← Eesti

2-18-9966/68

Obsah (14)§ 657§ 651§ 652§ 329§ 331§ 436§ 162§ 175§ 171§ 173§ 174§ 634§ 177§ 442

KOHTUOTSUS EESTI VABARIIGI NIMEL Kohus Tallinna Ringkonnakohus Kohtukoosseis Kaija Kaijanen, Vallo Kariler, Krista Kirspuu Otsuse tegemise aeg ja koht 20. november 2020. a, Tallinn Kohtuasja number 2-

) § 445 lg 1 alusel hageja ja kostja vastastikused väljamõistetavad menetluskulud. Apellatsioonkaebus

  1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles vaidlustab maakohtu otsust osaliselt. Kostja palub tühistada maakohtu otsus kostjalt mõistetud viivise (4 119.38 eurot) ja viivisemäära (0,2% päevas) osas. Lisaks ei nõustu kostja temalt mööblikomplekti K44 tasu väljamõistmisega (2713.20 eurot) ja viivistega sellelt summalt. Kostja vaidlustab ka menetluskulude jaotuse.
  2. Poolte vahel puudub kehtiv viivisekokkulepe VÕS § 113 lg 1 tähenduses. Kohus on pidanud viivise kokkuleppeks
  3. oktoobriga 2017 dateeritud tellimust nr
  4. Kostja sellega ei nõustu. Dokumendi koostas hageja ise ning see on poolte poolt allkirjastamata. Kohus ei ole eristanud töövõtulepingu enda tingimusi ja viivisekokkuleppe kehtivuse küsimust. Tellimuse nr 100844 sisuks oli töövõtulepingu sisu ja mahu piiritlemine ning hinna kokkuleppimine 12le köögimööblikomplektile. See dokument ei ole käsitletav kehtiva viivise kokkuleppena. Hageja poolt lisatud lausest (“Tähtaegselt laekumata arvetelt arvutatakse viivist 0,2 % päevas laekumata summalt“) ei saa järeldada, et see on hageja ja kostja vaheline lepinguline viivise kokkulepe. Kostja tasus selle tellimuse alusel hagejale 50% ettemaksuna, kuid sellest ei saa tuletada, et kostja nõustus viivisega 0,2% päevas. Kokkuleppe puudumist lepingulise viivisemäära kohta kinnitavad ka hageja esitatud arved (
  5. jaanuar 2018 ja
  6. aprill 2018). Nendes pole viivisele osundatud.
  7. aprilli 2018 arve ei puuduta hageja väitel algset töövõtulepingut ja tellimust nr 100844, vaid on esitatud lisatööde eest, mida algne pakkumine ei hõlmanud. Järelikult ei saaks sellele kohalduda ka algses pakkumuses märgitud viivisemäär.
  8. Alternatiivselt on kostja seisukohal, et tegemist on tühise kokkuleppega VÕS-i tüüptingimuste regulatsioonist nähtuvalt. Pooled pole pidanud läbirääkimisi viivisemäära osas. 9 2-18-9966 Tellimuse nr 100844 koostas hageja ja selle dokumendi tegelik sisu ja eesmärk oli teha kostjale hinnapakkumine pakutava kauba, teenuse ja ühikuhindade osas (töövõtu ese). Kostja nõustus kauba ja hindadega. Muus osas võivad loetletud tingimused olla käsitletavat tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes. VÕS § 42 lg 3 p 5 keelab ebamõistlikult kõrge viivise ettenägemise tüüptingimustes, mille puhul tuleb lugeda viivisekokkulepe tühiseks. Selle tulemusena saaks äärmisel juhul nõuda vaid seadusjärgset viivist. Praegusel juhul on kohus rahuldanud viivisenõude 0,2% päevas ehk 73% aastas. Isegi kui viivisekokkulepe eksisteerib, oleks tegemist ebamõistlikult suure viivisega. See ületab oluliselt hageja põhinõude suurust. Sellises ulatuses viivise saamine tähendaks alusetut rikastumist kostja arvel. Põhivõlga ületava viivisenõude väljamõistmine on kohtupraktikas erandlik ja hageja peaks seda ületavas osas hakkama tõendama kahju olemasolu.
  9. VÕS § 162 lg 1 võimaldab viivise vähendamise kontekstis arvesse võtta ka kohustuse täitmise ulatust, teise lepingupoole õigustatud huvi ja lepingupoolte majanduslikku seisundit. Viivise nõudmine ei peaks olema eesmärk omaette. Kostja on maakohtu otsuse saamise järgselt vabatahtlikult tasunud põhivõlgnevuse ning selle osas apellatsiooniastmes enam vaidlust pole. Kostja kui peamiselt välisturistidele majutusteenuse pakkuja, on riigi kehtestatud eriolukorra tõttu analoogselt teiste sarnase teenuse pakkujatega sattumas majanduslikult äärmiselt raskesse olukorda. Suuresummalise viivise väljamõistmine oleks majanduslikult vastuvõtmatu ja ebaõiglane. Viivisenõue on summaarselt suurenenud ka maakohtu menetluse venimise tõttu (1 aasta ja 10 kuud).
  10. Kohus on köögimööblikomplekt K44 osas väljunud hageja nõude raamidest ja teinud otsuse nõude kohta, mida hageja ise ei ole menetluslikult nõutavas vormis esitanud. Kohus rahuldas põhihagi osaliselt valdavalt lepingulisel alusel, kuid köögimööblikomplekt K44 suhtes lepinguvälisel alusel. Hageja pole kohtule esitanud nõuet, et köögimööblikomplekt K44 valmistamise ja paigaldamise maksumus tuleks talle hüvitada lepinguväliselt käsundita asjaajamise sätete järgi. Kohus tegi kindlaks, et kokkulepe töövõtu mahu kohta ei hõlmanud köögimööblikomplekti K
  11. Järelikult ei saanud see olla ka hõlmatud töövõtulepingujärgse tasunõudena, nii nagu hageja seda oma hagis käsitles. Hageja pole K44 osas esitanud eraldi nõuet vastavalt

