Tartu Maakohtu 23.septembri 2020.a. määrusega määrati pooltele tähtaeg 14 päeva kohtumääruse kättetoimetamisest, mille jooksul on pooltel võimalik kohtule esitada avaldusi ja dokumente. Pooled ei ole kohtu poolt määratud tähtajaks avaldusi ja dokumente esitanud. Kostja väitel on hageja nõue aegunud, sest lepingust on möödunud rohkem kui kolm aastat. Hageja selle väitega ei nõustu. Käesolevas asjas on kostja vastu esitatud neljast arvest tulenevad nõuded, igas arves on toodud maksetähtaeg: 18.03.2016, 18.04.2016, 18.05.2016 ja 18.06.2016 (tl 10-13). TsÜS § 146 lg 1 kohaselt tehingust tuleneva nõude aegumistähtaeg on kolm aastat. TsÜS § 147 lg 1 kohaselt algab aegumistähtaeg nõude sissenõutavaks muutumisega. TsÜS § 154 lg 1 järgi korduvate kohustuste, välja arvatud lapse ülalpidamise kohustuse täitmise nõude aegumistähtaeg, olenemata sellest, milline on nõude õiguslik alus, on kolm aastat iga üksiku kohustuse jaoks. Aegumistähtaeg algab selle kalendriaasta lõppemisest, mil kohustusele vastav nõue muutub sissenõutavaks. Käesolevas asjas on arvete maksetähtaeg 2016.a. Seetõttu kohaldub hageja nõudele kostja vastu TsÜS § 154 lg 1 ja aegumistähtaeg algab 31.detsembril 2016.a kell 24.00. Hagiavaldus esitati 16.12.2019, seega enne kolme aasta möödumist (tl 1). Eeltoodust tulenevalt nõustub kohus hagejaga, et hageja nõue ei ole aegunud ning jätab kostja taotluse aegumise kohaldamiseks rahuldamata. Kohtule on esitatud teatis nõude loovutamise kohta, millest nähtuvalt Elisa Eesti AS on 01.02.2018 loovutanud Elisa vaidlusalustest teenuste arvetest tulenevad nõuded V. K. vastu PlusPlus Capital AS-le (tl 36). 3
lg 1 kohaselt peab hagimenetluses kumbki pool tõendama neid asjaolusid, millele tuginevad tema nõuded ja vastuväited, kui seadusest ei tulene teisiti. Kohus selgitas seda pooltele ka oma 23.septembri 2020.a. määruses (tl 38). VÕS § 76 lg 1 ja § 82 lg 1 kohaselt tuleb kohustus täita nõuetekohasel viisil ning kindlaksmääratud tähtajal vastavalt lepingus või seaduses sätestatule. Kostja võttis lepingu sõlmimisega kohustuse tasuda temale osutatud teenuste eest arve(te)l märgitud tähtajal. Kohustuse täitmata jätmisega rikkus kostja poolte vahelist kokkulepet VÕS § 100 mõttes. Kui võlgnik on kohustust rikkunud VÕS § 100 tähenduses, siis on võlausaldajal õigus VÕS § 101 lg 1 p-st 1 tulenevalt õiguskaitsevahendina kohustuse rikkumise korral nõuda kohustuse täitmist ja VÕS § 101 lg 1 p-st 6 tulenevalt rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral ka viivist. Kostja ei ole nelja arvet tähtaegselt tasunud, millega on rikkunud oma lepingulist kohustust. Lepingute ja arvetega on tõendatud kostja põhivõlgnevus 227,42 eurot. VÕS § 113 lg 1 kohaselt võib rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase täitmiseni. Viivise määraks loetakse VÕS §-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Kui lepinguga on ette nähtud kõrgem intressimäär kui seadusjärgne viivisemäär, loetakse viivise määraks lepinguga ettenähtud intressimäär. Vastavalt Elisa Eesti AS teenuste kasutamise üldtingimuste, mis liitumislepingu kohaselt olid liitumislepingu üheks lisaks, p-le 7.10 on Elisal õigus nõuda kostjalt maksete mittetähtaegsel tasumisel viivist arvele märgitud maksetähtajale järgnevast kuupäevast füüsilise isiku puhul 0,07% võlasummast iga viivitatud päeva eest. Hageja arvutuste kohaselt