KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Tsiviilasja number 2-18-16065 Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2020, Tartu Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Indrek

) § 158 järgi aegunud. 500 euro tasumist tõendab see, et võlakirjast tuleneva kohustuse suurus on 15 500 eurot, kuid nõudeavalduses on märgitud nõude suuruseks 15 000 eurot.

1. Kostja vaidles hagile vastu, palus jätta selle rahuldamata ning kohaldada hagis esitatud nõude suhtes aegumist. Menetluskulud palus kostja jätta hageja kanda. Võlakirjast tulenev nõue muutus sissenõutavaks
2. jaanuaril 2015 ja aegus

§ 146lg 1 järgi 1. jaanuaril 2018. Hageja esitas nõude 13. juunil 2018. Aegumise 2

§ 147

esimesest lausest, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 142

lg 1 järgi õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) aegub seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt

§ 146lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Praeguses asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik pidi võlakirjast tuleneva kohustuse täitma hiljemalt

1. detsembril
2. Hageja leidis, et kuivõrd võlgnik maksis talle
3. juulil 2016 sularahas 500 eurot, ei ole nõue aegunud, vaid aegumistähtaeg on

§ 158lg 1 kohaselt alanud uuesti.

Maakohus hagejaga ei nõustunud. Maakohus leidis, et kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et võlgnik maksis talle

1. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks, aegus hageja nõue
2. jaanuaril
3. Kostja väidete kohaselt ei oleks ka võlgnik oma vahendite arvelt
4. aastal hagejale 500 eurot maksta saanud, sest pankrotimenetluses kogutud andmete alusel puudusid võlgnikul sel ajal sissetulekud ja rahalised vahendid. Hageja ei ole kõnealuse halduri seisukoha osas vastuväidet esitanud (tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 231 lg 4).
5. Hageja palus
6. aprillil 2019 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada või saata asi uueks läbivaatamiseks Viru Maakohtule. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.
7. Kostja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda.
8. Tartu Ringkonnakohus rahuldas
9. augusti
10. a otsusega hageja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse ja saatis asja maakohtule uueks läbivaatamiseks alates eelmenetluse staadiumist. Ringkonnakohtu otsuse juhiste kohaselt pidi maakohus asja uuel läbivaatamisel viima asjas läbi sisulise eelmenetluse ning võimaldama hagejal esitada tõendeid võlgnevuse osalise tasumise kohta. Hageja poolt vastavate tõendite esitamisel pidi maakohus andma kostjale võimaluse esitada omapoolne seisukoht hageja tõenditele ning vajadusel omapoolsed tõendid. Samuti pidi maakohus võtma seisukoha menetluskulude kohta, mille kandmisest hageja vabastati. 3

§ 147

esimesest lausest, et aegumistähtaeg algab nõude sissenõutavaks muutumisega, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. VÕS § 82 lg 7 esimese lause kohaselt muutub kohustus sissenõutavaks, kui võlausaldajal on õigus nõuda kohustuse täitmist.

§ 142

lg 1 järgi aegub õigus nõuda teiselt isikult teo tegemist või sellest hoidumist (nõue) seaduses sätestatud tähtaja (aegumistähtaeg) jooksul. Pärast nõude aegumist võib kohustatud isik keelduda oma kohustuse täitmisest. Vastavalt

§ 146lg-le 1 on tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg kolm aastat.

Asjas puudub vaidlus selles, et võlgnik pidi võlakirjast tuleneva kohustuse täitma hiljemalt

1. detsembril
2. Maakohus ei pidanud tõendatuks hageja väidet, et võlgnik maksis talle
3. juulil 2016 sularahas 500 eurot. Seega ei alanud aegumistähtaeg

§ 158lg 1 alusel uuesti. Maakohus kuulas hageja taotlusel tunnistajana üle võlgnik Victor Kuprini ning võttis Ts

