← Eesti

2-20-5671/30

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis Otsuse avalikult teatavakstegemise aeg ja koht kohtunik Toomas Talviste 12. november 2020, Pärnu Maakohtu Pärnu kohtumaja kantselei

) järgi on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemist (

§ 8

¹) või lapsendamist (

§-d 13 ja 14) puudutavalt. Lisaks saab vanem taotleda lapsele uue perekonnanime andmist olukorras, kus vanem taotleb endale uut perekonnanime (

§ 16lg 1).

Muudel juhtudel ei näe nimeseadus ette lapse perekonnanime muutmise võimalust. Vaidlust ei ole selles, et lapse perekondlikes suhetes ei toimu õiguslikke muudatusi. Samuti ei ole tegemist olukorraga, milles lapse ema taotleks uue isikunime andmist, selline protseduur on YYl tehtud minevikus. 3.2.

  1. Kostja ei mõista, kuidas laps ei kuulu enam tema perekonda. Väide lapse lapsendatusest nimevahetuskaasuses on kostja meelest lubamatu ja ka eetiliselt vastuvõetamatu. Lapse põlvnemine kostjast muutunud ei ole. Kohtupraktika kohaselt on perekonnanime stabiilsus laste huvides. Lapse perekonnanime muutmine traumeeriks last väga, arvestades, et tema sõprusringkondadele on see justkui uudis sellest, et tema isa ei hooli temast. Kahtlematult põhjustab see lapsele palju negatiivseid tundeid, mille kõrval lapse väidetav soov kanda ühist perenime ema ja tema ühise elukaaslasega kahvatub. 3.2.
  2. Lapse nime kontinuiteedi põhimõte tuleneb nii Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 9 lg 1 teisest lausest kui ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 7 lg-st 1, mille järgi on igal lapsel alates sünnihetkest õigus oma nimele, ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 8 lg 1 järgi peavad osalisriigid austama lapse õigust säilitada oma identiteet (sh nimi). Eeltoodust tulenevalt on eelduslikult lapse huvides tema senise nime säilitamine ning nime muutmine on põhjendatud vaid üksikutel juhtudel. Hageja soovib lapse nime ära muuta ega tee seda lapse huvidest lähtuvalt. 3.2.
  3. Lapse ema on alates poolte abielulahutusest teinud kõik endast oleneva, et lapse ja isa suhted oleks takistatud ning on õhutanud ebamugavust kostja kui isa ja hageja kui lapse vahel. Ka kohtule esitatud nimemuutmise ainuõiguse saamise avaldus on üks selliseid tegusid, millega avaldaja heidutab kostja ja lapse vahelist suhet. Avaldaja solvab lapse kiindumust 4

