← Eesti

2-18-7948/93

Obsah (18)§ 657§ 456§ 162§ 654§ 693§ 5§ 232§ 272§ 229§ 242§ 652§ 231§ 138§ 173§ 163§ 177§ 174§ 178

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIME L Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Meeli Kaur, Vallo Kariler ja Margo Klaar Otsuse tegemise aeg ja koht 30. oktoober 2020, Tallinn Kohtuasja number 2-18-7948

) § 163 lg 1 kohaselt osaliselt kostja kanda ning kostja kulud tema enda kanda. Maakohus mõistis menetluskuludena kostjalt hageja kasuks välja 3818,05 eurot ning sellelt seadusjärgse viivise. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas kinnisasjale maja ehitusse rahaliselt. Kostja on korduvalt kinnitanud, et maja ehitamise eest maksis osaliselt hageja. Pooled vaidlevad selle üle, kas hageja maksis kinni kogu majaehituse või üksnes osa sellest ning kas hageja pidi vastutasuks saama endale kinnisasja omandi või üksnes õiguse elu lõpuni majas elada. Maakohus leidis tunnistajate ütlusi kogumis hinnates, et pooltel oli suuline kokkulepe, mille kohaselt ehitati hageja korteri müügist saadud raha eest hagejale maja kostja kinnisasjale, mille hageja pidi hiljem saama endale. Kostja ei ole tõendanud, et kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama üksnes elamu kasutusõiguse. Ainus tõend, mis sellele viitab, on kostja enda vande all antud seletus, sealjuures ei ole kostja hageja kasuks isiklikku kasutusõigust majale seadnud. Tunnistajate VV, NN ja RR ütlused kinnitavad, et maja ehitati hagejale. Asjaolule, et poolte kokkuleppe järgi pidi hageja endale saama kinnisasja omandi, viitab ka poolte käitumine kokkuleppe sõlmimise ajal. Hageja andis kostjale maja ehitamiseks raha, andes pangakaardi kostja ja tema elukaaslase kätte, ning võimaldas neile juurdepääsu internetipangas. Hageja palus pärast maja valmimist, et kostja teeks dokumendid korda, kostja aga andis selle asemel kinnisasja omandi üle elukaaslasele ning ei seadnud isiklikku kasutusõigust mitte hageja, vaid enda kasuks. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja panustas maja ehitusse rahaliselt. Tunnistajate ütluste kohaselt oli hageja pangakaart kostja ja NN käes. Kostja väide, et 89 m2 maja saab ehitada kõigest 240 000 krooniga (15 339 eurot), ei ole eluliselt usutav ning kostja ei toonud täpsemalt välja, palju ta majaehitusse panustas. Kostja enda väidete kohaselt pidanuks ainuüksi töölistele palkade maksmiseks kuluma 88 000 krooni nelja kuu jooksul ning elektriliitumisele 21 840 3

