Obsah (10)

§ 657§ 5§ 403§ 652§ 333§ 436§ 272§ 656§ 392§ 230

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Andra Pärsimägi, Triin Uusen-Nacke, Kersti Kerstna-Vaks Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2020, Tartu Tsiviilasja numbe

§ 657lg 1 p 3).

Ringkonnakohus ei saa ise asja lahendada. Hageja apellatsioonkaebus kuulub rahuldamisele, arvestades ringkonnakohtu otsuse põhjendusi. 7.

§ 5

lg 1 kohaselt menetletakse hagi poolte esitatud asjaolude ja taotluste alusel, lähtudes nõudest. Sama paragrahvi lõige 2 kohaselt määrab pool ise, mis asjaolud ta nõude põhjendamiseks esitab ja milliste tõenditega ta neid asjaolusid tõendab. Hageja esitas pankrotihaldurina kahju hüvitamise nõude võlgniku juhatuse liikme vastu ja seostas kahju tekkimise kostja juhatuse liikme hoolsuskohustuse ja lojaalsuskohustuse rikkumisega. Hagi õiguslikuks aluseks on ÄS § 187 lg-d 1 ja 2 ning TsÜS §

1. Hageja heidab kostjale hagi aluses ette võlgniku rahaliste vahendite mittesihipärast kasutamist ja seeläbi võlgnikule kahju tekitamist. Maakohus kontrollis kostja tegevust võlgniku raamatupidamise korraldamise kohustuse täitmisel, mis on juhatuse liikme spetsiifiline kohustus (ÄS § 183) ja mida tuleb eristada juhatuse liikme kohustuste täitmise standarditest, st juhatuse liikme hoolsusja lojaalsuskohustusest. Hagi alusena ei saa kohus käsitleda asjaolusid, millele hageja tuginenud ei ole (vt Riigikohtu
2. oktoobri 2018 otsus tsiviilasjas nr 2-16-19599/58). Hagiavalduse kohaselt tuleb võlgnikule tekitatud otsese varalise kahjuna käsitleda kõiki summasid, mis on alusetult välja makstud ettevõtte arveldusarvelt ning mille äriühingu huvides kasutamise kohta puuduvad nõuetekohased raamatupidamise dokumendid (I kd lk 2). Sellest ei saanud maakohus järeldada, et hageja heidab kostjale ette raamatupidamise korraldamise kohustuse rikkumist. Hageja on üksnes nentinud, et hagis loetletud arvete alusel soetatud kaupade ja teenuste faktilist kasutamist võlgniku majandustegevuses võlgniku huvides ei ole toimunud (mistõttu puuduvad ka vastavad dokumendid) ning heidab seetõttu kostjale kui võlgniku juhatuse liikmele ette hagis loetletud arvete tasumist. Maakohus ei ole pooltega hageja võimalikke etteheiteid kostjale võlgniku raamatupidamise korraldamisel arutanud. Hageja ei ole apellatsioonkaebuses nõustunud maakohtu seisukohaga otsuse p-s 30, et „osaühingu raamatupidamises oli puudujääke“. Seega on maakohus lahendanud hagi asjaoludel, mida hageja ei ole esitanud.
3. Maakohus lahendas poolte taotlusel tsiviilasja kirjalikus menetluses

§ 403lg 1 alusel.

Ringkonnakohus märgib, et istungist loobumine ei anna kohtule õigust selgitamiskohustuse täitmata jätmiseks. Eelmenetluse läbiviimisel peab kohus lähtuma

§-s 392 sätestatust. Ringkonnakohus leiab, et olukorras, kus kohus on soovinud algselt asja arutada suulises menetluses, kuid nõustunud pärast mitmeid poolte taotlusi kohtuistungite edasilükkamiseks poolte ettepanekuga lahendada asi kirjalikus menetluses, on kohtul jäänud järgimata nii eelmenetluse ülesanded kui ka selgitamiskohustus. Nimetatud kohtu ülesannete täitmiseks ei 5 saa lugeda maakohtu 23. märtsi 2020 määrust, millega kohus andis menetlusosalistele tähtaja taotluste, tõendite ja menetluskulude nimekirja esitamiseks ja määras kindlaks kohtuotsuse avalikult teatavaks tegemise aja. Määruses ei ole maakohus juhtinud tähelepanu asjas tähtsust omavatele asjaoludele ega pooltevahelisele tõendamiskoormisele, sh teinud ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid vaidlusaluste asjaolude kohta. Riigikohus on oma praktikas asunud seisukohale, et kui maakohus rikkus selgitamiskohustust ja see oli menetlusõiguse oluline rikkumine, peab ringkonnakohus vaatamata

