KOHTUMÄÄRUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Määruse kuupäev
- september 2020 Kohtuasja number 1-14-34 Kohtukoosseis Erkki Hirsnik, Tiit Lõhmus ja Aarne Sarjas Kohtuasi A.A. (isikukood XXX) kaitsja vandeadvokaadi abi Gregori Palmi taotlus A.A. suhtes karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamiseks ja tema arstlikku komisjoni suunamiseks Vaidlustatud kohtulahend Viru Maakohtu (Jõhvi kohtumaja)
- juuli 2020 määrus Kaebuse esitaja ja kaebuse liik A.A. kaitsja advokaat Gregori Palm, määruskaebus Teised määruskaebemenetluse pooled prokuratuur, esindaja Viru ringkonnaprokurör Olga Dorogan Asja läbivaatamise viis kirjalik menetlus Ringkonnaprokuratuuri RESOLUTSIOON
- Jätta Viru Maakohtu
- juuli 2020 määrus muutmata ja A.A. rahuldamata. määruskaebus
- Käesoleva määruse avaldamisel asendada avalikus arvutivõrgus A.A. nimi ja isikukood tähemärkidega. Edasikaebamise kord Käesoleva määruse peale saab prokuratuur või süüdimõistetu advokaadist kaitsja esitada kirjaliku määruskaebuse Tartu Ringkonnakohtule 15 päeva jooksul, alates päevast, mil isik sai vaidlustatavast kohtumäärusest teada või pidi teada saama. PÕHIOSA
- A.A. kannab Viru Vanglas talle Viru Maakohtu
- oktoobri 2014 otsusega karistusseadustiku (KarS) § 114 p 3 järgi kahe inimese tapmise, s.o mõrva, eest mõistetud karistust. Tema kandmisele kuuluva 19 aasta 11 kuu 28 päeva pikkuse vangistuse algusajaks on
- juuli
- aprillil 2020 esitas A.A. kaitsja advokaat Gregori Palm Viru Maakohtule taotluse kaitsealuse suhtes karistuse kandmiselt vabastamise menetluse algatamiseks ja tema arstlikku komisjoni suunamiseks. Taotluse kohaselt oli kaitsja pöördunud Viru Vangla poole nõudlusega paigutada A.A. psühhiaatriahaiglasse või alternatiivselt teha talle psühhiaatriline ekspertiis selleks, et selgitada välja, kas ta on võimeline kandma karistust vanglas. Vangla oli vastanud, et A.A. on käinud psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi vastuvõtul ning vastuvõttude käigus selgus, et tema vaimne tervis võimaldab tal kanda karistust vangistuses. Kaitsja selle seisukohaga ei nõustu. A.A. l on alates
- aastast diagnoositud püsikululine paranoiline skisofreenia. Haiguse iseloomust tulenevalt ei ole tõenäoline, et ta aja jooksul paraneks. A.A. terviseseisundit on iseloomustanud ka SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliinik, kinnitades seda, et isik põeb skisofreeniat. Olulise haigust iseloomustava omadusena on kliinik välja toonud A.A. sotsiaalse aktiivsuse alanemise ja initsiatiivituse. Lähtudes süüdimõistetu ema antud kirjeldusest väljendub A.A. l haigus eelkõige selles, et ta on tavaelust irdunud. Enne vangistust tajus ta halvasti enda baasvajadusi ega osanud sageli neile tähelepanu pöörata (nt võis ta unustada söömise ja joomise). Praegu on tõusetunud probleemiks see, et A.A. d vanglas külastanud lähedased on märganud tema haigussümptomite ägenemist. Eelkõige on nad täheldanud, et A.A. vigastab ennast ega teavita sellest haiglapersonali. Seoses selle probleemiga on ema pöördunud ka vangla poole.
