2-19-9973 KOHTUOTSUS Kohus Pärnu Maakohus Kohtukoosseis kohtunik Indrek Nummert 02. detsember 2019.a, Pärnu kohtumaja 2-19-9973 Eesti Energia Aktsiaselts hagi Osaühing TTG vastu võlgnevuse ja viiviste

§ 11

lg 4 loetakse kirjalik leping sõlmituks, kui lepingupooled on lepingudokumendi allkirjastanud või vahetanud kummagi lepingupoole poolt allkirjastatud lepingudokumendid või kirjad. Seaduses võib sätestada, et kirjalik leping loetakse sõlmituks ka siis, kui lepingudokumendile on alla kirjutanud üksnes kohustatud lepingupool. Käesoleval juhul on nõuete loovutamise leping allkirjastamata ja seda ei saa lugeda sõlmituks ning seega ei ole Elektrilevi OÜ nõue kostja vastu loovutatud kehtivalt hagejale. Lisaks tulenevalt

§-st 170 kui võlausaldaja teatab võlgnikule, et on nõude loovutanud uuele võlausaldajale loetakse, et loovutamine on võlgniku suhtes toimunud, isegi kui nõuet tegelikult ei loovutatud või kui loovutamine ei ole kehtiv. Sama kehtib, kui võlausaldaja on nõude loovutamise kohta välja andnud dokumendi ja uus võlausaldaja esitab dokumendi võlgnikule. Käesoleva ajani ei ole väidetav võlausaldaja ehk siis Elektrilevi OÜ kostjat nõude loovutamisest teavitanud ega ole uus võlausaldaja ehk siis hageja, esitanud kostjale nõude loovutamise kohta kehtivat dokumenti. Seega ei saa lugeda väidetavat nõuet kostja suhtes loovutatuks. Kostja on seisukohal, et olukorra fikseerimise akt nr 164715 ei vasta määratud nõuetele ning ei ole seetõttu kehtiv. Vastavalt ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord (edaspidi „Kord“) § 2 lg-le 1 koostab ettevõtja esindaja elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamise tuvastamisel akti elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult kasutanud isiku või tema esindaja juuresolekul. Tulenevalt Korra § 2 lg-st 2 kui elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult kasutanud isik või tema esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile allakirjutamisest, koostatakse akt tunnistaja juuresolekul. Ka vastavalt Korra § 3 lg 1 p-le 3 peab akt sisaldama elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult kasutanud isiku nimi ja kontaktandmed või tema esindaja nimi, kontaktandmed ning andmed tema volitusi tõendava dokumendi kohta. Seega oleks võimalusel pidanud akti koostamise juures viibima kostja esindaja, kelle juures viibimise korral oleks pidanud akti märgitama ka esinduse alus. Kostjale olukorra fikseerimisest ennetavalt teada ei antud, ehk siis ei antud kostjale võimalustki akti koostamise juures viibida. Selline Elektrilevi OÜ poolne käitumine, millega ei antud kostjale võimalust akti koostamise juures viibida, on vastuolus

§-st 6 tuleneva hea usu põhimõttega ning akt on tühine juba seetõttu. Aktile on märgitud kostja esindajaks S.K., kellel puudub TTG OÜ nimel esindusõigus. Jääb arusaamatuks millisel alusel S.K. kostjat esindas ning esindusõiguse alus ei ole märgitud ka kõnealusesse akti. Seega puudus olukorra fikseerimise akti koostamise juures tarbija (kostja) esindaja. Lisaks märgitakse vastavalt Korra § 3 lg 1 p-le 4 akti tunnistaja nimi ja kontaktandmed, kui akt koostatakse tema juuresolekul. Aktil on tunnistajaks märgitud A.Ü.. Samas ei tea kostja sellist isikut ning järeldab, et tegemist on Elektrilevi OÜ töötajaga, mistõttu ei saa A.Ü. olla erapooletud tunnistaja. Samuti märgib hageja oma 11.09.2019. a seisukoha punktis 2.1., et S.K. viibis akti koostamise juures hoopis tunnistajana, ei vasta hageja väide tõele. Nimelt ei ole aktis märget S.K.i kui tunnistaja kohta vaid S.K. on märgitud tarbijaks. Lisaks ei ole aktile märgitud tunnistaja(