ettenähtud vormi- ja sisunõuetele. Hageja pole üldse eristanud, mis osa tuleks rahuldada lepingulisel või lepinguvälisel alusel. Vastustaja seisukoht

  1. Kostja vaidleb apellatsioonkaebusele vastu, palub jätta selle rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda. RINGKONNAKOHTU SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et maakohtu otsus tuleb vastavalt

§ 657lg 1 p-le 1 jätta muutmata ning apellatsioonkaebus rahuldamata.

Kolleegiumi hinnangul on vaidlustatud otsus põhjendatud ning maakohus pole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõiguse norme ega eksinud materiaalõiguse kohaldamisel. Ringkonnakohus järgib maakohtu otsuse põhjendusi ning tulenevalt

§-st 659 ja § 654 lg-st 6 neid ei korda. 44.

§ 651

lg 1 alusel kontrollib ringkonnakohus esimese astme kohtu otsuse seaduslikkust ja põhjendatust osas, mille peale on edasi kaevatud. Kohtulahendit ei ole vaidlustatud osas, milles maakohus rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks

  1. oktoobri 2017 töövõtulepingujärgse tasu summas 18 024.36 eurot. Otsust ei ole vaidlustatud ka 10 2-18-9966 osas, milles maakohus rahuldas vastuhagi osaliselt, mõistis hagejalt kostja kasuks kahjuhüvitise otsese varalise kahju hüvitamiseks 322.20 eurot ja lisanduva viivise alates
  2. märtsist 2020 VÕS § 113 lg-1 teises lauses sätestatud määras kuni põhinõude täitmiseni ning jättis muus osas vastuhagi rahuldamata (resolutsiooni p-d 6-9). Kohtuotsus on selles osas seega jõustunud.
  3. Kostja on vaidlustanud maakohtu otsuse viiviste (otsuse resolutsiooni p 2), viiviste määra (otsuse resolutsiooni p 3), tasunõude mööblikomplekti K44 valmistamise ja paigaldamise eest 2713.20 eurot (otsuse resolutsiooni p 4) ning sellelt summalt viiviste väljamõistmise osas (otsuse resolutsiooni p 5). Lisaks vaidlustas kostja menetluskulude jaotuse ja hageja menetluskulude suurust (otsuse resolutsiooni p-d 10, 11, 13). Apellatsioonkaebus ei sisalda põhjendusi, millest nähtuks kostja soov vaidlustada maakohtu otsust osas, milles maakohus jättis kostja menetluskulude taotluse osaliselt rahuldamata (otsuse resolutsiooni p-d 12, 14).
  4. Apellatsioonimenetluses vaieldakse põhiliselt selle üle, kas tellimuse nr 100844 alusel ettemaksu tegemine tähendab nõustumist tellimusel toodud tingimustega, st eelkõige viivise ja selle määraga. Kolleegium analüüsib esmalt seega kostja väiteid sellest, et poolte vahel puudub kehtiv viivisekokkulepe, mis võimaldaks kostjalt välja mõista viivise 0,2% suuruses päevamääras. Ringkonnakohus ei nõustu kostja sellise järeldusega. VÕS § 9 lg 1 kohaselt sõlmitakse leping pakkumuse esitamise ja sellele nõustumuse andmisega, samuti muul viisil vastastikuste tahteavalduste vahetamise teel, kui on piisavalt selge, et lepingupooled on saavutanud kokkuleppe. Pooled on maakohtus kohtuistungil kinnitanud, et hageja
  5. oktoobri 2017 tellimus nr 100844 oli pakkumus ja kostja poolt ettemaksu tasumine oli nõustumus (II kd, tl 46 pöördel). VÕS § 9 lg 2 teine lause reguleerib olukorda, kus nõustumus väljendub teos. Raha maksmist tuleb praegusel juhul kolleegiumi hinnangul tõlgendada konkludentse tahteavaldusena tsiviilseadustiku üldosa seaduse (TsÜS) § 68 lg 3 mõttes, millest nähtub soov tuua kaasa õiguslik tagajärg, st nõustumine pakkumusel märgitud viivise ja selle määraga.
