1-20-8584/5

(19231601384)Kohtunik Pavel Gontšarov Vaidlustatud lahend Riigiprokuratuuri

1. oktoobri
2. a määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik XX (isikukood XXXXXXXXXXX) esindaja vandeadvokaat Asko Pohla (XXX), määruskaebus RESOLUTSIOON Jätta Riigiprokuratuuri
3. oktoobri
4. a määrus muutmata ning XX esindaja vandeadvokaat Asko Pohla esitatud määruskaebus rahuldamata. Edasikaebamise kord Määrus on lõplik ja edasikaebamisele ei kuulu. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. 21.06.
6. a alustati Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuuri poolt kriminaalasjas nr 19231601384 menetlust KarS § 120 lg 1 tunnustel YY suhtes selles, et ajavahemikul 15.16.05.2019 kommenteerides Q AS töökuulutust ja hilisemalt vastates XX pöördumisele ähvardas viimast tapmise ja/või tervisekahjustuse tekitamisega, milliste tõttu tundis XX hirmu oma elu ja tervise pärast, järeldas, et ähvarduste esitajal oli tema vastu isiklik viha, mistõttu pidas ähvarduse täideviimist tõenäoliseks. 17.12.
7. a esitati YY-le eeltoodud asjaolude alusel kahtlustus KarS § 120 lg 1 järgi selles, et tema kirjutas internetiportaalis XXX.ee kajastatud artikli ”Www” juurde kasutaja ”Y” nime alt kuulutuse koostanud XX-le (nimi artikli all ja kommentaariumis kasutajanimi ”C”) suunatud elule ja tervisele ohtliku vägivallaga ähvardavaid kommentaare: -15.05.
8. a kell 16.17 kirjutas kasutaja „Y“ kommentaari „Jah, tüüp on vist rekkakabiinist peapidi alla kukkunud. Kui ei ole, siis võiks tema peale selle kukkumise sooritada, ehk loksutab tal paika seal katelokis midagigi.“ -15.05.
9. a kell 16.20 kirjutas kasutaja ”Y” kommentaari ”Tore tõesti, tahaks proovipäevale minna, kui võimalus tekkiks, sõidaks sellest vennast rekkaga üle silma pilgutatama.” -16.05.
10. a kell 11.00 kirjutas kasutaja ”Y” kommentaari ”@C Sina tead, mis tuleb ja mis ei tule või? Mul on koostööpartnereid küll, kes seda väärivad. Ja ma ei pea ennast reklaamima. Küll me 1

(6)1-20-8584 kohtume. Esimene lask tuleb õhku, ära muretse, relvaluba on olemas. Ja sinusuguse sita pärast kinni ei lähe.” XX tundis reaalset hirmu ja pidas ähvarduste täideviimist reaalseks, sest ei tea, milline on kasutaja ”Y”, kellel on tema vastu isiklik viha.