(10)krooni, ehitusmaterjalide kulu pidanuks olema seega väiksem kui 140 000 krooni. Ei ole tõendatud, et majaehitust oleks lisaks hagejale rahastanud ka kostja. Hageja tugines nõude õigusliku alusena alternatiivselt nii alusetule rikastumisele VÕS § 1028 lg 1 mõttes kui ka käsundita asjaajamisele VÕS § 1018 mõttes (hagiavalduses lisaks ka VÕS §le 1042). Maakohus leidis, et hageja nõude õiguslik alus on VÕS § 1028 lg
  1. Pooltel oli kokkulepe, mille kohaselt pidi hageja saama endale kinnisasja omandi vastutasuna majaehitusse panustatud raha eest. Kuna kokkulepe oli suulises vormis, ei olnud kokkulepe TsÜS § 87 kohaselt kehtiv, sest kinnisasja omandamisele suunatud kokkulepe pidanuks olema asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 kohaselt sõlmitud notariaalselt tõestatud vormis. Kuna hagejal puudus kostjale raha üleandmiseks õiguslik alus, on tal õigus raha tagasi nõuda VÕS § 1028 lg 1 kohaselt. Kuivõrd kostja ei tõendanud, et hageja korteri müügist saadud 850 000 krooni oleks kulunud mujale kui kostja kinnisasjale maja ehitamiseks, peab kostja hagejale hüvitamata 54 327 eurot (850 000 : 15,646). Hageja alusetust rikastumisest tulenev nõue ei olnud TsÜS § 151 lg 1 järgi aegunud. Nõude aegumistähtaja algus on seotud nõudest teadasaamise ajaga. Hageja nõuet ei välista TsÜS § 151 lg-s 2 sätestatud kümneaastane tähtaeg, sest kümme aastat ei olnud möödunud hagi esitamise ajaks. Pooled vaidlevad selle üle, millal hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada. Hageja väitis, et ta nõudis kostja käest kinnistu üleandmist („Rääkisin, et tahan maja dokumente korda ajada, aga Y ütles, et ei ole vaja kiirustada“), kuid kostja viivitas sellega, väites et see võtab aega. Maakohus leidis, et hageja sai alusetu rikastumise nõudest teada
  2. veebruaril 2017, mil kostja kinkis kinnisasja elukaaslasele. Enne seda eeldas hageja, et kostja kingib kinnisasja talle. Asjas puuduvad tõendid selle kohta, mis annaks alust arvata, et hageja oleks nõude olemasolust saanud teada mingil varasemal kuupäeval. Kohtupraktikas on leitud, et aegumisele tuginemine on hea usu põhimõttega vastuolus, kui õigustatud isikule jäetakse mulje soovist kohustust täita, samas aga viivitatakse kohustuse täitmisega kuni nõude aegumiseni (Riigikohtu
  3. juuni
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-69-15, p 11). Apellatsioonkaebus
  5. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega hagi rahuldati, ja teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Samuti palus kostja tühistada kohtu määratud menetluskulude jaotuse ja jätta menetluskulud hageja kanda. Alternatiivselt palus kostja saata asi esimese astme kohtule uueks arutamiseks. Tunnistajate ütlustest ja teistest tõenditest ei saanud teha järeldust hageja väidetud kokkuleppe (kostja kinnistu omandi üleandmine hagejale pärast maja valmimist) eksisteerimise kohta poolte vahel. Nendest ei ilmnenud üleüldse, missugune tehing ja missugustel tingimustel poolte vahel sõlmiti. Tunnistaja NN ütlustest võis teha järeldusi ka kostja versiooni paikapidavuse kohta. VV ei viibinud kokkuleppe sõlmimise juures. RR ütlused põhinesid kolmandatelt isikutelt pärinevatel kuuldustel. Arusaamatud olid maakohtu põhjendused ka osas, milles kohus leidis, et pooled olid hageja väidetud kokkuleppe sõlminud konkludentselt. Meelevaldne oli kohtu seisukoht, et kostja ei teinud midagi sellist, mis vastanuks kostja versioonile poolte vahel eksisteerinud leppest. Keegi ei ole takistanud hagejal kinnisasja kasutamast. Kuivõrd poolte vahel ei eksisteerinud ka tühisel kujul kokkulepet kinnistu üleandmiseks hagejale pärast maja valmimist, kohaldas maakohus ebaõigesti VÕS § 1028 lg-t
  6. Maakohus rikkus menetlusõigusnorme ka osas, milles leidis, et hageja finantseeris kostja kinnisasjale maja ehitamist ja määratles summa ulatuse. Maakohtu järeldused ei põhinenud tõenditel. Ükski tunnistaja ei suutnud öelda ligilähedast ja tõendatud suurusjärku, kui palju raha kostjale anti või kui palju maja ehitus maksma võis minna. Ühestki tõendist ei nähtunud, et hageja andis kostjale mingi summa või tegi seda NN vahendusel, mis läks maja ehitusse. Kostja ei pidanud tõendama, kui palju kulus temal maja ehitamiseks. Tõendatud oli, et hageja pangakaarti kasutati ka hageja enda isiklike ja igapäevaste vajaduste rahuldamiseks 4
(10)(meditsiinitarbed, toit jm). Kostja vande all antud seletuse kohaselt oli hageja pangakaart tema käes ajavahemikul
  1. aasta septembrist kuni
  2. aasta kevadeni. Kõik tunnistajad kinnitasid, et maja ehitati valmis kiiresti, s.o 3–6 kuu jooksul. Seega on arusaamatu, miks peeti kõiki ajavahemikul
  3. märtsist 2008 kuni
  4. detsembrini 2010 arvelduskontol nähtuvaid toiminguid maja ehitusega seonduvateks. Maakohus ei tohtinud LL ja OO kirjalikke vastuseid dokumentaalsete tõenditena vastu võtta ja neile tõendusjõudu anda. Neid isikuid ei olnud võimalik kohtuistungil tunnistajatena üle kuulata ja veenduda kirjalike vastuste tõelevastavuses. Maakohus jättis valesti arvestamata VI taseme ehitusinseneri UM koostatud üksikelamu ehitushinna ekspertiisiga põhjusel, et ainuüksi maja ehitajate palgaks kulus 88 000 krooni ja hageja Kuressaare linnas asuva kolmetoalise korteri müügihind oli 850 000 krooni. Maja ehitusmaksumuse hindamisel ei saanud aluseks võtta teises piirkonnas paikneva hageja kolmetoalise korteri müügihinda, sest need ei ole olemuslikult võrreldavad objektid. Tõendi arvestamata jätmine selle ebausaldusväärsuse tõttu oli ka üllatuslik, sest maakohus ei juhtinud sellele kordagi tähelepanu. Kostja ütluste usaldusväärsust ei kahandanud asjaolu, et ta mäletas 10–11 aastat tagasi toimunud sündmuste aega ebaõigesti. Kostja oli veendunud, et maja ehitus toimus
  5. aasta lõpus, mitte
  6. aasta lõpus ja
  7. aasta alguses. Elektrivõrguga liitumine toimus krundil alles
  8. aasta suvel ja ehitamine ei olnud elektrita võimalik. Kõik dokumentaalsed tõendid kinnitasid, et ehitusega sai algust teha
  9. aasta lõpus. Maakohus leidis ebaõigesti, et nõue ei olnud aegunud. Konkreetselt „teada saamise“ mõttes on oluline üksnes see, millal oma nõudest – teise isiku alusetust rikastamisest – teada saadi. Subjektiivse aegumistähtaja alguspunkti kindlaks tegemine ei ole seotud üksnes alusetu rikastumise nõudest „teadasaamisega“, vaid ka sellisest nõudest „teada saama pidamisega“. Hageja pidi oma väidetava alusetu rikastumise nõude olemasolust teada saama kostjale väidetavate alusetute maksete tegemise ajal, e alates
  10. aasta märtsis. Isegi kui eelnev kõrvale jätta, on TsÜS § 151 lg 2 kohaselt nõue aegunud. Vastustaja seisukoht
  11. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu, palus jätta selle rahuldamata ja menetluskulud kostja kanda. Menetluse edasine käik
  12. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
  13. veebruari
  14. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, tühistas maakohtu otsuse