  6. Hageja pakkumus nr 100844 sisaldas teenuse kirjeldust ning teenuse hinda. Lisaks sisaldas pakkumus viidet hageja soovile nõuda rahalise kohustuse täitmisega viivitamise korral viivist (VÕS § 101 lg 1 p 6 ja VÕS § 113 lg 1): „Kaup kuulub müüjale kuni arve lõpliku tasumiseni. Tähtaegselt laekumata arvetelt arvutatakse viivist 0,2 % päevas laekumata summalt. Kauba vastuvõtja kinnitab, et on nõustunud tingimustega ja nõustub nendega. Tellimuse kinnitamiseks palume tasuda ettemaks 50 %. Ettemaksuarve saadetakse 7 päeva jooksul peale ettemaksu laekumist.“
  7. Kostja ei ole väitnud, et tal oli kohustus pakkumuse tingimustega nõustuda. Erinevalt Riigikohtu otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-144-09 käsitletud olukorrast (millele kostja apellatsioonkaebuses viitab), polnud kostja kohustatud pakkumust esitatud kujul vastu võtma. Ringkonnakohus nõustub hageja vastuväitega, mille kohaselt oli pakkumuses selgelt välja toodud hageja soov leppida kokku viivisemääras 0,2% päevas - sellele viitab pakkumuse sõnastus: „Tähtaegselt laekumata arvetelt arvutatakse viivist 0,2 % päevas laekumata summalt. Kauba vastuvõtja kinnitab, et on nõustunud tingimustega ja nõustub nendega. Tellimuse kinnitamiseks palume tasuda ettemaks 50 %.“. Kostja ei ole väitnud, et pakkumuses toodud viide viiviste määrale jäi talle arusaamatuks.
  8. Kostja tasus tellimuse nr 100844 alusel hagejale 50% ettemaksu
  9. oktoobril
  10. Tahteavaldus on õigusliku tagajärje saavutamisele suunatud tahte väljendus. Kaudne on tahteavaldus, mis väljendub teos, millest võib järeldada tahet tuua kaasa õiguslik tagajärg (TsÜS § 68 lg 3). Konkludentne on selline tahteavaldus, millest vastavalt tahteavalduse tegemise asjaoludele võib välja lugeda avalduse tegija tahte tuua kaasa õiguslik tagajärg. Kostja on kohtumenetluse kestel olnud läbivalt seisukohal, et soovis hagejaga esitatud pakkumuse 11 2-18-9966 alusel lepingu sõlmida. Ettemaksu tegemine on seega käsitatav kostja konkludentse tahteavaldusena TsÜS § 68 lg 3 mõttes sõlmida leping
  11. oktoobri 2017 pakkumuses märgitud tingimustel.
  12. Kostja vastuväidet, et ta tahteavaldus puudutas vaid osasid lepingu tingimusi, ei pea kolleegium tõendatuks ega põhjendatuks. Seadusest ei tulene pooltele kohustust sõlmida õiguskaitsevahendite kasutamiseks eraldiseisev kokkulepe. Kostja pole väitnud, et ta on hagejat pakkumuse saamisel teavitanud viivisemääraga mittenõustumusest või selgitanud, et tasub ettemaksu siis, kui pooled saavutavad kokkuleppe viivise teistsuguse määra osas. Tsiviilasjas ei ole esitatud tõendeid, millest nähtuks, et raha maksmisega andis hageja VÕS § 9 lg 2 mõttes aktsepti kokkuleppele vaid tööde loetelu, mahtu ja maksumust puudutavas osas, kuid mitte viivisemäära osas.
  13. See, et pakkumuse nr 100844 koostas ja sõnastas hageja, ei anna iseenesest alust järeldada, et selline dokument ei saa olla kehtivaks kokkuleppeks VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 mõttes. Praktikas pole ebatavaline, et kirjaliku kokkuleppe valmistab ette üks pool, mitte pooled ühiselt. Ka asjaolu, et pakkumus nr 100844 pole kostja hinnangul arve, ei mõjuta selle käsitlemist VÕS § 101 lg 1 p 6 ja § 113 mõttes kokkuleppena.
  14. Kostja väide, mille kohaselt pole hageja viivisemäära arvetel kajastanud (
  15. jaanuari 2018 ja
  16. aprilli 2018 arved; I kd, tl 70 ja 73) ning etteheide, et
  17. aprilli 2018 arve ei puuduta tellimust 100844, on esitatud apellatsioonimenetluses esmakordselt. Ringkonnakohus saab neid uusi väiteid arvesse võtta vaid juhul, kui esinevad

§ 652

lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust

§ 652lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab.

Hageja apellatsioonkaebus nendele tingimustele ei vasta, mistõttu jätab ringkonnakohus need uued väited tähelepanuta.