1. 03.09.
2. a lõpetas Põhja Ringkonnaprokuratuuri abiprokurör Paul Pikma kriminaalasjas nr 19231601384 KrMS § 206 lg 1¹ alusel põhistamata määrusega YY suhtes KarS § 120 lg 1 järgi esitatud kahtlustuse osas menetluse. 24.09.
3. a koostas abiprokurör lõpetamise määruse juurde põhistused, milles leidis, et kriminaalmenetluse käigus ei leidnud tõendamist YY poolt XX tapmise ja/või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine KarS § 120 lg 1 mõttes.
4. 06.10.
5. a registreeriti Riigiprokuratuuris XX esindaja vandeadvokaat Asko Pohla kaebus Põhja Ringkonnaprokuratuuri 03.09.
6. a määrusele. Kaebaja taotles viidatud märäuse tühistamist ja kriminaalmenetluse jätkamist. Riigiprokuratuuri määrus
7. Riigiprokurör leidis, et kriminaalmenetluse lõpetamine on olnud seaduslik ja põhjendatud ning kaebuses esitatud asjaolud ei anna alust selle menetlusotsuse muutmiseks või tühistamiseks. Riigiprokurör asus seisukohale, et kriminaalasjas nr 19231601384 uuritava kuriteofakti ehk ajavahemikul 15.-16.05.2019 internetiportaalis XXX.ee kajastatud artikli „www“ juurde lisatud kommentaarides YY poolt kasutaja „Y“ nime alt kasutaja nime „C“ ehk XX aadressil tapmise ja/või tervisekahjustuse tekitamisega ähvarduste esitamise osas, mille täideviimist oli alust karta kohta on kogutud kõik asjakohased ja vajalikud tõendid ning lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud. Seega on kriminaalasjas nr 19231601384 vastu võetud otsus menetluse lõpetamise osas kuriteotunnuste ehk kriminaalmenetlusega jätkamiseks vajaliku aluse puudumise tõttu kooskõlas seaduse ja kohtupraktikaga. Riigiprokurör nõustus menetluse lõpetamise määruse põhistustes esitatud järeldustega ja lisas omalt poolt järgmist. Riigiprokurör on sarnaselt abiprokuröriga seisukohal, et kriminaalasjas nr 19231601384 kogutud tõendite pinnalt ei ole tuvastamist leidnud 15.-16.05.2019 YY poolt XX tapmise ja/või tervisekahjustuse tekitamisega ähvardamine, mille täideviimist oleks kannatanu pidanud reaalseks. Riigiprokurör omakorda, tutvudes eelpooltoodud ajavahemikul internetiportaalis XXX.ee kajastatud artikli „www“ juurde lisatud kommentaaridega (wwwwww) ja täpsemalt kasutaja nimede „Y“ ja „C“ alt esitatutega, ei tuvastanud neis kasutaja „C“ poolt kasutaja „Y“ nime alt esitatud tapmisja/või tervisekahjustuse tekitamise ähvarduse tõsiseltvõetavana tajumist. Riigiprokurör märgib, et eelpooltoodud ajavahemikul on YY kasutaja „Y“ nime all artikli autori ja reklaamitud firma aadressil esitanud kommentaarides selgelt kriitilisi, sageli ebaviisakaid ja solvavaid arvamusi ning kirjeldanud enda võimalikke vägivaldseid tegutsemisakte, kui peaks tekkima võimalus kohtuda artikli autoriga. Peale kasutaja nime „C“ alt saadud tagasisidet on YY oma kommentaaris kirjeldanud juba konkreetselt võimalikul kohtumisel „C-ga“ tema suhtes relva kasutamist tapmis- ja/või kehavigastuse tekitamiseks. 15.05.2019 kell 16:17 on YY artikli autori aadressil märkinud, et „Jah, tüüp on vist rekkakabiinist peadpidi alla kukkunud. Kui ei ole, siis võiks tema peale selle kukkumise sooritada, ehk loksutab tal paika seal katelokis midagigi“ ja hiljem kell 16:20 lisanud, et „Tore tõesti, tahaks proovipäevale minna, kui võimalus tekkiks, sõidaks sellest vennast rekkaga üle silma pilgutamata“. „C“ 16.05.2019 kell 09.05 kommentaari lugedes tema enda 15.05.2019 kell 17:23 tehtud postitusele („Kas selle töökuulutuse koostas mingi aju-invaliid. Ütleb, et ära esita küsimusi, siis ise kohe vastab, et Soomes saab pesemas käia. Igaühele ikka kaa feisspuki koode anda ei saa, läheb täitsa risuks käest ära see asi“), et „Tule xxx, räägime või helista xxxxxxx“ ja 16.05.2019 kell 09:34 „C“ pikemas selgituses artikli kohta mainitud fraasile „…Vaatan aga, et suurim sõnavõtja teemal, millest midagi ei jaga on Y. Oled 2

(6)1-20-8584 põhimõtteliselt samast mastist tegelane, kellega ajaraiskamise vältimiseks need tingimused kuulutusse kirja on pandud. Kuna aga räuskad siin juba isiklikult minu vastu ja vehid lausa rusikatega võiksime kohtuda küll. Minu andmed leiad koduleheküljelt“ on „Y“ 16.05.2019 kell 11:00 ja kell 15:24 juba väitnud konkreetselt, et kui „C“ soovib kohtuda, siis selle käigus võib ta hoiatuslasu järel ka otseselt „C“ tulistada. Kell 11:00 pöördumises „C-le“ väitis YY: „Sina tead, mis tuleb ja mis ei tule või? Mul on kööstööpartnereid küll, kes seda väärivad. Ja ma ei pea ennast reklaamima. Küll me kohtume. Esimene lask tuleb õhku, ära muretse, relvaluba on olemas. Ja sinusuguse sita pärast kinni ei lähe“. Kell 15:24 pöördumises „C-le“ aga teatas YY, et „Paraku sa oled niivõrd jobu vend, et pole suutnud endale ühtegi terminit selgeks teha. Mina räägin faktidest. Esimene lask tuleb õhku, ja kui sa ikka veel soovid kohtuda, teine lask jalga ja vajadusel kolmas makku. Ja kinni ma sinu sita pärast ei lähe. Sest sa oled tühi koht. See on fakt, mite ähvardus.“ Riigiprokurör nõustub siinkohal kaebajaga, kes tuginevalt Riigikohtu 06.02.