1. te)kontaktandmeid, mistõttu ei vasta akt ka selles osas nõuetele. Seega järeldub eeltoodust, et akt on tühine. 5 / 14 2-19-9973 Nõude alus ja aegumine. Kuigi algselt jäi kostjale selgusetuks millisel alusel hageja kostjalt võlgnevuse tasumist nõuab, kas lepingu alusel või tulenevalt alusetust rikastumisest või tulenevalt õigusvastasest kahju tekitamisest, siis 11.09.2019.a menetlusdokumendi punktides 2.2. ja 2.3. ja 05.11.2019.a menetlusdokumendi punktis 2.3. selgitab ning täpsustab hageja, et tegemist on õigusvastasest kahju tekitamisest tuleneva nõudega. Seega kohaldub hageja enda kirjalikust seisukohast tulenevalt käesolevas asjas aegumine TsÜS § 150 lg 1 alusel, mille kohaselt on nõude aegumistähtaeg 3 aastat ajast, mil õigustatud isik kahjust ja kahju hüvitama kohustatud isikust teada sai või pidi teada saama. Käesolevas asjas on hageja esitanud tõendina olukorra fikseerimise akti 04.02.2016.a ning seega hakkas hageja jaoks nõude aegumistähtaeg 05.02.2016.a. Kuivõrd asjas ei ole jätkuvalt selge millisel alusel on hageja kostja vastu nõude esitanud, juhib kostja tähelepanu asjaolule, et hageja ei ole esitanud tõendeid selle kohta, et hageja ja kostja vahel oleks sõlmitud elektrienergia müügileping. Hageja on küll esitanud võrguteenuse lepingu hagiavalduse lisana, kuid nimetatud leping ei reguleeri elektrienergia müügitingimusi. Kostja selgitab lisaks eelnevale, et käesolevas asjas ei kohaldu ka hageja poolt viidatud tüüptingimused. Kostja on allkirjastanud võrgulepingu nr 0709150692/13.03.2014 (vt hagiavalduse lisa 2), kuid muude dokumentide allkirjastamist, lepingute sõlmimist või tingimustega nõustumist kostja ei mäleta. Samuti ei ole hagiavaldusele lisatud hageja poolt käsitletud tüüptingimusi, mistõttu ei ole teada tüüptingimuste sisu. Käesoleval ajal hageja kodulehel kättesaadavatest „Elektrilevi OÜ liitumislepingu tüüptingimused madalpingel üle 63A ja keskpingel“ (kehtiv 01.07.2017. a – 31.12.2017.
2. a)punktist 1.2. nähtuvalt ei reguleeri tüüptingimused elektrienergia müümist ostjale. Kuivõrd ei ole asjas tõendina esitatud väidetava rikkumise ajal kehtinud tüüptingimusi, puuduvad tõendid millele tuginedes hagejal oleks nõudeõigus kostja vastu. Seega, võttes arvesse eeltoodut ja asjaolu, et hageja ja kostja (sh ka Elektrilevi OÜ) vahel puudub elektrienergia müügileping, ei ole kostja saanud ka sellist lepingut rikkuda. Kui hageja leiab, et temal on kahju tekkinud, siis saab selline kahju olla tekkinud üksnes lepinguvälistest suhetest tulenevalt. Kostja taotleb jätta hagiavaldus rahuldamata; jätta asja menetluskulud hageja kanda; välja mõista menetluskulude tasumise viivitamise korral menetluskulude suurust kindlakstegeva lahendi jõustumisest alates kuni täitmiseni viivis võlaõigusseaduse § 113 lõike 1 teises lauses ettenähtud ulatuses. KOHTUOTSUSE PÕHJENDUSED Kohus on seisukohal, et tsiviilhagi ei ole aegunud ning hagi kuulub osaliselt rahuldamisele. 1. Kostja taotlus aegumise kohaldamiseks Kohus menetluse kestel pooltele selgitas, et käesolevas asjas on aegumise küsimuses asjasse puutuvateks säteteks Tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 149, § 158 ja § 160. TsÜS: § 149 kohaselt on seadusest tuleneva nõude aegumistähtaeg on kümme aastat selle nõude sissenõutavaks muutumisest, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Teost hoidumisele suunatud nõude aegumistähtaeg algab hoidumiskohustuse rikkumisest. § 158. Aegumise katkemine nõude tunnustamisega

§ 82

lg-te 3 ja 7 alusel muutus sissenõutavaks mõistliku aja vältel pärast eelnimetatud 04.02.2016 kuupäeva ehk 14 päeva pärast. Kohus ei nõustu kostjaga, et tegemist on deliktiõiguse alusel tekkiva nõudega. Deliktiõigus

§ 1043

jj ei reguleeri kahju hüvitamist, mis tekib muust seaduses sätestatud alusest tekkivatest võlasuhetest (

§ 3p 6) tuleneva kohustuse rikkumise tagajärjel (Lepinguvälised Võlasuhted, T.T.

lk 149; sama

Kommenteeritud väljaanne lk 628). Teatud juhtudel on võimalik ka deliktiliste ja muude kahjunõuete konkurents

§ 1044alusel.