  1. Järgnevalt käsitleb kolleegium kostja väiteid viivisekokkuleppe tühisusest tüüptingimuste regulatsiooni alusel. Kostja hinnangul võib viivisekokkulepe olla käsitatav tüüptingimustena. Tüüptingimuseks loetakse lepingutingimust, mis on eelnevalt välja töötatud tüüplepingutes kasutamiseks või mida lepingupooled muul põhjusel ei ole eraldi läbi rääkinud ja mida tüüptingimust kasutav lepingupool (tingimuse kasutaja) kasutab teise lepingupoole suhtes, kes ei ole seepärast võimeline mõjutama tingimuse sisu (VÕS § 35 lg 1). Eeldatakse, et tüüptingimust ei olnud eraldi läbi räägitud (VÕS § 35 lg 2).
  2. Arvestades, et ka majandus- ja kutsetegevuses sõlmitud lepingutele kohaldatakse tüüptingimuste osa ning kuna viivisekokkulepe sisaldus pakkumuse tingimuste hulgas, saab kolleegiumi arvates viivisekokkulepet käsitada tüüptingimustena VÕS § 35 lg 1 mõttes, kui lepingupooled ei ole lepingutingimusi eraldi läbi rääkinud ja hageja kasutab tingimusi teise lepingupoole suhtes. Hageja pole väitnud ega vastavalt VÕS § 35 lg-le 2 tõendanud, et pooled rääkisid vaidlusaluse tingimuse eraldi läbi, mistõttu leiab kolleegium, et viivisekokkulepe on käsitatav VÕS § 35 lg 1 tähenduses tüüptingimusena. Viivisekokkulepe on saanud lepingu osaks (VÕS § 37 lg 1), sest hageja viitas sellele tingimusele
  3. oktoobri 2017 pakkumuses ja kostjal oli võimalus viivisekokkuleppe sisust teada saada.
  4. VÕS § 39 lg 1 järgi tuleb tüüptingimust tõlgendada nii, nagu teise lepingupoolega sarnane mõistlik isik seda samadel asjaoludel mõistma pidi ning kahtluse korral tõlgendatakse tüüptingimust tingimuse kasutaja kahjuks. Kostja hinnangul on viivisekokkulepe tühine, sest viivis 0,2% viivitatud summast päevas on ebamõistlikult suur. 12 2-18-9966
  5. Riigikohus on asunud VÕS § 36 lg-le 3 tuginedes seisukohale, et võlaõigusseaduse tüüptingimuste regulatsioon, sh VÕS § 42 lg 3, laieneb ka majandus- või kutsetegevuses sõlmitud lepingutele (vt Riigikohtu
  6. aprilli
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-150-06, p 18). Ebamõistlikult kahjustavate tüüptingimuste näidisloetelu tarbija jaoks kehtestab VÕS § 42 lg
  8. Nimetatud lõikes ei ole sõnaselgelt nimetatud, et ebamõistlikult kahjustav oleks tüüptingimustes ebamõistlikult kõrges määras viivise ettenägemine. Samas sätestab VÕS § 42 lg 3 p 5 mh, et ebamõistlikult kahjustav on tüüptingimus, millega nähakse ette, et teine lepingupool peab oma kohustuse rikkumise korral maksma tingimuse kasutajale ebamõistlikult suurt leppetrahvi, ebamõistlikult suurt kindlaksmääratud suuruses kahjuhüvitist või muud hüvitist. Ebaproportsionaalselt suure viivise või leppetrahvi nõude kokkuleppimine tüüptingimustes toob kaasa kokkuleppe tühisuse ja võimaluse nõuda viivist vaid seaduses sätestatud ulatuses ja eeldustel.
  9. Kolleegium nõustub, et pakkumuses märgitud viivisemäär on oluliselt kõrgem VÕS § 113 lg 1 teise lause järgsest määrast. Sellegipoolest on Riigikohus tsiviilasjas nr 3-2-1-5-13 tehtud lahendi p-s 49 asunud seisukohale, et viivist sellises määras (0,2% viivitatud summast päevas) ei saa pidada seadusega vastuolus olevaks ka siis, kui tegemist on tüüptingimusega. Mõlemad pooled on sõlminud lepingu majandustegevuses ning tegemist ei ole erakordse ja kokkuleppevabadust kuritarvitava tingimusega. Seega ei anna apellatsioonkaebuse väited alust järeldada, et viivisekokkulepe on tüüptingimusena tühine.
  10. Kostja on apellatsioonkaebuses esitanud taotluse viivise vähendamiseks. VÕS § 113 lg 8 ja § 162 järgi ei vähenda kohus viivist omal algatusel, vaid üksnes võlgniku taotlusel (vt Riigikohtu
  11. mai
  12. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-24-11, p 17).

