Obsah (6)

§ 23§ 15§ 68§ 10§ 25§ 171

KOH TU MÄÄ RUS Kohus Tartu Ringkonnakohus Kohtukoosseis Tiina Pappel, Tanel Saar, Madis Ernits Määruse tegemise aeg ja koht 27.10.2020, Tartu Haldusasja number 3-20-1693 Haldusasi Politsei- ja Piiriva

) § 19 lg 1 alusel kinni. Tallinna Halduskohus andis 12.02.

1. a määrusega PPA-le loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.04.
3. Määruskaebuse esitaja suhtes algatati Eestis kriminaalmenetlus ning ta peeti 12.04.2020 vahistatuna kinni. Viru Maakohus tunnistas 14.08.
4. a otsusega nr xxx määruskaebuse esitaja süüdi karistusseadustiku (KarS) § 258 lg 1 p 2 järgi (Eesti Vabariigi riigipiiri või ajutise kontrolljoone ebaseaduslik ületamine grupis) ja mõistis talle karistuseks viis kuud vangistust. Karistuse kandmise algus 12.04.
6. PPA tunnistas 14.08.
7. a otsusega määruskaebuse esitaja Eestist lahkumiseks. kehtetuks PPA 24.08.
8. a ettekirjutuse
9. PPA esitas 10.09.2020 Tartu Halduskohtule taotluse määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ja tema PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kaheks kuuks

§ 23

lg 1 alusel, sest määruskaebuse esitaja suhtes esines

§ 15

lg-s 1 nimetatud põhimõte ja

§ 15lg 2 p-des 1, 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused.

10. PPA oli taotluses seisukohal, et määruskaebuse esitaja puhul esineb

§ 15

lg 2 p-s 1 sätestatud kinnipidamise alus, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Põgenemisohu esinemise põhjendamisel tugines PPA järgmistele asjaoludele: määruskaebuse esitaja on esitanud PPA-le valeandmeid enda vanuse kohta (

§ 68

p 2); ütluste muutmise ja tõsikindlate tõendite puudumise tõttu esineb kahtlus määruskaebuse esitaja isikusamasuses (

§ 68

p 3); määruskaebuse esitaja on toime pannud kuriteo, mille eest on talle mõistetud vangistus (

§ 68

p 4); tema käitumisest, eelkõige väljasaatmise takistamiseks rahvusvahelise kaitse taotluse esitamisest saab järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita (

§ 68

p 6); ta on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ja tal puudub seaduslik alus Eesti Vabariigis viibimiseks (

§ 68p 8).

Samuti on tõenäoline, et ta lahkub Eestist mõnda teise riiki, kuna ta on oma sihtkohariigina nimetanud teisi riike (Soome, Saksamaa) ning on tõenäoline, et ta soovis Eestit kasutada üksnes transiitriigina. Määruskaebuse esitajal puudub isikut tõendav dokument ja vaatamata korduvatele selgitustele ei ole ta kaasa aidanud enda tuvastamisele ja dokumentide hankimisele. PPA pöördus 12.03.2020 määruskaebuse esitaja dokumenteerimiseks Iraani Islamivabariigi Saatkonna poole Helsingis, kuid COVID-19 pandeemia tõttu jäi Iraani Islamivabariigi Saatkonna töötajate visiit ära. Eelnevast tulenevalt esinevad määruskaebuse esitaja suhtes ka

§ 15

lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud kinnipidamise alused, kuna ta ei täida kaasaaitamiskohustust ning tal puuduvad tagasipöördumiseks vajalikud dokumendid. 11. PPA oli taotluses seisukohal, et määruskaebuse esitaja suhtes ei ole võimalik tõhusalt kohaldada

§ 10

lg-s 2 sätestatud järelevalvemeetmeid (kindlaksmääratud kohas elamine, registreerimisele ilmumine, elukohast eemal viibimisest teatamine, dokumentide hoiule võtmine), kuna tema suhtes esineb põgenemisoht. Peale vanglast vabanemist puudub määruskaebuse esitajal Eestis elukoht või püsiv viibimiskoht, legaalne sissetulek ja töökoht. Keelebarjääri tõttu (inglise keelt ei valda, emakeeleks pärsia keel) on tal Eestis praktiliselt võimatu mingit tööd teha ja hakkama saada. Eelnevast tulenevalt oli PPA seisukohal, et määruskaebuse esitaja on valmis 2 kasutama kõiki abinõusid väljasaatmise vältimiseks, kuna tema tegelik eesmärk on jõudmine sihtriiki Saksamaale, mistõttu võib ta vabaduses viibides lahkuda ebaseaduslikult mõnda teise Schengeni liikmesriiki. PPA oli seisukohal, et määruskaebuse esitaja kinnipidamine ja kinnipidamiskeskusesse paigutamine on vajalik võimaliku ebaseadusliku piiriületuse takistamiseks ning väljasaatmismenetluse lõpule viimiseks.