§ 657

lg 1 p 2 alusel materiaalõiguse väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi rikkumise tõttu ning tegi tühistatud osas uue otsuse, millega jättis hagi rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et maakohtu otsus on

§ 456

lg 2 p 1 ja lg 4 kohaselt jõustunud osas, milles maakohus jättis hageja nõude 8186,95 euro ulatuses rahuldamata. Ringkonnakohus jättis menetluskulud maa- ja ringkonnakohtus

§ 162

lg 1 ja § 171 lg 1 kohaselt hageja kanda ning märkis, et kuna kostja avaldas istungil, et ta ei taotle menetluskulude hagejalt väljamõistmist, kui apellatsioonkaebus rahuldatakse, ei ole vaja menetluskulusid rahaliselt kindlaks määrata.

  1. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada ja jätta jõusse maakohtu otsus, sest ringkonnakohus leidis ekslikult, et hageja alusetu rikastumise nõue on aegunud.
  2. Kostja esitas vastukassatsioonkaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu otsuse resolutsiooni p 4 osas, milles ringkonnakohus jättis kostja menetluskulude rahalise suuruse kindlaks määramata ja hagejalt välja mõistmata. Kostja palus teha tühistatud osas uue otsuse, millega mõista hagejalt kostja kasuks välja menetluskuludena maa- ja ringkonnakohtus 10 820 eurot.
  3. Riigikohus tühistas
  4. juuni
  5. a otsusega ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassatsioon ja vastukassatsioon rahuldati. 5

(10)Riigikohtu otsuse põhjenduste kohaselt peab ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel kõrvaldama menetlusnormide rikkumised, pooltevahelise suhte õiguslikult kvalifitseerima ning tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt analüüsides andma hinnangu, kas pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama vastutasuks kinnisasja omandi või kinnisasja eluaegse kasutusõiguse. Kui asja uuel arutamisel leitakse, et hagejal on VÕS § 1028 lg-st 1 tulenevalt nõue kostja vastu, tuleb asjaolusid arvestades hinnata ka seda, kas kostja tuginemine aegumisele on vastuolus hea usu põhimõttega. Kuna kostja taotles menetluskulude kindlaksmääramist, kuid tema taotlus jäi ekslikult lahendamata, tuleb ringkonnakohtul asja uuel lahendamisel lisaks menetluskulude jaotusele ka menetluskulud kõigis kohtuastmetes kindlaks määrata. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT 10. Ringkonnakohus leiab, et maakohtu otsus tuleb

§ 657

lg 1 p 2 alusel tühistada osaliselt materiaalõiguse normi väära tõlgendamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu. Ringkonnakohus saab tühistatud osas teha asja esimese astme kohtule uueks läbivaatamiseks saatmata uue otsuse, millega jätab hagi 16 657,93 eurot ületavas osas rahuldamata, samuti muudab menetluskulude jaotuse ja tühistab menetluskulude kindlaksmääramise. Maakohtu otsus on jõustunud osas, millega maakohus jättis hagi (62 513,95 - 54 327 =) 8186,95 euro ulatuses rahuldamata (

§ 456lg 4 teine lause).

Apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt.

§ 654

lg 2² alusel esitab ringkonnakohus otsuse resolutsioonis kehtiva resolutsiooni tervikliku sõnastuse.

  1. Selguse huvides märgib kolleegium, et
  2. juuli
  3. a hagi täpsustuse kohaselt nõuab hageja kostjalt 62 513,95 euro väljamõistmist (kd I, tl 49). Maakohus on ekslikult märkinud hagi menetlusse võtmisel, et hagihind on 62 769,60 eurot, sest viimases hagiavalduse täpsustuses ja enne hagi menetlusse võtmist on hageja märkinud väljamõistetava summa suuruseks 62 513,95 eurot.
  4. Asja läbivaatamisel tuleb

§ 693lg 2 järgi õigusnormi tõlgendamisel ja kohaldamisel arvestada Riigikohtu 12.

veebruari

  1. a otsusega (kd II, tl 154-159).
  2. Ringkonnakohtus vaidlevad pooled jätkuvalt selle üle, milline oli nendevaheline kokkuleppe sisu ning palju hageja kostja kinnisasjale maja ehitusse panustas. Hageja väitel oli tal kostjaga kokkulepe, et vastutasuks majaehitusse panustatud raha eest, kingib kostja pärast maja valmimist kinnisasja talle. Kostja väitis, et pooltel oli kokkulepe, et hageja annab kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning vastutasuks lubab kostja hagejal majas elu lõpuni elada. Eeltoodud asjaoludest tuleb asja lahendamisel

§ 5lg-te 1 ja 2 järgi lähtuda.

Ringkonnakohtu istungil avaldas hageja esindaja nõude õigusliku kvalifikatsiooni osas arvamust, et vaidlusele võivad muu hulgas olla kohaldatavad ka seltsingulepingu sätted (VÕS § 580). Kolleegiumi hinnangul ei ole hageja esitanud seltsingulepingu kohaldamise eelduseks olevaid asjaolusid ning nimetatud menetlusetapis ei ole see enam võimalik. Seega lähtub ringkonnakohus Riigikohtu antud juhistest ja annab hinnangu, kas pooltevahelise kokkuleppe kohaselt pidi hageja saama vastutasuks kinnisasja omandi või kinnisasja eluaegse kasutusõiguse.

  1. Maakohus tuvastas kolme tunnistaja ütlustele, hageja vande all antud seletusele ja dokumentaalsetele tõenditele tuginedes, et pooltel oli suuline kokkulepe selle kohta, et hageja annab kostjale kuuluvale kinnisasjale maja ehitamiseks raha ning hageja saab hiljem kinnisasja endale. Kolleegium leiab, et maakohus ei ole eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. 14.
  2. Maakohus on tõendeid hinnanud kooskõlas

§ 232lg-ga 1, hinnates kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustanud oma siseveendumuse kohaselt, et hageja 6

(10)väide on tõendatud. Maakohus on ka põhjendanud, miks kostja vande all antud seletus ja tunnistaja BB ütlused ei tõenda vastupidist (maakohtu otsuse p 8). 14.
  1. Maakohus on otsuse põhjenduse p-s 8 rõhutanud, et kõige olulisemad on tunnistaja VV ütlused, kuna tema oli juures, kui pooled kokkuleppest rääkisid. Apellatsioonkaebuses väidab kostja, et tunnistaja VV ütlustest ei selgu, kas ta viibis hageja väidetud kokkuleppe sõlmimise juures. Tunnistaja VV, nii nagu märkis ka maakohus oma otsuse põhjenduses, on avaldanud, et ta kuulis kokkulepet, mille kohaselt pärast hageja korteri müüki ehitatakse kostja kinnisasjale hagejale maja ja hageja pidi selle omanikuks saama (kd II, tl 9 pöördel;
  2. septembri
  3. a kohtuistungi helisalvestis 1:38:33 – 1:40:23). Asjaolu, et isik ei viibinud kokkuleppe sõlmimise juures ei tähenda, et ta ei saaks tõendada, et poolte vahel selline kokkulepe oli. Seega tõendavad tunnistaja VV ütlused, et leping, mille kohaselt pidi hageja saama vastutasuks raha eest kinnisasja omandi, on sõlmitud. 14.
  4. Maakohus on kokkuleppe tuvastamisel hinnanud muu hulgas LL ja OO kirjalikult antud seletusi (kd I, tl 224-227). Tegemist on

§ 272

lg 1 järgi dokumentaalse tõendiga, mis on

§ 229lg 2 alusel lubatavas vormis.