§ 329

lg 1 järgi peavad menetlusosalised esitama oma avaldused, taotlused, tõendid ja vastuväited, sh viivise vähendamise nõude nii varakult, kui menetluse seisund seda võimaldab ning see on menetluse kiireks ja õigeks lahendamiseks vajalik. Kui menetlusosaline esitab avalduse, taotluse, tõendi või vastuväite hilinemisega, menetleb kohus seda

§ 331

lg 1 järgi üksnes juhul, kui menetlusse võtmine ei põhjusta kohtu arvates menetluse lahendamise viibimist või menetlusosaline põhistab, et hilinemiseks oli mõjuv põhjus. Kostja taotles viivise vähendamist esimest korda apellatsioonkaebuses. Sellises olukorras saab ringkonnakohus asuda viivise suurust, ka põhinõuet ületavas osas, vähendama alles siis, kui esinevad

§ 652

lg-s 3 toodud asjaolud ja kui apellant uue asjaolu lubatavust

§ 652lg 4 kohaselt kaebuses põhjendab (vt Riigikohtu 13.

aprilli 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-11-11, p 13). Kostja apellatsioonkaebus nendele nõuetele ei vasta. Seetõttu jätab ringkonnakohus kostja taotluse viivise vähendamiseks

§ 652lg 4 teise lause alusel tähelepanuta.

  1. Järgnevalt hindab kolleegium, kas viivisenõue on vastuolus hea usu põhimõttega. Kostja hinnangul on viivisenõue vastuolus hea usu põhimõttega, sest viivise määr 73% aastas on ebamõistlikult suur ning ületab põhinõuet, menetlus maakohtus kestis ebamõistlikult kaua ning praeguses majandusseisus oleks niivõrd suures summas viivise väljamõistmine kostja suhtes ebaõiglane. TsÜS § 138 järgi tuleb õiguste teostamisel ja kohustuste täitmisel toimida heas usus. Õiguse teostamine ei ole lubatud seadusvastasel viisil, samuti selliselt, et õiguse teostamise eesmärgiks on teisele isikule kahju tekitamine. VÕS § 6 lg-st 1 tulenevalt peavad võlausaldaja ja võlgnik teineteise suhtes käituma hea usu põhimõttest lähtuvalt. Sama paragrahvi
  2. lõike järgi ei kohaldata võlasuhtele seadusest, tavast või tehingust tulenevat, kui see oleks hea usu põhimõttest lähtuvalt vastuvõtmatu. Hea usu põhimõtte kohaldamine on õiguse kohaldamine, mida kõigi astmete kohtud saavad teha

§ 436lg 7, § 652 lg 8 ja § 688 lg 2 kohaselt poolte õiguslikest väidetest sõltumata.

Selle poolest erineb see viivise vähendamisest VÕS § 113 lg 8 ja § 162 lg 1 järgi, mida saab teha üksnes kohustatud lepingupoole nõudmisel. Valitseva kohtupraktika kohaselt saab viivise vähendamine hea usu 13 2-18-9966 põhimõtte alusel toimuda vaid erandlikel juhtudel, eelkõige võlausaldaja poolt õiguste kuritarvitamisele või võlgnikule kahju tekitamisele viitavatel asjaoludel. Kostja pole apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid, mis viitavad hageja poolt õiguste kuritarvitamisele või hageja käitumisele eesmärgiga tekitada kostjale kahju. Küsimus sellest, kas viivise väljamõistmine määras 0,2% päevas ja põhivõlgnevust ületavas osas on põhjendatud (mh kas hagejal on selles osas kahju tekkinud), tulnuks lahendada maakohtu menetluses (

§ 329lg 1, VÕS § 113 lg 8 ja § 162).

  1. Kostja on lisaks selgitanud, et maakohtu menetluse kestvusest tingitult on viivis kasvanud ebamõistlikult suureks. Ka on kostja hinnangul praeguses majandusolukorras suuresummalise viivise väljamõistmine kostjalt majanduslikult vastuvõtmatu ja ebaõiglane. Need asjaolud on kolleegiumi hinnangul mõistetavad, kuid ei anna alust VÕS § 6 lg 2 alusel viivisenõude aluseks oleva kokkuleppe kohaldamata jätmiseks, sest need ei viita hageja poolt õiguse kuritarvitamisele, s.o hea usu põhimõtte rikkumisele TsÜS § 138 ja VÕS § 6 lg-te 1 ja 2 mõttes.
  2. Eespool märgitud põhjendustel jääb kostja apellatsioonkaebus rahuldamata osas, milles kostja vaidlustas maakohtu otsusega temalt välja mõistetud viivist ja selle määra. Järgnevalt hindab kolleegium kostja etteheiteid, mis seonduvad hageja nõude ebaselgusega.
  3. Kostja hinnangul tegi maakohus lahendi osaliselt nõude kohta, mida hageja pole hagiavalduses kohtule esitanud. Maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja tasu köögimööblikomplekti K44 valmistamise ja paigaldamise eest summas 2713.20 eurot käsundita asjaajamise sätete alusel. Kostja hinnangul väljus maakohus sellega hagi piiridest, sest hageja pole hagis eristanud, milline summa tuleks esitada lepingulisel ja milline lepinguvälisel alusel. Kolleegium ei pea võimalikuks kostja sellise arvamusega nõustuda. Kohus ei ole otsust tehes seotud poolte esitatud õiguslike väidetega ja kohaldab õigust ise (

§ 436lg 7).