§ 652

lg-s 6 sätestatule maakohtu otsuse sama paragrahvi lg-st 1 tulenevalt tühistama sõltumata sellest, kas pooled seda taotlesid või menetlusõiguse rikkumisele õigel ajal

§ 333mõttes vastuväite esitasid (vt Riigikohtu 10.

aprilli

1. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-21-13, p 19;
2. veebruari
3. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-173-11, p 15;
4. novembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-112-16 p 15)
5. Maakohus tuvastas, et kostja on võlgniku rahalisi vahendeid kasutanud mittesihipäraselt 19 252,31 euro ulatuses, millega on rikkunud juhatuse liikme hoolsuskohustust. Maakohus leidis, et rikkumisele vaatamata ei ole kostja võlgnikule kahju tekitanud. Maakohtu otsuse põhjendused ei ole selles osas jälgitavad. Maakohus asus otsuse p-s 36 seisukohale, et „äriregistris kajastatud majandusaasta aruannetest nähtuvalt oli osaühing kasumis enne ja pärast tehingute tegemist ning halvenemist ei ole toimunud tehingute tegemise aastal ja ka aasta pärast tehingute tegemist, mil osaühing on olnud kasumis“. Asja materjalide hulgas võlgniku majandusaasta aruanded puuduvad ning kohtu viited selles osas äriregistri andmetele on ebamäärased. Ringkonnakohus nõustub hageja apellatsioonkaebuse seisukohaga selles, et maakohus on tuginenud otsuse tegemisel asjaolule/tõendile, mida ei ole kohtule esitatud.

§ 436

lg 2 ja 3 kohaselt rajab kohus otsuse üksnes asjas esitatud ja kogutud tõenditele ja võib tugineda otsust tehes üksnes neile tõenditele ja asjaoludele, mida poolel oli võimalik uurida ja mille kohta oli pooltel võimalik oma arvamust avaldada. Maakohus on

§ 436lg-tes 2 ja 3 sätestatut rikkunud.

Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu seisukohaga, mille kohaselt ei saa juhatuse liikme poolne hoolsuskohustuse rikkumine tuua kaasa ühingule kahju tekkimist olukorras, kus tema juhitav ühing jääb majandusaasta lõikes kasumisse. Ainuüksi ühingu aruandeaasta majandustulemusest ei saa järeldada põhjuslikku seost või selle puudumist juhatuse liikme hoolsuskohustuse rikkumisega ja sellega kaasneva kahjuga. Juhatuse liige saab hoolsuskohustust rikkudes tekitada kahju ka kasumlikule ühingule.