(10)Tsiviilasi nr 2-20-5671 isasse, ning laps kannatab selle all hingeliselt. Laps elab avaldajaga ning kostjal puudub võimalus avaldaja kirjeldatud negatiivset mõju lapsele takistada; kostjal puudub võimalus kuidagi ohjata sellist lapse ema tegevust, sest laps on füüsiliselt ema mõjusfääris. Eelnev aga ei tähenda, et kohus peaks alluma avaldaja sellekohastele soovidele veelkord ja last ning kostjat kahjustavalt ja solvavalt tegutseda. 3.2.
  1. Ei vasta tõele, et pärast uuest kooselust laste sündimist ei ole kostjal „enam huvi otsida tütar Xga toimivat isiklikku kontakti“. Kostjal on lapsega isiklik kontakt. Kostja ei kohtu lapsega mitte selle tõttu, et ta ei sooviks seda teha, vaid avaldaja pideva takistamise tõttu. Avaldaja takistab pidevalt kohtu kaudu kokku lepitud suhtluskorra täitmist. Seega on perekonnanimi jäänud veel last kostjaga ühendavaks lüliks ning lapse huves ei ole kindlasti võtta ära see element suhtest oma isaga. Kuna on tegemist ka tüdruklapsega, siis on tõenäoline, et laps muudab tulevikus oma perekonnanime ka abielludes. Selline mitmekordne nimevahetus on lapse identiteedi lõhkumine. 3.2.
  2. Argument, et perekonna toimimiseks on avaldajal, tema abikaasal ja lapsel vaja ühist perekonnanime, ei ole tänapäevane. Tänapäeva mõistes ei ole ebaharilik, et laps kutsub ema uut elukaaslast samuti isaks. Lapse ema poolne lapse perekonnanime muutmise plaan mõjub lapsele kahjulikult juba ainuüksi selle tõttu, et ema on kaasa läinud ebakohase väärtushinnanguga, nagu oleks nimemuudatust emale ja tema abikaasale vaja perekonda kuulumiseks. Nimemuutust on siinses kohtumenetluses esitatud isa lapse elust välja lõikamise sümbolina, mida ei tohiks lapsele üldse propageerida. Lapsel on õigus oma suhtele isaga ning seejuures on lapse isa ja temapoolsed sugulased lapse lähikondsed, kellega suhtluse takistamine juba on lapsele halvasti mõjunud. Selle asemel, et soodustada lapse-isa suhtlust, on YY otsustanud lapse niigi kahjustatud tunnetel mängida ning lapse elust tema isa veelgi lõplikumalt eemaldada. Kirjeldatud käitumine on kõike muud kui lapse huvidega arvestamine ja lapse huvides käitumine. Käesoleval ajal on laps juba x-aastane, mis tähendab, et ta saab juba x aasta pärast endale ise uut perekonnanime valida. Kostja kindlasti ei lubaks lapse perekonnanime muutmist ema uue abikaasa nimeks. Abielu võib lahutada, kuid isa-tütre suhe on eluaegne. 3.2.
  3. Kostja viitab, et lapse emal oli õigus abielludes jätta endale lapse perekonnanimi, kuid ta eelistas lapsega ühisele perekonnanimele oma uue abikaasa perekonnanime. Kostja ei pea õigeks, et lapse soovi hetkel arvesse võetakse, sest lapse vanusest tulenevalt ei ole ta võimeline vastu võtma üsna olulisi, et mitte öelda elumuutvaid otsuseid.
  4. Eestkosteasutuse seisukoht Kohus on menetlusse kaasanud lapse elukohajärgse omavalitsuse Xxxx xxxxx (TsMS § 552 lg 2 alusel) ja andnud tähtaja seisukoha YY haginõude osas seisukoha esitamiseks. Xxxx xxxxx seisukoht (I kd tl 59-62) põhineb nii asja materjalidel kui suhtlemisel vanemate ja lapsega (teostati kodukülastus). Laps tõi lastekaitseametnikule välja, et ei soovi isaga suhelda ja tema juurde minna viimase halvustavate sõnavõttude pärast ema suhtes. Xl on väga tugev emotsionaalne side oma perekonnaga ja pereliikmete kohta halva kuulmine tekitab temas vastumeelsust teise vanema suhtes. Laps selgitas, et mitte keegi ei takista tal isaga suhelda, kuid tal endal on selles suhtes kindel vastumeelsus. Lisaks ei tunne, et ta oleks seotud CCga ja tunneb kuuluvust oma praegusesse perekonda. Laps kinnitab, et nime muutmise teema püstitus siis, kui ema uuesti abiellus ja võttis uue abikaasa perekonnanime. X märgib, et on muutnud erinevates sotsiaalmeedia kanalites oma perekonnanime xxxxxxxx, kuna nii tunneb ta suuremat seotust perekonnaga. Nime vahetus on lapse jaoks ääretult oluline ja suurendab kuuluvustunnet. 5
(10)Tsiviilasi nr 2-20-5671 Erinev perekonnanimi on tekitanud lapse ema sõnul probleeme ka reisimisel ja seda põhjusel, et tihti ei ole olnud võimalik saada CC poolset luba, et laps võib reisida välisriiki. Suhtluses CCga toob viimane välja, et ei ole nõus andma vabatahtlikult nõusolekut lapse nime muutmiseks kuna leiab, et tegemist on lapse emapoolse mitte lapse enda sooviga. Eestkosteasutus saab vestlusele tuginedes öelda, et tegemist on lapse enda kindla sooviga ja isa poolne vabatahtlik nõusoleku andmine nime muutmiseks aitaks äkki ka kaasa omavaheliste suhete paranemisele isa ja lapse vahel. Sellega näitaks isa, et hoolib lapse arvamusest ja tema jaoks on lapse soov tähtis ja oluline.