Menetlusosalisel on kohustus tuua kohtu ette faktilised asjaolud ning nende asjaolude alusel tuleb kohtul õigussuhe kvalifitseerida.

§ 436

lg-st 7 ja 438 lg-st 1 tulenevalt on kohtu ülesanne kvalifitseerida hageja nõue sõltumata poolte õiguslikest väidetest. Hagi ei pea sisaldama õiguslikku alust. Seetõttu ei too esitatud asjaolude pinnalt materiaalõiguse omal äranägemisel kohaldamine kaasa § 439 rikkumist, mis keelab kohtul väljuda nõude piiridest (vt Riigikohtu

  1. mai 2015 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-05, p 16). Kohus peab hindama, kas hageja esitatud asjaolud võimaldavad asja lahendamist üksnes lepingulisel alusel või tuleb nõuet analüüsida ka lepinguvälisel alusel (vt Riigikohtu
  2. aprilli 2007 otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-27-07, p 14).
  3. Kostja vaidlustab apellatsioonkaebuses menetluskulude jaotust ja palub jätta menetluskulud poolte endi kanda.

§ 162lg 1 kohaselt kannab hagimenetluses kulud see pool, kelle kahjuks otsus tehti.

Kohus võib jätta kulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik (

§ 162lg 4).

Kostja pole apellatsioonkaebuses toonud esile asjaolusid, millest nähtuks, miks on menetluskulude kostja kanda jätmine

§ 162lg 4 mõttes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik.

Selliseid asjaolusid ei nähtu ka tsiviilasja materjalidest. Kostja taotlus tuleb seetõttu jätta rahuldamata. 64. Kostja hinnangul on hageja menetluskulud ebamõistlikult suured. Teiselt poolelt vastaspoole kasuks kindlaksmääratavad ja väljamõistetavad lepingulise esindaja kulud määrab kohus kindlaks

§ 175lg 1 järgi vajalikus ja põhjendatud ulatuses.

Tegemist on kohtu diskretsiooni alusel tehtava otsustusega, millesse kõrgema astme kohus sekkub üksnes siis, kui on ületatud diskretsiooni piire või kui lepingulise esindaja kulu on kohtu poolt kindlaks 14 2-18-9966 määratud selgelt ebaõiglases määras. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole maakohus käesoleval juhul diskretsiooni piire ületanud. Maakohus on hinnanud ja põhjendanud hageja lepingulise esindaja kulu vajalikkust, võttes seisukoha ka kostja vastuväidete osas, ning teinud hinnangu alusel oma järelduse lepingulise esindaja kulu vajalikkuse osas. Apellatsioonkaebus ei sisalda ka põhjendusi, mille alusel saaks kulude põhjendatuse osas asuda maakohtust erinevale seisukohale. 65. Arvestades eeltoodut ei anna apellatsioonkaebuse väited alust maakohtu otsust tühistada. Menetluskulud 66. Kuna kolleegium jätab kostja apellatsioonkaebuse rahuldamata, jäävad ringkonnakohtus kantud menetluskulud

§ 171lg 1 alusel kostja kanda.

Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaksmäärava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud

§ 175lg 1 järgi välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses.

  1. Hageja esindaja on taotlenud apellatsioonimenetluses järgmiste kulude hüvitamist:
  3. märtsil 2020 hagi tagamise taotluse koostamine tsiviilasjas 2-18-9966, materjalide kogumine ja analüüs, suhtlus kliendiga 5 h 45 min;
  4. Hagi tagamise määrusele esitatud määruskaebusega tutvumine, analüüs, suhtlus ja kirjavahetus kliendiga 1h;
  5. Hageja seisukoha koostamine hagi tagamisele esitatud määruskaebusele, analüüs 3 h 30 min;
  6. Tutvumine apellatsioonkaebuse ja kohtulahendiga, suhtlus kliendiga 3 h;
  7. Apellatsioonivastuse koostamine ja täiendamine, kooskõlastamine kliendiga 12 h 30 min;
  9. oktoobri 2020 menetluskulude nimekirja ja seisukohtade koostamine 2 h. Kokku moodustuvad lepingulise esindaja kulud 27 tundi 45 min, 135 eurot tunnis ehk summas (27.75x135) 3 746.25 eurot.
  10. Kostja vaidles hageja menetluskuludele vastu. Hagi tagamise taotlusega seotud kulud 5,45 tundi ei ole kantud ringkonnakohtu menetluses. Põhjendatud pole maakohtu otsusega ja apellatsioonkaebusega tutvumisele kulunud aeg 3 tundi. Kostja vaidlustas maakohtu otsust osaliselt. Apellatsioonkaebusele vastamise ajakulu 12,5 tundi on ülemäärane. Hageja ei ole selgelt esile toonud menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aega. Täiendavale seisukohale kulunud aeg ei peaks olema hüvitatav, sest selle dokumendi koostas hageja omal initsiatiivil.
  11. Ringkonnakohtu hinnangul on hageja menetluskulude taotlus põhjendatud osaliselt.
  12. Hageja taotleb
  13. märtsil 2020 Harju Maakohtule esitatud hagi tagamise taotluse koostamise ja esitamisega seonduvalt 5,45 tunni (s.o 735,75 euro) hüvitamist. Vastavasisulise taotluse esitas hageja
  14. oktoobril
  15. Lisaks esitas hageja ringkonnakohtule
  16. novembril 2020 teate, milles märgib, et hageja kandis hagi tagamise taotluse esitamisega seonduvalt kulu maakohtus 50 eurot (riigilõiv). Ringkonnakohus on seisukohal, et need menetluskulud on esitatud hilinenult. 71.