moodustas arvete viiviste summa kokku 208,66 eurot (tl 1). Kohus ei nõustu hagejaga viiviste arvutustega selles, et arvelt nr 2014756645 tuleb viivist arvestada alates 19.03.2016, arvelt nr 2014962012 alates 19.04.2016 ja arvelt nr 2015207019 alates 19.05.2016, vaid tegelikult tuleb neilt arvetelt viivist arvestada alates 1.juunist 2016, sest perioodi eest 19.03.2016- 31.mai 2016 on Elisa Eesti AS juba arvete koostamisel viivised arvutanud, mis on arvesse võetud põhivõlgnevuse arvestamisel. VÕS § 113 lg 6 kohaselt ei ole viivist lubatud nõuda intressi, sealhulgas viivise, ega muu raha kasutamise tasu maksmisega viivitamise korral. Seega moodustab viivise summa hagi esitamiseni arve nr 2014756645 järgi 39,82 eurot, arve nr 2014962012 järgi 40,26 eurot, arve nr 2015207019 järgi 39,82 eurot ja arve nr 2015429972 järgi 84,84 eurot, s.o. kokku 204,73 eurot.
kohaselt võib viivisenõude koos põhinõudega esitada hagis selliselt, et taotletakse viivise, mis ei ole hagi esitamise ajaks veel sissenõutavaks muutunud, väljamõistmist kohtult mitte kindla summana, vaid täielikult või osaliselt protsendina põhinõudest kuni põhinõude täitmiseni. Eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. 4
lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Kohtu hinnangul tuleb menetluskulud jätta poolte kanda vastavalt hagi rahuldamise ulatusega: 99% hageja menetluskuludest kostja kanda ja 1% kostja menetluskuludest hageja kanda.
lg 1,2 kohaselt määrab menetluskulude rahalise suuruse menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Kohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks ka siis, kui menetlusosalised ei esita menetluskulude kindlaksmääramise taotlust, võttes aluseks menetluskulude nimekirja või tsiviilasja materjalid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist. 5
lg 1 kohaselt on menetluskulud menetlusosaliste kohtukulud ja kohtuvälised kulud ning tulenevalt
lg 2 tuleb riigilõivu tasuda menetlustoimingult, mille tegemise eest on riigilõivuseaduses sätestatud riigilõiv. Hageja on tasunud riigilõivu hagiavalduse esitamisel vastavalt riigilõivuseadusele 125 eurot, mistõttu tuleb tema poolt tasutud riigilõiv lugeda hageja vajalikuks ja põhjendatud menetluskuluks. Hageja taotleb esindaja õigusabi eest tasu kokku 420 euro hüvitamist. Õigusabile on kostja esindaja kulutanud 3,5 tundi. Kohtuväline kulu on
p 1 alusel menetlusosaliste esindajate ja nõustajate kulud.
lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Kohus leiab, et arvestades kohtule esitatud dokumentide mahtu, asja sisu ja keerukust, asi lahendati kirjalikus menetluses, on kostja esindaja õigusabikulu vajalik ja põhjendatud summas 200 eurot. Vastavalt menetluskulude jaotusele kuulub kostjalt väljamõistmisele 99% hageja põhjendatud ja vajalikest menetluskuludest (99%x 125+200), s.o. 321,75 eurot. Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal menetluskuludelt tasuda menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivist võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. Kostja ei ole esitanud menetluskulude nimekirja ja ei nähtu tsiviilasja materjalidest ka tema poolt menetluskulude kandmist. Seega puudub alus kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaksmääramiseks. /allkirjastatud digitaalselt/ Roomet Sõnna Kohtunik 6
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.