1. Ringkonnakohus nõustub maakohtu seisukohaga otsuse p-des 22 ja 23 ÄS § 187 lg 2 alusel juhatuse liikme vastu esitatava kahjunõude eelduste ja üldise tõendamiskoormise osas. Samas tuleb käesoleval juhul arvestada asjaoluga, et tegemist on pankrotihalduri hagiga kahju hüvitamiseks pankrotivõlgniku juhatuse liikme vastu. Kostja on asunud seisukohale, et hagi on täies ulatuses tõendamata. Kostja ei nõustu hageja eeldusega, et kostja poolt äriühingu juhatuse liikmena tehtud tehingud saab lugeda äriühingule kahjulikuks senikaua, kuni kostja ei ole tõendanud nende seotust võlgniku majandustegevusega. Juhindudes Riigikohtu seisukohast
2. veebruari 2008 otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-137-07 kasutas kostja hagi vastu kaitsena vastuväidet omapoolseid tõendeid esitamata seni, kuni hageja tõendeid pole esitanud (II kd lk 34-35). Kostja on andnud selgitusi arvete nr 14001, nr MA14-021338 ja nr M00062 osas. Pankrotimenetluses on juriidilisest isikust pankrotivõlgniku juhatuse liikmel kaasaaitamiskohustus. PankrS § 90 ja § 19 lg 1 kohaselt kui võlgnik on juriidiline isik, kohaldatakse PankrS §-des 85-89 sätestatut ka juriidilisest isikust võlgniku juhtorgani liikme 6 suhtes. PankrS § 85 lg 1 kohaselt peab võlgnik andma haldurile teavet, mida haldur vajab seoses pankrotimenetlusega, sh võlgniku vara kohta. Kohus võib võlgnikku kohustada andma võlgniku vannet, et kohtule esitatud andmed vara, võlgade ja kutsetegevuse kohta on talle teadaolevalt õiged (PankrS § 86). Nimetatud kohustused on ka kostjal võlgniku pankrotimenetluses. Pankrotihaldur on märkinud hagiavalduses, et „temale esitatud info kohaselt“ ei ole võlgnik hagis nimetatud arvete alusel tasutud teenuseid ja kaupu saanud. Ringkonnakohtule jääb arusaamatuks, kellelt ja millisel viisil saadud infole pankrotihaldur hagejana tugineb. Pankrotihalduril tuleb asja uuel arutamisel kohtule selgitada, millisele teabele ta kostja vastu hagi esitades tugines ja kas kostja täitis võlgniku pankrotimenetluses oma kaasaaitamiskohustust, sh teabe andmise kohustust võlgniku vara ja selle asukoha kohta. Hageja saab asjas tõendada, et ta kohustas haldurina kostjat võlgniku pankrotimenetluses andma hagis nimetatud arvete osas selgitusi ja teavet. Kui kostja teabe andmisest keeldus või ei olnud tema antud selgitused ja teave kooskõlas muude pankrotimenetluses tuvastatud asjaoludega, ei saa haldurilt mõistlikult võttes nõuda, et ta esitaks käesolevas tsiviilasjas ise tõendeid selle kohta, et arvetel kajastatud teenuseid/kaupu ei ole pankrotivõlgniku majandustegevuses sihipäraselt kasutatud. Hageja väidab, et võlgniku raamatupidamises selle kohta andmed puuduvad. Kui kostja väidab, et arvetel märgitud teenuseid/kaupu kasutati võlgniku huvides, peab kostja eelnimetatud väidet ka tõendama. Selleks võib kostja kasutada kõiki lubatavaid tõendeid. Lubatavaks tõendiks on ka arve väljastanud äriühingu juhatuse liikme digitaalselt allkirjastatud kinnitus töö teostamise kohta. Tegemist on dokumentaalse tõendiga (

§ 272lg 1).

Samaoodi jaguneb tõendamiskoormis olukorras, kus äriühingu juhatuse liige on äriühingu pangakontolt välja võtnud sularaha (Riigikohtu

1. detsembri 2016 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-113-16).
2. Ringkonnakohus tühistab eeltoodud asjaoludel maakohtu otsuse kaebuse põhjendustest sõltumata menetlusõiguse olulise rikkumise tõttu (

§ 656lg 1 p 5 ja lg 2).

Maakohus on eelkõige rikkunud

§ 436

lg-tes 1 ja 2 sätestatud kohtuotsuse seaduslikkuse ja põhjendatuse nõuet, samuti eelmenetluse läbiviimise nõudeid (

§ 392

). Asja uuel läbivaatamisel peab maakohus lähtuma hageja nõudest ja otsustama, kas hageja on rikkunud hagis esitatud asjaoludel juhatuse liikme hoolsus- ja lojaalsuskohustust ja tekitanud sellega ühingule kahju. Asja tuleb uuesti arutada eelmenetluse staadiumist. Maakohus peab täitma oma selgitamiskohustust, mh selgitama pooltele nende tõendamiskoormist ja vajadusel tegema pooltele ettepanekuid esitada täiendavaid tõendeid vaidlusaluste asjaolude kohta (

§ 230lg 2).

Maakohus peab uuesti hindama asjas kogutud tõendeid. 12. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel arutamisel. (allkirjastatud digitaalselt) Andra Pärsimägi (allkirjastatud digitaalselt) Triin Uusen-Nacke 7 (allkirjastatud digitaalselt) Kersti Kerstna-Vaks