§ 16

lg 1 sätestab, et isikule uue eesnime, perekonnanime või isikunime andmiseks esitab isik vormikohase avalduse perekonnaseisuasutusele. Sellega koos võib taotleda ka isiku alaealistele lastele uue perekonnanime andmist. Käesoleval hetkel on YY taotlenud enesele uue perekonnanime (abiellunud) ja soovib lapse perekonnanime muuta pärast seda kui tema perekonnanimi on juba muutunud. Lõpliku otsuse selles osas saab teha haldusorgan. Xxxx xxxxx lastekaitsenõunik on suhelnud antud teemal ka Pärnu Linnavalitsuse Perekonnaseisu- ja rahvastikuregistritoimingute osakonnaga ja saanud sealt vastuseks, et nime muutmisel lähtutakse kohtumäärusest ja kui määruses on selgelt sõnastatud, et ühel vanemal on nime muutmise suhtes otsustusõigus, siis sellekohase kande tegemine on võimalik. Xxxx xxxx eestkosteasutusena on seisukohal, et XXl on tugev ja lähedane suhe oma praeguse perekonnaga, kelle liikmete hulka ta kuulub. Kuuluvustunnet aitab aga toetada ja suurendada ühine perekonnanimi oma ema ja tema abikaasaga. Lapse vanus ja areng võimaldavad hinnata, et tegemist on lapse kindla sooviga ja eestkosteasutus ei näe põhjust, miks kohus ei võiks sellelaadse otsuse tegemist kaaluda.

  1. Kohus vestles XXga isiklikult nelja silma all kooli territooriumil 29.09.
  2. Laps kinnitas soovi nime vahetada ja teatud vastumeelsust isaga suhelda, sest isa ei pidavat ema koha hästi rääkima ja isal on neli väiksemat last – isaga koos olles ei saa X piisavalt tähelepanu. X on vahetanud oma perekonnanime „xxxxxxxx“ nii Facebooki kontol kui gmaili aadressis. Samas kinnitas laps, et ema nimevahetuse ajal tema kui lapse nime vahetus ei olnud jututeemaks.
  3. Kohtuistung (millele vahetult eelnes kohtueelistung) toimus 30.09.2020 (protokoll II kd tl 22-28). Menetlusosalised jäid oma seisukohtade juurde. CC selgitas, et nägi tütart viimati 2018.aastal, kuid kuni kohtumenetluseni on suhelnud temaga telefoni teel. Seni ei ole isa taotlenud lepitusmenetlust või kehtiva suhtluskorra muutmist, sest ei pea õigeks lapse äravõtmist temaga suhtlemiseks kas politsei või kohtutäituriga. YY täpsustas, et lapsetoetus on 60 eurot kuus ja see laekub temale. Kohaldatav õigus, tuvastatud asjaolud, kohtu põhjendused
  4. TsMS § 436 lg 2 kohaselt kohus rajab otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele. Sama paragrahvi lõike 3 kohaselt kohus võib tugineda otsust tehes üksnes tõenditele, mida pooltel oli võimalik uurida, ja asjaoludele, mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. TsMS § 436 lg 7 järgi ei ole kohus seotud poolte esitatud õiguslike väidetega.
  5. Vastavalt TsMS § 438 lg 1 sätetele hindab kohus otsust tehes tõendeid, otsustab, mis asjaolud on tuvastatud, millist õigusakti tuleb asjas kohaldada ja kas hagi kuulub rahuldamisele. TsMS § 232 lg 1 alusel hindab kohus seadusest juhindudes kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlusosalise esitatud väide on tõendatud või mitte. Kohus käsitleb esmalt (otsuse punktid 9 - 13) XX hagi ja seejärel (otsuse punktid 14 - 17) YY nõuet. 6