Apellatsioonkaebuses leiab kostja, et maakohus oleks pidanud jätma dokumentaalsed tõendid arvestamata, viidates kohtupraktikale, mille kohaselt võib sellise tõendi usaldusväärsus ja seega tõendusjõud olla madalam, kui tõendi esitaja ei paku kohtule ega vastaspoolele võimalust isiku tunnistajana küsimuste esitamiseks ja kirja koostamise asjaolude selgitamiseks (vt Riigikohtu

  1. oktoobri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-74-11, p 26). Praeguses asjas esitas hageja LL ja OO tunnistajatena ülekuulamise taotluse. Maakohus rahuldas
  3. mai
  4. a eelistungil hageja taotluse nimetatud tunnistajate ülekuulamiseks (vt
  5. mai
  6. a eelistungi protokoll; kd I, tl 168).
  7. septembri
  8. a kohtuistungil hageja loobus nimetatud tunnistajate ülekuulamise taotlusest, mille peale esitas kostja esindaja kohtu tegevusele vastuväite põhistusega, et tegemist ei ole kirjalike tunnistajate ütlustega (vt
  9. septembri
  10. a kohtuistungi protokoll; kd II, tl 7 pöördel). Seega esitas kostja esindaja vastuväite, et tõendid ei ole nõutavas vormis.

§ 242

järgi tõendi esitanud või tõendite kogumist taotlenud pool võib tõendist loobuda ja tõendi tagasi võtta üksnes vastaspoole nõusolekul, kui seaduses ei ole sätestatud teisiti. Kostja esindaja ei olnud vastu ega vaidlustanud hageja tõendi kogumise taotlusest loobumist. 14.

  1. Õige on kostja viide kohtupraktikale, mille kohaselt on tunnistaja kirjaliku seletuse usaldusväärsus ja seega ka tõendusjõud isiku tunnistajana ülekuulamisest madalam. Praeguses asjas aga ei muuda nende kahe tõendiga arvestamine maakohtu järeldust ebaõigeks, sest maakohus ei tuginenud pooltevahelise kokkuleppe tuvastamisel üksnes LL ja OO kirjalikele seletustele. Nimetatud kirjalikud seletused haakusid kolme tunnistaja ütlustega ja hageja vande all antud seletusega, mistõttu puudus maakohtul alus kahelda tõendite usaldusväärsuses. Apellatsioonkaebusest ei nähtu, kuidas saaks nende kahe dokumentaalse tõendiga arvestamata jätmine mõjutada asja lõppjäreldust.
  2. Ringkonnakohus nõustub maakohtu poolt tuvastatud asjaoluga, et hageja pidi vastutasuks saama kinnisasja omandi. Selline pooltevaheline võlaõiguslik kokkulepe on TsÜS § 83 lg 1 kohaselt tühine, sest asjaõigusseaduse (AÕS) § 119 lg 1 järgi peab tehing, millega kohustatakse omandama või võõrandama kinnisasja, olema notariaalselt tõestatud. Maakohus on õigesti leidnud, et hageja nõude alus saab olla VÕS § 1028 lg 1, sest võlaõigusliku kokkuleppe tühisuse tõttu puudus hagejal kostjale raha maksmiseks õiguslik alus. 15.
  3. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamiseks peab hageja tõendama, et ta tahtis kostja rikastamiseks täita olematut kohustust või kohustust, mida ei tekkinud või mis langes hiljem ära. VÕS § 1028 lg 1 kohaldamisel peab olema selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale VÕS § 1028 lg 1 mõttes ja milline kohustus on ära langenud või tekkimata jäänud. Hageja nõuab kostjalt tagasi raha, mida ta maksis kostjale selleks, et saada kinnisasja omanikuks. Selleks peab olema selge, millises ulatuses hageja kostja kinnisasjale maja ehitusse panustas. 7

(10)
  1. Maakohus leidis, et hageja korteri müügist saadud raha (850 000 krooni) on kasutatud maja ehitamiseks. Maakohus jõudis sellisele järeldusele, sest ei ole tõendatud, et 850 000 krooni oleks kulunud mujale, kui maja ehitamiseks. Kolleegium leiab, et maakohus on asjaolu tuvastamisel oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme, mis on viinud ebaõige järelduseni. 16.
  2. VÕS § 1028 alusel esitatud nõude rahuldamise eelduseks on nõutava summa määratletus ehk konkretiseeritus. Kolleegiumi hinnangul tuleb esmalt kindlaks teha, kui palju maja ehitus maksis, sest hageja tugineb sellele, et ta tegi makseid maja ehitamiseks, et saada vastutasuks kinnisasja omanikuks. Seejärel tuleb tuvastada, kas maja ehitati üksnes hageja rahalistest vahenditest. 16.
  3. Maakohus ei ole tuvastanud, kui palju läks majaehitus maksma. Ringkonnakohtu hinnangul omab nimetatud asjaolu asja lahendamisel tähtsust, sest selles seisnes hageja sooritus kostjale tühise lepingu alusel. Tulenevalt