1. a lahendis nr 119-1849 öeldule leiab, et 16.05.
2. a esitas YY eelpoolmainitud artikli kommentaarides XX aadressil kehavigastuse tekitamise ja tapmisähvarduse (kasutab XX-ga kohtumisel viimase suhtes vajadusel relva, tulistades XX jalga ja/või makku), kuid ei näe kannatanu reaktsioonis sellele esitatud ähvarduse tajumist tõsiseltvõetavana, milline asjaolu peab ähvarduse koosseis inkrimineerimisel olema samavõrd objektiivselt tuvastatav kui ähvardus ise. Riigiprokurör, olles objektiivse kõrvaltvaataja positsioonis, loeb mõlema osapoole väljaütlemistest välja rünnakuid ja solvanguid üksteise aadressil, kuid mitte XX poolt tapmisähvarduse pärast hirmu tundmist. Riigiprokurör nõustub abiprokuröriga selles, et XX on soovinud teda solvavaid kommentaare esitanud isikut korduvalt kohtumisele kutsudes, talle oma asukoha aadressi ja telefoninumbri andes või tehes viite, et need on leitavad ka firma kodulehelt, solvajaga nö arveid klaarida ehk andnud enda poolt mõista või sõnaselgelt välja öelda, et „Y“ on lihtsalt ärpleja, kes valimata sõnu ja teadmata teemat esitab pahatahtlikke, viisakusreeglitest väljuvaid kommentaare. Selliselt võis XX prognoosida, et kohtumine “Y-ga“ ei kulgeks sõbralikult, sellelt võinuks oodata vähemalt verbaalset tülitsemist, kui mitte enamat. Ka „Y“ reageering kohtumiskutsele relva kasutamise võimaluste ja viiside kirjeldusega ei ole XX ajendanud suhtlemist katkestama ja koheselt ka ähvarduse tõsiseltvõetavuse tõttu abi otsima. Selle asemel on XX pidanud õigemaks hoopis sarnases toonis „Y-le“ vastata (16.05.2019 kell 14:11 on „C“ kirjutanud, et „Tegelikult on päris hirmutav, et sellised saikod relvaga ringi käivad ja avalikus ruumis sellega ähvardavad. Loodan, et see sõnum jõuab relvagrupi ametnikeni…„) ja kuriteokaebuse esitamise asemel ühiskonnas nö korraarmastajana 16.05.
3. a kell 15:16 relvalubadega tegelevale politseiametnikule DD-le AAA e-kirja vahendusel vihjet anda, et saadetud artikli lingilt nähtuvates kommentaarides on kirjutanud keegi, kes kuritarvitab talle antud relvaluba ja kellelt tuleks see kiiremas korras ära võtta. Alles 21.06.
4. a on XX, s.o tapmisähvarduse saamisest enam kui kuu aega hiljem, tundnud vajadust selle pärast politseist abi ja kaitset saada. Riigiprokuröri arvates näitab XX interneti kommentaarides tapmisähvarduse saamise järel politseisse hiline pöördumine mitte seda, et ta oleks tundmatu kommentaatori ähvarduste tõttu tundnud reaalset hirmu oma elu ja tervise pärast, vaid pigem soovi tema aadressil väljaöeldu eest kommetaatorit karistada. Kriminaalasja materjalidest ei nähtu, et ajavahemikul 16.05.-21.06.2019 oleks XX suhelnud interneti vahendusel täiendavalt kommentaator „Y-ga“ või, et nad oleksid tegelikkuses kohtunud, mistõttu võinuks leida kinnitust 21.06.
5. a kannatanu pöördumise ajendiks olnud ähvarduse tõsiseltvõetavus. Kuivõrd XX ja YY ei ole peale 16.05.
6. a XXX.ee kommetaarides väljaütlemiste vahetamist omavahel kokkupuudet omanud, siis ei ole ka sellise asjaolude tõttu võimalik kõrvalvaatajana pidada XX poolt YY-lt saadud ähvarduse tajumist reaalsena (kaebuses märgitud osapoolte kohtumise fakt ei ole kooskõlas kriminaalasjast nähtuvate materjalidega. Veel enne 23.01.
7. a ei ole kannatanule olnud teada kommentaarid teinud isik, mistõttu ei saanud 21.06.
8. a politseisse pöördumist ajendada nö ebaõnnestunud asjade klaarimine osapoolte vahel). Riigiprokurör ei näe selle seisukoha ümbervaatamise võimalust ka kaebaja väite alusel, et kuivõrd ta ei tea, milline näeb välja kommetaarid teinud „Y“, siis võib viimane teda ootamatult töökohas rünnata. Riigiprokuröri arvates 3