- mai 2017 vastuses on vanglatöötaja kinnitanud, et nad on seda tüüpi käitumisest teadlikud. Ka Viru Vangla vastus ilmestab seda, et A.A. terviseseisund on selline, et vangla on pidanud vajalikuks tema suunamist psühhiaatri poole. Kaitsjale teadaolevalt on süüdimõistetule manustatud ka psühhotroopseid ravimeid. Praegu on oht, et A.A. kannab vangistust, mida ta pole tervise tõttu võimeline kandma. Vaidlustatud kohtumäärus
- Viru Maakohus
- juuli 2020 määrusega jättis kaitsja taotluse A.A. suhtes karistuse kandmiselt vabastamise menetluse algatamiseks ja tema arstlikku komisjoni suunamiseks rahuldamata. Kohus märkis, et ei tuvasta kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 425 lg-st 2 või KarS § 86 lg-st 1 tulenevaid tunnuseid A.A. suhtes. Kaitsja esitatud dokumentidest, sh SA Tartu Ülikooli Kliinikumi psühhiaatriakliiniku omadest, nähtub, et A.A. põeb skisofreeniat. Samas on selline diagnoos pandud talle aastate eest. Ta on põdenud vaimuhaigust juba antud asja sisulise arutamise ajal, mille tõttu määratigi temale kohtupsühhiaatria ekspertiisid. Need ekspertiisid kinnitasid, et A.A. on võimeline karistust kandma. Seega kaitsja taotluses osutatud asjaolude puhul ei ole tegemist millegi uudsega. Viru Vangla vastusest nähtub, et A.A. terviseseisund ei ole karistuse kandmise ajal muutunud, vangistuses on talle tagatud tema terviseseisundile vastav meditsiiniline abi, ravi ja uuringud, samuti on ta vangla psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi jälgimise all. Ka kaitsja taotluses viidatud muud asjaolud – A.A. lähedased tunnevad muret tema tervise pärast ja nende arvates on tema tervis viimasel ajal oluliselt halvenenud – ei anna alust taotluse rahuldamiseks. On loomulik, et süüdimõistetu lähedased muretsevad tema tervise pärast. Samas mitte igasugune kahtlus isiku terviseseisundi suhtes ei anna alust vastavate toimingute tegemiseks, vaid ainult selline, mis on ka sisuliselt ja faktiliselt põhjendatud. Antud juhul on vangla pädevad meditsiinitöötajad oma seisukoha väljendanud ja puudub alus kahelda nende arvamuse usaldusväärsuses. Seega on A.A. võimeline jätkama karistuse kandmist ning karistusest vabastamise menetluse algatamiseks ja tema arstlikku komisjonile saatmiseks alus puudub. Määruskaebus
- Maakohtu määruse peale esitas
- juulil 2020 määruskaebuse A.A. kaitsja G. Palm. Ta palub lahendi tühistada, algatada A.A. karistuse kandmisest vabastamise menetlus ning kohustada Viru Vanglat suunama süüdimõistetu arstlikku komisjoni. Alternatiivse taotlusena palub kaitsja tühistada määrus ja saata asi uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
- Kaitsja leiab kõigepealt, et ebaõiglane on panna kaitsvale poolele kohustus tõendada ära süüdimõistetu terviseseisundi halvenemine vangistuse ajal. Kaitsval poolel ei ole võimalik omaalgatuslikult kinnipeetava terviseseisundi kohta tõendeid koguda. Kinnipeetav viibib terve aja vanglas ning ainult vangla meditsiinitöötajad saavad tema seisundit hinnata. Mõne teise meditsiinitöötaja konkureeriva hinnangu saamine pole teostatav. 2