§ 652

lg 3 p-st 1 saab ringkonnakohus tuvastada esimese astme kohtu otsuses tuvastamata asjaolusid ja hinnata tõendeid, kui asjaolu, millele tugineti, ja tõend, mis esitati, jäeti põhjendamatult tähelepanuta. Kolleegiumi hinnangul ei saa hageja rahalist panustamist tuvastada tunnistajate ütluste ega hageja vande all antud seletuse alusel, sest tunnistajad ja hageja ei tea maja ehitamise maksumust. Seda ei saa tuvastada tunnistaja NN ütluste alusel, kellel oli juurdepääs hageja arvelduskontole, ja kes avaldas, et kõik mis käis tema arvelduskontolt läbi, läks kõik maja ehitusse ja raha, mille hageja kandis tema arvele, võttis ta rahaautomaadist välja ja andis hageja ja kostja kätte või kasutas hageja ostude eest internetis tasumiseks (kd II, tl 8 pöördel ja 9). Samas ei tulene tunnistaja ütlustest ühtegi summat („Ei oska öelda, millises summas Janekile ja millises Aimele“) ning tunnistaja on avaldanud, et kogu tema arvele kantud raha läks tema teada maja ehitamiseks ning samuti avaldanud, et kui ta andis hageja kätte raha, siis ta ei tea, mida hageja täpselt ostis. Hageja vande all antud seletuse kohaselt ta eeldab, et raha läks maja ehituseks, „sest kuhu nad mujale said minna“, kuid ta ei tea, palju majaehitus on maksma läinud (kd II, tl 10 pöördel ja 11). Tunnistaja NN ütlustest ja hageja vande all antud seletusest tulenevalt kasutati tunnistaja arvelduskontole kantud raha ka muude kulutuste eest tasumiseks ning ka hageja ise võttis rahaautomaadist sularaha välja. Seega ei ole tunnistaja NN ütlused selle kohta, et kõik tema arvelduskontole kantud raha läks maja ehitusse, päris täpsed. NN arvelduskontolt on näiteks pärast hageja arvelduskontolt tehtud kandeid makstud krediitkaardi makseid ja tehtud teisi pigem isiklike kulutuste kandmisele viitavaid kandeid (vt nt

  1. ja
  2. detsembri
  3. a ülekanded; kd I, tl 213). 16.
  4. Hageja nõuab soorituste tagastamist, mis on tehtud
  5. märtsist 2008 kuni
  6. detsembrini 2010 (I kd, tl 25-28 pöördel). Hageja on vande all antud seletuses avaldanud, et andis pangakaardi kostja kätte
  7. a kevadel ja sai selle tagasi
  8. a kevadel (kd II, tl 10 pöördel). Hageja vande all antud seletuse kohaselt kestis ehitamine
  9. a märtsi lõpuni. Hageja ei ole selgitanud, miks ta loeb kõiki vaidlusalusel perioodil tehtud makseid alusetuteks makseteks. Sellele asjaolule ei ole tähelepanu pööranud ka maakohus. 16.
  10. Ringkonnakohtu hinnangul on maakohus valesti jaganud poolte tõendamiskoormuse. Maakohus leidis, et kuna ei ole tõendatud, et hageja korteri müügist saadud raha 850 000 krooni oleks kulunud mujale, kui maja ehitamiseks kostja kinnisasjale, tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista 54 327 eurot. Kohtupraktikas on leitud, et kui hageja tugineb sellele, et kostja on tema arvel alusetult rikastunud ning kostjalt tuleb hageja kasuks välja mõista kostjale ülekantud rahasumma VÕS § 1032 lg 1 esimese lause alusel, on tema tõendamiskoormuseks tõendada, et ta kandis vaidlusaluse tehingu alusel kostja arvelduskontole rahasumma (vt Riigikohtu
  11. detsembri
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-131-15, p 14). Kui hageja on alusetust rikastumisest tuleneva nõude eelduseks olevad asjaolud tõendanud, saab kostja omakorda tõendada, et tal on õigus keelduda saadu tagastamisest VÕS § 1028 lg 2 järgi või esitada rikastumise äralangemise vastuväide VÕS § 1033 lg 1 järgi. 8

(10)16.5. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja tõendanud, et maja ehitamine maksis ca 240 000 krooni. Tegemist on 89,7 m² ehitusaluse pinnaga majaga, mille suletud netopind on 68,8 m² (kd I, tl 135). Majaehituse maksumust tõendab üksikelamu ehitushinna ekspertiis, mida kohus hindab asjatundja arvamusena

§ 272lg 2 järgi (kd I, tl 189-200).