1. Määruskaebuse esitaja vabanes talle kriminaalasjas nr xxx määratud karistuse kandmisest 12.09.
2. Samal päeval tegi PPA talle ettekirjutuse nr 1052233712 Eestist lahkumiseks koheselt, kuid mitte hiljem kui 12.09.2020, ning kohaldas tema suhtes sissesõidukeeldu viieks aastaks. Ettekirjutuse kohaselt kuulub see sundtäitmisele alates 12.09.2020 ning pärast nimetatud tähtaja saabumist saadetakse isik Eesti Vabariigist välja Iraani Islamivabariiki. Tartu Halduskohtu määrus
3. Tartu Halduskohus rahuldas 14.09.
4. a määrusega PPA taotluse ning andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ning PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.11.2020 (k.a.). Isiku kinnipidamine on proportsionaalne. Halduskohus põhjendas määrust järgmiselt. 14.

§ 15

lg 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada

§ 15

lg-s 2 sätestatud alusel, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmeid ei ole võimalik tõhusalt kohaldada. Kinnipidamine peab olema kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning kinnipidamisel peab arvestama igal üksikjuhtumil välismaalasega seotud olulisi asjaolusid.

§ 15

lg 2 p 1 kohaselt võib välismaalast kinni pidada, kui

-s sätestatud järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust ning eelkõige juhul, kui esineb välismaalase põgenemise oht. Nimetatud sättega on Eesti siseriiklikku õiguskorda üle võetud Euroopa Parlamendi ja nõukogu 16.12.2008. a direktiivi 2008/115/EÜ (ühiste nõuete ja korra kohta liikmesriikides ebaseaduslikult viibivate kolmandate riikide kodanike tagasisaatmisel) art 15 lg 1 punkt a, mis sätestab, et kui muid piisavaid, kuid leebemaid sunnimeetmeid ei ole konkreetsel juhul võimalik tulemuslikult kohaldada, võivad liikmesriigid kinni pidada ainult kolmanda riigi kodaniku, kelle suhtes kohaldatakse tagasisaatmismenetlust tagasisaatmise ettevalmistamiseks ja/või väljasaatmise läbiviimiseks, kui on olemas põgenemise oht. Põgenemisohu hindamise näol on tegemist kohtuliku prognoosotsusega, mille tegemisel tuleb võtta aluseks taotluse esitamise hetkel tuvastatavad isiku ja konkreetse juhtumiga seotud individuaalsed asjaolud. Põgenemise ohu prognoos peab arvestama kõiki asjakohaseid tegureid kogumis (RKHKm 31.05.2017, 3-3-1-93-16, p 13). 15.

§ 68

p 2 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht siis, kui välismaalane on esitanud valeandmeid või võltsitud dokumendi Eestis viibimise seadusliku aluse või selle pikendamise, Eesti kodakondsuse, rahvusvahelise kaitse või isikut tõendava dokumendi taotlemisel. Käesoleval juhul on määruskaebuse esitaja esitanud oma sünnikuupäeva kohta erinevaid andmeid. Halduskohtu hinnangul saab sellest piisava selgusega järeldada, et määruskaebuse esitaja on esitanud enda vanuse kohta ebaõigeid andmeid

§ 68punkti 2 tähenduses.

Puudub alus arvata, et segaduse sünnikuupäevadega võis tekitada selle väljendamine Iraani kalendri arvestuse järgi. 16.