Seni on aga praktikas eitatud nõuete konkurentsi võimaluse teket olukorras, kus on ette nähtud täiesti eraldi vastutuse erikoosseis või eriregulatsioon – antud juhul on see ette nähtud just Elektrituruseadus (ELTS) §-s

1. Ebaseaduslikult elektri tarbimise tõttu esitatud arve nr 502315044244 katteks on kostja sooritanud kokku 2 makset, vastavalt
2. novembril 2016.a summas 50 eurot ning
3. jaanuaril 2017.a summas 100 eurot, sellest tulenevalt on hagi esitamise seisuga tasumata 5970,04 eurot. Kohus kostjaga ei nõustu, et aegumise peatumise küsimuses saab arvestada kostja väidet, et maksti üksnes seetõttu, et kostja ei soovinud, et ettevõttes vool välja lülitatakse. Asjasse puutuv on, et ülekandest on näha, et tasutakse arvet, mille sisuks on mõõtmata ahelas elektri tarbimine. Kohus leiab, et TsÜS § 158 lg 1 alusel on seega kostja vahepeal tunnustanud hageja nõuet, kuivõrd on asunud tasuma võlgnevust antud elektrienergia ja võrguteenuse kasutamise eest esitatud arve järgi. Eeltoodu alusel asub kohus seisukohale, et hageja nõue ei ole aegunud TsÜS § 149, § 158 lg 1 ja § 160 lg 1 alusel.
4. Tõendid Kohus tuvastab olukorra fikseerimise akti nr 164715 alusel, et
5. veebruaril 2016.a avastas Elektrilevi OÜ, et tarbimiskohas asukohaga Pikk tn 16, Võiste alevik, Häädemeeste vald, Pärnu maakond, toimus mõõtmata ahelas elektrienergia ja võrguteenuse kasutamine kostja poolt, mille kohta koostati olukorra fikseerimise akt nr
6. Hagi lisas esitatud tõendite kohaselt on OÜ Elektrilevi andud kinnituse 13.02.2015, et ta on loovutanud oma nõuded Eesti Energia AS-le. Antud kinnituse on allkirjastanud Elektrilevi OÜ juhatuse esimees T.M.. Eeltoodu alusel kohus ei nõustu kostjaga selles, et antud asjas puuduvad tõendid selle kohta, et on kehtivalt loovutatud nõudeid Eest Energia AS-le. Olukorra fikseerimise akti nr 164715 kohaselt asub kostja elektriarvesti II sektsioonis ning I sektsioonist tühjalt seisva fiidri alt on ühendatud kaabel ja viidud maapinna alt külmhoone/autoremonditöökotta elektrikilpi. Nii hageja kui kostja on illustreerinud mõõtmist ja mõõtmise asukohta ka kohtule esitatud fotomaterjaliga. Vaidlus puudub selles, et kostja ei ole ise antud elektriarvestist kaablit lahti ühendatud, vaid kostja mõõtmata ahelas elektritarbimise on Eletrilevi OÜ ekslikult tekitanud ise. Aktist 7 / 14 2-19-9973 nähtuvalt kostja poolt kasutatud kaabli asukoht on tuvastatud kaabliotsija abil ning on mõõdetud voolud L1 – 56 A, L2 – 80 A, L3 – 65 A. Hageja esitas seoses aktiga tuvastatu järgi kostjale arve koos kalkulatsiooniga ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse eest nr 502315044244 summas kokku 6120,04 eurot. Nõutud summa on arvestatud Majandus-ja Kommunikatsiooniministri määruse nr. 34 (edaspidi määrus) sätetele tuginedes, milles nähakse ette ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise kord. Antud määruse §-s 4 on sätestatud ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuse mahu määramine ning §-s 5 ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuste maksumuse määramine. Kostja seisukoht on, et seetõttu ei ole ta ebaseaduslikult toiminud, sest võrguettevõtja paigaldas digitaalsed elektriarvestid ja pidi ühendama ka juhtmed. Kohus nõustub hagejaga selles, et kostjale esitatud nõude ELTS § 68 lg 1 p 4 ja lg 2 alusel ei eelda kostja teadlikkus ja tahtlus. Kostja pool vaidlustab ka akti koostamise õiguspärasuse. Eelnimetatud määruses sätestaks akti koostamise toimingu nõuded. Nimelt määruse § 2 lg 1 kohaselt elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamise tuvastamisel koostab ettevõtja esindaja akti elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult kasutanud