Maakohus on menetlusõiguse norme rikkudes jätnud nimetatud tõendi arvestamata, viidates selle ebausaldusväärsusele. Ringkonnakohus ei nõustu maakohtu otsuse põhjendusega, miks ei saa nimetatud dokumentaalset tõendit asja lahendamisel arvestada. Samuti ei lükka hageja väited asjatundja arvamuses esitatud järeldust ümber. Hageja on nimetatud tõendi ebausaldusväärsust põhistanud elulise usutavusega. Kolleegiumi hinnangul pidi hageja kõrgema ehitusmaksumuse väidet tõendama, sest ilmselgelt pole tegemist üldtuntud asjaoluga

§ 231lg 1 tähenduses.

Nimetatud asjatundja arvamusest tulenevalt on majaehituse maksumus

  1. aastal 222 000 krooni. Kuna see ei sisalda juurdepääsu tee ehitamist 16 800 krooni ja liitumistasu 21 840 krooni (kd I, tl 16), siis tuleb need kulutused asjatundja arvamuses toodud maksumusele juurde arvestada. Hageja väitis, et ta on tasunud ehitusloaga seotud tasu 1500 krooni, kuid ei ole selle kulu kandmist tõendanud ja kostja ei ole seda asjaolu omaks võtnud. Seega on tõendatud, et maja ehitamiseks kulus 260 640 krooni, s.o 16 657,93 eurot. Hageja ei ole tõendanud, et maja ehitamiseks kulus rohkem kui 16 657,93 eurot.
  2. Järgnevalt tuleb tuvastada, kui palju kostja sellest summast majaehitusse panustas. Pooled ei vaidle selle üle, et hageja andis kostjale raha maja ehitamiseks. Maakohus tuvastas, et kostja majaehitusse rahaliselt ei panustanud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus eelnimetatud asjaolu tuvastamisel rikkunud menetlusõiguse norme. Kuigi kostja on enda panustamist kinnitanud vande all antud seletusega, siis see ei ole vaidlusaluse asjaolu tõendamiseks piisav, sest see ei haaku ühegi teise esitatud ja kogutud tõendiga. Kostja ei ole tõendanud, et tal oli maja ehitamise ajal suuremaid sääste, millega ehitusse panustada.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul tuleb majaehituse maksumust ületavas summas jätta hagi rahuldamata, sest hageja ei ole tõendanud VÕS § 1028 lg 1 kohaldamise nõude eeldusi, s.t pole selge, milles seisnes hageja sooritus kostjale. Hageja ei ole tõendanud, millist kohustust ta tahtis kostja rikastamiseks täita või millist kohustust ei tekkinud või mis langes hiljem ära. Kui maksed väljusid kokkuleppe piiridest, siis ei saa tegemist olla ka kulutuste hüvitamise nõudega VÕS § 1042 lg 1 järgi, sest ringkonnakohus on tuvastanud, et maja ehitamine kostja kinnisasjale maksis 16 657,93 eurot. Hageja väitel võisid NN ja kostja tema arvelduskontolt raha välja võtta, kuid hageja pole tõendanud, kui palju arvelduskontolt üle kantud või välja võetud rahast sai kostja enda kasutusse. Majaehituse maksumust ületavat nõuet ei saa rahuldada ka mõnel muul õiguslikul alusel (nt VÕS § 1018), sest materiaalõiguse normi kohaldamise eelduseks olevad asjaolud on välja toomata ja tõendamata. Kohtul on küll kohustus pooltevaheline suhe õiguslikult kvalifitseerida, kuid see ei tähenda, et kohus saaks seejuures tugineda asjaoludele, mida pooled ei ole esitanud (Riigikohtu
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 2-18-109972, p 13).
  6. Kostja on hageja nõudele esitanud aegumise vastuväite TsÜS § 151 lg-te 1 ja 2 alusel. Ringkonnakohus hindab, kas nõue 16 657,93 euro ulatuses on aegunud. Hageja esitatud asjaoludel on vaidlusalused maksed tehtud
  7. märtsist 2008 kuni
  8. detsembrini
  9. 19.
  10. Maakohus leidis ühelt poolt, et arvestada tuleb aega, mil hageja sai teda, et kinnisasja talle ei kingita, s.o
  11. veebruar
  12. Teisalt leidis maakohus kohtupraktikale viidates, et kostja hea usu põhimõtte vastane käitumine välistab aegumise vastuväitele tuginemise lubatavuse (vt Riigikohtu
  13. veebruari
  14. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-15, p 11). 19.
  15. Ringkonnakohus nõustub maakohtu lõppjäreldusega, et aegumine ei välista majaehitusse panustatud raha tagasinõudmist, kuid maakohus on ebaõigesti tuvastanud, et aegumistähtaeg algas
  16. veebruarist
  17. Kohtupraktikas on selgitatud, et alusetust rikastumisest tuleneva nõude aegumistähtaeg algab ajast, mil õigustatud isik pidi teada saama asjaoludest, millest saab järeldada rikastumisnõude olemasolu, st rikastumise toimumisest ja rikastumise põhjustaja 9