§ 68

p 3 seostab põgenemise ohu esinemise muu hulgas asjaoluga, et esineb põhjendatud kahtlus välismaalase isikusamasuses või tema kodakondsuses. PPA tugines sellise kahtluse selgitamisel üksnes asjaolule, et määruskaebuse esitaja on muutnud enda ütlusi oma vanuse kohta ning puuduvad tõendid, mille alusel oleks võimalik isikut tõsikindlalt tuvastada. Kuigi PPA ei ole väitnud, et isik oleks esitanud enda isiku kohtu muid mittejärjepidevaid andmeid, nõustus halduskohus siiski PPA-ga, et määruskaebuse esitaja isikusamasus ei ole antud juhul kahtlusteta tuvastatav. 17. Halduskohus ei pidanud võimalikuks tugineda

§ 68p-le 4, kuna Viru Maakohtu 14.08.2020. a otsus nr xxx, millega maakohus karistas määruskaebuse esitajat Kar

S § 258 lg 1 p3 s 2 sätestatud kuriteo toimepanemise eest viie kuu pikkuse vangistusega, ei ole veel jõustunud. Põgenemise ohu ja määruskaebuse esitaja usaldusväärsuse hindamisel saab halduskohtu hinnangul arvesse võtta

§ 68

p-s 8 märgitud asjaolu, s.o asjaolu, et välismaalane on kinni peetud Eesti välispiiri ebaseadusliku ületamise tõttu ning ta ei ole saanud luba või õigust Eestis viibida. 18.

§ 68

p 6 kohaselt esineb välismaalase põgenemise oht siis, kui välismaalane on PPA-le või Kaitsepolitseiametile teada andnud või haldusorgan järeldab tema hoiakutest ja käitumisest, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Määruskaebuse esitaja on kinnitanud nii 12.09.2020 kirjalikult antud seletustes kui ka samal päeval toimunud kohtuistungil, et ta ei soovi päritoluriiki naasta. Ka määruskaebuse esitaja varasemast käitumisest saab järeldada soovi lahkumiskohustust mitte täita. Määruskaebuse esitaja esitas PPA-le rahvusvahelise kaitse taotluse alles ligi ühe kuu möödumisel Eestisse saabumisest. Ka juhul, kui taotluse koheselt esitamata jätmise põhjuseks oli see, et määruskaebuse esitaja soovis taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises riigis, viitab nii see asjaolu kui ka määruskaebuse esitaja väited päritoluriiki tagasipöördumise soovimatusest sellele, et ta võib hakata Eestist väljasaatmise täideviimisest kõrvale hoiduma.

1. Kõiki eeltoodud asjaolusid kogumis hinnates asus halduskohus seisukohale, et määruskaebuse esitaja suhtes esineb piisava tõenäosusega oht, et ta võib tema suhtes leebemate järelevalvemeetmete rakendamisel asuda väljasaatmisest kõrvale hoiduma ning lahkuda mõnda teise riiki.
2. Tagasipöördumiseks vajalike dokumentide puudumisele on kinnipidamise alusena võimalik tugineda üksnes juhul, kui isik ei aita kaasa endale dokumentide hankimisel (nt RKHKm 16.06.2017, 3-3-1-24-17, p 11). PPA ei ole välja toonud asjaolusid, millest nähtuks, et määruskaebuse esitaja ei oleks teinud PPA-ga koostööd talle tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimisel. Kuigi määruskaebuse esitaja esitas oma vanuse kohta ebaõigeid andmeid, ei saa sellest järeldada, et ta ei täida ka väljasaatmismenetluses ilmselt kaasaaitamiskohust (Tallinna RKKm 16.03.2020, 3-20-274, p 10).
3. Kuigi

§ 15

lg 2 p-des 2 ja 3 sätestatud alused ei ole täidetud, saab muudest isikuga seotud asjaoludest piisava kindlusega järeldada, et tema suhtes ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid tõhusalt kohaldada. Põgenemisohu tuvastamisel ei oleks leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega (RKHKm 29.01.2015, 3-3-1-48-14, p 17). Üksnes määruskaebuse esitaja väitest, et ta asuks elama sõbra juurde Tallinnas, ei saa teha veel järeldust, et määruskaebuse esitajal oleks Eestis olemas sedavõrd kindel elukoht, et see annaks võimaluse rakendada tema suhtes leebemaid järelevalvemeetmeid. 22. Halduskohus pidas isiku kinnipidamist proportsionaalseks. Määruskaebuse esitaja kinnipidamise eesmärgiks on tagada, et ta ei hoiaks kõrvale võimalikust väljasaatmisest ning ta oleks väljasaatmismenetluses kättesaadav. Määruskaebuse esitajat on peetud kinnipidamiskeskuses varasemalt kinni järgmiselt:

alusel 24.08.–22.09.2019 (s.o ca 1 kuu), VRKS alusel 23.09.2019–10.02.2020 (s.o ca 4 kuud ja 3 nädalat) ning

alusel 11.02.– 11.04.2020 (s.o 2 kuud). Erinevatel alustel toimunud kinnipidamise perioode ei saa summeerida (RKHKm 31.05.2017, 3-3-1-93-16, p 8) ning ei

ega VRKS alusel kinnipidamise kestus ei ole seega ületanud

§ 25

lg-s 1 märgitud kuuekuulist tähtaega.