isiku või tema esindaja juuresolekul. Määruse § 2 lg 2 kohaselt kui elektrienergiat ja võrguteenust ebaseaduslikult kasutanud isik või tema esindaja ei viibi akti koostamise juures või keeldub aktile allakirjutamisest, koostatakse akt tunnistaja juuresolekul. Kohtule esitatud aktist nähtub, et toimingu on allkirjastanud tarbija esindaja kui ka tunnistaja. Kostja vastuväite on, et aktis fikseeritud toimingu juures ei olnud tarbija volitatud esindajat. Akti kohaselt tarbija esindajana on allakirjutanud S.K. ja mitte D.K., kes on firma juhatuse liige. Kostja väidab, et S.K. ei olnud firma esindaja. Nimetatud vastuväide iseenesest ei ole oluline, sest juures oli ka akti kohaselt tunnistaja. Seetõttu ei ole põhjust ka analüüsida märgitud esindaja volitusi näiteks TsÜS § 116 lg 1 ja 2 alustel. Käesolevas asjas on aktil olemas ka tunnistaja A.Ü. nimi ja allkiri. Eeltooduga on täidetud akti koostamisnõuded. Seetõttu kostja vastuväited akti ebaseaduslikkuse kohta ei ole õiged. Kostja esindaja väide, et tunnistaja võib olla erapoolik ja hagejaga seotud, on paljasõnaline ja pelgalt kostja esindaja hinnang ilma tõendit ja asjaolu esitamata, mistõttu kohus jätab selle tähelepanuta. Puuduvad igasugused esitatud tõendit, et tunnistaja oleks kinnitanud valeandmeid. Kostja esindaja leiab, et puudu on aktis tunnistaja elukoht, sest määruse § 3 lg 1 p 4 kohaselt akt peab sisaldama tunnistaja nime ja kontaktandmeid, kui akt koostatakse tema juuresolekul. Antud juhul tuleb samuti arvestada, et tunnistaja asukoht on delikaatsed isiku andmed, mis kuuluvad eraelu kaitsesfääri. EV PS § 26 kohaselt igaühel on õigus perekonna- ja eraelu puutumatusele. Riigiasutused, kohalikud omavalitsused ja nende ametiisikud ei tohi kellegi perekonna- ega eraellu sekkuda muidu, kui seaduses sätestatud juhtudel ja korras tervise, kõlbluse, avaliku korra või teiste 8 / 14 2-19-9973 inimeste õiguste ja vabaduste kaitseks, kuriteo tõkestamiseks või kurjategija tabamiseks. Antud põhimõtteid puudutava ka PS § 33, § 43, § 44 jt. Kohus leiab, et kui akt tunnistaja asukoha fikseerimine ei ole kooskõlas sõna-sõnalt määrusega, tuleb vaadata ka selle määruse sätte eesmärki. Kui mõni akti osa ei ole kooskõlas kitsamas mõttes mõne määruse sättega, on määravaks sätte eesmärk ja see, et aktis sätestatud olukord oleks siiski kooskõlas õiguse hierarhias kõrgemal seisvate õigusnormidega. Ka EIÕK art 8 kohaselt igaühel on õigus sellele, et austataks tema era- ja perekonnaelu ja kodu ning korrespondentsi saladust. Seega kohus leiab, et õigusaktide hierarhias alamal seisva määruse nõue tunnistaja asukoha fikseerimise kohta võib olla isikuandmete kaitse seisukohalt üleliigne, kui seda ei vajata näiteks õigusmenetluses tunnistaja asukoha tuvastamiseks, sellisel juhul antud andmeid ei pea olema esitatud ebaseaduslikult elektrienergiat tarbinud isikule. Kui tunnistaja isiku olemasolu vaidlustatakse ja seetõttu taotletakse tema ülekuulamist, vaid sellisel juhul võiks aktualiseeruda delikaatsetesse isiku andmetesse sekkumine ning isiku asukoha kindlaks tegemise olulisus, et selle kaudu hinnata toimingu õiguspärasust. Käesoleval juhul, aga selliseid asjaolusid, taotlusi ja vastuväiteid asjas ei ole esitatud. Käesolevas asjas ei ole esitatud ka väiteid, et tunnistaja kui selline isik tegelikkuses puudus üldse või mingitel asjaoludel antud akt oleks võltsitud dokument, mistõttu nimetatud kostja vastuväidetel ei ole asjas mingit määravat mõju antud mõõtmistoimingu õiguspärasusele.
7. Materiaalõiguslik alus Eeltoodud tõenditega on tuvastamist leidnud, et hageja nõude kohaselt on kostja saanud elektrienergiat ja võrguteenust mõõtmata ahelas. Võlaõigusseadus (