(10)isikust, ning ei ole oluline, et isik saaks ka õiguslikult aru nõude olemasolust (Riigikohtu
  1. detsembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-129-16, p 46). Seega sai hageja rikastumisest teada iga makse tegemisel ning kõigi vaidluse all olevate maksete osas on möödunud kolm aastat. 19.
  3. Ringkonnakohtu hinnangul on kostja aegumisele tuginemine välistatud vastuolu tõttu hea usu põhimõttega. Praeguses asjas on kohtud tuvastanud, et hageja panustas rahaliselt maja ehitusse, et saada vastutasuks kinnisasja omanikuks. VÕS § 6 lg 2 kohaselt ei kohaldata võlasuhtele seadusest tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu.

§ 138

lg 2 järgi ei ole lubatud teostada õigust seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on kahju tekitamine teisele isikule. Hea usu põhimõtte üks eesmärke on tõkestada õiguse kuritarvitamist, kusjuures õiguse kuritarvitamine võib mh seisneda vastuolulises käitumises, nt on vastuoluline käitumine see, kui isik teostab õigust, mille alusel saadu peaks ta teisel alusel tagastama. Vastuoluline käitumine on etteheidetav ja vastuolus hea usu põhimõttega nt olukorras, kus isikule luuakse usaldusel põhinev ettekujutus õigusest, mida tal tegelikult ei ole. Maakohus märkis otsuse põhjenduse p-s 9, et hageja on kogu menetluse kestel selgitanud, et ta nõudis kostja käest kinnistu üleandmist. Hageja on vande all antud seletuses avaldanud, et: „Rääkisin, et tahan maja dokumente korda ajada, aga Y ütles, et ei ole vaja kiirustada“ (kd II, tl 10 pöördel). Eeltoodust tulenevalt leiab ringkonnakohus, et kostja on käitunud vastuoluliselt, võttes vastu tühise tehingu alusel tehtud makseid ja jättes samas hagejale mulje, et ta siiski tagab hagejale kinnisasja omandi üleandmise. Menetluskulude jaotus 20. Kuna ringkonnakohus teeb uue lahendi asja uueks läbivaatamiseks saatmata, tuleb

§ 173

lg 3 järgi muuta menetluskulude jaotust ja tühistada maakohtu otsus menetluskulude kindlaksmääramise osas. Hagi osalise rahuldamise tõttu jäävad kõigi kohtuastmete menetluskulud nende vajalikus ja põhjendatud ulatuses

§ 163

lg 1 järgi kostja menetluskuludest 73 % hageja kanda ja hageja menetluskuludest 27 % kostja kanda. 21. Kuna ringkonnakohus tühistab maakohtu otsuse osaliselt ning muudab menetluskulude jaotust, määrab poolte põhjendatud ja vajalike menetluskulude suuruse kõigis kohtuastmetes

§ 177

lg 2 järgi kindlaks maakohus, sest kostja menetluskulusid ei ole maakohus kindlaks määranud. Riigikohus on leidnud, et ei ole mõistlik tõlgendada

§ 174

lg-d 3 ja 5 koostoimes selliselt, et kõrgema astme kohus peab kindlaks määrama ka alama astme kohtus kantud menetluskulude rahalise suuruse olukorras, kus ta muudab alama astme kohtu otsust sel määral, et sellega kaasneb menetluskulude jaotuse muudatus, või teeb ise uue, osaliselt või täielikult vastupidise otsuse (Riigikohtu

  1. novembri
  2. a otsus tsiviilasjas nr 2-13-37940, p 14.2;
  3. aprilli
  4. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-142-15, p 19 jj).
  5. Menetluskulude jaotust saab vaidlustada üksnes selle kohtulahendi peale edasi kaevates, millega menetluskulude jaotus kindlaks määrati (

§ 178lg 1 esimene lause). (allkirjastatud digitaalselt) 10

(10)

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.