-s sätestatud lubatud kinnipidamise tähtaegade hulka ei saa lugeda kriminaalmenetluses vahistatuna kinnipidamise aega. Seetõttu puudus alus pidada isiku kinnipidamist ebaproportsionaalseks selle varasema kestuse tõttu. 23. Määruskaebuse esitaja väljasaatmist ei saa halduskohtu hinnangul pidada

§ 171alusel perspektiivituks.

Määruskaebuse esitajal on olnud võimalus taotleda Eesti Vabariigilt rahvusvahelist kaitset, kuid ta on selle taotlemisest loobunud. Halduskohtu hinnangul ei ole usutav, et kui isikut ähvardaks päritoluriigis reaalselt eksisteeriv oht ning tema ainsaks eesmärgiks oleks 4 saada selle eest kaitset turvalises riigis, jätaks ta rahvusvahelise kaitse taotluse ka Eestis esitamata ja vastava sisulise otsuse ära ootamata. Halduskohus pidas usutavaks, et määruskaebuse esitaja tegelik soov on taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises Euroopa riigis, mis suurendab tõenäosust, et ta võib väljasaatmismenetluse kestel Eestist lahkuda. MENETLUSOSALISTE SEISUKOHAD RINGKONNAKOHTUS

1. Määruskaebuse esitaja esitas 28.09.2020 Tartu Ringkonnakohtule määruskaebuse, milles palub Tartu Halduskohtu 14.09.
2. a määrus tühistada ja teha uus lahend, millega jätta PPA taotlus tema kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.11.2020 (k.a.), rahuldamata ja vabastada määruskaebuse esitaja viivitamatult kinnipidamiskeskusest. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus kohaldas määruse tegemisel vääralt materiaalõigust ning rikkus menetlusõiguse norme.
3. Määruskaebuse esitaja hinnangul rikkus halduskohus määruse tegemisel halduskohtumenetluse seadustiku (HKMS) § 157 lg-st 1 tulenevat kohtulahendi seaduslikkuse ja põhjendatuse kohustust. Halduskohus ei analüüsinud määruskaebuse esitaja ütlusi piisavalt.
4. Määruskaebuse esitaja puhul puudub põgenemise oht ning kinnipidamise vajadus. Määruskaebuse esitaja selgitas kohtuistungil, et segadus kuupäevade ja aastaarvudega tulenes sellest, et ta ei tunne Eesti kalendrit ning esitas andmeid enda vanuse kohta Iraani kalendri arvestuse kohaselt. Määruskaebuse esitaja on sündinud xx.xx.xx ning on nüüdseks xx- aastane. Määruskaebuse esitaja ei esitanud meelega valeandmeid ning

§ 68p 2 alusel põgenemisohtu ei esine.

Halduskohus rikkus põhjendamiskohustust ega selgitanud piisavalt, miks tema hinnangul on eksitus sünnikuupäevaga piisav, et tõdeda, et määruskaebuse esitaja isik ei ole kahtlusteta tuvastatav.