(10)Tsiviilasi nr 2-20-5671
  1. Nähtuvalt hagile lisatud Harju Maakohtu xx xx xxxx määrusest tsiviilasjas nr x-xx-xxxxxx (p 15) on hageja vanemad YY ja CC leppinud kokku, et kostja tasub elatist hageja ema pangakontole igakuiselt 22-ks kuupäevaks summas 240 eurot.
  2. Riigikohus on oma lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11 (p 25 ja 26) märkinud, et kui elatisehagi kohta on jõustunud kohtuotsus, seob see TsMS § 457 lg 1 järgi menetlusosalisi ja välistab reeglina samas asjas uuesti kohtusse pöördumise. TsMS § 459 lg 1 järgi on siiski võimalik esitada kohtulahendiga kindlaksmääratud elatise muutmiseks hagi, kui maksete suurust või kestust mõjutavad asjaolud, mille alusel on tehtud nõude rahuldamise otsus, on oluliselt muutunud ja hagi esitamise aluseks olevad asjaolud on tekkinud pärast asja arutamise lõpetamist, mille kestel oleks võinud haginõuet suurendada või vastuväiteid esitada. Kohtulahendiga väljamõistetud elatise suuruse muutmiseks on alust, kui lapse vajadused ja/või vanema(te) varaline seisund on võrreldes kohtulahendi tegemise aluseks olnud asjaoludega muutunud.
  3. Samuti on korduvates kohtulahendites märgitud, et elatise suuruse muutmise asjades peab kohus võtma aluseks eelmise kohtulahendi asjaolud ja tuvastama, kas need on sedavõrd muutunud, et annavad alust elatise suurust muuta, kusjuures kumbki pool peab üldjuhul tõendama nende asjaolude muutumist, millele tema väited või vastuväited tuginevad (vt Riigikohtu
  4. detsembri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-125-11 p 15, 29.04.2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-15 p 10 jt).
  6. Lisaks võimalikule muutusele faktilistes asjaoludes (vanemate ülalpidamisvõime, lapse vajadused) võivad muudatused olla ka õiguslikud. Selleks võib muuhulgas olla elatise miinimummäära suurenemine, millele viidatakse nt Riigikohtu 28.10.2015 lahendis tsiviilasjas nr 3-2-1-124-15 (p 12 ja 13). Elatise miinimummääraks on vastavalt kehtiva PKS § 101 lg 1 sätetele pool Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära. Hageja on õigesti esile toonud, et oma olemuselt on tegemist imperatiivse normiga, kuivõrd sõnastuse kohaselt „ei või elatis olla väiksem“. Eelmise kohtulahendi tegemise ajal 2015.aastal oli elatise miinimummääraks 195 EUR, käesoleval aastal on see aga juba 292 EUR. Riigikohus on lahendis asjas nr 3-2-1-35-17 (p 34) märkinud, et elatise suuruse muutmise aluseks võib olla ka üksnes elatise miinimummäära suurenemine (s.t ilma muutusteta faktilistes asjaoludes). Sel juhul saab vähemasti üldjuhul eeldada, et muutunud on ka laste vajadused ja seda ei ole vaja eraldi tõendada. Hageja on küll nimetatud asjaolu kinnitamiseks esitanud hulgaliselt tõendeid (arvutused, maksekorraldused), kuid kuna kostja ei ole esitanud väidet, et hageja vajadused jäävad alla 584 euro (Riigikohtu korduva praktika järgi on eelduslikud ühe vanema kulutused lapsele pool miinimumpalgast ja seeläbi minimaalsed vajadused miinimumpalga suuruses), puudub vajadus käesolevas lahendis hageja vastavaid tõendeid käsitleda. Seega on miinimumelatise suurenemine hagi alusena laste vajaduste muutumisega eelduslikult seotud ja hageja on seda viidetega lapse vanuse/vajaduste suurenemisele ka toetanud. Olukorras, kus lapse vanemad on kokkuleppel pidanud hageja ülalpidamiseks 2015.aasta alguses kohaseks elatiseks 123% kehtivast miinimummäärast (195 EUR võrrelduna 240-ga), ei ole mõistlik eeldada, et ligemale 6 aastat hiljem on kohaseks elatiseks vaid 82% kehtivast miinimummäärast (240 EUR võrrelduna 292-ga). Vähemalt selliseid asjaolusid esitatud ei ole. Seega saab kohus määrata/muuta elatise suurust lõppastmes väiksemana miinimumelatisest vaid seaduses sätestatud juhtudel, millised on esile toodud PKS § 102 lõikes
  7. Samadest õiguslikest põhjendustest on pärast märgitud Riigikohtu lahendeid korduvalt lähtunud ka ringkonnakohtud (nt Tallinna Ringkonnakohtu lahendid sarnaste asjaoludega ehk kompromissile järgnevates elatise suuruse muutmise nõuetega lahendites nr 2-17-16290 ja 2-19-10167).
  8. PKS § 102 lg 2 kolmas ja neljas lause võimaldavad määrata elatise alla miinimummäära mõjuval põhjusel, esitades mitteammendava loetelu võimalikest põhjustest (kohustatud 7