(6)- Kaitsja on seisukohal, et A.A. terviseseisund on muutunud halvemaks ja ta ei pruugi olla võimeline karistust kandma vanglas. Selle kohta oli juba maakohtule esitatud piisavalt tõendeid. A.A. põeb skisofreeniat. Vangistuses on ta korduvalt külastanud selle tõttu psühhiaatrit. Tõsi, õige on kohtu seisukoht, et A.A. vaimset tervist on
- aastal uuritud ning toona hinnati ta võimeliseks karistust kandma. Kuue aastaga võib A.A. seisund olla aga muutunud. Seda, et muutus on toimunud, kinnitavad süüdimõistetu lähedased. Maakohus heitis lähedaste ütlused kõrvale vaid tõdemusega, et tegemist on nende isikute subjektiivse arvamusega ning vastuolude korral Viru Vangla meditsiinitöötajatega tuleb eelistada just viimaste ütluseid. Tähelepanuväärne on aga, et vangla meditsiinitöötaja on kohtule esitanud sisuliselt ühest lausest koosneva seisukoha, milles konstateeritakse, et A.A. terviseseisund pole muutunud. See seisukoht ei sisalda täiendavalt mitte ühtegi tõendit ega pikemat selgitust. Kaitsja leiab ka, et seda tüüpi menetlustes tuleb vangla meditsiinitöötajate arvamusse suhtuda erilise ettevaatlikkusega. Praegu on meditsiinitöötaja ütluste usaldusväärsuses alust kahelda. Sugugi pole välistatud, et kohtu määratud arstlik komisjon võib hinnata A.A. võimetuks karistust kandma.
- Kaitsja leiab, et maakohus on tegelikkuses jätnud välja selgitamata sellele, milline on A.A. vaimne seisund antud ajal. Kaitsja palus esialgses taotluses kohtult välja nõuda andmed selle kohta, mis ravi on süüdimõistetu vanglas saanud. Haiguslugu võiks anda infot selle kohta, kas tema psühhiaatri juures käimise tihedus on ajas suurenenud või vähenenud. Kohus seda ei teinud.
- septembril 2020 esitas kaitsja ringkonnakohtule vangla vastuse A.A. ema pöördumisele ja lisas järgmist. A.A. keeldub meditsiinilisest ravist. Ka ei taha A.A. käia igapäevasel jalutuskäigul. A.A. l oli kambris vaid üks paar aluspükse. Ringkonnakohtu seisukoht
- Otsustamine selle üle, kas süüdimõistetu puhul võib esineda alus tema suhtes karistuse kandmisest vabastamise menetluse algatamiseks, eeldab kõigepealt selle analüüsimist, kas tegemist võib olla KrMS § 425 lg-s 1 või 2 sätestatud alusega (vt Riigikohtu erikogu
- juuni 2016 määrus asjas nr 3-3-4-1-16, p 14). A.A. puhul tuleb kontrollida KrMS § 425 lg 2 aluse esinemist: karistuse kandmisest vabastamine psüühikahäire tõttu.
- Ringkonnakohtu hinnangul ei saa KrMS § 425 lg 2 järgset menetlust tingida ainuüksi kellegi (nt süüdimõistetu või tema kaitsja) vastav taotlus. Menetlust tuleb alustada üksnes siis, kui on piisavalt alust arvata, et isik võib tõepoolest olla karistuse kandmise võimetu. Seega on olukord sarnane kriminaalmenetluse alustamisega: menetlust ei alustata pelga kuriteoteate peale, vaid üksnes siis, kui on piisavalt alust arvata, et kuritegu toimus (vt KrMS §-d 193 ja 194). Vastasel juhul oleks tegemist riigi piiratud ressursi ebamõistliku kasutamisega: menetlemisega ilma lootuseta, et see menetlus millenigi viiks. Niisiis tuleb otsustada, kas praegu on piisavalt alust arvata, et A.A. peaks KrMS § 425 lg 2 alusel vabastama.