1. Halduskohus tugines põgenemisohu tuvastamisel ka asjaolule, et määruskaebuse esitaja on öelnud, et ei soovi päritoluriiki naasta. Inimene ei põgene koduriigist kergekäeliselt, vaid selleks on mõjuvad põhjused. On inimlikult mõistetav, et isik ei soovi nende mõjuvate põhjuste juurde tagasi pöörduda. See ei tähenda aga kavatsust teise riiki põgeneda. Määruskaebuse esitaja on korduvalt kinnitanud, et soovib jääda Eesti Vabariiki.
2. Määruskaebuse esitaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse kuu möödumisel Eestisse saabumisest. Ta selgitas seda asjaolu nii, et ei teadnud, et Eesti on osa Euroopast ning sai sellest teada alles kinnipidamiskeskuses. Pärast seda mõistis määruskaebuse esitaja, et on nüüd turvalises kohas ning esitas varjupaigataotluse.
3. Määruskaebuse esitaja ei ole oma käitumisega väljendanud põgenemise soovi või ohtu. PPA ja halduskohtu väited põgenemisohu osas on põhjendamata ega tõenda kuidagi, et määruskaebuse esitaja suhtes esineb põgenemisoht.
4. Halduskohus märkis järelevalvemeetmete kohaldamise kohta üksnes seda, et leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei oleks tõhus, sest võimalikku ebaseaduslikku piiriületust saab takistada vaid isiku liikumisvabaduse piiramisega. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole piisavalt analüüsitud täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalust. Kuigi määruskaebuse esitajal on sõber Tallinnas, kelle juures ta võiks elada, saaks ta elada ka majutuskeskuses.
5. Määruskaebuse esitaja kinnipidamiskeskuses kinnipidamine ei ole faktilisi asjaolusid arvestades proportsionaalne meede. Määruskaebuse esitaja möönab, et erinevatel alustel toimunud 5 kinnipidamise perioode õiguslikult summeerida ei saa, see aga ei muuda asjaolu, et teda on varasemalt juba kinnipidamiskeskuses kinni peetud alates 24.08.2019 kuni 11.04.
6. Tegemist ei ole proportsionaalse kinnipidamise kestusega. RINGKONNAKOHTU PÕHJENDUSED
7. Ringkonnakohus leiab, et Tartu Halduskohtu 14.09.
8. a määruse peale esitatud määruskaebuse rahuldamiseks puudub alus.
9. Halduskohus rahuldas PPA taotluse ning andis loa määruskaebuse esitaja kinnipidamiseks ning PPA kinnipidamiskeskusesse paigutamiseks kuni kinnipidamise aluste äralangemiseni, kuid mitte kauemaks kui 12.11.2020 (k.a.). Halduskohus põhjendas taotluse rahuldamist sellega, et määruskaebuse esitaja puhul esineb põgenemisoht ja isiku paigutamine kinnipidamiskeskusesse on põhjendatud, kuna leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine ei taga lahkumiskohustuse täitmise tulemuslikkust. Halduskohus leidis, et määruskaebuse esitaja kinnipidamine on kooskõlas proportsionaalsuse põhimõttega ning tema väljasaatmist ei saa pidada perspektiivituks. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata (HKMS § 203 lg 2 ja § 201 lg 4).
10. Vastuseks määruskaebuses esitatud väidetele märgib ringkonnakohus järgmist. Määruskaebuse esitaja leiab, et PPA ja halduskohtu väited põgenemisohu osas on põhjendamata. Ringkonnakohus sellega ei nõustu. PPA on esitatud taotluses ja halduskohus taotlust lahendades piisavalt põhjendanud, miks on praegusel juhul alust arvata, et põgenemisoht esineb. Põgenemisohu hindamisel ei ole tegemist oletustel põhineva otsustusega, vaid objektiivsete asjaolude põhjal tehtava prognoosotsusega. Riigikohus on selgitanud, et

§ 68

kehtestab üksnes asjaolud, mis peavad põgenemisohu kindlakstegemiseks vältimatult esinema, kuid ohu lõplikuks kindlakstegemiseks tuleb vaadelda ka muid välismaalast ja juhtumit iseloomustavaid asjaolusid (RKHKm 31.05.2017, 3-3-1-93-16, p 13). Halduskohus on igakülgselt analüüsinud määruskaebuse esitaja riiki saabumise ja siin viibimisega seotud asjaolusid ning võtnud otsustamisel arvesse mh seda, et isik saabus Eesti Vabariiki ilma isikut tõendava dokumendita ja ebaseaduslikult, et isik esitas erinevaid andmeid enda sünniaja kohta, samuti isiku vastandlikke väiteid oma eesmärgi kohta seoses Eestisse jäämisega või mõnda teise riiki edasi suundumisega ning rahvusvahelise kaitse taotluse esitamise asjaolusid ja taotlusest loobumist. 35. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus rikkus põhjendamiskohustust ega selgitanud piisavalt, miks on eksitus sünnikuupäevaga piisav tõdemuseks, et määruskaebuse esitaja isik ei ole kahtlusteta tuvastatav. Ringkonnakohtu hinnangul on määruskaebuses esitatud etteheide alusetu. Käesolevas asjas ei ole määruskaebuse esindaja suutnud oma isikut tõendada asjakohase dokumendi puudumise tõttu. Seega on võimalik toetuda vaid tema antud ütlustele. Kuna määruskaebuse esitaja on esitanud erinevaid andmeid enda sünniaja kohta, siis leidis halduskohus, et põhjendatud on PPA kahtlus, kas määruskaebuse esitaja isiku näol on tegemist just selle isikuga, kes ta väidab end olevat (

§ 68p 3).

