja I laenu kasutab. Isegi juhul, kui kostja I andis raha edasi kostjale II, ei tekita see automaatselt hagejale kahju. Samuti ei ole laenu edasi andmine teisele isikule laenulepingu (

§ 396

) rikkumine, kuna laenusaaja võib laenu vabalt valitud eesmärgil kasutada, kui ei ole lepitud kokku teisiti. Ringkonnakohus sedastab, et hageja võttis tagamata laenu andmisega märkimisväärse krediidiriski, mispärast võib laenu tagasi saamine olla raskendatud. Kuna laenu ei taganud käendus või asjaõiguslik tagatis, ei saa seda tagasi nõuda kolmanda isiku (kostja II) vara arvel. 10. Maakohus jättis õiguspäraselt välja nõudmata kostja I arvelduskonto väljavõtte ega rikkunud sellega menetlusõiguse norme. Kui tõendit esitada sooviv menetlusosaline ei saa tõendit ise esitada, võib ta taotleda kohtult tõendite kogumist (TsMS 236 lg 2). Seejuures tuleb aga arvestada seda, et taotluse saaks TsMS § 238 lg 1 järgi rahuldada vaid siis, kui kogutav tõend on asjakohane ja lubatav. Kostja I arvelduskonto väljavõte ei ole asjakohane tõend, kuna hageja laenulepingust tulenevat suhet ei mõjuta see, kuidas kostja I laenu kasutas. 6 11.

§ 113

lg 8 kohaselt võib viivise maksmiseks kohustatud isik nõuda selle vähendamist vastavalt

§-s 162 sätestatule. Tegu on kohtu kaalutlusotsusega, kuhu sekkub kõrgema astme kohus vaid siis, kui madalama astme kohus tegi kaalutlusvigu. Ringkonnakohus leiab, et maakohus põhjendas viivise vähendamist, leides, et viivis on ebamõistlikult suur, ning tehtud kaalutlus on kooskõlas materiaal- ja menetlusõigusega. 12. Ringkonnakohus jätab apellatsioonimenetluse kulud TsMS § 171 lg 1 alusel hageja kanda, kuna apellatsioonkaebus jäeti rahuldamata. Hageja menetluskulud ringkonnakohtus olid 2 139,50 eurot (sh riigilõiv 1100 eurot), kostjate menetluskulu oli 300 eurot. Kostjate menetluskulu ringkonnakohtus 300 eurot on vajalik ja põhjendatud ning kuulub väljamõistmisele. Kostjad taotlesid TsMS § 177 lg 4 alusel hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates otsuse jõustumisest kuni selle täitmiseni välja mõista viivis

§ 113lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses.

/digitaalselt allkirjastatud/ Viivi Tomson /digitaalselt allkirjastatud/ Kersti Kerstna-Vaks 7 /digitaalselt allkirjastatud/ Andra Pärsimägi