) § 3 p 6 alusel võib võlasuhe tekkida ka muust seadusest tulenevast alusest ja tegemist võib olla seadusest tuleneva nõude täitmata jätmisega, mille tagajärjel tekkis kahju. Käesoleval juhul hageja nõuab ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja ebaseaduslikult kasutatud võrguteenuste maksumust. ELTS §-s 68 sätestatakse elektrienergia ja võrguteenuse ebaseaduslik kasutamine. ELTS § 68 lg 1 p 4 kohaselt elektrienergia ja võrguteenuse kasutamine on ebaseaduslik, kui selleks puudub õiguslik alus või kui rikutakse käesolevast seadusest tulenevaid nõudeid, eelkõige kui: 4) ühendusel võrguettevõtja võrguga puudub võrguettevõtja paigaldatud nõuetekohane mõõteseade. ELTS § 68 lg 2 kohaselt turuosaline hüvitab võrguettevõtjale ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja ebaseaduslikult kasutatud võrguteenuste maksumuse, elektrienergia ja võrguteenuse ebaseadusliku kasutamisega tekitatud kahju ning selle suuruse määramiseks tehtud mõistlikud kulutused. ELTS § 68 lg 3 kohaselt ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia koguse ja võrguteenuste mahu ning ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse maksumuse määramise korra kehtestab valdkonna eest vastutav minister määrusega. 9 / 14 2-19-9973

§ 3

p 6 kohaldumisel on kahju hüvitamise nõude õiguslik alus

§ 115

lg 1.

§ 103

lg-st 1 tulenevalt vabaneb kohustuse rikkumisega kahju põhjustanud isik kahju hüvitamise kohustusest üldjuhul siis, kui rikkumine on vabandatav (RKL nr 3-2-1-181-15 p 24). Seega

§ 115

eeldab, et seaduses sätestatud kohustust, mida rikuti, kujutaks endast seaduse alusel tekkinud võlasuhtest tulenevat kohustust. Antud juhul on sellise õigussuhte tekkimise aluseks ELTS § 68 lg 1 p 4 järgi ja lg 2, mis on hagis ka lahti kirjutatud. Seega hageja nõue ei tulene mitte kostja vahelisest võrgulepingust, digitaalsest mõõtmisest ja tegelikult tarbitud kogusest, vaid tarbitu maksumus määratakse arvestuslikult erilise korra järgi ELTS § 68 lg 2 ja Majandus-ja Kommunikatsiooniministri 15.mai 2007.a määruse nr. 34 sätetele tuginedes. Vastavalt määruse § 4 lg-le 4 elektrienergia ja võrguteenuste ebaseadusliku kasutamise aega arvestab ettevõtja lepingu sõlmimise päevast või mõõtesüsteemi eelmisest kontrollimisest kuni ebaseadusliku tarbimise tuvastamise päevani, kuid see aeg ei ole pikem kui üks aasta. Eesti Energia poolt kostjale esitatud arve lisas on toodud kalkulatsioon, mis lähtub antud nõudest, sest arvutuste aluseks on võetud periood on 04.02.2015-04.02.2016, sh viimane on rikkumise avastamise kuupäev. Kokkuvõtvalt antud juhul reguleerivad maksumuse hüvitamise nõude eeldusi ELTS § 68 lg 1 p 4 ja lg 2,

§ 101

lg 3,

§ 103

,

§ 115

lg 1 ning eeltoodud alustel on hageja nõue ka õiguslikult esitatud asjaoludel põhjendatud. 4. Kohus selgitas kostjale menetluse kestel, et käesolevas asjas on võimalik esitada vastuväiteid

§ 103

alustel, eeskätt kas esines vääramatu jõud ja

1. ptk kahjuhüvitamise sätete järgi. 4.
2. Kohus leiab, et antud juhul ei tule

§ 103alusel rikkumise vabandatavus kohaldamisele.