§ 173

sätestab põhimõtte, mille kohaselt tuleb kohtul, olenemata menetlusosalise taotlusest, menetlust lõpetavas kohtulahendis märkida, kuidas jaotatakse menetlusosaliste vahel menetluskulud. Menetluskulude jaotuses tuleb kohtul märkida, millised menetluskulud keegi 15 2-18-9966 menetlusosalistest peab kandma (

§ 173

lg 4).

§ 174

lg 1 sätestab, et menetluskulude rahalise suuruse määrab menetluskulude jaotuse alusel vajalikus ja põhjendatud ulatuses kindlaks asja menetlev kohus samas tsiviilasjas, millega seoses kulud tekkisid. Maakohus määrab menetluskulude rahalise suuruse kindlaks kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses, kui menetluskulude kindlaksmääramine ei takista kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse tegemist (

§ 174lg 2).

Kui maakohus määrab kohtuotsuses või menetlust lõpetavas määruses kindlaks menetluskulude rahalise suuruse ja kohtuotsuse või menetlust lõpetava määruse peale kaevatakse edasi, määrab kaebust lahendav kõrgema astme kohus kindlaks selles kohtuastmes kantud menetluskulude rahalise suuruse (

§ 174lg 3).

Kaebuse lahendamisel maakohtu kohtuotsuse või asja lõpetava määruse peale, millega maakohus menetluskulusid kindlaks ei määranud, kõrgema astme kohus menetluskulude rahalist suurust kindlaks ei määra (

§ 174lg 4).

Viidatud sätete koosmõjust tuleneb, et menetluskulud määratakse kindlaks igas kohtuastmes eraldi, v.a erandlikel juhtudel, kui see takistaks asja lahendamist (

§ 174lg 4).

Sellisel juhul ei tee seda ka ringkonnakohus. 72. Praegusel juhul ei ole hageja hagi tagamise taotluse esitamisega seonduvaid menetluskulusid maakohtule esitatud kulude nimekirjas kajastanud. Maakohus ei ole neid kulusid seetõttu ka otsuses kindlaks määranud. Tulenevalt eespool viidatud

§ 173

-174 sätete loogikast ei saa ringkonnakohus asuda maakohtus kantud menetluskulu asuda ise esmakordselt kindlaks määrama. Maakohus andis pooltele tähtaja lõplike menetluskulude nimekirjade esitamiseks

  1. veebruari 2020 kohtuistungil. Tähtpäev saabus
  2. veebruaril
  3. Ühtlasi teatas maakohus samal istungil, et teeb otsuse avalikult teatavaks
  4. veebruaril
  5. Hageja esitas hagi tagamise taotluse
  6. veebruaril
  7. Hageja sai teadlikuks, et hagi tagamisega seonduvaid kulusid ei ole kindlaks määratud hiljemalt maakohtu otsuse kättesaamisega. Hageja pole taotlenud maakohtult täiendava otsuse tegemist. Hageja pole esitanud ringkonnakohtule ka tähtaja ennistamise taotlust. Menetlusosalisel tuleb hoolitseda selle eest, et menetluskulude nimekiri jõuaks kohtusse õigeaegselt (

§ 329lg 1).

Kui hageja soovis hagi tagamisega seonduvate kulude hüvitamist taotleda, tulnuks hagejal esitada koos hagi tagamise taotlusega ka vastav menetluskulude nimekiri. Hageja seda ei teinud, vaid esitas esmakordselt vastava kulu ringkonnakohtule apellatsioonimenetluses

  1. oktoobril 2020 ja
  2. novembril
  3. Menetluskulu kindlaksmääramise taotlus on seega esitatud hilinenult ning ringkonnakohus jätab
  4. märtsil 2020 hagi tagamise taotluse koostamise ja esitamisega seonduvad kulud tähelepanuta.
  5. Hageja taotleb
  6. oktoobri 2020 menetlusdokumendi (täiendav seisukoht) esitamisega seonduva menetluskulu hüvitamist. Ringkonnakohtu hinnangul pole tegemist põhjendatud ja hüvitamisele kuuluva kuluga. Ringkonnakohus andis menetlusosalistele
  7. oktoobril 2020 viimase sõna kirjas tähtaja seni esitamata seisukohtade avaldamiseks ja menetluskulude nimekirjade esitamiseks. Ringkonnakohus selgitas, et uusi seisukohti saab kohus arvestada vaid

§ 634lg-s 2 sätestatud erandjuhtudel.