- KrMS § 425 lg 2 täpsustab KarS § 79 lg
- KarS § 79 lg 2 ls 1 sätestab järgmist: kui isik on kuriteo toime pannud süüdivana, kuid jäänud enne või pärast kohtuotsuse tegemist vaimuhaigeks, nõdrameelseks või kui tal on tekkinud muu raske psüühikahäire ja ta ei ole võimeline aru saama oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima, vabastab kohus ta karistusest või selle kandmisest. See säte on kahjuks küllaltki segane. Paistab, et seadusandja on KarS § 79 lg 2 kehtestades lähtunud KarS §-st 34: nende normide sõnastused on suuresti kattuvad. Tuleb aga tähele panna seda, et nn arusaamis- ja juhtimisvõime seotakse KarS §-s 34 väga selgelt konkreetse õigusvastase teoga ehk viidatud võimeid tuleb analüüsida puutuvalt toime pandud teosse. KarS § 79 lg 2 puhul aga midagi sellist ei ole: isik oli õigusvastase teo toimepanemise ajal süüdiv ehk ei saa väita, et tal oli mingi (piisav) defitsiit arusaamis- või juhtimisvõimes teo 3
(6)sooritamise ajal. Niisiis tekib küsimus, millisest teost arusaamise võimest ja sellele arusaamisvõimele vastavast juhtimisvõimest KarS § 79 lg 2 räägib.
- Ringkonnakohtu hinnangul ei saa tulla kõne alla ükski muu kui menetletav tegu. Seetõttu tundub, et läbi tuleks viia n-ö hüpoteetiline süüdivuse kontroll ehk küsida tuleks, kas juhul, kui isikul oleks olnud selline psüühikahäire, nagu tal on praegu, juba teo toimepanemise ajal, oleks ta olnud võimeline saama aru oma teo keelatusest või oma käitumist vastavalt sellele arusaamisele juhtima. Esiteks on küsitav, kas sellist kontrolli üldse on võimalik läbi viia: praeguse psüühilise pildiga inimese teoreetiline asetamine mingisse (võib-olla) aastaid tagasi toimunud olukorda ei pruugi olla teostatav. Teiseks aga tekib küsimus, miks midagi sellist tarvis oleks: karistuse kandmise ajal peaks ju olema mõõduandev just karistus ja selle kandmisega seonduv, mitte aga kunagi aset leidnud õigusvastane (ja süüline) tegu.
- Nt on olukord märksa loogilisem Saksa õiguses, kus sealse kriminaalmenetluse seadustiku § 455 lg 4 on selline: „Vangistusasutus võib vangistuse täitmise lõpetada, kui: 1) süüdimõistetu muutub vaimuhaigeks, 2) haiguse tõttu tuleb karta, et süüdimõistetu elu ähvardab akuutne oht või kui 3) süüdimõistetu on muul viisil tõsiselt haigestunud ja haigust ei ole vangistusasutuses või vangistusasutuses paiknevas haiglas võimalik diagnoosida või ravida ja on alust arvata, et haigus kestab pikka aega. Täitmist ei tohi lõpetada, kui seda ei võimalda kaalukad asjaolud, näiteks avalik julgeolek“. Esimest viidatud punkti (süüdimõistetu muutumine vaimuhaigeks) tõlgendatakse kitsendavalt: asjasse puutuvad ei ole kõiksugu vaimuhaigused (tänapäevase terminoloogia järgi: psüühikahäired), vaid üksnes sedavõrd rasked vaimuhaigused, mida pole võimalik vangla tingimustes ravida (Appl – Karlsruher Kommentar zur Strafprozessordnung.
- Auflage, § 455/6a).
- Hoolimata sellest, et KarS § 79 lg 2 mõte jääb olulises osas mõistetamatuks, on siiski aru saadav see, et karistuse kandmiselt vabastamine eeldab vaimuhaigust, nõdrameelsust või muud rasket psüühikahäiret. Niisiis ei piisa igasugusest psüühikahäirest, vaid üksnes raskest. See on ka loogiline, sest erinevad rahvusvahelised uuringud näitavad, et suur osa (puhuti isegi enamus) vangistust kandvatest inimestest on psüühikahäirega. Nii näiteks ei nähta Saksamaal mingit põhjust katkestada vangistust selliste inimeste puhul, kellel on isiksushäired, foobiad, muud neurootilised probleemid või mõningad luululised häired (Appl – Karlsruher Kommentar zur Strafprozessordnung.