(10)Tsiviilasi nr 2-20-5671 vanema töövõimetus, teine halvemasse olukorda jääv laps), millele kohtupraktika on lisanud veel mõjuvaid põhjuseid (nt lapsetoetuste arvestamine, lapse ja kohustatud vanema vahetu koosolemise käigus toimuv ülalpidamine). Käesolevas asjas ei ole kostja aga selliseid mõjuvaid põhjuseid esile toonud. Kostja ei viita vaatamata oma neljale teisele alaealisele lapsele enda varalisest seisundist tulenevale võimetusele miinimummääras elatist maksta või asjaolule, et miinimummääras hagejale elatise tasumine paneks tema teised lapsed halvemasse olukorda. Kostja ei ole sõnaselgelt taotlenud ka hageja emale laekuva lapsetoetuse arvestamist elatise suuruse muutmisel, kuigi isegi sellise taotluse olemasolul tuleks kostja varalist seisundit arvestada. Kohus küll nõustub põhimõtteliselt kostja viidetega nii RAKE 2010-2012 uuringule kui 2020.a valminud lapse vajaduspõhise miinimumelatise uuringule ja leiab, et need annavad koostoimes Riigikohtu mitmete viidetega aluse kahelda, kas miinimumelatis praegusel kujul on põhjendatud, kuid need ei muuda ära kehtivat PKS regulatsiooni, mida kohus ülalpool välja tõi. Kuni seadusandja ei ole PKS § 101 lõikest 1 tulenevat põhimõtet muutnud ja PKS § 102 lg 2 kohaldamise eeldused ei ole täidetud, ei saa väiksemat elatist määrata. Kostja viidatud uuringud ei ole iseenesest PKS § 102 lg 2 mõttes mõjuvaks põhjuseks ja seega tuleb XX hagi rahuldada. Kohus muudab varasema kohtumäärusega kokkulepitud elatise suuruse alates hagi esitamisest (16.04.2020) poole Vabariigi Valitsuse kehtestatud kuupalga alammäära suuruseks (käesoleval aastal 292 eurot) ja mõistab selle summa kuni hageja täisealiseks saamiseni kostjalt välja.
  1. Puutuvalt YY nõuet peab kohus õigeks sissejuhatuseks märkida, et kuigi kohus menetles seda hagimenetluses, saab ja peab siinkohal silmas pidama hagita menetluse uurimispõhimõtet (TsMS § 477 lg 5 ja 7) ja lapse huve. Kohus menetles nõuet hagimenetluses vaid TsMS § 550 lõikest 2 tuleneval põhjusel, sest hagi esitati lapse ja ema poolt ühist esindajat omades ja koos elatise suuruse muutmise nõudega (viimane ei ole hagita menetluses lahendatav nõue). Eraldi esitatuna olnuks tegemist hagita menetlusega TsMS § 550 lg 1 p 2 kohaselt. Sel põhjusel on kohus menetlusse seisukoha andmiseks TsMS § 552 kohaselt kaasanud ka lapse elukohajärgse kohaliku omavalitsuse ning kuulanud lapse isiklikult ära (TsMS § 5521).
  2. Asjas puudub vaidlus selles, et lapse XX vanemad YY ja CC omavad lapse suhtes ühist hooldusõigust, v.a otsustusõigus lapse igakordse viibimis- ja elukoha osas. See tuleneb ka vanemate vahel sõlmitud kompromissi punktist 1, mis kinnitati asjas esitatud ning juba ülalpool viidatud Harju Maakohtu xx xx xxxx määrusega tsiviilasjas nr x-xx-xxxxxx. Kuivõrd nime muutmise osas vanemad kokkuleppele jõudnud ei ole ning see küsimus ei ole hõlmatud lapse igakordse viibimis- või elukoha otsustusõigusega, saab küsimuse PKS § 119 mõtte kohaselt lahendada üksnes kohus ühe vanema (käesoleval juhul ema) taotluse alusel. PKS § 123 ja lastekaitseseaduse § 21 kohaselt tuleb sellisel juhul teha lahend esmajoones lapse huvidest lähtuvalt, arvestades kõiki asjaolusid ja asjaomaste isikute õigustatud huvi. Kohus ei otsusta nime muutmise küsimust taotluse esitanud vanema eest, vaid võib anda temale õiguse otsustada seda üksi, s.o ilma teise vanemata. Seejuures tuleb kohtul kaaluda, kas vanem suudab ja soovib vaidlusaluse küsimuse lapse huvidest lähtudes otsustada.
  3. Asjassepuutuvaks kohtupraktikaks on käesolevas asjas kahtlemata Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-96-
  4. Selle punktides 21 ja 22 on muuhulgas sedastatud järgmised põhimõtted: „Lapse nime kontinuiteedi põhimõte tuleneb nii Eesti Vabariigi lastekaitse seaduse § 9 lg 1 teisest lausest kui ka ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 7 lg-st 1, mille järgi on igal lapsel alates sünnihetkest õigus oma nimele, ning ÜRO lapse õiguste konventsiooni art 8 lg 1 järgi peavad osalisriigid austama lapse õigust säilitada oma identiteet (sh nimi). Eeltoodust tulenevalt on eelduslikult lapse huvides tema senise nime säilitamine ning nime muutmine on põhjendatud vaid üksikutel juhtudel./…/ 8
(10)Tsiviilasi nr 2-20-5671 Lisaks märgib kolleegium, et isegi juhul, kui avaldaja saaks õiguse otsustada laste perekonnanime muutmise üle, võiks laste perekonnanime muutmine olla takistatud lapse perekonnanime kohta seaduses sätestatud piirangute tõttu. Lapsele perekonnanime andmine ja selle muutmine on reguleeritud nimeseaduses.