Halduskohus märkis põhjenduses asjakohaselt, et sünnikuupäev omab isikusamasuse kindlakstegemisel määravat tähendust. 36. Määruskaebuse esitaja arvates ei ole halduskohus piisavalt põhjendanud, kuidas ta jõudis järeldusele, et määruskaebuse esitaja tahab lahkuda mõnda teise riiki. Määruskaebuse esitaja väitel ei tähenda see, et ta ei soovi enda päritoluriiki naasta, et ta kavatseb teise riiki põgeneda. Ringkonnakohus selgitab, et halduskohus ei tuvastanud isiku tahet Eestist lahkuda, vaid leidis, et isiku suhtes esineb piisava tõenäosusega oht, et ta võib lahkuda Eesti Vabariigist mõnda teise riiki. Seejuures lähtus halduskohus määruskaebuse esitajaga seotud olulistest asjaoludest nende kogumis. Kohus ei saa põgenemisohu hindamisel lähtuda üksnes isiku ütlustest, eriti olukorras, 6 kus need on vastuolulised ja vastuolus tuvastatud asjaoludega. Halduskohtu hinnangul saab määruskaebuse esitaja varasemast käitumisest järeldada, et ta ei soovi lahkumiskohustust täita. Määruskaebuse esitaja esitas rahvusvahelise kaitse taotluse alles kuu möödumisel Eestisse saabumisest. Halduskohus leidis, et nii taotluse koheselt esitamata jätmine kui ka määruskaebuse esitaja väited päritoluriiki tagasipöördumise soovimatusest viitavad sellele, et määruskaebuse esitaja võib hakata Eestist väljasaatmise täideviimisest kõrvale hoiduma. Kuna määruskaebuse esitaja loobus Eesti Vabariigilt rahvusvahelise kaitse taotlemisest, on halduskohtu hinnangul usutav, et tema tegelik soov on taotleda rahvusvahelist kaitset mõnes teises Euroopa riigis. See suurendab aga omakorda tõenäosust, et määruskaebuse esitaja võib väljasaatmismenetluse kestel Eestist lahkuda. Ringkonnakohus nõustub halduskohtu põhjendustega. Ka Riigikohus on selgitanud, et ajavahemiku pikkus piiril kinni pidamise ja rahvusvahelise kaitse saamise vormikohase taotluse esitamise vahel võib teatud juhtudel viidata sellele, et varjupaigataotlus on esitatud lahkumiskohustuse edasilükkamiseks või väljasaatmise vältimiseks (RKHKm 19.06.2019, 3-19-415, p 13). Viidatud lahendis leidis Riigikohus, et väljasaatmise edasilükkamiseks või vältimiseks esitatud varjupaigataotluse puhul on alust järeldada, et esineb ka põgenemisoht, ehkki

§-s 68 ei ole seda asjaolu põgenemisohu juhtude loetelus nimetatud (samas, p 13).