Hageja esitas

  1. oktoobri 2020 menetlusdokumendis täiendavad vastused kostja apellatsioonkaebusele. Apellatsioonkaebusele vastamise tähtaeg oli
  2. mail 2020, mistõttu on täiendav seisukoht esitatud hilinemisega.
  3. oktoobri menetlusdokumendiga seonduv kulu ei kuulu seega vastaspoolelt väljamõistmisele.
  4. Põhjendatud kuluks on
  5. oktoobril esitatud menetluskulude nimekirja koostamisele kulunud aeg. Kuna hageja pole seda aega täpsustanud, loeb ringkonnakohus, et menetluskulu nimekirja koostamine peaks olema mõistlikult võimalik 10 minutiga. Vastav kulu tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. 16 2-18-9966
  6. Hageja esindajal kulus apellatsioonkaebusega ja kohtulahendiga tutvumisele kokku 3 tundi, apellatsioonkaebusele vastuse koostamisele kokku 12 tundi ja 30 minutit. Ringkonnakohus nõustub kostjaga, et apellatsioonkaebuse ja kliendiga suhtlemisele kulunud aeg kokku 3 tundi on ülemäärane. Kostja vaidlustas maakohtu otsust osaliselt. Seetõttu tuleks lugeda põhjendatud kuluks apellatsioonkaebuse ja kohtuotsusega tutvumiseks kokku 1,5 tundi.
  7. Apellatsioonkaebusele vastamiseks kulunud aeg (12,5 tundi) on ringkonnakohtu hinnangul üldjoontes põhjendatud ja tuleb hagejalt kostja kasuks välja mõista.
  8. Järgnevalt hindab ringkonnakohus menetluskulusid, mis seonduvad määruskaebusmenetlusega tsiviilasjas nr 2-18-
  10. novembri 2020 määrusega rahuldas ringkonnakohus kostja määruskaebuse osaliselt ja vähendas kostja kinnisasjadele seatud hüpoteekide suurust. Määruskaebus rahuldati ca 30% ulatuses (kohtulikke hüpoteeke vähendati 73 523.66 eurolt 52 342 euroni). Kuivõrd määruskaebuse rahuldamine ei olnud tingitud sellest, et maakohus oleks rikkunud menetlusõiguse või materiaalõiguse norme ega ka hageja tegevusest, on kolleegium seisukohal, et määruskaebusmenetlusest tingitud menetluskulud tuleb jätta kostja kanda

§ 171lg 1 alusel.

  1. Hageja esindajal kulus määruskaebusega tutvumiseks 1 tund ning vastuse koostamiseks 3,5 tundi. Arvestades kostja määruskaebuse ning hageja vastuse ja mahtu ning asjaolu, et määruskaebusele vastamine oli ajaliselt tihedalt seotud ka apellatsioonkaebusele vastamisega, on ringkonnakohtu hinnangul kulud põhjendatud kokku kolme tunni ulatuses. Vastav kulu (3 tundi) tuleb seega kostjalt hageja kasuks välja mõista.
  2. Lepinguline esindaja on menetlusosalist menetluses esindav advokaat või muu esindaja

§-s 218 sätestatu kohaselt. Kohtupraktikas on lähtutud kõrgema tasumäära põhjendatuse hindamisel mh sellest, kas tegemist on advokaadiga või mitte. Hageja esindaja on advokaat. Tunnitasu 135 eurot (ilma käibemaksuta) pole seega ülemäärane. 80. Eelnevat arvestades on hageja esindaja põhjendatud tasu kokku 17 tunni ja 10 minutit ehk kokku 2317.50 eurot, mis tuleb kostjalt hageja kasuks välja mõista. Kulud mõistetakse ilma käibemaksuta (

§ 174lg 10).

Vastavalt hageja taotlusele tuleb kostjal

§ 177

lg 4 järgi tasuda hüvitamisele kuuluvatelt menetluskuludelt alates menetluskulude suurust kindlaks tegeva lahendi jõustumisest kuni täitmiseni VÕS § 113 lg 1 teises lauses ettenähtud määras viivist.

178 lg 2 kohaselt menetluskulude kindlaksmääramise peale võib edasi kaevata menetluskulude hüvitamiseks õigustatud või menetluskulusid kandma kohustatud isik, kui vaidlustatav menetluskulude summa ületab 200 eurot. 81. Vastavalt

§ 442

lg-le 5, § 445 lg-le 2, § 639 lg-le 1 ja § 654 lg-le 1 märgib ringkonnakohus otsuse resolutsioonis, et

  1. märtsi 2020 kohtumäärusega kohaldatud ja
  2. novembri 2020 määrusega muudetud hagi tagamise abinõud, millega kohus seadis Enima Trade OÜ kasuks kohtulikud hüpoteegid Tallinn City Apartments OÜ-le kuuluvatele kinnisasjadele nr 9797601, 5931501 ja 8126201, jäävad kehtima. (allkirjastatud digitaalselt) 17

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.