§ 8

lg 1 järgi antakse lapsele vanemate ühise perekonnanime korral vanemate perekonnanimi, vanemate erinevate perekonnanimede korral ühe vanema perekonnanimi ja seadusliku isa puudumise korral ema perekonnanimi. Seega antakse lapsele tema vanema(te) perekonnanimi ja see näitab lapse perekondlikku kuuluvust. Lapse perekonnanime muutmine ei ole, arvestades lapse nime kontinuiteedi põhimõtet, üldjuhul ilma seaduses sätestatud aluseta lubatud. Nimeseaduse järgi on lubatud anda lapsele uus perekonnanimi eelkõige juhul, kui toimuvad õiguslikud muudatused lapse perekondlikes suhetes, sh lapse põlvnemist (

§ 8

¹) või lapsendamist (

§-d 13 ja 14) puudutavalt. Lisaks saab vanem taotleda lapsele uue perekonnanime andmist olukorras, kus vanem taotleb endale uut perekonnanime (

§ 16lg 1).

Muudel juhtudel ei näe nimeseadus ette lapse perekonnanime muutmise võimalust. Ülalmärgitut arvestades ei saa vanem(ad) ka hooldusõiguse või vastava otsustusõiguse olemasolu korral lapse perekonnanime alati oma soovi kohaselt muuta, arvestamata seaduses sätestatud piiranguid. Seega võiks ka avaldajale otsustusõiguse andmise korral jääda avaldaja taotlus lastele endise perekonnanime andmiseks rahuldamata, kui nimeseaduse järgi ei ole alust laste nime muuta.“ Sisuliselt ei ole Riigikohtu nimetatud lahendis viidatud seadusesätted lahendi tegemise ajaga (lahend tehti 29.10.2015) võrreldes tänaseni muutunud. Vaidlus puudub selles, et hageja abiellus BB xx xx xxxx ning omades enne abiellumist kostja perekonnanime „xxxxx“ (mille ta võttis abielludes kostjaga xxxx.aastal), muutes selle abiellumisel „Y“

§ 10lg 2 p 1 alusel.

Ei abiellumisel ega enne seda ei ole hageja avaldanud soovi koos enda nime muutmisega

§ 16

lg 1 teise lause kohaselt muuta koos temaga elanud/elava X perekonnanime, ta ei pöördunud selleks nõusoleku saamiseks ei kostja poole ega nõusoleku mittesaamisel kohtu poole. Kohtu hinnangul ei ole asjakohane ega seadusega kooskõlas olev eestkosteasutuse seisukohas viidatud arvamus, et nimeseaduse sätetele vaatamata oleks lapse emal hagi rahuldamise korral siiski õigus lapse perekonnanime muuta nimeks „xxxxxx“. Erinevalt hageja positsioonist leiab kohus, et tänaseks ehk ligemale 3 aastat pärast enda nime muutmist ei saa hageja lapse nime muutmist