(6)1-20-8584 ei ole kaebaja reaktsioon tapmisähvardusele olnud juba selle saamisel ähvardust reaalsena tajuv, mistõttu ei saa XX hilisemat ähvarduse tajumist ilma täiendavate YY poolsete ähvardust kinnitavate toiminguteta määratleda erinevalt varasemaga. Seoses kaebaja taotlusega selgitada täiendava menetluse jooksul välja YY isiku taust ja iseloomuomadused, märgib riigiprokurör, et ei pea seda vajalikuks, kuivõrd eelpooltoodud asjaolude kontekstis ei ole nende vahendusel võimalik koguda lisatõendit, milline võiks kummutada fakti, et XX ei pidanud temale XXX.ee kommentaarides kasutaja nime „Y“ alt edastatud tapmisähvardust tõsiseltvõetavaks. YY taust ja isikuomadused ei saa ega saanud mõjutada XX suhtumist YY poolt tehtud tapmisähvardusse selle saamise hetkel ega hilisemalt. Seega ei oleks ka praegu nende andmete alusel võimalik muuta seisukohta kannatanu poolt ähvarduse tajumise osas, mistõttu on nende kogumine kriminaalasjas tuvastatu valguses ebavajalik. Vastuväited Riigiprokuratuuri määrusele

1. 23.11.
2. a laekus Tallinna Ringkonnakohtule XX esindaja vandeadvokaat Asko Pohla kaebus Riigiprokuratuuri 22.10.
3. a määrusele, milles palub määrus tühistada ja kohustada Riigiprokuratuuri kriminaalmenetlust jätkama. Kaebaja leiab, et riigiprokurör märgib õigesti, et kahtlustatava poolt kannatanu suhtes avaldatu on Riigikohtu praktika kohaselt käsitletav kehavigastuse tekitamise ja tapmisähvardusena, kuid leiab seejärel ebaõigesti, et kannatanu reaktsioon selle ähvarduse tajumisele ei olnud tõsiseltvõetav. Riigiprokurör on jätnud tähelepanuta, et kahtlustatav jätkas kannatanu ähvardamist interneti foorumis ka peale kohtumisele kutsumist, mistõttu kannatanu ähvardus tundub sellises olukorras reaalne ka keskmisele mõistlikule kõrvalseisjale. Kannatanu esindaja märgib, et kannatanu ei soovinud kohtumisele kutsudes mitte „Y-ga“ „arveid klaarida“, nagu leiab riigiprokurör, vaid tegi „Y-le“ ettepaneku kohtumiseks, et saada selgust selles, et ähvardus, mida ta reaalselt tajus, on tegelikult reaalne või mitte. Kannatanu esindajale jääb arusaamatuks, miks riigiprokurör on omistanud tähtsust sellele, et kannatanu esitas avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks alles 21.06.
4. a. Kuna kannatanul puudusid andmed IP aadresside kohta, millelt ähvardus saadeti, püüdis kannatanu enne seda saada andmeid kahtlustatava kohta tsiviilkorras, esitades taotluse eeltõendamismenetluse alustamiseks, millised andmed (kahtlustatava IP aadressid) ta sai alles 18.06.
5. a, vahetult enne avalduse esitamist kriminaalmenetluse alustamiseks. Seega tunnetades ähvardust reaalsena, esitas kannatanu avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks niipea, kui oli saanud teada vastavad IP aadressid. Pelgalt see, et kahtlustatav ei ole suhelnud kannatanuga peale ähvarduse tegemist, ei muuda olematuks kannatanu ähvarduse fakti. Vastupidi, see asjaolu, et avaldus kriminaalmenetluse alustamiseks esitati hiljem, peale kahtlustatava IP aadresside saamist, kinnitab, et kannatanu pidas ähvardust pika aja jooksul jätkuvalt reaalseks ja pidas oluliseks enda õiguste kaitseks esitada motiveeritud avalduse kriminaalmenetluse alustamiseks, et ennetada võimalikku rünnet kahtlustatava poolt. Riigikohus on rõhutanud 06.02.
6. a lahendi kriminaalasjas nr 1-19-1849 punktis 23, et ähvarduse tegelik täideviimine tulevikus ei pea olema mõeldud reaalsena, vaid see peab kannatanu jaoks üksnes sellisena näima. Vastupidine arusaam tähendaks, et ähvardamine oleks sisuliselt mõne isiku- või varavastase süüteo (nt KarS §-d 113, 203 vmt) ettevalmistav staadium. Ähvarduse veenvuse hindamisel pole seega ka tähtis, kas süüdlasel oli tegelikult täideviimise kavatsus ja võimalus (nt ründevahendi olemasolu ja selle kõlblikkus kahju tekitamiseks) (vrd Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. mai
8. a otsus asjas nr 3-1-1-7-07, p 13 ja
9. jaanuari
10. a otsus asjas nr 3-1-1-11-00); ähvardaja peab looma pelgalt mulje tema tahtest sõltuva ja KarS § 120 lg-s 1 nimetatud kahjuliku tagajärje saabumise kohta. Karistatavast teost KarS § 120 mõttes on seega 4