- Auflage, § 455/6a).
- Ringkonnakohtu hinnangul pole alust arvata, et A.A. põeb mõnda rasket psüühikahäiret.
- Kaitsja tugineb süüdimõistetule
- aastal pandud diagnoosile: püsikululine paranoidne skisofreenia. Skisofreenia on tõsine psüühikahäire, mistõttu nt Saksamaal leitakse, et (akuutses vormis) skisofreeniat põdeva inimese vangistuse kandmine tuleb lõpetada (Venzlaff/Foerster et al. Psychiatrische Begutachtung.
- Auflage, S. 345). Ometigi ei pea ringkonnakohus
- aasta diagnoosi asjasse puutuvaks. A.A. le tehti
- aastal käesoleva asja menetlemisel kohtupsühhiaatria-psühholoogia kompleksekspertiis (vt maakohtu otsus, lk 15). Samuti tehti talle
- aastal ühe teise asja raames kohtupsühhiaatria komisjoniline ekspertiis (vt maakohtu otsus, lk 15–16). Kummagi ekspertiisi kohaselt ei olnud A.A. l (tõsiseid) psüühikahäireid, sh skisofreeniat. Kogemus on näidanud, et Eestis diagnoositakse tõsiseid psühhikahäireid tihtipeale liiga kergekäeliselt, st valesti. Kas põhjus on soov inimesele vastu tulla (raske häire võib anda õiguse erinevatele riiklikele toetustele), diagnoosijate ebakompetentsus või ajapuudus või midagi muud, on keeruline öelda. See, et inimesel tal varem diagnoositud häiret tegelikult ei esine, on aga korduvalt ilmnenud alles siis, kui pädevad eksperdid viivad raske õigusrikkumise 4
(6)menetlemisel läbi ekspertiisi. Niisiis nõustub ringkonnakohus maakohtuga, et
- aasta diagnoos oluline ei ole.
- Veel on kaitsja tuginenud SA Tartu Ülikooli Kliinikumi
- oktoobri 2014 väljavõttele. Kohtukolleegium selle tõendi käsitlemist vajalikuks ei pea. Selles väljavõttes on kirjeldatud A.A. käitumist ja ravile pöördumisi
- aastast kuni
- aastani, ehk süüdimõistmisele ja ekspertiiside tegemisele eelnenud ajal. Ehk et midagi uut ja niisugust, mis näitaks A.A. tervisliku seisundi muutust karistuse kandmise ajal, sellest ei selgu.
- Ka toetub kaitsja A.A. vanemate hinnangule, st nende koostatud kirjale. Süüdimõistetu ema ja isa kirjeldavad selles kõigepealt enda raskusi pojaga kontakteerumisel (vastab vastumeelselt ja ühesõnaliselt, tüdineb kiiresti suhtlemisest), mainivad ära tema tõmblemise, n-ö tikid, iseendaga rääkimise, soovi üksi jääda ja nahaprobleemid, samuti viitavad viimaks ka poja mitmetele vangla kontaktisikutele, kes väidetavalt on A.A. d haigeks inimeseks pidanud. Ka on kaitsja toonud välja A.A. ravist keeldumise, jalutamas mitte käimise ja aluspükste vähesuse. Ringkonnakohus mõistab vanemate muret oma lapse pärast ning soovi ja püüet temale võimalikult heade tingimuste loomiseks. Siiski ei tingi ka A.A. ema ja isa poolt väljatoodu KrMS § 425 lg 2 järgse menetluse alustamist. Et inimene ei soovi kuigivõrd teistega suhelda, tahab olla üksi, kõneleb aeg-ajalt omaette jne, ei viita isegi mitte sellele, et tegemist on psüühikahäirega: selliselt võivad käituda ka normpsüühikaga inimesed. Eriti loogiline on tujutus ja apaatsus inimese puhul, kes peab veetma ligikaudu 20 aastat vanglas (nagu A.A. ). Sisuliselt sama tuleb öelda puutuvalt ravist keeldumisse, jalutamata jätmisse ja aluspükste vähesusse. Et inimene ei soovi (kergete meditsiiniprobleemide korral) ravi, ei käi alati jalutamas ega järgi eeskujulikku hügieeni, ei viita kuidagi sellele, et tegu on vaimuhaigega. Ent nagu juba korduvalt öeldud: isegi kui A.A. oleks psüühikahäirega, ei tähendaks see seda, et ta tuleks karistuse kandmisest vabastada. A.A. vanemate öeldu ega vangla vastuses A.A. emale märgitu ei anna kuidagi alust püstitada hüpoteesi, et süüdimõistetul võib olla raske psüühikahäire.