1. Määruskaebuse esitaja leiab, et halduskohus ei ole tema poolt rahvusvahelise kaitse taotluse hilise esitamise kohta esitatud selgitusi arvesse võtnud. Ringkonnakohus selle väitega ei nõustu ja märgib, et kõnealuste selgituste arvesse võtmine ei pea paratamatult kaasa tooma põgenemisohu esinemise eitamist.
2. Määruskaebuse esitaja hinnangul ei ole halduskohus piisavalt analüüsinud täiendavate järelevalvemeetmete kohaldamise võimalust. Ringkonnakohus leiab, et halduskohus on piisavalt põhjendanud järelevalvemeetmete tõhusa kohaldamise võimaluse puudumist. PPA märkis loataotluses, et põgenemise ohu korral ei tagaks leebemate järelevalvemeetmete rakendamine soovitud eesmärki ka juhul, kui PPA kohaldaks isiku suhtes mitut erinevat järelevalvemeedet samaaegselt, kuivõrd leebemate järelevalvemeetmete kohaldamine eeldab isiku suhtes usaldust, millele peaks alust andma isiku varasem käitumine. Lisaks tuleb arvestada, et pärast vanglast vabanemist puudub määruskaebuse esitajal Eestis elukoht või püsiv viibimiskoht, legaalne sissetulek ja töökoht. Kuna tema emakeeleks on pärsia keel ja inglise keelt ta ei valda, siis on tal Eestis praktiliselt võimatu mingit tööd teha või üldse hakkama saada. Halduskohus leidis, et määruskaebuse esitajaga seotud asjaoludest saab piisava kindlusega järeldada, et tema suhtes ei ole võimalik leebemaid järelevalvemeetmeid tõhusalt rakendada. Määruskaebuse esitaja väitest, et ta asuks elama kinnipidamiskeskuses kohatud tuttava juurde, ei saa veel teha järeldust, et määruskaebuse esitajal on Eestis olemas sedavõrd kindel elukoht, et see annaks võimaluse rakendada tema suhtes leebemaid järelevalvemeetmeid. Ringkonnakohus juhib määruskaebuse esitaja tähelepanu asjaolule, et

§ 15

lg-st 1 tulenevalt ei piisa sellest, et järelevalvemeetme kohaldamine on objektiivselt võimalik (nt tuttava juurde elama asumine), vaid see peab olema ka tõhus eesmärgi saavutamiseks, milleks praegusel juhul on lahkumiskohustuse täitmine (Tallinna RKKm 22.04.2020, 3-20-275, p 7). 39. Määruskaebuse esitaja leiab, et teda on varasemalt juba kinnipidamiskeskuses kinni peetud (24.08.2019–11.04.2020) ning tegemist ei ole proportsionaalse kinnipidamise kestusega.

§ 25

lg 1 lubab praegustel asjaoludel pikendada väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega kuni nelja kuu kaupa, kuid kõige kauem kuueks kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates.

§ 25

lg 2 näeb ette, et kui väljasaadetav ei täida jätkuvalt kaasaaitamiskohustust või tagasipöördumiseks vajalike dokumentide hankimine vastuvõtvast või transiidiriigist viibib, pikendab halduskohus pärast lg-s 1 sätestatud tähtaja möödumist PPA taotlusel väljasaadetava kinnipidamiskeskuses kinnipidamise tähtaega nelja kuu kaupa, kuid mitte 7 kauemaks kui 18 kuuks väljasaadetava kinnipidamise päevast arvates.

§ 25

lg 3 järgi ei arvata sama paragrahvi lg-tes 1 ja 2 sätestatud väljasaadetava kinnipidamise tähtaja hulka tema esitatud rahvusvahelise kaitse saamise taotluse menetlemise aega. Halduskohus märkis loa andmisel, et määruskaebuse esitajat on peetud kinnipidamiskeskuses varasemalt kinni

alusel 24.08.– 22.09.2019 (ca 1 kuu), VRKS alusel 23.09.2019–10.02.2020 (ca 4 kuud ja 3 nädalat) ning

alusel 11.02.–11.04.2020 (2 kuud). Kummagi seaduse alusel isiku kinnipidamisel ei ole selle kestus ületanud kuuekuulist tähtaega. Halduskohus märkis õigesti, et

-s sätestatud kinnipidamise tähtaegade hulka ei saa lugeda kriminaalmenetluses vahistatuna kinnipidamise aega. Määruskaebuse esitaja viibis kinnipidamiskeskuses

alusel kokku 3 kuud ja VRKS alusel ligi 5 kuud. Ringkonnakohus nõustub halduskohtuga, et määruskaebuse esitaja kinnipidamisel ei ole seaduses lubatud tähtaegu ületatud ning praeguse menetluse asjaolusid arvestades puudub alus pidada tema kinnipidamist ebaproportsionaalseks selle varasema kestuse tõttu.

1. Eelnevast tulenevalt jätab ringkonnakohus määruskaebuse rahuldamata ja Tartu Halduskohtu 14.09.
2. a määruse muutmata.
3. Ringkonnakohus asendab HKMS § 175 lg 3 alusel määruse avaldamisel määruskaebuse esitaja nime tähemärgiga S. (allkirjastatud digitaalselt) 8