Kohus nõustub hagejaga selles osas, et ühel hetkel võis hageja sellest aru saada, et tema elektriarved võivad olla tarbitust väiksemad. Ehkki elektrijaama renoveerimine ja Elektrilevi OÜ elektrikute töö ei olnud tema kontrolli all, sai ta oma ettevõtluses tarbida antud elektrienergiat ja see on määrav. Samas kohus ei saa kategoorilises vormis tuvastada, et antud elektriarved olid ka enne ebaseadusliku tarbimise eeldatavat algust olnud kostja jaoks oluliselt või märgatavalt väiksemad, sest hageja on oma 05.11.2019 vastuses kohtule toonud võrdluse üksnes pärast rikkumise kõrvaldamist toodud ajaga võrdluse. 29.02.2016 on võrreldud 31.12.2015 esitatud arvega. Vaatamata eeltoodule on siiski otsustav see, et antud määruse puhul on tegemist ikkagi mitte tegeliku tarbitud kogusega, vaid seaduse alusel antud metoodikast lähtudes arvestusliku kogusega. 4.2. Kostja on viidanud oma vastuses 06.09.2019 kohtule (ka kirjas „Pöördumine võrguettevõtja Elektrilevi OÜ“), et kostjal puudus juurdepääs uue alajaama kilbiruumi, ruum oli kogu aeg kinni ja uksel rippus Eesti Energia tabalukk. Kostja leiab, et hageja pidanuks varem märkama, et digitaalarvestiga ei ole kõik ühendatud (renoveerimise käigus). Kostja leiab, et elektrikud, kes paigaldasid uue alajaama ei ühendanud seda kaablit arvestiga ega arutanud, milliseid kaableid arvestiga ühendada. Kostja sisuliselt viitab, et olukord, mille läbi hagejale kahju tekkis, ei olnud täies ulatuses kostja kontrolli all või hageja oleks saanud kahju vältida, sest alajaama rajavad ja haldavad Elektrilevi OÜ spetsialistid. Vana alajaama rekonstrueerimisel ei ühendatud kõiki juhtmeid uuega nõuete kohaselt digitaalarvestiga ja antud ruumil puudus juurdepääs kostjal. Kostja esindaja vastuse lisas on kostja juhatuse liige veelkord korranud seisukohta, et uue alajaama ehitamisel võisid ehitajad teha vea, sest lõigati väikese hoone kaabel läbi ilma kostja nõusolekuta. 10 / 14 2-19-9973 Sisuliselt on viidatud, et ka võrguettevõtjal on kohustused (ELTS 6 ptk, 1, 2 jagu nt § 67) süsteemi käigus hoidmisel ja võrgu teenuse korraldamisel sarnaselt nii seaduse kui lepingu alusel. Hageja on oma vastuses, tuginedes küll tüüptingimustele, kohtule ka ise viidanud, et võrguettevõtja peab tagama temale kuuluva mõõtesüsteemi nõuetekohasuse ning korraldab vastavalt ettenähtud sagedusele selle perioodilise teenindamise (sealhulgas kontrolli, vahetuse või taatluse). Kohtu jaoks asjaolu, et kontroll on periooditi, ei saa see tähendada seda, et puudused Elektrilevi OÜ töös, sh nende ilmnemine eelnimetatud perioodide vahelisel ajal, on üksnes kostja probleem. Nendes küsimustes hoolsust saab nõuda esmaselt ikkagi Elektrilevi OÜ-lt. Kohus juhtis hageja tähelepanu, et hageja ei ole nimetatud kostja vastuväidetele vastanud. TsMS § 231 lg 4 kohaselt omaksvõttu eeldatakse, kuni vastaspool ei vaidlusta faktilise asjaolu kohta esitatud väidet selgesõnaliselt ja vaidlustamise tahe ei ilmne ka poole muudest avaldustest. Kohtu poolt andud asjaolule tähelepanu juhtimine jäi aga tagajärjetuks. Eeltoodu alusel kohus eeldab kostja väidete paikapidavust. Kohus selgitas menetluses, et kostja väited ebaõiglase olukorra kohta võivad olla sooviks ja kohtu diskretsiooniotsustuseks (pole kohtu kohustus ega eelda ka poole taotlust), et kohus kohaldaks väljamõistetava kahju vähendamiseks

7. peatükist

§ 139ja § 140 sätteid.