MS § 2681 alusel vande all seletuse hagejalt. Maakohtu jaoks ei olnud eluliselt usutav, et võlgnik, kellel puudusid sissetulekud, maksis väidetavalt esimesest tuttava juures tehtud töö eest saadud rahast 500 eurot võlakirjast tuleneva võlgnevuse katteks, mida ta isiklikult peale selle kirjutamist ei olnud näinud. Samuti on küsitav, kuidas võlgnik pidas vajalikuks maksta 500 eurot just laenukohustuse katteks ning kuidas tema lapsed seda elatisena ei vajanud. Asjas puuduvad kirjalikud või muud taasesitatavas vormis tõendid, tõenditeks on üksnes kohtuistungil antud vastuolulised ütlused. Vastuolulised vande all antud ütlused annavad maakohtule alust kahelda hageja ja tunnistaja ütluste usaldusväärsuses (TsMS § 238 lg 5). Kostja väidete kohaselt ei oleks ka võlgnik oma vahendite arvelt

1. aastal hagejale 500 eurot maksta saanud, sest pankrotimenetluses kogutud andmete alusel puudusid tal sel ajal sissetulekud ja rahalised vahendid. Hageja ei ole kostja kõnealuse seisukoha osas vastuväidet esitanud. Kuivõrd hageja ei ole tõendanud, et võlgnik maksis talle
2. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks, aegus hageja nõue
3. jaanuaril
4. MENETLUSOSALISTE TAOTLUSED JA PÕHJENDUSED
5. Hageja palub
6. mail 2020 esitatud apellatsioonkaebuses maakohtu otsuse tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda. Apellatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on maakohus jätnud põhjendamata, miks hageja väide võla osalise tasumise kohta ei ole tõendatud asjaoluga, et võlakirjas ja nõudeavalduses on erinevad summad. Summade 500-eurone vahe tõendab, et võlgnik tasus 500 eurot. Lisaks kinnitavad võlakirjast tuleneva kohustuse täitmist hageja vande all antud seletus ja tunnistaja ütlused. Tõenditele ebaõige hinnangu andmise tõttu kohaldas maakohus ebaõigesti

§ 142lg-t 1. Hageja palub ringkonnakohtul anda hinnang hageja esitatud tõendite kohta. 4

§ 146

lg 1) või on nõude aegumine katkenud ja alanud uuesti (

§ 158lg 1).

Hageja väitel on nõude aegumine katkenud, kuna võlgnik maksis talle

1. juulil 2016 sularahas 500 eurot võlakirjast tuleneva kohustuse katteks. Eelmärgitu üle on pooltel vaidlus ka apellatsioonimenetluses.
2. Apellatsioonkaebuse väited ei anna alust maakohtu otsuse muutmiseks või tühistamiseks. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ega pea TsMS § 654 lg-st 6 juhindudes vajalikuks neid kõiki korrata.
3. Vastuseks hageja apellatsioonkaebuse väidetele märgib ringkonnakohus lühidalt järgmist. 13.
4. Hageja tugineb apellatsioonkaebuses sellele, et maakohus rikkus TsMS § 232 lg-t 1, kuna ei arvestanud otsuse tegemisel kõikide asjaolude ja tõenditega. Hageja arvates kohaldas maakohus menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ebaõigesti materiaalõiguse normi (

§ 142

lg 1), mistõttu tuleb maakohtu otsus tühistada ning teha uus otsus, millega hagi rahuldada. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole hageja etteheide põhjendatud. 13.2.

§ 158

lg 1 järgi katkeb aegumine ja algab uuesti kohustatud isiku poolt nõude tunnustamisega. Nõude tunnustamine võib sama paragrahvi teise lõike järgi seisneda õigustatud isikule võlgnetava osalises tasumises, intresside maksmises, tagatise andmises või muus teos. Nõude tunnustamisena võivad olla käsitletavad kõik faktilised teod, millest tuleneb võlgniku võla tunnustamise tahe. Maakohus on õigesti leidnud, et vaidluse korral peab võlausaldaja (praegusel juhul hageja) tõendama, et nõue ei ole aegunud ning aegumine on kohustuse osaliselt täitmise või kohustuse tunnistamise tõttu alanud uuesti. 13.3. Maakohus leidis, et hageja nõude aegumine ei ole katkenud. Ringkonnakohtu arvates on maakohus esitatud tõendeid hinnanud kooskõlas TsMS § 232 lg-tega 1 ja 2 ning 5