- Samuti olgu viidatud vangla välja toodule. Vangla teatas
- aprillil 2020 kaitsjale, et A.A. on käinud vanglas psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi vastuvõtul ning nende käigus selgus, et A.A. vaimne tervis võimaldab tal kanda karistust vangistuses.
- juunil 2020 märkis Viru Vangla Viru Maakohtule, et A.A. le on vanglas tagatud tema terviseseisundile vastav meditsiiniline abi, ravi ja uuringud ning tema terviseseisund ei ole vanglas viibitud aja jooksul muutunud. Ka on vangla siingi välja toonud, et A.A. on vangla psühhiaatri ja kliinilise psühholoogi jälgimise all. Seega ei ilmne ka vangla väljendatust viiteid mõnele raskele psüühikahäirele.
- Vangla teadetele viidates leiab kaitsja veel sedagi, et A.A. vaimse tervise halvenemisele viitab just süüdimõistetu käimine vangla psühhiaatri ja psühholoogi juures. Kohtukolleegium sellega nõus ei ole. Vastupidi, ringkonnakohus näeb selles hoopis kinnitust vangla seisukohale, et A.A. saab vanglas piisavat tuge ja abi.
- Rohkem tõendeid A.A. terviseseisundi kohta ei ole kaitsja kohtutele esitanud. Tõsi, kaitsja soovib, et kohus peaks vanglalt pärima asjasse puutuvat lisateavet. Kuivõrd pole alust arvata, et A.A. l on raske psüühikahäire, ei näe ringkonnakohus mingit vajadust hakata pärima vanglalt mingeid dokumente.
- Seega ei ole põhjust eeldada, et A.A. vaimne tervis oleks oluliselt muutunud võrreldes ajaga, mil kohtud süüdimõistmise üle otsustades jaatasid nii tema vastutusvõimelisust karistusõiguslikus mõttes kui ka tema suutlikkust kanda karistust vanglas. Niisiis puudub A.A. karistuse kandmisest vabastamise menetluse alustamiseks vajadus. 5
(6)- Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS § 390 lg-st 1 ning § 337 lg 1 p-st 1, jätab Tartu Ringkonnakohus Viru Maakohtu
- juuli 2020 määruse muutmata ja A.A. kaitsja määruskaebuse rahuldamata.
- Et käesolev lahend sisaldab A.A. terviseandmeid, tuleb see analoogia korras KrMS § 4081 lgga 2 avalikustada nii, et A.A. nimi ja isikukood asendatakse tähemärgiga (Riigikohuski tugineb psüühikahäireid puudutavate lahendite avalikustamisel mitte KrMS § 408 lg-le 3 või 4 – mis näeb ette vaid resolutiiv- või lõpposa avalikustamist –, vaid lähtub sellest, et lahend on vaja avalikustada sisuliselt terviklikult – küll aga on tarvis peita menetlusele allutatu nimi). (allkirjastatud digitaalselt) 6
(6)