5. Arvestades asjaolu, et kostja ei vastutanud elektrijaama renoveerimise eest ega olnud tegev kaablite ühendamisel, ei saa väita, et kostja oleks toiminud pahausklikult ehk loonud ise tahtlikult tingimused ebaseaduslikuks elektrienergia tarbimiseks. Ka sõlmitud võrgulepingu kohaselt pidi võrguettevõtja ise korraldama võrguteenuse ja elektrienergia koguste kohase mõõtmise. Nimetatud tingimused lõi hooletult toimides hageja töötajad ja üksnes ajas võis kostja aimata, et tarbimiskulud on vähenenud. Eeltoodud alustel kohus leiab, et kahjuhüvitamine

§ 140

lg 1 alusel oleks kostja suhtes täies mahus äärmiselt ebaõiglane, mistõttu tuleb kahjuhüvitist vähendada. Kostjale esitatud arve järgi nõuti temalt tarbitud elektrienergia eest 1609,94 eurot, osutatud võrguteenuse eest 2768,69 eurot ning taastuvenergia tasu ja elektriaktsiisi 721,40 eurot, millele lisandus käibemaks (20%) 1020,01 eurot. Arve järgi maksumus kokku oli 6120,04 eurot. Kuivõrd kostja on osa nõudest tasunud, on hageja nõue 5970,04 eurot. Arusaadavalt kostja on tarbinud elektrienergiat ja teeninud ka tulu seeläbi enda ettevõtluse käigus hoidmisega ning peab selle arvestusliku maksumuse ka tasuma. Arvestades aga olukorda, et kostja ei ole pahauskselt toiminud ja antud olukorra on tekitanud Elektrilevi OÜ ilmselt hooletusest ise, oleks hea usu põhimõttega vastuolus, et kostja oleks kohustatud sellise osutatud võrguteenuse eest lisaks tarbitud elektrienergiale ka tasuma täies mahus võrguteenuse tasu 2768,69 eurot.

§ 140

lg 1 võimaldab kahjuhüvitist vähendada ka nullini, kuid kohus leiab antud juhul on põhjendatud osaline vähendamine võrguteenuse osas. Eeltoodud kaalutlustel leiab maakohus, et hageja nõue kostja vastu on põhjendatud ja kuulub rahuldamisele osaliselt, s.o summas 4500 eurot. 6. Viivised

§ 113

lg 1 alusel rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral võib võlausaldaja nõuda võlgnikult viivitusintressi (viivis), arvates kohustuse sissenõutavaks muutumisest kuni kohase 11 / 14 2-19-9973 täitmiseni. Viivise määraks loetakse

§-s 94 sätestatud intressimäär, millele lisandub kaheksa protsenti aastas. Hageja on hagiavalduses nõudnud ebaseaduslikult kasutatud elektrienergia ja võrguteenuse põhivõlgnevuselt seadusest tuleneva viivise väljamõistmist alates nõude sissenõutavaks muutumisest kuni hagi esitamiseni ning alates hagi esitamisest kuni põhinõude täitmiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue. TsMS § 367 kohaselt eelkõige võib viivist nõuda selliselt, et kohus mõistaks selle välja kindla summana kuni otsuse tegemiseni ja edasi protsendina põhinõudest. Kohtu poolt väljamõistmisele kuuluva põhinõude 4500 eurot pealt on sissenõutavaks muutunud viivis 1190,09 eurot (13.08.2016-02.12.2019). Seega tuleb kostjalt OÜ-lt TTG välja mõista hageja Eesti Energia AS kasuks sissenõutavaks muutunud viivis 1190,09 eurot. Samuti tuleb kostjalt OÜ-lt TTG välja mõista hageja Eesti Energia AS kasuks viivis arvestatuna põhivõlgnevuselt (4500 eurot) võlaõigusseaduse § 113 lg 1 lauses 2 sätestatud määras alates 03.12.2019 kuni põhivõlgnevuse tasumiseni, kuid mitte rohkem kui põhinõue.