§ 16

lg 1 alusel taotleda ja seda taotlust ei saa perekonnaseisuasutus kehtiva õiguse pinnalt rahuldada. Tegemist ei ole ema perekonnanime muutmisega kaasuva lapse perekonnanime muutmisega, kuivõrd ema perekonnanime muutmine on juba aastaid tagasi aset leidnud. Seega ei oleks hagi rahuldamisel otsus selles osas täidetav, seda sõltumata lapse enda soovist ja seisukohast, milles kohus ja eestkosteasutus lapsega suheldes veendusid. Lapse soovi nime muuta väljendab ka tema enda initsiatiivil sotsiaalmeedias ja e-posti aadressideks nime vahetamine seostuvaks perekonnanimega „xxxxxx“, kuid see ei muuda eeltoodud kohtu arutlusi. Kohus märgib, et isegi kui kostja nõustuks praegusel ajal hageja sooviga lapse perekonnanime muutmiseks kohtuväliselt, ei saaks seda realiseerida, sest puudub selleks vajalik õiguslik alus nimeseaduses. Kostja on selles mõttes õigesti märkinud, et lapse perekondlikes suhetes õiguslikke muudatusi ei toimu. 17. Lisaks äsjamärgitule peab kohus vajalikuks tõdeda, et lapse nime küsimus on oluline lapse põhiõiguste seisukohalt. Perekonnanime eesmärk on näidata isiku kuuluvust vastavasse perekonda ja suguvõsasse ja määratleda seeläbi lapse identiteet. X on oma perekonnanime kaudu seotud praegu oma isa suguvõsaga. Kui anda lapse emale otsustusõigus muuta lapse perekonnanime, saaks ta seda teha vaid praeguse abielu lahutamise järgselt, võttes kas ema esimese perekonnanime „xxx“ või abielludes uuesti ja võttes endale uue abikaasa 9

(10)Tsiviilasi nr 2-20-5671 perekonnanime. Kuigi selline arutelu on ennatlik, ei oleks näiteks viimasel juhul laps oma perekonnanime kaudu seotud kummagi vanema suguvõsaga. Võimalik mugavus, et praegusel hetkel oleks emal ja lapsel sama perekonnanimi, ei kaalu üles lapse õigust oma tegelikust päritolust lähtuvale identiteedile. Kohus ei pea tõsiseks argumendiks lapse nime osas otsustusõiguse andmiseks lapse poolt ema abikaasa kutsumist „isaks“ (mis perekonna terviklikkuse ja kasvamise mõttes ongi mõistlik) või võimalikke takistusi reisimisel (selles osas saaks probleemide olemasolul vastavat hooldusõiguse üleandmist nõuda kohtu korras). Lapse ja tema isa vaheliste niigi vähestele ja jahedatele suhetele (mida kinnitas ka laps ise) mõjuks tema perekonnanime vahetamine veelgi intensiivsemalt halvemuse poole ning kohus nõustub kostjaga, et ka sel põhjendusel ei peaks hageja nõuet rahuldama. Kohtu menetluses ei ole hooldusõiguse vaidlust vanemate vahel ning kohtul puudub alus arvata, et lapse ja isa suhtlemine avaldaks lapsele kahjulikku mõju või et nende suhet tuleks läbi nime kui ühe vähese isaga oleva sideme katkestamisega veelgi kahjustada. Lapsel on õigus ning vanemal kohustus suhelda lahus elava vanema/lapsega ning kui kokkulepitud suhtluskord ei toimi, tuleb kaaluda muid alternatiive. Kohtul ei ole alust arvata, et hagi rahuldamine lapse ja tema isaks oleva kostja suhete soojenemisele kaasa aitaks, pigem tuleb nõustuda kostjaga, et see viib vanemat ja last teineteisest veelgi kaugemale. Seetõttu ja eelnevat kogumis hinnates ei pea kohus haginõuet põhjendatuks ja jätab selle rahuldamata. 18. Menetluskulude osas leiab kohus, et - kuivõrd kohus rahuldas lapse hagi, kuid jättis rahuldamata lapse ema hagi ja - nii lapsel kui emal oli üks esindaja, hagi esitati ühiselt ühe menetlusdokumendiga, siis on õiglane jätta menetluskulud neid kandnud poolte endi kanda analoogia korras TsMS § 163 lg 1 sätetega, mis annab sellise võimaluse hagi osalise rahuldamise puhuks. Seetõttu puudub vajadus ka menetluskulude rahaliseks kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Toomas Talviste kohtunik 10
(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.