(6)1-20-8584 võimalik kõneleda juba ning ka ainult olukorras, kus koosseisus nimetatud kahju tekitamist väljendatakse viisil, mis on ähvarduse adressaadi silmis veenev (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-59-11, p 9.1.). Järelikult ei oma kahtlustatava teo karistatavuse puhul tähtsust, et kahtlustataval puudub relvaluba. Seda enam, et kahtlustatav on ülekuulamisel avaldanud, et vajadusel saaks ta seda taotleda. Vastavalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 22.06.
3. a kohtumääruse kriminaalasjas nr 3-1-1-4709 punktile 17 kehtib kriminaalmenetluses legaliteedipõhimõte, mis väljendub uurimisasutuse ja prokuratuuri kohustuses toimetada kuriteo asjaolude ilmnemisel kriminaalmenetlust, kui puuduvad KrMS §-s 199 loetletud kriminaalmenetlust välistavad asjaolud või kui puudub alus lõpetada kriminaalmenetlust otstarbekuse kaalutlusel. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusega võib kaasneda isiku õiguste riive, millise rikkumise kõrvaldamiseks tal muu tõhus võimalus puudub. Kannatanul puudub muu tõhus võimalus enda õiguste kaitsmiseks ning kuivõrd kahtlustatav on toime pannud KarS § 120 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo, puudus alus kriminaalmenetluse nr 19231601384 lõpetamiseks. Käesoleval juhul kahjustab kriminaalmenetluse lõpetamine ka üldiselt õiguskorra kindlustamise eesmärki, kus iga ühiskonnaliige peab tunnetama, et tema poolt toime pandud õigusvastasel teol on tema suhtes õiguslikud tagajärjed. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
4. Ringkonnakohus, tutvunud esitatud kaebusega ja Riigiprokuratuuri määrusega, asub seisukohale, et määruskaebuses esitatud väited ei anna alust Riigiprokuratuuri 22.10.
5. a määruse muutmiseks.
6. Ringkonnakohus selgitab, et vastavalt KrMS § 30 lg-le 1 juhib kohtueelset menetlust prokuratuur, tagades selle seaduslikkuse ja tulemuslikkuse. Kriminaalmenetluse lõpetamise vaidlustamise puhul saab kohus kontrollida seda, kas olemasolevate tõendite põhjal on alus kellelegi süüdistuse esitamiseks, kuid kohus ei saa prokuratuurilt üle võtta riikliku süüdistusmonopoli kandmist. Seetõttu ei ole kohtu pädevuses ette kirjutada edasise menetluse detailset käiku koos kohustuslike toimingutega. Kohus võib küll jõuda seisukohale, et otsuse tegemiseks on vajalik ja võimalik koguda täiendavaid tõendeid.
7. Kaebuse esitaja märgib, et kannatanu ei soovinud kohtumisele kutsudes mitte „Y-ga“ „arveid klaarida“, nagu leiab riigiprokurör, vaid tegi „Y-le“ ettepaneku kohtumiseks, et saada selgust selles, et ähvardus, mida ta reaalselt tajus, on tegelikult reaalne või mitte. Selline seisukoht iseenesest annab aimdust sellest, et kannatanu ei tajunud väidetavat ähvardust reaalsena, kui ta soovis isikuga esmalt kohtuda (kui internetis tehtud ähvardus oleks tundnud reaalsena, ei oleks kannatanu ilmselt soovinudki isikuga kohtuda kartes ähvarduse täideviimist) ning et selle kohtumise läbi veenduda selles, kas ähvardus on reaalne või mitte. Seega sisuliselt väidetakse kaebuses, et kuigi kannatanu tundis ähvardust reaalsena, siis mitte siiski nii reaalsena, et seda kartes ähvardajaga mitte isiklikult kohtuda, kuigi „Y“ märkis internetis avaldatud kommentaaris, et just isiklikult kohtudes võib ta relva „C“ vastu kasutada. Ringkonnakohus möönab, et tulenevalt kaebuse esitaja selgitusest selle kohta, miks kannatanu kuriteokaebuse mõne aja möödudes kommentaaride avaldamisest esitas, on ainetu riigiprokuröri seisukoht, et kuna kannatanu pöördus politsei poole enam kui kuu aega pärast ähvarduse saamist, pole alust arvata, et XX ähvardust reaalsena tajus. Olenemata aga sellest tuleb nõustuda riigiprokuröriga, et esitatud andmete pinnalt ei ole alust arvata, et XX ähvardust reaalsena tajus. Ringkonnakohus nõustub riigiprokuröriga, et kannatanu käitumisest ei nähtu, et ta oleks ähvardust reaalsena tajunud isegi, kui jätta kõrvale kuriteokaebuse esitamine ligi kuu aega pärast ähvarduse saamist. Olenemata sellest, et hilisema menetluse käigus selgus, et kahtlustataval puudus relvaluba, ei oma see asja lahendamisel käesoleval hetkel sisulist tähendust, nagu märgivad nii riigiprokurör kui ka kaebuse esitaja ise. Kuigi YY ise väitis, et tal on 5