1. Menetluskulud TsMS § 163 lg 1 kohaselt hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. TsMS § 174 lg 1 järgi määrab kohus kindlaks vastavalt jaotusele hüvitamisele kuuluvate menetluskulude rahalise suuruse. TsMS § 174 lõige 10 sätestab, et menetluskuludelt arvestatava käibemaksu hüvitamiseks peab avaldaja kinnitama, et ta ei ole käibemaksukohustuslane või ei saa muul põhjusel tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Kuivõrd menetluses ei ole kumbki pool vastupidiseid kinnitusi andnud, tuleb menetluskulud välja mõista käibemaksuta. Hagi oli 5970,04 euro nõudes, kuid hagi rahuldatakse 4500 euros ehk 75,38% ulatuses. Kohus leiab, et põhjendatud on jagada menetluskulud TsMS § 163 lg 1 alusel võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega ja jätta hageja menetluskuludest kostja kanda 75,38% ja hageja kanda kostja kuludest 24,62%. 7.
2. Hageja menetluskuludeks on tasutud riigilõiv 475 eurot (tl 26, 33). Hageja poolt taotletud riigilõiv 475 eurot tuleb menetluskuluna kindlaks määrata kui vältimatu ja vajalik kulutus kaebuse esitamisel ja 75,38 % ulatuses summas 358,06 eurot kostjalt hageja kasuks välja mõista. 7.
3. Kostja menetluskulud Kostja nõuab hagejalt menetluskuludena lepingulise esindaja kulusid konsultatsiooni, materjalidega tutvumise ja vastuse koostamise eest kokku 1230 eurot (koos käibemaksuga) arvestusega 100 eurot/h, kokku 10,25 tundi. Kostja õigusabikulud koosnevad: konsultatsioon 07.11.2019 1,75 h, materjalidega tutvumine 2,25 h ja vastuse koostamine 6,25 h. 12 / 14 2-19-9973 TsMS § 175 lg 1 kohaselt kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja käesoleva seadustiku §-s 218 sätestatu kohaselt. Menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulude põhjendatuse ja vajalikkuse hindamine on TsMS § 175 lg 1 järgi kohtu diskretsiooniotsus. Riigikohtu tsiviilkolleegium on lahendis nr 3-2-1-115-13 jõudnud seisukohale, et lisaks esindamisele kulunud aja põhjendatuse ja vajalikkuse hindamisele tuleb TsMS § 175 lg 1 järgi hinnata ka ühe tööühiku hinna (s.o tunnitasu) põhjendatust ja vajalikkust. Üksnes sellisel juhul saab hinnata, kas lepingulise esindaja kulud on põhjendatud ja vajalikud. Kohust nõustub hagejaga, et kostja esindaja poolt esitatud kulud ei ole täies ulatuses põhjendatud. Kostja esindaja on märkinud, et kohtule esitatud vastuse koostamiseks kulus 6,25 tundi. Kohus nõustub, et vastuse koostamiseks läbi töötamist nõudnud materjalide mahtu ja vastuse sisukust arvestades, tuleb pidada seda 2,5 tunni osas põhjendatuks, muus osas mitte. Põhjendatud on ajamaht ning kulu konsultatsiooniks 1,75 tundi ja materjalidega tutvumine 2,25 tundi. Seega on põhjendatud töömaht 6,5 tundi, summas 650 eurot (käibemaksuta). Esindaja tööühiku hind on vastavuses kohtupraktikaga, Riigikohtu Tsiviilkolleegium pidanud mõistlikuks tunnitasu 120 eurot käibemaksuga või -maksuta (vt nt Riigikohtu
4. oktoobri 2013 määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13;
5. oktoobri 2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13;
6. novembri 2013.a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-115-13;
7. detsembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-145-13). Kostja TTG OÜ on vastavalt äriregistri väljavõttele käibemaksukohuslane ning seega saab kostja tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seeläbi ei ole kohtul alust hagejalt välja mõista ka kostja lepingulise esindaja kulusid koos käibemaksuga. Hagejal tuleb seega hüvitada kostjale 160,03 eurot (24,62%). 7.
9. Lõplikult, vastastikuste nõuete tasaarveldamise korras, kuulub kostjalt Osaühingult TTG hageja Eesti Energia AS kasuks väljamõistmisele menetluskulud summas 198,03 eurot (s.o 358,06-160,03=198,03). Kuna menetluskulude nõue on tasaarveldatud hageja kasuks, siis kostja viivisenõue menetluskuludelt rakendamisele ei kuulu. Hageja taotluse kohaselt tuleb kostjal menetluskulud kanda Eesti Energia AS arvelduskontole nr EE081010002059413005 SEB Pank AS, EE232200001180005555 AS Swedbank või EE431700017000115797 Luminor Bank AS viitenumbriga
10. /allkirjastatud digitaalselt/ Indrek Nummert kohtunik Otsus jõustus 14.12.2020 Riigikohtu määrusega. 09.09.2020 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse RESOLUTSIOON:
11. Jätta kostja taotlus uute tõendite (Elektrilevi OÜ vastus pöördumisele, Eesti Energia AS-i arved aastatel 2015 – 2019, Veterinaar- ja Toiduameti kontrollaktid 13 / 14 2-19-9973 koos üürilepinguga, arhiivtoimiku ärakiri) vastuvõtmiseks ja ekspertiisi läbiviimiseks rahuldamata.
12. Pärnu Maakohtu 02.12.2019 otsus jätta muutmata ja apellatsioonkaebus rahuldamata.
13. Ringkonnakohtu menetluskulud jätta Osaühing TTG kanda.
14. Hagejal ringkonnakohtus kindlaksmääratavad menetluskulud puuduvad. 14 / 14