(6)1-20-8584 relvaluba (kuigi tal seda polnud), oli kannatanu käitumine selline, mis ei anna alust arvata, et ta oleks ähvardust reaalsena tajunud.

1. Ringkonnakohus märgib vastuseks kaebuses esitatule sellest, et iga ühiskonnaliige peab tunnetama, et tema poolt toime pandud õigusvastasel teol on tema suhtes õiguslikud tagajärjed, et isiku suhtes ei saa menetlust jätkata vaid kaebaja hinnangu alusel kahtlustatava käitumisele. Nagu riigiprokurör märkinud on, ei ole kriminaalasjas kogutud tõendite pinnalt võimalik YY tegevuses tuvastada KarS § 120 lg 1 tunnustele vastava süüteo tunnuseid. Seejuures on vajalik rõhutada, et kogutud on kõik asjakohased ja vajalikud tõendid ning lisatõendite kogumise võimalused on ammendunud. Kaebaja ei ole toonud välja, millised toimingud on menetleja jätnud tegemata või millised toimingud oleks veel menetluses tingimata vajalik läbi viia. Vaid kaebuse esitaja subjektiivse hinnangu pinnalt, justkui esineks YY tegevuses kuriteo tunnused, ei saa kohus menetlejat kohustada menetlust jätkama. Ringkonnakohtu hinnangul puudub käesolevaks ajaks kogutud ja tuvastatud andmete pinnalt vajadus täiendavate menetlustoimingute läbiviimiseks.
2. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 208 lg 5 p-st 1, jätab ringkonnakohus Riigiprokuratuuri 22.10.
3. a määruse muutmata ja esitatud kaebuse rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/ 6